MARIENBURG. 20.07.2025

Tartus oleme sel suvel käinud küll ja küll. Nii ma mõtlesingi, et sõidaks hoopis 60 kilomeetrit lõuna poole sõita ja minna Alūksne katoliku kirikusse missale. Alūksne Püha Bonifatiuse Rooma-Katoliku Kirik on ehitatud aastal 2001.

Veebilehe järgi pidi missa kell 10 algama. Praegu püüan seda veebilehte üles leida, aga seda lihtsalt ei ole enam kuskil. Igal juhu kohale jõudes - jõudsime täpselt kell 10 - oli ümbruskond välja surnud, nagu on sobilik pühapäeva hommikule. Üks tädi tuli meie juurde ja kõnetas meid vene keeles. Ütles, et missa on kell kuus õhtul.

Nii kaua ma ei saa oodata. Lapsed ei pea vastu, kuigi puhketegevust jätkub siin linnas pikalt. Enne poolt kuut me minema ei saanud, aga kellekuuest missat nad välja poleks kannatanud. Õigupoolest teised missalised ilmselt ei kannataks. Seega ei mingit missat sel pühapäeval... Aga ma üritasin - ehk see läheb arvesse.

Kuuldemäng ordulinnuses

Linnusel oli 8 kaitsetorni. Lõunatorn on omamoodi taastatud. Säilinud (ma ei tea, mis ajast säilinud) kividest osale on peale ehitatud puidust 3-korruseline akendeta kuur. Tellijaks Alūksne omavalitsus.

Meie sattusime sinna juhuslikult, kantud soovist kuskile üles ronida ja alla vaadata. Ma ei märganudki, et ehitisel pole isegi aknaid... Niisiis sattusime kogemata pimedasse ruumi, piletipoiss ütles, et kohtume 40 minuti pärast. F hakkas kohe nõudma välja, kui esimesed lätikeelsed sõnad kõlasid. Liiga vali, liiga pime. Tal oli nii suur hirm ja ebamugavustunne, et oli valmis isegi üksi lahkuma. Tormas ukse ja hakkas vastu seda prõmmima. Ma imestasin, et minust talle ei piisa, et lohutada ja kaitset pakkuda...

Väikse auguga kiviga. F-i väitel tegi augu venelase mõõk.

Tegemist oli uuslegendiga neiust, kelle nimi oli Maarja. Küsisin piletipoisi käest, kas ehk lugu on seotud ka mingit moodi neitsi Maarjaga. 

"Ei, ei! Absoluutselt mitte!" Ta oli väga kategooriline. See oli imelik ja kurb, et kuigi linnuse ja linna nimi on ilmselgelt neitsi Maarjaga seotud, siis etendatud kuuldelegend soovis rõhutatult hoida distantsi kristlusega.

Soov eristada ajaloolist ja rahvuslikku identiteeti religioossest taustast on ilmselt üsna tavaline endistes sotsialistlikes riikides. Luua mingisugune omaenda identiteeti, eraldudes ilmselgest traditsioonist.

Aga Linnusaarel (läti keeles Pilsēta sala või Pilssala) on äge. Rannaala on suur ja mänguplats mitmekesine. Ja siis veel need elektriautod, väntadega autod, jalgrattad, tõuksid, mida saab laenutada... Pääsu pole, kumbki poiss sai 2x4 euro eest 15 minutiks oma auto. Meie Kariniga lippasime kannul, et nad kellelegi otsa ei põrutaks või kraavi ei pööraks.

Templimäele sõitsime autoga ringi tehes ümber järve, kuigi oleks saanud ka üle silla. Seda ma taipasin alles siis, kui olime juba teisele poole jõudnud. Templimägi on 22 hektari suurune mets ja metsapark. Seal on 38 meetri kõrgune vaatetorn, kuhu otsa me üritasime ronida, aga päris tippu ei jõudnud.

Mul tekkis midagi paanikahoo sarnast. ma arvan, et kui ma oleks üksi olnud, poleks midagi olnud. Mul oleks ebameeldiv, aa oleksin ära kannatanud. Koos lastega, aga tekkis kohutav hirm, et nad kukuvad alla. Kõik on ju nii lahtine. Kui nad just ise ei kuku, siis äkki mõni kaasronija pöörab segi ja viskab mu lapse alla, äkki ma ise pööran ära. Ei, ei, ei, ei.... Minu tungival ja vist isegi hüsteerilisel nõudmisel, läksime alla tagasi, kuigi peaaegu olime juba tippu jõudnud.

