Äripäeva kirjastus saatis raamatuid, mida ma ei tahtnud, aga ei olnud ka keeldunud. Õnneks saab neid valutult tagastada.
Tahtsingi seda teha hakkasin T1 juures teed ületama. Esimeses reas sõitva juhiga sain silmkontakti, teisest reast sõitis välja üks Audi. Peatus napilt minu kõrval. Ma ei tea, mida need juhid mõtlevad, kes näevad, et teise rea juhid seisavad. Et seisavad, kuna pole tahtmist sõita või. Ei tea.
Üks ääretu põgus hetk tundsin kahetsust, et ma ei jäänud auto alla. Oleks ometi mingi vaheldus, kui mitte päris lõpp.
Olen õnnelik ja eluga rahulolev inimene. Millest siis need ajutised meelesegadus hetked? Miks ma ikka igatsen enneaegset surma, kuigi aega ja kohustusi on veel küllalt?
Meenus Ellen Niidu luuletus "Uus maailm", kus ta seisab väikeste poiste emana oma kodu ukse taga ja viivitab sisse minekuga. Ma olen seda tunnet tundnud. Natuke hirmu ja natuke jõuetust, tahtmist põgeneda...
Kui jaksaks meeles pidada seda optimistlikumat nooti, mis luuletuse lõpu poole saab valdavaks, siis saab ikka hakkama ja on võimalik väga palju rõõmu kogeda.
Mis mõte sellel kõigel on, muutub ka selgemaks.
Ja mitte millegi vastu ei vahetaks, midagi ei kahetse.
Ma ei saanud jälle ise minna Joosepiga teatrisse. Võib-olla oleks võinud ka mõlema poisiga minna, aga enam polnud pileteid. Niisiis käisid Ester ja Joosep. Alljärgnev on Estri kokkuvõte 28. oktoobri etendusest. Ütlesin talle, et kirjutagu nagu asi oli.
Oli nii.
28. oktoobril läksin Joosepiga vaatama näidendit nimega “Poiss ja liblik”. Näidend oli umbes 30 minutiline ning tugines kujunditel, värvidel ja taustamuusikal. Näidendis polnud näitlejatel teksti, nii et muusika määras täielikult meeleolu ning iseloomustas tegelasi, kelleks oli poiss ning liblik. Kui meeleolu oli pingeline, siis oli muusika pingeline, kui meeleolu oli rõõmus ja vallatu, oli muusika armas ja söakas. Enne saali minemist pidid kõik vaatajad kingad jalast võtma ja sisenedes saali oli ruum pime ning toolid paigutatud ümmargusel viisil ümber lava. Kui publik koguneb, on näitlejad nähtamatutena metsavaiba all. Vaip ärkab justkui ellu ning see näeb alguses päris tobe välja, kuid üsna varsti ilmuvad vaiba alt välja poiss ja liblik. Lugu poisi ja libliku kohta algab ning poisile langeb taevast pähe soni, liblikule tõmbab kostüümist välja tiivad, mis on siidisest materjalist tehtud ning on väga õhulised. Liblik katsetab oma tiibu ning leiab end lennates läbi väikse lava, poiss tema järel. Kui poiss leiab enda käest liblikavõrgu tekib nende vahel justkui kassi-hiire mäng, mille sündimisel muutub poiss liiga erutatuks ning tallab üle lillede, mis raamisid kunagi ümmargust lava ja, mis nii ilusalt õitsesid. Üks hetk, aga saab nali otsa ning sellega on ka kaasas hirmus ning pingeline muusika, mis näitab, kui palju ilu poiss on hävitanud, et saada endale tükike ilu. Sonist on saanud paat, millest poiss kõvasti kinni klammerdub, et mitte ära uppuda iseenda tekitatud katastroofi sees. Kui me seda vaatamas käisime oli seal ka lasteaia rühm, kellest enamus olid esimest korda teatris. Nad tundusid palju rohkem erutatud näidendi vaatamisest kui Joosep. Näidendi ajal nad naersid ja ohkasid, samal ajal, kui Joosep haigutas ja tahtis sülle. Siiski, loodan, et ta nautis seda, sest kuigi see oli väga lapsik näidend oli see kordades parem kui eelmine näidend, mida Joosepiga vaatamas käisin. Sellel lool oli päris süžee ning ei olnud lihtsalt objektidega mängimine.
Ester ütles pärast trenni, et läheb Rimist läbi vett ostma.
Olgu pealegi, aga mina kiirustan koju poiste juurde. Trenn venis niikuinii pikemaks, kui oli planeeritud ja koju jõudmine lükkus ka selle võrra edasi.
Olin juba tükk aega kodus olnud ja jõudnud ajuti muret tunda ka Estri pärast, kes polnud ikka veel tulnud. Ma ei jõua ju pidevalt ühe asja pärast muretseda, sest kogu aeg tuleb uusi asju peale, millega on vaja kohe tegeleda.
Lõpuks ta tuli. Minust poolteist tundi hiljem. Läks sõnagi lausumata oma tuppa. Meil tuli poiste magama panek peale ja nii ma ei jõudnudki uurida, miks tal nii kaua aega oli läinud.
Ester on tubli. Ärkab ise hommikul ja planeerib väga edukalt oma aega. Esmaspäeva hommikul ta ei ärganud. Proovisin teda äratada, ainult pomises midagi vastuseks. Kolmanda korra ajal alles ütles arusaadavalt, et tal on paha olla ja kooli ei taha minna.
Mina olin nördinud ja arvasin, et küllap ta on hilisööni telefonis chattinud või midagi sellist, kuigi pigem paistab, et ta on kohusetundlik ja püüab teha kõik, mis vaja õigel ajal. Alati muidugi ei jõua tubli olla ja juhtub ka tal, et aeg kulub ettenägematult kiiresti käest.
Kaarel küsis minult: "Kas ta siis sulle ei rääkinud, mis eile õhtul juhtus?"
Kaarel käis õhtul veel poes ja oli Estriga ukse peal kokku sattunud.
Mida siis oleks pidanud rääkima?
Olid mingid poisid olnud, kes tahtsid teda filmida ja olid jälitanud.
Jalad läksid nõrgaks ja tekkis tahtmine õhku ahmida. Hirm ja jõuetus haarasid minust võidukalt kinni. Sa ei saa mitte midagi teha, et oma lapsi kaitsta!
Pärast kui Kaarel ja Joosep olid läinud lasteaeda ja tööle ja Frank oli hetkeks oma tegevustesse süvenenud, lasin kujutlusvõime lahti ja nägin, kuidas need on Estri oma kooli poisid, kes teda süstemaatiliselt ahistavad. Kõik tema klassikaaslased on ta vastu, tal pole ühtegi sõpra, vanematega suhtlemine rõhutab veelgi enam tema väljatõrjutust. Ta masendub, muutub järjest depressiivsemaks, kaotab oma jõu ja energia ja ongi kõik. Kõik on rikutud. Mina emana ei saa mitte midagi teha muud kui jõuetult pealt vaadata oma tütre hääbumist.
Haledushetk möödas, laskus mu peale püha viha. Ma kirjutan õpetajale, direktorile, võtan ühendust teiste vanematega. Teen üldse kõik, et oma tütart kaitsta. Keegi ei tohi tema elu ära rikkuda!
Plaaniga ei saanud enam edasi minna, sest Frank tuli ja esialgu oli vaja tegeleda tema pisikeste probleemide ja huvidega.
Hiljem, kui Ester oli ärganud, ja ta mulle mõnevõrra tõrksalt eile õhtul juhtunust jutustas, selgus, et kõik polnud hoopiski nii nagu mina olin kujutlenud. Need olid olnud täiskasvanud inglise keelt kõnelevad mehed ja väga võimalik, et kõik see filmimine ja jälitamine oli talle ainult tundunud ja võib-olla oli tegemist juhusliku kokkusattumisega. Väsinud on ta lihtsalt, sest õppida on palju ja eilsega pole sellel midagi pistmist.
Tore. Tundsin suurt kergendust. Ma olen mõelnud, mida tunnevad vanemad, kui nad peavad kaitsma oma lapsi, keda kiusatakse ja kui raske on kõige sellega kõigil toime tulla veel aastaid hiljemgi. Nii et minu jaoks oli see suur kergendus, et sel korral veel mitte. See ei olnud meie karikas.
