Ester jäi umbes kell 15.40 kolmandat korda ametlikul võõrutusel pudelita magama.
Öö möödus üllatavalt hästi. Uinus suhteliselt kiiresti ja kuigi ta mõned korrad siiski ärkas teatamaks: "Ei taha," siis ei saa sellist teguviisi erakorraliseks pidada. Praegu on ju tal kurikuulus "eituseperiood" ja keset undki tuleb kõigile meelde tuletada: "EI TAHA!"
Pudelit ta öösel ei nõudnud. Lihtsalt seletas mõistvalt: "Kat'i, kat'i." Andsin tassist vett juua. Jäi rahule. Pool kuus hommikul - siis kui trammid alustavad - on meil kujunenud kontrollpunktiks. Siis olen serveerinud talle 200ml keefiri. Ooteks või nii. Ta on selle sisse imenud ja rahulikult edasi maganud. Võrus tramme pole, polnud ka hommikuoodet. Ester säilitas rahuliku meele. Nõudis ainult potile, et siis kohe pahaselt teatada, et ta ei taha. Järgmisena avaldas soovi minu kõrvale tulla. Aga tõusis kohe püsti tõdedes, et see pole ikka see, mida ta tahab. Jälle oma voodisse. Jälle: "Ei taha!" Uus ring potile ja minu kõrvale, oma voodisse. Kuni ta umbes kahe tunni pärast uinus. Magasime üheteistkümneni. Poisikest ju ei ole, kes kell kaheksa üles peksaks. Aga ikkagi ma igatsen teda juba pööraselt, ehkki ta hommikuti magada ei lase...
Estrile kingin kaks luuletust. Mis siis, et
Asko Künnapi kirjutatud. Imeilusad.
Nimed, sõnad, nõiamärgid
Kivil istus väike konn,
mõtles mis ta nimi on...
...Vanemad on lollakad,
pole nime pannud nad.
Minu kolmepäevane tütar
joonistab kätega õhku
keerulisi nõiamärke.
Ta magab ja ma näen
tema laugude liikumisest,
kuidas serveris unede taga
kustuvad haprad failid
eelmistest sildumistest siin.
Ja laetakse üles uusi:
piltmõistatusi ja mänge,
lõhnade, värvide, sõnade
ülekaalumise tarkvara
ja esimesi unenäokaarte.
Minu kolmepäevane tütar
joonistab kätega õhku
keerulisi nõiamärke,
avab silmad ja vaatab mind
oma üleni umbuskliku,
nii tumeda nugisepilguga,
kuskilt väga kaugelt.
Justkui kohtaks ta mind
üle piklike pikkade aastate
jälle esimest korda.
Siis, kui mu tütar
Kui mu tütar end sättis
su täiskuuna täiuslikus kõhus
sündimiseks valmis,
siis sina, kauneim kui eales varem,
sättisid end valmis
tema tõlgiks ja vahendajaks.
Ja see fataalne planeet,
see, kust keegi veel seni
pole pääsenud eluga -
planeet mida meil on au
jagada koiliblikate, rändrottide,
moslemite ja prohvipoksijatega,
tõmbus ootusest üleni pingule,
tuues trombe, üleujutusi.
Siis tulid mu unedesse
vanavanaemad ja vaarvanemad,
nende esi-sala-esivanemad -
silmad selgemad, lähemal
kui kõigil noil liisunud fotodel,
alasäritatud mälestustes.
Mu tagasihoidlik unenäoauto,
mis töötab hääletult, lõhnata,
toitub tähevalgusest
ja õitsvast kummelist,
viis meid põldmarjuks
poogitud pilliroost läbi
kõige suurema järve äärde.
Siis läbi plastiliinist maastike
kirjaoskajate linna Metsikus Lõunas,
sadamasse täis roostes sõjalaevu,
üle putketüükais soise heinamaa
ja köisredeleist musta metsa
mesilastest vallutatud vahtra alla.
Me jäime õige natuke hiljaks.
Kõik olid juba kohal, nad kõik!
Vaarvanaema Mana keset pilti,
pika laua kaugemas otsas,
ammulahustunud hõimlased
paremal, pahemal käel,
pilgud tõsised, teistmoodi soojad.
Siis, kui mu tütar sättis end
sinu täiskuuna täiuslikus kõhus
sündimiseks valmis.