Arheoloogilised uuringud ja ajaloolised allikad kinnitavad, et Templimägi (läti keeles Tempļakalns) on asustatud juba rauaajal ja hiljem olnud latgalite linnuskoht.

Templimägi on kõrgendik, kus olid kindlustused ja eluasemed, mis kuulusid latgalitele — Ida-Balti hõimule, kes elas siinsetes paikades enne ordu tulekut. Sakslased tegid oma linnuse saarele.

1807. aastal lasi Alūksne parun von Vietinghoff rajada Templimäe tippu graniidist rotundi, mida tuntakse kui Kuulsuse templit (Siavas templis). Templi eesmärk oli mälestada Põhjasõja sündmusi Alūksnes ning austada mõlema sõdiva poole juhtide mälestust, nii vene väepealik krahv Šeremetjev ja rootsi armee kapten Wulfi. 

Mulle tundub see nii imelik, et mõlemale siis... 

Rohkem eriti ei jõudnudki. 

Läksime sööma juba tuntud ja mitmel korral järgi proovitud söögikohta pargi lähedal. Et poisid teisi külastajate närve ära ei õgiks, kui oma toitu ootame, läksime parki närve rahustama.

Maarja? Igavene ema igatahes.

Alūksne pole mingi tööstuslinn. Ometi on keset aedu ja elumaju püsti aetud suur tööstuslik monstrum.

Mis asi see on?

Apes tegime lehmakommipeatuse. Lätis lihtsalt on parimad lehmakommid. Sel aastal miskipärast pole müügil enam šokolaadilehmakesi, aga ka tavalised on ülihead.

Rõuge järve ääres väike äikse-eelne supluspeatus ja 12 tundi hiljem olime Võrus tagasi.

VÄIKE PARUN MÜNCHHAUSEN

Ütlesin F-le, et ärgu mingu sügavale vette, et kui kukub, siis võib-olla ei saa enam püsti. Ehmatab ja vesi tuleb suhu.

Tema vastas: "Pole midagi, ma hoian kõrvadest kinni."

HAMMUSTAB

Ükski mu lastest pole keegi hammustanud. 

Ehkki eas, mil veel sõnu pole ja emotsioon on suur, olevat tavaline, et lapsed kasutavad hammustamist ühe enese väljendusvahendina. 

Vanemad kolm said siis järelikult kuidagi teisiti end väljendatud või nad siis polnud nii tugeva emotsionaalse palanguga nagu Frank.

Hammustus 11. juuni hommikul

1-AASTANE

August 2021

August 2022

ÖINE VÕIT

Jätsin imetamise 17. mail. Oleksin meeleldi kauem võinud imetada, aga F hakkas hammustama. Enam ei julgenud. Samas tundus, et päris imemisest loobumiseks pole laps valmis. Raske südamega võtsin kasutusele lutipudeli.  Mingit rpa-ga jändamist küll ei tahtnud. Niisiis hakkasin andma talle vana head keefiri. See maitses F-le nii hästi, et ta peaaegu loobus tahkest toidust, mida ta seni suure isuga oli söönud. Ajuti nii suurena, et ajas hirmu peale. Noh, et kas pole liiga vara? Ju siis nii palju rinnapiima polnud, aga keefir voolas ojadena.

Proovisin küll sättida ja ajatada, et ikka tahke toit ka menüüs püsiks. Püsiski, vahel vähem, vahel rohkem, aga põhiline oli siiski keefir. Ma ei mõõtnud, palju seda ööpäevas kulub, aga palju. Arvatavasti liiter ja natuke peale.

Eriti paha on öine imemine. F on peaaegu 1-aastane. Tal ei peaks ju üldse enam öise söömise vajadust olema. Millal siis tema seedesüsteem puhata saab..

Igal juhul juba juuni keskel tegin otsuse, et pärast jaanipäeva on kõik. Öösel enam ei söö, annan ainult vett. 

Alles täna öösel lõpuks jõudsin selleni. 

Mitte midagi hullu ei juhtunudki. Ta niheles iga natukese aja tagant kella kahest neljani rahulolematult ja lükkas vee kõrvale, aga päris üles ei ärganudki. Magasime hommikul poole üheksani. 

Väike üksildane võit, aga teeb rõõmu ikka. Eks paistab, mis uus öö toob.