Teatavat rõõmu pakkus mõistmine, et kuigi ma ei puutu enam tihedasti oma teismeliste laste probleemidega kokku ja pigem nad ei jaga minuga oma mõtteid ja tundeid sügavuti ja enamus aega olen hõivatud väikeste poistega, nemad on kuskil taustal ja ma olen nad nagu unustanud, siis nüüd nägin, et minu kiindumus suurte laste vastu on endiselt põletavalt kirglik. Kui neile liiga tehakse, siis on see mulle talumatult valus ja tingib vältimatult tahtmise võitlusesse tormata.
Vastuseta jääb siiski küsimus, mis saab siis, kui on vaja instinktiivselt tegutseda. Kui on sekundi murdosa küsimus, kas lapse elu või minu oma, siis kuidas mu keha otsustaks?
Ega ma tegelikult tahakski seda vastust teada ja loodan, et järele katsumist ei ole ette nähtud.
Suurte lastega omal ajal sinna ei jõudnudki. Praegune külaskäik tuli lihtsalt pähe, sest Joosep läheb lasteaias Poku rühma ja Epu suvemaja on Poku tänaval. Niisiis miks mitte enne suve lõppu päris Pokumaal ära käia.
Käisimegi siis selle suve eelviimasel tulikuumal päeval seal. Võru poolt tulles enne Kanepit sisse pöörata, siis tuleb sõita üsna tükk aega kruusateed pidi. Tundub olevat üksik ja mahajäetud koht olevat. Aga tee on mugavalt lai ja mõnus sõita, olgugi et pole kõva pinnakatet. Jõuab juba natuke kahtlane tunduma hakata, et me juba kohale ei jõua. Lõpuks siiski paistab Pokumaa silt ja piltidelt nähtud pokumajad. Paistab ka parkimissilt, aga mitte parkimisplatsi. Autot ei ole kuskile panna... Natuke eemal paistab silt, mis viitab 500 m eemalolevale parkimisplatsile.
Sõidame, aga platsi ei tule. Vähemasti mitte selle maa pärast, mis mulle tundub 500 m. Alles paljude, paljude käänakute pärast, peaaegu kilomeetri pärast, paistab lõpuks parkimisplats.
Oleme nördinud: kas nad tõesti eeldavad, et mööda maanteed tuleb tagasi jalutada, et osta pilet Pokumaale...
Me jalutame.
Me ei pööra tähelepanu kaardile ja teerajakesele metsa. See tundub liiga väike, et ma vankriga seal sõitma mahuks.
Kõndisime siis mööda maanteed ja imestasime ikka uuesti ja uuesti: kuidas siis ikka nii, et parkimisplats on kilomeeter eemal. Peamaja juures läks imestamine edasi. Maja uks ei tulnud lahti...
Mis meil siis muud üle jäi, kui minna teeviida järgi toidutare poole. Hea vilu oli käia ja tuju polnud meil üldse paha. Ainult imestus oli suur.
Jõudsime oruni. Meile paistis, et seal on elu. Oligi. Toidukohas oli inimene, kes imestas, et me polnud peamajja sisse saanud.
Vaatasime jänese ja lambad üle. Loomi ole vähe, aga võib-olla nad juba valmistusid talvitumiseks.
Tuli üks mees, kellelt kuulsime, kuidas tegelikult oleks pidanud Pokumaale sisenema ja kuidas oleks tulnud peamaja ust avada. Ta oi väga sõbralik. Mul oli hea meel, et vaatamata oma saamatusest, oli meie väike seltskond sõbralikult meelestatud ja rõõmsatujuline. Me ei valanud oma taipamatust töötajate kaela. Ma ei tea, miks me ei taibanud, et oleks tulnud kergelt võsastunud sissekäigust hoolimata parkimisplatsilt otse metsa minema. Pärast selgus, et seal sai vankriga väga hästi hakkama. Peamaja uks avanes laitmatult. Kõik need kümned külastajad, keda nägime pärast saabuvat, said ukse lahti tegemisega hakkama.
Õnneks saime pärast meie ka. Saime meenutada Edgar Valterit. Maja oli suur ja erakordse arhitektuuriga. Seal oleks võinud lastega aega veeta kaks või isegi kolm tundi, kui nad ainult mõni aasta vanemad oleks olnud.
Ostsin ka ühe raamatu. Valik oli väga suur ja kõhklesin kaua, millist valida.
Lastel hakkas uneaeg peale tulema. Nii ei saanudki me vaatetorniga matkarajale minna. Piirdusime siis ainult sellega, mis läks täpselt maantee kõrvalt parkimisplatsini. See oli tõesti vankriga läbitav.
18. augustil nelja paiku õhtul hakkasin ette kujutama, kuidas nad on sinna juba kohale jõudnud, kuidas nende eest hoolitsetakse, kuidas neil on palav, mida nad omavahel räägivad, kas neile meeldib Eestis. Meelierutav on kujutleda Nick Cave'i meie pisikeses Eestis väikeses Haapsalu linnas. Mõistus peaaegu, et keeldus seda teavet tõeks pidamast. Kuidas see saab olla võimalik? Kas nad tõesti mahuvad meie väikesesse eestisse ära?
Pool kuus hakkasime Estriga sõitma. Väikesed poisid jäid Kaarliga koju. Ukselt neid veel viimast korda vaadates, mõtlesin uuesti, ehk ma ikka ei peaks minema? Esiteks, kuidas Kaarel nendega hakkama saab ja järsku ma teen avarii või midagi ja mis siis saab. Ja üleüldse, ma ei viitsigi.
Muidugi me läksime ja terve õhtu igatsesin oma pisikesi.
Terve õhtu?
Ei! Kohe, kui Nick Cave lavale astus ja esimene lugu kõva kärinaga käima läks, oli kõik muu peast pühitud. Ta ise ja ta muusika on nii kohal siin ja praegu, et minu jaoks see teisiti olla ei saagi. Ja ma lasin meeleldi end kaasa kanda.
Olin juba unustada jõudnud, kui äge on livekontsert ja mis tunde võib lemmikartisti elusast peast nägemine tekitada. Tahaks üles leida oma heietuse, mida umbes 30 aastat tagasi kirjutasin sellest feelingust. Kindlasti on see väga lapsik, imelik ja piinlik, aga tahaks näha, kas emotsioon on samaks jäänud. Kui ma õigesti mäletan, siis see ka avaldati "Nooruses" või "Meie meeles". Või ma ikkagi ei saatnud seda ära - ei tea enam.
Käisime Estriga veel ühel kontserdil kohe järgmisel päeval Võrus. See oli Vennaskond. Pärast Nick Cave'i võimsat etteastet, nii tehnilises mõttes kui ka energiat silmas pidades, tundus Vennaskond nii pisike. Armas muidugi, aga pisike. Veel mitu päeva hiljemgi pärast Nick Cave'i tundub kõik väga väike. Aga Ester sai elamuse ja vist koges seda, mida kontsertidel kogetakse. Mingit enesest väljumist ja suurt vabadust. Lühidalt - teatud moel ekstaasi. Ma nägin seda oma silmaga ja pärast ta kinnitas mulle, et see olevat tema elu tipphetk olnud, et midagi paremat ta polevat kunagi enne kogenud. Kirjeldas, kuidas ta oli kaasa laulnud ja tundnud ühtsust teistega.
Minu jaoks oli liigutav seda juttu kuulda. Et ta minuga midagi isiklikku jagada tahtis. See kord tuli mulle Vennaskonna kontserdist nauding tütre kaudu.
Üks Estri lemmiklaule "Maailm lõpeb maikuus"
Muidu tiirutasin niisama Frankiga Võru kesklinna platsil ringi ja püüdsin oma osa ikka kätte saada. Oli Vennaskond nagu muiste. Ikka need pisut tüdinenud näod ja oleks, mis nende esinemisi iseloomustab ja nad nii võluvaks teeb.
Väikeste lastega oli teisigi tulnud. Mul oli kahju, et Joosep ei saanud tulla, sest ta polnud päeval maganud ja tal oleks raskeks läinud. Lastel oli lõbus suure lava kõrvale püstitatud väikesel laval üksteist taga ajada ja lollitada. Mis seal ikka. Teine kord.
Väikesi lapsi oli ka Nick Cave'il. Üks Franki-suurune poiss oli koguni päris lava ees. Iga kord, kui vanemad ta õlgadele tõstsid ja ma teda silmasin, rõõmustasin südamest, et Frank magab rahulikult kodus. Olevat kiiresti uinunud, ütles Kaarel sms-i kaudu.