Ps. Imetamisest oli kahju loobuda, kuigi alates oma esimese lapse sünnist, olen seda mõnes mõttes jälestanud, samas tundnud tugevat tungi seda teha. Jälestus sellepärast, et pean olema kellegagi nii jagatud, nii halastamatult ja paratamatult seotud. 

Tung olla kellegagi nii lähedane, olla peaaegu üks ihu. Olla temaga halastamatult ja paratamatult  seotud. 

Ja siis veel see haledus lapsest. Tl ei ole ju kedagi peale minu Ükski teine ei saa temast hoolida rohkem kui mina.

ME EI KÄI MISSAL

Ma arvan, et on kasulik Missal käia.

Ausalt öeldes, kui võimalik, käiksin iga päev. 

Päris täpselt ei saagi aru, miks see on kasulik. 

See pole see, et tekib kõrgendatud ja ülev meeleolu. Pigem seda enamasti ei juhtu ju. Ikka on tavaline tunne ja mitte midagi erilist. Tavaline igapäevane turvaline rutiin. 

Jälle ma jõuan naudinguni ja sealt kaudu otse iseenda otsimiseni... Mitte et naudingut peaks vältima ja samuti pole vaja ilmtingimata hoiduda ka eneseotsimist, aga minu kogemus ütleb, et ainult endast jääb väheks. 

Peaks ikka kuidagi endast üle saama või endast välja minema. Seda Teist oleks vaja. Mitte et Jumal ei ootaks mind kakastes mähkmetes või supipotis, aga Ta ootab mind kindlasti ka Missal. Seal on Ta selgelt ja kontsentreeritult. Vist sellepärast tundub kasulik Missal käia.

Aga ei, me ei käi.

Eelmisel pühapäeval hakkasin JF-ga minema, jõudsime ka kohale, aga 10 minuti pärast oli selge, et ei kannata olla. Ta oli juba hommikust saadik ebatavaliselt viril olnud millegipärast ja see jätkus õhtuni välja. Oh, ma ei viitsi teiste kirikuliste etteheitvaid pilke taluda, kui ma "oma laste taltsutamisega hakkama ei saa". 

Seda ütles mulle mingisugune mees 10 aastat tagasi, kui H oli väike. Mitte veel küll nii väike ja ta ei kisanud äraarvamatutel põhjustel, aga tal oli tol korral palju küsimusi, mis teisi häirisid. Mind häirib see manitsus siiani...

Nii me siis põgenesimegi. 

Endamisi tegin otsuse, et rohkem ma tittedega kirikusse ei roni. Võib-olla ainult siis, kui on lastemissa eraldi ruumis. Eks paistab. Las nad saavad enne 5-aastaseks või umbes nii.

Missal ei käi ka enam suured lapsed.

E juba kolmandat pühapäeva järjest. Pealt näha legitiimsetel põhjustel: pea valutab, sõidame Võrru, ei ärka üles. Mis ma temaga vaidlen. Läheks põhimõtte vastu, et vägisi saab usklik olla.

H süüdistas mind: "Miks sa ei äratanud?!" Jumal teab, et äratasime kolm korda vähemalt. Päris maailma tema jaoks enam peaaegu, et polegi. Korra päevas siiski hiilib poodi, et tuua krõpsupakk ja pudel joodavat. 

Praegu veel ei ole see õlu.

JAANILAUPÄEV JA SÜNNIPÄEV 24. JUUNIL

Terve pere oli maal. Imetegu omamoodi. Seda nad olid lubanud ammu, et jaanipäeval tulevad, aga rohkem mitte. 

24. juunil hakkasin kohe pärast E ja H ärkamist (see juhtus ühe paiku päeval) ootama, millal nad ära lähevad. Väga ootamatu. Ma ei oles endast seda uskunud. Arvasin, et armastan oma lapsi tingimusteta ja tahan nendega nii palju kui võimalik koos olla. Nüüd siis selgus selline piinlik asjaolu.

Ma ei oska muud selgitust leida, kui et tegemist mingit sorti alaväärsuskompleksiga, isekuse ja liigse enesearmastusega. Nemad on ju halastamatud ja rõhutavad iga viga, mida märkavad. Hoolimata sellest, kas see päriselt on olemas või ei. Raske on ennast nii halva ja väärtusetu inimesena näha nagu nemad mulle seda teada annavad. Sellepärast ma mõtlengi, kui hea on, kui nad on minust eemal. See pole ilus mõte ja tekitab jälle omakorda ebamugavat enesetunnet.