Siin on üks video klipikestest, mida filmisin. Kole kvaliteet ja jääb mulje nagu oleksime seisnud lavast lõpmata kaugel.
Tegelikult paistis mulle, et olime piisavalt lähedal. Meist edasi algas tihke rahvasumm, kuhu sisse oleks saanud siis, kui oleks kohe kontserdialasse sisenenuna tulnud seisma minna. Ma oleks tahtnud lava ees seista. Kui oleksin varem kuidagi teisiti mõelnud, oleksin võinud seda teha. Ma ei oleks kahetsenud. Praegu on kahju, et mul ei tulnud meelde, et selle heaks on vaja kõvasti vaeva näha. Nii jäigi Nick Cave minust puutumata ja ma sain teda jälgida mõõdukas kauguses. Ester ütles ikka oli liiga lähedal ja läks palju, paju kaugemale kuskile linnuse müüri äärde.
Kaamera millegipärast armastas Cave'i näidata siis, kui ta suhtles lava ees olevate eriliselt omapäraste inimestega. Ekraani jälgides jäi mulje, et Nick Cave eelistab eriti mõnda kindlat inimest. Ühel lubas ta "Tupelo" laulu ajal kaks korda mikrofoni kriisata.
25. augusti Ekspressist lugesin, et see oli Mari Peterson. See polnudki juhuslik kokkusattumine, vaid sel proual on olnud kadestamisväärne ühine miniminevik Nick Cave'i ja Blixa Bargeldiga. Tuleb välja, et "The Weeping Song" (Haapsalu variant) on teistelegi saanud punktiks, mille järgi arvutada: elu enne ja elu pärast seda laulu.
Pärast nägin FB kaudu, et ka tavalisema kehakaaluga inimesed said temaga kontakti. Kätelda, nukke lüüa ja kätel kanda. Talle tõesti meeldib oma publikuga füüsiliselt kontaktis olla nii palju, kui see võimalik on. See rõõmustab inimesi, muudab nad lapsikuks. Mulle tundub selline natuke jumaldav suhtumine kellessegi annab võimaluse kogeda suurt rõõmu ja vabadust. Sellega ei tohi muidugi liiale minna. Avastasin, et on olemas leht The Red Right Hand Files. Inimesed saavad seal esitada NC-le küsimusi. Tema vastused on südamlikud ja põhjalikud. Kas tõesti on võimalik, et ta ise loebki küsimusi ja ise vastab ka? Nii raske uskuda. Võib-olla peab seda lehte mõni tema andunud fänn?
Keegi küsib seal, milleks talle seda vaja on. Vastus on pikk, aga väike väljavõte kõlab nii: "You ask me, John, what I want from The Red Hand Files. Well, the answer is this – I want to facilitate, in some small way, a mutual journey toward meaning; to decrease the dimensions of our emptiness and draw us closer to love and to beauty. I understand that these sound like grandiose claims, but they are not. This common project – to improve matters – is available to all of us, at every moment, and in a multitude of ways, and exists in the smallest kindness, the most rudimentary act of tolerance, or in the simplest generosity."
Ilus. Kõlab nagu Nick Cave 64-aastasena. Nooremana ta vist alati nii malbe polnud ja võib-olla ka mitte praegugi. Oleneb. Korraks tundub, et sellest osa saada, samas milleks... Mul on ikka oma isiklik Nick Cave, sõltumata sellest, mida tema ise teeb või mõtleb. Riiuli peal ja minu kodus. Kellelgi pole ja kes jaksaks minuga tema tähelepanu eest konkureerida?!
Siin on veel üks näide, kuidas NC publikuga suhtleb. "Pane oma fucking telefon ära! Ma tõesti vajan teid!" Olen nüüd vaadanud selle turnee teiste kohtade videosid ja paistab, et mujal on publik altim suhtlema. Vaata näiteks Lyon Fourvière'i "Mercy Seat" video algust.
Kord, kui ta palus meid mingi laulu alguses ise laulda, siis ei tulnud kuidagi välja. NC pöördus nõutu ja õnnetu näoga bändikaaslaste ning siis publiku poole. Nii siiralt kurvalt, abitult ja naljakalt, et ajas naerma iseenda üle. Sellised tagasihoidlikud me oleme - mis teha.
Näppasin Üllar Saaremäelt video, kus ta saab allkirja raamatusse. Loodan, et sellest ei tule pahandust, kui see kuidagi millegipärast peaks välja tulema. Tahaks seda rõõmuhetke isiklikus arhiivis talletada. Ilma tagamõtteta. Lihtsalt ilus vaadata täismeest lapselikult rõõmustamas. Igaühele ei ole antud.
Ta on pikk ja sale 64-aastane mees, kes oskab elegantselt vallatuid hüppeid sooritada. Ta liigub nii vabalt ja sundimatult, et lust vaadata. Endalgi tekib tahtmine pisut kergemal sammul maailmas ringi astuda. Ja ikkagi on ta ka närune punk, kes pillub asju ja sülitab maha.
Aga isegi maha sülitamine mõjub tema puhul ägeda ja elegantsena. Ma ei tea, millest see küll tuleb? Põhimõtteliselt ma ju leian, et tänavale ja põrandale tatistajad on kasvatamatud ja barbaarsed vene kaagid, aga vot, näe: Nick Cave süljelärtsu maha purtsatab - elegantne!
Mind on ära tehtud ja ma vaatan lummatult, mida iganes ta teeb.
Kuskilt lugesin, et Warren Ellis on öelnud, et ta teeb kõik, mida iganes NC soovib. See polegi nii üllatav ja küllap on veel õige palju teisigi, kes nii võiks öelda. Ju ta oskab sugestiivne olla nii superstaarina kui ka koostööpartnerina.
Mind nõiuti ära 1995. aasta sügistalvel. Ülikooli esimesel aastal, kui käisin üksinduse leevendamiseks peaaegu igal õhtul Tartu Ülikooli raamatukogu kabiinides (või kuidas neid bokse omal ajal nimetatigi?) muusikat kuulamas. Seal oli palju cd-sid. Valisin juhuslikult mõned välja ja kuulasin. Üks kord sattuski Nick Cave kätte "The Good Son" plaat. Rohkem polnud vajagi... Lindistasin mõne päeva jooksul kõik NC albumid kassettidele ja nagu juba ütlesin: elu polnud enam endine.
Muusika mõttes eelistan ma Nick Cave vanemaid ja kärarikkamaid laule, kuid vahel sobivad just rahulikumad, mida ta üksi klaveri taga olles laulab. Omaette klass on Warren Ellisega kahasse tehtud projektid. Neid kuulates võib teinekord täitsa ära lennata, kui muidugi aega ja tahtmist on.
Kontserdil oli üht kui teist. Ester ütles, et talle meeldisid need laulud, kus NC karjus. Täpselt ju ei tea, mida ta mõtles, aga võib-olla "Tupelo" (Haapsalu variant), "From Her to Eternity"?
Muljetavaldav oli "I need You". Eriti laulu lõpp, kus ta pooleldi nuttes hingeldab: "Just breathe, just breathe..." Me kõik teame, mis on kaotusvalu.
Lõppu üks video aastast 1981. Hääl on vägagi NC, aga erinevate saatvate helide aja jooksul keerulisemaks, sügavamaks ja mitmekesisemaks läinud. Näiteks kasvõi see aastast 2016.
Algusest peale on mind väga huvitanud, mis suhe tal Jumalaga on? Tema tekstide põhjal võib oletada mitut moodi. Kui ta minule laulab, siis Jumal on hea ja ilus.
On armastus.
Ps. Suur tänu R2-le, milles südaööst kuni kella kaheni lasti Nick Cave'i lugusid. Täpselt just nii palju, et Haapsalust Tallinna saada. Karavan oli pikk ja Haapsalust väljasõit võttis poole tunni ringis aega.
Joosep on mitu korda öelnud: "Tahaks mõni päev hobuse selga istuda."
Täna pidigi see päev lõpuks minu arvates olema. Leidsin guugeldades Võru lähedalt Leevi külast talu. Neil on täitsa sümpaatne vanamoeline koduleht - lihtne ja kogu info on kergesti leitav. Kõik vastab ka tõele, mida lubatakse.
Hobused olid, kalkunid olid, kitsed olid. Peale selle veel mitu koera ja kanad kuskil eemal kaagutamas. Neid me ainult kuulsime. kõrgel taevas lendas kull, keda nähes kalkunid hakkasid kummaliselt inisema.
"Hoiatavad," ütles perenaine. Kanad jäidki justkui nagu vaiksemaks. Mõtlesin, et kas tõesti kanakull saab kalkuni kaasa viia. Silmaga vaadates tundus kalkun olevat Joosepiga sama suurusklassis olevat. Ja kuigi perenaine väitis, et tema linnud kurjad ei ole ja kedagi ei ründa, siis hakkasin selles kahtlema, kui ühel hetkel märkasin linde Joosepi poole liikumas, kes rahulikult natuke eemal mahajäetud liivakastis üritas mängida. Joosepil on ju kõrge ja hele hääl. Kas see on üks tegur, mis võib üht normaalset kalkunit ärritada. Näha hääletekitajas konkureerivat sissetungijat. Kutsusin ta igaks juhuks meie lähedusse tagasi.
See juhtus meie ekskursiooni lõpuosas. Esialgu jäin pidama mõtte juures, kuidas oma pisipojakese soovi täita, kes unistab hobuse selga istumisest.
Helistasin hommikul ja uurisin, kas oleme oodatud ja mis see kõik maksma läheb? Oodatud oleme, aga maksmise kohta ei oska öelda. Muidu müüvat sealne perenaine vorsti ja on sellisel moel tasustamisega väga rahul. Praegu on aga nii palavad ilmad olnud, et pole jõudnud vorsti teha. Perenaine pakkus, et me otsustagu koha peal meeldimise järgi tasumine. See tundus mulle väga raske olevat. Parem ikka kohe hinnas kokku leppida, meeldib siis või mitte. Pakkusin 20, mõeldes, et kui lõbustuspargis on lapsed vaid mõne sõiduga kulutanud 40 eurot, siis võib-olla see "hobukarusell" viiele on 20 eurot ikka väärt.
Oli küll ja ajuti jäi ülegi.
Ma pole väga palju hobutaludes käinud ja ei tea, kuidas Eestis hobuseid peetakse, aga sealne viis näib mulle ekstreemse, ootamatu ja ülimalt romantilisena. Kodulehel öeldakse, et neil on 10 hobust. Seda ma ei usu! Ma arvan, et neid oli vähemasti 30. Või siis olid need 10 oma intensiivsuselt võrreldavad kolmekümnega. Minu poolest kasvõi kolmesajaga. Ja nad elavad metsas. 365 päeva aastas. Küsisin: "Kas karu ei tule?" Kõlab naiivselt, eks? Võib-olla ma ei mõelnudki karu, vaid ohtusid üleüldse, kui sa pead iga ilmaga metsas elama, olles ise koduloom.
Hobusteni sai üle väikese heinamaa. Perenaine kõndis kõige ees ja meie läksime tema järel. Metsaserval õpetas perenaine meile nipi, kuidas kuulda kaugelt hobuse kapjade häält. Vahel ju hobused teevad esijalga kaapivat liigutust. Selleks tuli panna kumbki peopesa kõrva taha ja mõnda aega kuulatada. Siis kui käed ära võtta, siis kaob metsamüha ja siis peaks kuulma hobust. Me ei kuulnud.
Sünges ja hallis kuusikus ei olnud esialgu ka kedagi näha. Läksime sügavamale metsa ja siis nad korraga tulidki. Korraga oli hobuseid igal pool. Ma ei saanud enam aru, kus on Karin Joosepiga või H. Perenaine ütles, et nad loodavad leiba saada. Nad lootsid tugevasti ja pealetükkivalt. "Kui leib oleks kaasas, läheks ohtlikuks," kinnitas perenaine. See tundus enam kui usutav, sest ilma leivatagi märkasin õige pea, et ma kardan. Et ma tahaks kuskile puu varju minna või veel parem puu otsa. Frank rippus mul kotiga küljes ja oli pöörases vaimustuses. Mul oli hirm, et ta patsutab liiga julgelt meie poole igast küljest sirutuvaid pehmeid ninasid ja siis mõni neist hammustab.
Üks hammustaski Karinit õlast. Mitte küll valusalt, aga siiski. "Otsib leiba," kommenteeris perenaine. Eriti julgustavalt see ei kõlanud.
Mulle on hobused alati väga meeldinud ja olen käinud mitu aastat ratsutamas. Ma arvasin, et ma ei karda neid üldse. Praegu hirmutas mind arusaamine, et ma ei kontrolli mitte midagi, et me oleme mingi tundmatu jõu meelevallas, mille vastu ma ei saa mitte midagi teha. Ma ei saa oma lapsi kaitsta. Mulle isegi näis, et perenaine tegi seda meelega. See siiski ei saa vastata tõele, sest et ta paistis viibivat oma maailmas, kuhu ta ei soovi lasta kedagi võõrast ja kus ta isegi õieti ei märka, et keegi võõras on kaasas. See pole täpne kirjeldus. Muidugi ta laseb võõraid sinna oma maailma - tal on ju ratsatalu - aga need võõrad peavad seal suuresti ise hakkama saama. Ülbe on küll üldistada, aga minu kogemuse põhjal kõik, kes tegelevad hobustega, on natuke sellised "oma maailma inimesed". Neil on mingi eriline hobumaailm. Ah, tegelikult on muidugi kõigil, kes millegagi väga intensiivselt tegelevad, kerge üleolek nende suhtes, kes selle konkreetse alaga tegemist ei tee.
Tõsi on, et ta meid ei julgustanud ja meie pärast ei muretsenud. Tal olid tema hobused.
Me jäime ellu, meid ei tallatud ega puretud surnuks. Hobune on ju pelglik loom. Ta kardab paju. Kui ikka oleks väga talumatuks läinud, oleks piisanud vähekesest karjumisest ja kätega vehkimisest ja plats oleks puhas olnud. Ma arvan, et nii see oleks olnud.
Mind üllatas, et perenaine oli nii kindel oma loomades. iialgi ju ei tea, mis loomal pähe võib tulla ja meie oma kahe väikse lapsega... Ta isegi ei hoiatanud, et hobuse taga ei tohi seista. Ta võib ehmatada ja lüüa.
Igatahes oli tõeliselt romantiline. Nagu metshobused röövlitütar Ronja metsas. Väga omapärane kogemus. Muidu on nad ju ikka korralikult aia taga kuskil koplis või siis talutatakse üks hobune päitseid pidi katsuda ja vaadata.
Hobuse selga Joosep ei saanudki. Ta küll küsis perenaiselt ja see oli lahkelt nõus lubama. Ainult et 1.80 turja kõrgusega hobuse selga oleks Karin pidanud ta kuidagi ise upitama. Samal ajal, kui teised ruunakesed jätkuvalt peale surusid ja oma osa nõudsid. Selga ta sel korral ei saanud. Ja üldse parem olekski poniga alustada väikesel lapsel.
Mul on üks väga varajane mälestus, kui mind upitati kolhoosihobuse selga. Vist olin 3-4-aastane. Mäletan suurt vaimustust, kui ma täiskasvanute peade kohal kõrgusin. Joosepil jääb see kogemus mõneks teiseks korraks.
Huvitav, mida E oleks arvanud, kui ta meiega kaasas oleks olnud ja poleks tagasi kibelenud oma väikesesse kongi Tallinna? Piltide pealt näen (nii palju, kui üldse oli mahti pildistada, siis kui hobused veel eemal olid põhiliselt), et pole see mets midagi nii sünge. Koha peal tekkis aga mingi müstilise halli mulje, mis oma sünguses oleks E-le võib-olla väga meeldinud.
Ja lõpuks üks pilt kontrollitult rahuliku luige ja kahe poisiga.
Arvo ütles: "Meil kõigil on olnud esimene armastus, mis suure tõenäosusega on olnud õnnetu."
Ta rääkis meie ühisest vanemast tuttavast, kes ei osanud, hoolimata oma küllalt kõrgest east, hakkama saada pettumuse valuga. Aega on ju palju olnud harjutada.
Mina siis mõtlesin, et see ei pruugi ikka nii lihtne olla. Oma egoga võitled terve elu, olgu kui tahes valus see esimene armastus olnud, ei pruugi see õpetada valuga toime tulema nõnda, et see teistele sobib.