Oh Issand, ma ei teagi, mida sellega teha. Issandata seda selgeks ilmselt ei saagi. Nii et jätkame tööd... Jumala jaoks on iga inimene hindamatu väärtus ja just sellisena tahetud. Või noh, mida see "just sellisena" tähendabki? "Oma hea tahte ja potentsiaali täisvõimsusel rakendamine?

Eks Ta armastab neid vene kolle ja muud inimsaasta ju ka lõputult. Kõik kõlbavad Talle.

Aga JF on nüüd kolmene.

Kohe on käes südasuvi.

LISATOIT

Esimest korda proovis 20. detsembri paiku. Olin juba varemgi õuna talle mekkida andnud. Paistis, et talle meeldis või vähemasti oli huvitav.

Paar päeva enne 6-kuiseks saamist liha. Aeg-ajalt tekkis hirm, miks ta nii palju sööb ja et kas me ei lähe liiga kiiresti edasi. See kadus, kui me saime covidi endale külge. F-i isu vähenes märgatavalt. Nüüd on siiski jälle pisut paremaks läinud. Tal on tekkinud komm suu kõvasti kinni pigistada, täitsa kriipsuks ja ei võta midagi. Nüüd on jälle hirm, et miks ta nii vähe sööb.

See ongi keeruline. Olgu siis ta pealegi neljas laps ja kogemust peaks olema juba palju. Kõige rohkem, minu arvates, aitab see, kui asjaoludele mitteliiga palju tähtsust omistada ja võtta kõike kuidagi puhta lehena. 

Lihtsalt nii on, nagu on.

KÜLALISED JA PIME HETK

Täna käisid meil külalised: üks väike poiss ja tema ema.

Poistel - neid oli kokku neli, oli lõbu laialt. H oma nägu ei näidanud, istus oma toas arvutis ja ootas, millal juuksurisse minna. J ja A mängisid kenasti koos. Ilus oli vaadata. F jälgis neid oma tekilt ja suhtles ka poisi emaga.

Poole ühe paiku hakkasid ära minema, et õigele rongile jõuda ja et mina saaks oma pisipoisid päevaunne sättida. Just nagu alati.

F oli pööraselt väsinud, aga magama kuidagi ei jäänud. Tal on meie lastest kõige tundlikum närvisüsteem. Enamasti pärast külalisi või kuskil võõras kohas käimist saab ta närvivapustuse ja elab seda välja lohutamatult karjudes. Eks ma iga kord loodan, et sel korral on ta küpsem või uusi muljeid ei saa liiga palju ja karjumist ei tule. Mõnikord ei tulegi ja elu on tavaline.

Täna oli karjumine. Ja kuidagi iseäranis lohutamatu. Ma ei tea, kas F kisast või oli ka J üleliia erutatud külas käinud poisist, et ta koguni kaks korda järjest tuli voodist välja märgade pükstega. Küll ma siis olin pahane, sest muidugi ma arvasin, et ta tegi seda meelega, et tähelepanu saada. Muidugi tegi meelega ja muidugi oli tal vaja mind. Mina aga tegelesin "välja lülitamisega", et mitte hoolida sellest, et ma ei suuda oma kõige väiksemat poissi maha rahustada. Ja siis tuleb J oma märgade pükstega...

Nagu saaksid nemad midagi sinna parata, et nad erutuvad asjadest ja sündmustest, mis neile väga meeldivad.

Nagu saaksin midagi parata, et ma ei suuda ennast kontrollida. Ja et see tuleb nii järsku, et isegi ei saa aru. See ootamatus on hirmuäratav. Olen tükk aega jumalast rahulik, peaaegu et täiesti tuim ja pole ühtki märki, et võiks plahvatus tulla. Ja järgmine hetk ma taipan, et ma olen oma viha lastele liiga palju näidanud ja nad on seda kartnud. Kui ma seda näen, siis ma kardan ise ka, sest mis siis kui ma teen enese teadmata midagi meeletut ainult selle ühe "pimeda" hetke jooksul. Koledaid asju on inimeste sees. Millegipärast ma ei arva, et ma oleks väga erandlik oma kurjusesööstuga. Mulle on öeldud, et oluline on, mida sa teed järgmisel hetkel, sest ei ole tõenäoline, et "pime hetk" jääks üldse tulemata. Seda juhtub elu lõpuni.