Ja ma mõtlesin ka oma esimesele armastusele. Pidamata silmas seda kena suurt poissi, kellesse olin armunud 4-aastasena ja kes oli tõesti uskumatult lahke ja sõbralik tittedest vanuriteni. Temasse polnud võimalik mitte armuda, iseasi, kui tugevalt seda välja näidata. Mida noorem ja rumalam, seda tugevamini. Mina käisin tal sabas ja lõpuks saavutasin selle, et ta tantsis minuga lõkkeõhtu tantsupeol. See kõik juhtus ühe asutuse laste suvelaagris, kus minu vanaema oli laariülem ja seetõttu mind võeti sinna juba titest peale kaasa.
Aga päris esimene tõeline tuli 14-aastasena.
Õnnetu ei olnud, kuid kuhugi eriti ei jõudnud ka, ehkki kestis vähemasti 10 aastat... Oli mingi muusik ja poeet. Siiani kuulan tema laule mõnikord, heldimusega. E, kes selle aasta aprillis sai 14, kuulab ka.
Ju see on pärilik.
Mingi meelelaad või vaimsus või asi.
Lähme isegi koos tema kontsertile augustis, kohe pärast Nick Cave'i.
Minul kõlab hinges hetkel Elena Ferrante Napoli-raamatute meloodia. Küll ma leidsin seal palju äratundmist. Esimene armastus oli üks. Just see meeldida püüdmine intellektuaalsel tasemel. Tema pärast hakkad uurima ja süvened millessegi, mis hiljem mõjutab väga tugevalt su isiksust, ellusuhtumist ja maailmavaadet.
Eluarmastuse K kohta mõtlesin paar päeva tagasi, et tema minuta vist oleks teinud seda, mida ta praegugi teeb. Mina ilma temata oleks väga viletsas olukorras... Või ma ei tea ka. Kui palju on neid mehi saada, kes lasevad naisel teha enam-vähem kõike, mis tollel pähe tuleb ilma ennast kaotamata? Tema suurim voorus ja samas kaalukaim viga on ambitsioonikuse puudumine.
J räägib millestki silmapaistvalt arukalt. K küsib, kust sa küll sellise mõistuse oled saanud. J vastab: "Jõuluvana tõi."
"Kust me Franki saime?" küsib Joosep. Küsin vastu: "Mis sa arvad kust?" "Poest."
Oleme Joosepile rääkinud, et lehmad annavad piima. Järgmisel korral autoga lehmadest mööda sõites, räägib Joosep endamisi: "Kui sa saad lehmaks, Joosep, siis sa saad piima anda."
Joosep küsib: "Mis värvi Võrumõisa maja on?"
Ütlen: "Natuke valge ja natuke hall."
"Ei, see on täitsa valge. See maja hakkab natuke katki minema. Varsti läheb täitsa katki."
"Millal?"
"Kaheksa."
"Alguses siin oli sinine maja. Siis läks katki."
Äkki tõesti oli? Äkki tõesti oli siin kunagi mõni mõisa abihoone, mis oli siniseks võõbatud?
Mõned komplimendid, mida mu lapsed mulle on teinud.
Väga haruldased ja seda armsamad.
Enamasti teenin ära jälestuse ja põlguse. Vähemasti, mis puudutab praegusel hetkel teismelise eas olevaid lapsi. Ma ei tea, miks. Ma püüan olla nendega tavaline, nii nagu kõigi teistegagi, vaadata teist inimest austusega ja kohelda viisakalt, siis nende jaoks seda on alati vähe või on valesti.
Selge see, et laste peale saab kiiremini hing täis kui mõne suvalise isiku peal tänaval. Ilmselgelt tekib kergemini vihastumine ja soov oma ärritatust ka välja näidata. Nende suhtes on ju vastutus, et nad saaksid oma võimed ja eeldused võimalikult hästi välja arendada ja olla sedasi kasulikud ühiskonnale. Mõnikord tekib lootusetuse tunne - ma ei suuda neile seda selgeks teha. ma olen läbi kukkunud ja sellest ka väiklasevõitu ärritus ja pettumus, mida on suur kiusatus demonstreerida.
Ma ei tea, milleks... Midagi paremaks see ei muuda. Hoopis teeb veel enam õnnetumaks. Ma ei oska oma lapsi aidata ja ma ei saa ka enda emotsioonidega hakkama.
Muud midagi teha ei ole, kui palvetada. Muuhulgas ka selle eest, et igaüks leiaks kord oma magusvalusa kahetsuse kurjade sõnade ja tegemata jäetud heade tegude pärast.
Ma juba tunnen. Nii ema kui oma ema tütrena. Soovitan kindlasti kõigile head kahetsemist, mis elu ei mürgita.
Kuniks elu jätkub, on kõik võimalik.
Niisiis "maailma kõige sitem ema ja inimene" (tiitli autor Ester, 14-aastane) on 16 emaksolemise aasta jooksul saanud siiski mõned loetud komplimendid.
Aprill 2012. Hommikune lasteaeda minek. Võtan Huberti (6) sülle, et aidata talle kingi jalga. Tema nuusutab mind ja ütleb: "Nii hea lõhn."
Detsember 2014. Ester (6) vaatab mind tükk aega ja ütleb: "Emme on nagu Maarja."
Olin täiesti rabatud, kui Ester (14) 1. septembril õhtusöögi ajal, kui me millegipärast kahekesi lauda olime jäänud, ütles järsku: "Emme meenutab mulle Neitsi Maarjat."
Juuli 2022. Joosep (3) kallistab mind öösel läbi une ja pomiseb: "See on emme." Mõne päeva pärast õhtul enne magama jäämist kiidab mind: "Sina oled väga hea emme."
Pean need sõnad meeles. Annavad jõudu. Vastukaaluks kurjadele sõnadele, mis röövivad elutahte ja muudavad ebakindlaks ja hapraks, teevad haiget.
Selleks ju kurjad sõnad ongi... Peale selle, et võib-olla aitavad ütlejal ennast paremini tunda. Seda viimast arvab Ester või nii ta mulle vähemasti kinnitab.
Avastasin, et olen kohutavalt kade oma suurte laste peale, kes sõidavad ülehomme Normandiasse ja Londonisse. Muidugi ma olen rõõmus nende pärast ja lõputult tänulik vanaemale, kes selle reisi neile võimaldab. Südamest loodan, et neil on tore! Järgmine aasta võib-olla saame jälle kõik koos kuhugi minna. Siis on F-l ka juba jalad all ja ta pole enam nii tundlik kõige uue suhtes.
Avastan ka üha enam, et kõik tegelevad ümberringi millegi suurepärase ja vajalikuga. Loovad midagi, teostavad ennast ja toovad samal ajal ühiskonnale kasu.
Mina samal ajal olen läinud lihtsama vastupanu teed ja andnud kogu vastutuse üle oma lastele ja nende tulevastele suurtegudele. Olles seda selgelt endale teadvustanud, on siiski imelik tunda võbelevat ja pisut isegi mürgitavat kadedust, kui kuskil keegi teada annab, et midagi on teoksil.
Lühidalt, kõik teevad midagi, kõik käivad kusagil, ainult mitte mina...
Jätsin imetamise 17. mail. Oleksin meeleldi kauem võinud imetada, aga F hakkas hammustama. Enam ei julgenud. Samas tundus, et päris imemisest loobumiseks pole laps valmis. Raske südamega võtsin kasutusele lutipudeli. Mingit rpa-ga jändamist küll ei tahtnud. Niisiis hakkasin andma talle vana head keefiri. See maitses F-le nii hästi, et ta peaaegu loobus tahkest toidust, mida ta seni suure isuga oli söönud. Ajuti nii suurena, et ajas hirmu peale. Noh, et kas pole liiga vara? Ju siis nii palju rinnapiima polnud, aga keefir voolas ojadena.
Proovisin küll sättida ja ajatada, et ikka tahke toit ka menüüs püsiks. Püsiski, vahel vähem, vahel rohkem, aga põhiline oli siiski keefir. Ma ei mõõtnud, palju seda ööpäevas kulub, aga palju. Arvatavasti liiter ja natuke peale.
Eriti paha on öine imemine. F on peaaegu 1-aastane. Tal ei peaks ju üldse enam öise söömise vajadust olema. Millal siis tema seedesüsteem puhata saab..
Igal juhul juba juuni keskel tegin otsuse, et pärast jaanipäeva on kõik. Öösel enam ei söö, annan ainult vett.
Alles täna öösel lõpuks jõudsin selleni.
Mitte midagi hullu ei juhtunudki. Ta niheles iga natukese aja tagant kella kahest neljani rahulolematult ja lükkas vee kõrvale, aga päris üles ei ärganudki. Magasime hommikul poole üheksani.
Väike üksildane võit, aga teeb rõõmu ikka. Eks paistab, mis uus öö toob.
Ps. Imetamisest oli kahju loobuda, kuigi alates oma esimese lapse sünnist, olen seda mõnes mõttes jälestanud, samas tundnud tugevat tungi seda teha. Jälestus sellepärast, et pean olema kellegagi nii jagatud, nii halastamatult ja paratamatult seotud.
Tung olla kellegagi nii lähedane, olla peaaegu üks ihu. Olla temaga halastamatult ja paratamatult seotud.
Ja siis veel see haledus lapsest. Tl ei ole ju kedagi peale minu Ükski teine ei saa temast hoolida rohkem kui mina.
See pole see, et tekib kõrgendatud ja ülev meeleolu. Pigem seda enamasti ei juhtu ju. Ikka on tavaline tunne ja mitte midagi erilist. Tavaline igapäevane turvaline rutiin.
Jälle ma jõuan naudinguni ja sealt kaudu otse iseenda otsimiseni... Mitte et naudingut peaks vältima ja samuti pole vaja ilmtingimata hoiduda ka eneseotsimist, aga minu kogemus ütleb, et ainult endast jääb väheks.
Peaks ikka kuidagi endast üle saama või endast välja minema. Seda Teist oleks vaja. Mitte et Jumal ei ootaks mind kakastes mähkmetes või supipotis, aga Ta ootab mind kindlasti ka Missal. Seal on Ta selgelt ja kontsentreeritult. Vist sellepärast tundub kasulik Missal käia.
Aga ei, me ei käi.
Eelmisel pühapäeval hakkasin JF-ga minema, jõudsime ka kohale, aga 10 minuti pärast oli selge, et ei kannata olla. Ta oli juba hommikust saadik ebatavaliselt viril olnud millegipärast ja see jätkus õhtuni välja. Oh, ma ei viitsi teiste kirikuliste etteheitvaid pilke taluda, kui ma "oma laste taltsutamisega hakkama ei saa".
Seda ütles mulle mingisugune mees 10 aastat tagasi, kui H oli väike. Mitte veel küll nii väike ja ta ei kisanud äraarvamatutel põhjustel, aga tal oli tol korral palju küsimusi, mis teisi häirisid. Mind häirib see manitsus siiani...
Nii me siis põgenesimegi.
Endamisi tegin otsuse, et rohkem ma tittedega kirikusse ei roni. Võib-olla ainult siis, kui on lastemissa eraldi ruumis. Eks paistab. Las nad saavad enne 5-aastaseks või umbes nii.
Missal ei käi ka enam suured lapsed.
E juba kolmandat pühapäeva järjest. Pealt näha legitiimsetel põhjustel: pea valutab, sõidame Võrru, ei ärka üles. Mis ma temaga vaidlen. Läheks põhimõtte vastu, et vägisi saab usklik olla.
H süüdistas mind: "Miks sa ei äratanud?!" Jumal teab, et äratasime kolm korda vähemalt. Päris maailma tema jaoks enam peaaegu, et polegi. Korra päevas siiski hiilib poodi, et tuua krõpsupakk ja pudel joodavat.
Terve pere oli maal. Imetegu omamoodi. Seda nad olid lubanud ammu, et jaanipäeval tulevad, aga rohkem mitte.
24. juunil hakkasin kohe pärast E ja H ärkamist (see juhtus ühe paiku päeval) ootama, millal nad ära lähevad. Väga ootamatu. Ma ei oles endast seda uskunud. Arvasin, et armastan oma lapsi tingimusteta ja tahan nendega nii palju kui võimalik koos olla. Nüüd siis selgus selline piinlik asjaolu.
Ma ei oska muud selgitust leida, kui et tegemist mingit sorti alaväärsuskompleksiga, isekuse ja liigse enesearmastusega. Nemad on ju halastamatud ja rõhutavad iga viga, mida märkavad. Hoolimata sellest, kas see päriselt on olemas või ei. Raske on ennast nii halva ja väärtusetu inimesena näha nagu nemad mulle seda teada annavad. Sellepärast ma mõtlengi, kui hea on, kui nad on minust eemal. See pole ilus mõte ja tekitab jälle omakorda ebamugavat enesetunnet.
Oh Issand, ma ei teagi, mida sellega teha. Issandata seda selgeks ilmselt ei saagi. Nii et jätkame tööd... Jumala jaoks on iga inimene hindamatu väärtus ja just sellisena tahetud. Või noh, mida see "just sellisena" tähendabki? "Oma hea tahte ja potentsiaali täisvõimsusel rakendamine?
Eks Ta armastab neid vene kolle ja muud inimsaasta ju ka lõputult. Kõik kõlbavad Talle.
Kui religioossed tähtsündmused välja arvata, siis kõige tähtsam sündmus inimese elus pärast lasteaia lõpupidu on põhikooli lõpetamine. Sünnipäevad, matused ja pulmad ei tule ka praegu arvesse.
H-l on nüüd põhikooli lõputunnistus käes.
Kiituskiri väga heade tulemuste eest matemaatikas, kehalise kasvatuse "3" ja vene keele "4" samuti. Muud hinded olid viied.
Palju õnne ja loodame parimat.
Ülikond, särk ja kingad on muidugi ainult puhtalt minu isiklik lõbu ja rõõm.
Mu suured lapsed magavad - muidugi kell on ju alles 9.45
Mina ja mu kõige pisim kuulame Nick Cave'i
Pisike. Mis tal muud üle jääb, aga mina juba peaaegu nagu vana, nostalgiat otsiv ja melanhooliasse kalduv
Tuleb küll pisar, mis seal salata, kuigi õigupoolest ma ei tea, miks
Kas sellepärast, et noorus on möödas ja enamus kleite, mis ma selga proovin tunduvad lihtsalt naeruväärsed, sest siit ja sealt pungitab välja mu 44-aastane ihu
Kõik mu üleliigne liha, mida oli vaja laste saamiseks
Pean silmas nende kõige pisimate, sest suurte lastega mul ei juhtunud peaaegu midagi
Olin nii noor
Olin nii kerge
Aga pigem nutan ma pigem selle kuradi Venemaa pärast
Pärast, kui nad kõik meilt on võtnud...
Hirm, mis lakkamatult sees käärib
Ma ei tea, kas see on hullem, kui päriselt midagi kunagi juhtub
See midagi võib-olla on ainult mõni hetk. Inetu surm küll, mida meil tuleb surra, nagu naistel ja lastel ikka sõjas ja ega meestelgi ju parem ole
Siiski ainult hetk ja pealegi pole surm see kõige hullem, mis juhtuda võib
See mõõtmatu hirm ja lootusetus
Olgu siis pealegi
Mis ma ikka teha saan
Kuigi tahaks palvetada, nii et kohe nagu päriselt oleks palvetatud
Spontaanselt põlvili laskuda ja olla
Olla tühjuses, olla Temas
Ega seda niisama lihtsalt kogeda saa ja üldse milleks? Olen ma mõni müstik, narkomaan või põgeneja?
Küllap piisab korraks veinistki
Ehkki Jumalat ma sealt ei leia
Tema on peidus kuskil hirmu taga
Millal mina sinna jõuan...
Enne jõuan 18. augustil Haapsallu Nick Cave'i kontserdile
Kõik õlejäänud 30 olla olnud positiivsed ja normile vastavad. Kaarel käis ja pärast jutustas. Positiivseid punkte ei mäletanud ühtegi.
Minu jaoks on positiivne see, et JF tahab hea olla, ja ma pingutan palju, et talle kinnitada, et minu jaoks on ta tingimusteta hea niikuinii. Oma egoismi tõttu see pole kerge, kuid olen veendunud, et pingutust väärt.
Tal on lennukas fantaasia. Ma ju kuulan, kuidas ta endamisi lugusid jutustab ja endale asju selgitab. Pildiraamatuid vaadates, otsib sealt lugu. Hingesugulus on mul temaga see tõttu, et ka talle meeldib sahtleid sorida. Lihtsalt asju läbi vaadata. Ma mäletan, et lapsena oli üks mõnusamaid tegevusi kodus kõik sahtlid üksipulgi läbi vaadata.