Mida siis teha järgmisel hetkel?

Vastus on: paluda andeks. Kõigilt asjasse puutuvatelt, ka Jumalalt.

Ps. Vanaisal on täna juba 12. surma-aastapäev.

Isegi kui ma kõik kaotan...

Isegi kui ma ainult osaliselt kaotan sellest, mis või kes, on minu oma, siis ma arvan, et ma ei suudaks hoiduda kibestumisest ja parandamatust lootusetusest. Võiks ka öelda, et siis ma kaotaks Jumala.

„Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ii 1:20,21)

Iiobiga juhtunu üle võib kuni elu lõpuni mõtiskleda oma elu taustaks või siis sinnamaani, kuni päriselt midagi halba juhtub. Minuga ei ole veel juhtunud, aga üleeile peaaegu, et oleks võinud juhtuda.

Õhtu hakul oli vanalinna asja. Arvasin, et oht varitseb meid eelkõige katustelt langevates jääkamakates, aga ei, hoopis alt poolt. Bremeni käigu ja Vene tänava nurgal, Nikolai kiriku juures libisesin nii, et kukkudes tõmbasin ka vankri ümber. Just enne, kui mu pea vastu jäätunud lumehunnikut kopsas, kuulsin, kuidas minu kõrval oli üks grupp noori, kellele räägiti midagi põnevat Tallinna vanalinna asukatest. Keegi olla korstna kaudu põgenenud, kuid väga ruttu kinni püütud, sest ta olla olnud silmapaistvalt tahmane. Järgmine hetk olin pikali maas ja peas ainus mõte, mida ma ka nii valjult, kui suutsin, hüüdsin: „Kus laps on? Kus laps on?" 

Püsti rabeledes otsisin oma laiali lennanud asjade seast F-i. Meeleheitlikult otsisin, aga teda ei olnud. Milline suur kergendus selle lühikese hetke jooksul. Tähendab, halvimat ei olnud juhtunud: minu 4-kuune imikuke ei olnud pea ees vastu jäätunud tänavasillutist lennanud. Ja ma joobusin tänulikkusest selle eest. Kui vaatasin vankrisse, keegi oli juba jõudnud selle õigeks tõsta, nägin F-i uniselt silmi pilutamas. Jumal tänatud - laps oli kukkumise ajal vajunud kondli põhja ja vist kaitses teda välja pudenemise eest ka turvakaar. Kõik lõppes hästi. Titeke on rõõmus ja heas toonuses, minul on ainult kael kuidagi imelik ja kerge muhk peas.

Ja kuna kõik on nii hästi, siis muidugi on lihtne kerge südamega võtta juhtunu üksipulgi läbi ja vaadata, mis sealt paistab. Peale selle, et linn siiski võiks ise linna tänavaid hooldada ja mitte jätta seda kinnisvara omanike kohustuseks. Kuidagi tundub, et linn võtaks oma kohustust tõsisemalt. Ei tea.

Veel nägin ma, kui kiiresti tekib viha ja kaob usk ja lootus, juhul kui ei lähe nii nagu ma tahaksin, vaid ootamatult sootuks teisiti. Selle lühikese, kolepika hetke ajal, kui ma taipasin, et kukun ja tõmban ka vankri kaasa, mis tähendab ilmselt seda, et laps kukub vankrist välja. Kukub suure hooga pea ees jää peale ja mul ei ole teda enam. Sel hetkel ma vihkasin „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!", sest kuidas Ta tohib lasta midagi sellist mulle juhtuda!

Muidugi Ta tohib ja muidugi Ta laseb veel hullematki maailmas juhtuda. On alati lasknud ja laseb ka edaspidi. Sinna pole midagi muud teha, kui kas ainult alistuda ja uskuda, et millestki väga halvast, mida Ta on lubanud, teeb Ta midagi väga head. Teine võimalus on alistuda ja vihata. 

Ei tahaks järgi proovida, kuidas minuga oleks, kui kõik oleks tõeliselt halvasti ja mult võetakse see, mida praeguse hetkeni nii heldelt on antud. Ei tohiks ka liiga palju selle üle mõtiskleda, sest igal hetkel on oma arm või and, et halvaga hakkama saada. See aga selgub alles sellel hetkel, kas suudad seda armu vastu võtta.

Oh, Sa minu heldene põhjatu Jumal küll!