Ta tahab teiste lastega ja ka suurte inimestega suhelda. Leida kontakti nendega.
Ta räägib huvitavaid jutte ja temaga saab asju juba arutada. Eile näiteks küsis: "Kust me FFi saime?"
Ja juba sünnist saadik on ta nii pehme ja õrn. Eriti, mis puudutab hinge.
Märgin lihtsalt üles - juhul muidugi, kui ma jõuan mõtte lõpuni mõelda ja üles kirjutada, et ma ei jõua peaaegu mitte midagi muud teha, kui ainult toitu valmistada, koristada ja jalutada. Kõik muu on ettekujutus, et jõuan ka midagi muud. Ega see muidugi kaua kesta. Võib-olla aasta, võib-olla kaks. Seda muidugi juhul, kui antakse.
Ja seda enam, et on võimalus, et ei anta, tuleb nautida ka, et mitte midagi ei jõua.
1. Vaatasin filmi Merle Karusoost. Näidati tükikesi tulevaste lavastajate tunnist. Neil oli seal vist ülesanne kirjutada oma vanavanemate elust okupatsiooni algusaastatel. Siin on katkend filmist.
Küllap tal ongi õigus, et me kõik oleme kollaborantide kasvatatud ja Nõukogude inimese mentaliteet lööb aeg-ajalt siiani välja. Rikutud inimesed.
Teisest küljest - juhul, kui Karusoo mõtleb seda kuidagi etteheite ja halvustavana, kuidas siis oleks saanud teisiti teha? Aga võib-olla ta lihtsalt nendib tõsiasja ja paratamatust. On nagu on. Kollaborant on nii kole sõna, et teeb väga kurvaks.
Ma ei tea, mida minu omad tegid. Sellest ei räägitud eriti ja ma ei osanud küsida. Äkki nad ei olnud tublid sirgeselgsed eestlased, kelle üle nüüd, praegusel ajal uhkust tunda? Ilmselt mitte. Küllap olid kollaborandid. Vastasel juhul, vaevalt mind muidu olemas oleks.
Aga mil määral ja kui sügavalt - ei tea.
Kaheksakümnendate lõppu ja üheksakümnendate alguses, kui ma olin veel täiesti laps, mäletan, et olin innustunud ja tulihingeline eestlane. Korraga ma sain teada, et oleme elanud okupatsiooni all ja on olnud üks hoopis parem Eesti kunagi, aga ma ei suuda meenutada, kuidas suhtusid uude aega vanaema ja vanaisa?
Kas nad olid kahtlevad? Kas nad tundsid hirmu? Või olid rõõmsad?
2. Pere ja kodu fb-lehel on olnud paar artiklit, milles mõned emad võtavad sõna sõja teemal. Noh, et kuidas ennast kaitsta vaimselt ja kui vaja ka päris reaalselt. Selles pole midagi kurvastavat, kui asja arutatakse.
Minu jaoks olid kurvastavad järeldused, milleni jõuti. Nad ei taha, et sõjast nii palju räägitakse. Nad ei taha sõjast nii teada, et koledad videod või pildid ette hoiatamata telekast neile kaela sajaks.
Keegi ei taha ootamatut kurjust oma elu, aga nii need asjad paraku käivad.
Ma ei saagi aru, miks ma kurvastan, et keegi tahab enda ja oma lapse vaimset tervist kaitsta ja vaadata telekast ja internetist ainult ilusaid asju? Mis see üldse minu asi on, kuidas teine inimene ennast kaitseb?
Ei saa aru, mis mul viga on. Arvatavasti ma kardan unustada teiste valu, sest nii on mugav.
Samas, mida see ikka aitab, kui ma igast kanalist endasse sõjaõudusi imen ja värisen mõttest, et rahulik elu on üürike ja pigem muinasjutt. Suutmatus elada käesolevas hetkes, mil kõik, minu jaoks isiklikult, on väga hästi, on samuti kahetsusväärne ja kurvastav asjaolu.
Küll me siis väriseme ja sureme, kui õige hetk tuleb.
3. Hoopis teise klassi kuuluv teema: juuksed.
Ma ei ole enam väga kaugel sellest, et käärid kätte võtta ja nad ise ära lõigata ja pärast masinaga nulli siluda. Pikad juuksed on minu jaoks nii võõrad ja ebameeldivad.
Olid.
Nüüd, 24.04.2022 on nad läinud. Täna hommikul helistasin suvalisse salongi ja panin aja kinni.
Tüüpiline juukselõikushoog, mis aeg-ajalt peale tuleb ja mis kunagi hästi ei lõpe...
See ei olnud ju minu juuksur ja pealegi me tahtsime ju Missale jõuda. Kell oli juba 10.
See juuksur oli küll väga kena ja lahke, aga võõras inimene ei söanda nii radikaalselt tegutseda, nagu ma tahaks. Küll tal oli kahju mu juukseid ära lõigata ja nii lühikeseks ja niisugust vormi ma ei saanudki nagu mulle oleks meeldinud.
Ise kiitis pärast, et muutis mind 10 aastat nooremaks. Mu Jumal, kui vana ma siis välja paistan, et mind peab nooremaks kujundama?! Milline piin on juuksuris käimine...
Kunagi jõuab aeg, kui ma ei lähegi enam. Ostan korraliku masina ja ajan regulaarselt paljaks. Nii nagu kunagi 20-ndates eluaastates. Praegu ma ei ole veel valmis.
JF võtab ette mõne pildiraamatu ja hakkab lugema. Ega me eriti ei saa aru tema lugudest, sest enamasti on lausekonstruktsioonid päris pöörased. Ma ei suuda isegi midagi meenutada. Loodan, et võib-olla õnnestub mingi hetk lindistada.
Üks väga selge ja lihtne lugu oli ka hiljuti. Saime ülestõusmispühade puhul kaardi, mille peal on kollane. Kaardi siseküljel on väiksem tibu. JF räägib: "Tema poeg on. Emme kallistab pojakest." Ja ise väänab kaarti, et väline tibu seesmist tibu puutuda saaks.
Ta jutustab endale lugusid ka enne magama jäämist. Mulle paistab, et need on peegeldavad päeval juhtunut, aga pole võimalik aru saada, kuidas tal on kõik asjad kokku pandud ja mis neis lugudes juhtub.
TERE TULEMAST! SEE ON SINU ESIMENE ETENDUS, KUS KÕIK TEGELASED ON PÄRIT SINU MAAILMAST – LUTID, KÕRISTID, MÄHKMED JA MÄNGUASJAD. TULE VAATA, KUIDAS KÕIK NEED ESEMED ELAMA HAKKAVAD!
Esietendus 1. aprillil 2010 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri vahesaalis.
Kui ma nüüd uuesti üle lugesin pärast seda, kui me J-iga täna teatrist tulime, siis kõik on ikka sama moodi ja kõik kehtib. Ma ei saagi aru, milles asi oli, aga paar korda oli kange tahtmine nutma hakata. Lavastus ei ole üldse kurb. Hoopis naljakas ja nunnu on. Algul on emme ja issi ja siis tuleb beebi. Kõik hakkab vurrina tema ümber keerlema. Kogu aeg on tal midagi puudu või üle ja harva on rahu. Nagu ikka nende pisikestega on.
J istus vagusi mu süles ja naeris ainult üks kord, siis kui marakas ja piiksuhaamer omavahel "tülitsesid". Paljud lapsed naersid rohkem. Vähemasti esimesed 20 minutit olid kõik lummatud ja üsna vagusi. Viimased 6-7 minutit hakkas saal tasapisi üha rahutumaks muutuma. Eks see ole erinev iga kord. Pool tundi on paras aeg ja pärast etendust on hea rahulikult teatris natuke ringi vaadata, sest kõik suuremate vaatajate lavastused alles kestavad ja pole mingit tunglemist.
Ahjaa, pärast ma sain aru, miks mul silm märjaks kiskus ja heldimus tundsin. Eks see vist oli suur headus ja tavalise elu imelisus, mida sellest lavastusest õhkus. Samas mõtetes tagumas kurjuse paine, mida Venemaa toodab. Kontrast on nii suur, et võtab hinge kinni.
Kurb on tõdeda, et ma ei tea täpselt, mis inimene minu poeg on. Oskan kirjeldada tema käitumist ja olekut ja loodan kogu südamest, et tegelikult on tal siiski väga hea iseloom. Et ta on hea inimene või vähemasti, et selleks on lootust. Emad ju kujutlevad tihtilugu Jumal teab, mida kokku ja päris elu ei pruugi alati sellele kujutlusele järgi jõuda.
Sünnipäeva paiku oli õnn teada saada pisut, mida H mõtleb maailmaasjadest. Ma sain teada, et tal on kujunenud imperialistlik maailmapilt. Palun väga, mõned väljaütlemised:
"Rahvastel on kasulik olla ühe suure riigi koosseisus."
"Stalin tegi riigile väga palju head ja see süsteem oli riigi jaoks kasulik."
"Kuigi ma ei arva, et Putini käitumine on Ukrainas õige, siis riigi jaoks on ta palju head teinud."
"Tänu Putinile on Vene riik väga hästi arenenud. Ta tõi riigi Jeltsini-aegsest kaosest välja."
"Inimestel on võib-olla tõesti halb olnud Stalini režiimi all, aga riik on ikkagi tähtsam."
"Ka Baltiriikidel oli kasulik Nõukogude Liidus olla, sest tööstus arenes väga hästi."
Ausalt öeldes, olin nende seisukohtade väljaütlemisest nii rabatud, et mul ei tulnud pähe küsida: "Kas majandus poleks palju paremini arenenud ebainimlike režiimideta? Vaata USA-d!" "Kas Eesti poleks palju paremini edasi jõudnud Nõukogude Liiduta?" Ma ei küsinud ka Hitleri kohta. Et kas tema ka oli suur kasutooja... Küsimata on ka: "Kas see, kui H ise oleks olnud üks orjatööle määratu, et kas ta siis arvaks, et riigi jaoks poleks ju oma elust kahju?" Või ta arvab, et tema oleks olnud teisel poolel? See, kes otsustab ja määrab. Aga mis hinnaga see siis oleks olnud?
Mis hirmsate kanalite otsa ta on küll koperdanud, mis nii salakavalalt Kremli propagandat pähe määrivad?
Inimestele, kes on sündinud NL ajal ja näinud lähedalt oma riigi sündi, on see midagi erakordset. Võimatu on unustada ülevaid tundeid, mis toona meile osaks said, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema ja Eesti koos teistega sai vabaks riigiks. Paraku peab tunnistama, et inimesed, kes on pärast 89. aastat sündinud, on enamasti raske neid emotsioone ette kujutada ja veel raskem tõsiselt võtta. Neil on raske mõista seda, miks mõnedele Eesti iseseisvus nii väga korda läheb ja mida mitte mingi hinna eest käest ära anda ei tahaks.
Pole siis ime, et loosungid nagu näiteks "Rahu eest ilma natsismita" ajab minusugust öökima, lisaks kohutavale hirmule. Aga noh, kui on kasulik ilma Eesti riigita, siis miks ka mitte...
Hirmus ja häbi oli kuulata seda kasulikkuse juttu. Ma tõesti kardan, et H-l ei ole südant sees, sest see pole kasulik. Ma kardan ka, et kristlane on ta sellepärast, et see on ilmselt kasulik juhul, kui Jumal tõesti on olemas. Pean talt küsima, kas ta juba teab Pascali kihlveost. See on väga huvitav, kuid armastuse ja reaalse teota jääb minu arvates sellest väheks, et tulevast pääsemist pälvida. Eks me saa näha...
Ei tea, kas see on ka kivi ajaloo õpetaja kapsaaeda. Kirjutan talle, vaatame, mis ta arvab.
Väga suure kurbusega pean tunnistama, et mu 16-aastane poeg on mulle täiesti võõras inimene. Tunnen küll väga tugevat poolehoidu, kiindumust ja tõmmet tema poole ja tahan kogu hingest, et tal läheks hästi, aga palju ühist meil praegu ei ole. Kui ma küsiks nagu Arno Teelelt: "Kas sa nutaksid, kui ma sureksin!", siis arvatavasti viisakusest ta vastaks, et kust tema seda praegu oskab öelda, aga tegelikult ei oleks tal kahju muust, kui ainult teenijatüdrukust ja rahavoost, mis võib kuidagi toppama jääda või umbes nii...
Hea küll. See jutt kipub juba ennast haletsevaks. On nagu on. Ehk ma olen kõigest siiski valesti aru saanud ja tal on süda. Võib-olla ealiste iseärasuste tõttu, ta ei taha ja ei saa seda näidata...
Ma olen tegelikult junäinud juba õige pisikesest peale, et tal on süda ja empaatia. Vaata või seda empaatiatesti, millest kuskil lugesin ja oma 6-kuise poja peal järgi proovisin: hakkasin tema ees nutma.
Tite empaatiaga olevat kõik korras, kui ta oma ema emotsioone näost oskab lugeda. Ehk et teed talle nutunägu ja titeke nutab koos sinuga või siis vastupidi naerab.
Ma olen isegi tabanud teda F-le naeratamast. Seda küll ainult üks kord, sest enamasti trambib H F-st täiesti ükskõikselt mööda, ühtki pilku talle kinkimata. Kurb on seda vaadata. Ma ju näen, kuidas F-ke oma 15 aastat vanemat venda tähelepanelikult jälgib ja mõnikord ka püüdlikult üritab H-le naeratada.
Koolis tehti karjäärinõustamistesti. Mõõdeti intelligentsust ja kaardistati isiksust. Mäletan, et omal ajal käis meie klass ka midagi sellist Tartus tegemas. Nüüd vist tehakse seda üleüldiselt lõpuklassides. Intelligentsuse tulemusi näitas Hmulle ka. Kuus-seitse erinevat skaalat, milles kõigis ta saavutas kaugelt üle keskmise tulemused, matemaatikas pealegi peaaegu maksimumpunktid. Isiksuse kohta ütles, et ärgu ma lootkugi - seda ta mulle ei näita. Noh, pole vajagi. Eks ma näe ju ise ja teen omad järeldused...
Muidugi mul on hea meel, et ta nii tark on. Samas kõrge intelligentsus ja võimekus pole ju inimese enda välja teenitud saavutus, vaid talle antud / usaldatud kingitus. Küsimus on, mida oma võimetega peale hakata. Minu arvates pole see väga tore, isegi lausa väär, statement: "Tahan teenida palju raha ja hakata nautima." Mitte et ma arvaks, et naudinguid ei peaks olema. Vastupidi! Peaks ja ikka palju! Kuid ma olen täiesti veendunud, et naudingute sättimine esmaseks elumõtteks on väärastunud inimlikkus.
Midagi on meil väga valesti läinud. K ütleb, et viga on selles, et lapsed sündisid vales järjekorras. Mis jutt see selline on?! Ei saa ju vale järjekorda olla, sest kes oleks teadnud, milline on õige ja parem ja kes oleks saanud seda määrata peale Jumala. Ja Tema tegi nii nagu õigeks pidas mingi mõttega. Kui me seda mõtet ära ei arva, siis oleme paraku meie lapsevanematena läbi kukkunud. See järjekorra-asi on muuseas üks vähestest fundamentaalsetest küsimustest, mis meil K alatiseks jäävad kokku leppimata. (Teine küsimus on, millised on asja hea väljanägemise ja funktsionaalsuse pöördvõrdelised seosed.)
Täna käisime proovisõitu tegemas, et kaaluda võimalust osta 8-kohaline auto. Võiks isegi öelda väike buss. Praegu on meil 7-kohaline, mis on küll üsna suur masin, aga koos kahe turvatooliga ikka natuke kitsas. Mul on (või oli?) üks naiivne unistus, kuidas kogu perega, vanaemad pealekauba, sõidame sel suvel näiteks Palanga valgetele liivadele ja Nida düünidele. Järgmisel suvel, kui pisikesed poisid on juba suuremad, Itaaliasse. Putin on muidugi selleks ajaks jalgupidi üles poodud, võimas Venemaa maksab mõnuga Ukrainas korda saadetud hävitustöid kinni. Olgugi, et hukkasaanuid keegi enam tagasi ei too, on siiski kõik hästi, lootusrikas...
"Ära arva, et meie enam teiega kuhugi kaasa sõidame. Pole mõtet uut autot osta," ütles H uue auto jutu kohta.
Nii et mul ikkagi oli unistus ja nüüd on ainult nukravõitu reaalsus. Mäss on peaaegu maha surutud.
Sõja lõpu kohta ei oska ka keegi veel midagi öelda...
.jpg)
