VÕRU 4. 2024

1.07. E ütleb, et Sõbranna ei lähegi temaga laagrisse. Otsustas Sewaldi kasuks. Eks seegi ju ole laager. Ei paista, et ta oleks sellest häiritud või ta näita seda välja. Mul tekkis kohe väike ärevus- ja häireseisund. Hiljem selgub, et õigustatult.
2.07. E läheb laagrisse. Karin tuleb õhtul, et järgmisel päeval Võrru sõita. Öösel äratab H mind, sest E ei saavat minuga kontakti, mis on imelik, sest ma just tema pärast jätsin telefonile hääle sisse. Et kui midagi peaks juhtuma.
Tal olla paanikahoog, nõuab, et ma kohe sõidaks ja ta ära tooks. Vahetame musttuhat sõnumit ja ta nõustub järgmise päevani ootama. Tunnen, et ma vihkan seda vaest Sõbrannat kogu südamest… Kõiki neid masendavaid asjaolusid. Päriselt muidugi ma ei vihka mitte kedagi, lihtsalt nii kurb ja jõuetu on olla, et nii palju kannatust peab olema ja ei saa aru, mis mõte sellel kõigel on.
Kannatatust on maailmas mingi konstantne hulk. Igal juhul tuleb see kõigil meil ära kannatada. Sellest pole pääsu, aga kergem võib see olla küll, kui suhtumist muuta ja ilmselt mõtestada.
Ja mulle tundub, et käib mingi kontrollimatu võitlus, et mitte kannatada, et kannatus lükata teistele. Ma ei mõtle, et keegi võitleks otseselt või teadvustatult. Lihtsalt igaüks annab endast kõik, et elada head elu. Aga mida vähem sina kannatad, siis seda rohkem keegi teine.
Tajun seda nähtamatut võitlust eriti oma tütre puhul.
On selge, et enesetapud jäävad alati. Mul on justkui võitlus teiste vanematega. Lapse kaotust ma ei taha, ei taha, me ei saa sellega hakkama … (Kui see tõesti juhtuks, siis küll me saaksime. Sureme kasvõi ise ära. Midagi ei jää ju lõpetamata ja midagi ei jää lahenduseta.)
Aga tütar räägib suitsiidist. Ma ei tea, kui tõsiselt, ma ei tea, kui palju, et irriteerida. Kui mina püüan sellest temaga rääkida, siis ta ütleb, et miks ma ei võiks olla normaalne ema, minuga ta sellistest asjadest ei räägi.
Siis meenub mulle 30 aasta tagune aeg, kui minu ema mulle ütles: “Miks sa räägid minuga sellistest asjadest? Ma olen normaalne inimene, ma ei mõtle sellest.” Jumalast ka normaalsed inimesed ei rääkivat.
Küll ma olin temaga hädas.
Ainukesed teemad, mis mind siiani päriselt huvitavad, ja alati paaniline ei. See närviminek ei tundu väga normaalne. Mis selle taga on? Ja mu armas emme ärritub isegi praegu veel, kui mõni selline teema loomuse katseks üles võtta…
Ma oletan, mis pitser see on, ma võiksin isegi jõuda 4 põlve tagasi ning konstrueerida, kust kõik see eitus tuleb.
Ja nüüd siis tütar ka.
Ma ei käi E-le peale Jumalaga ega muu eksistentsiaalsega ja sellega, mida mina asjast arvan.
Tahaks teda pigem kuulata, kui ta räägib. Kui ta räägib. Kuna enesetapp oli aktuaalne, sest haiglas tehtud intervjuudes ta rääkis sellest, kui kaalutletud variandist. Olevat isegi kord kodus seda katsetanud, mida meie, tema vanemad pidasime oma lihtsameelsuses kõhuviiruseks.
Aga ta ei ole valmis minuga rääkima. Samas heites vastuoluliselt mulle just mitterääimist kõige rängemalt ette. Ma isegi ei üritavatki.
Ei üritagi, sest alati lõpeb halvasti. Karjumise ja sõimuga. Mulle ei meeldi. Väikestele poistele ka ei meeldi. See mõjub meile halvasti. E-le ka.
Karjumise, valu ja meeleheiteni me jõudsime ka 3. luuli õhtul. Kõik, mida ma ütlen või teen, on valesti. Selle eest ma talle järgi tulin, olevat siiski tänulik.
Tal on oma sisemine õiglustunne ja suuremeelsus, aga võib-olla see pole veel päris hästi häälestatud?
Aga sõimab ta palju. Ma näen, et ta kannatab palju.
Lapsena mulle meeldis väga kuulata Imbi Valgemäe plaati. Seal oli lugu Mari-Kisakõrist. Mulle tundus alati, et midagi selles loos ei klapi. Miks keegi ei mõelnud, et see pole normaalne, kui inimene kisab ebamõistlikult palju. Seal taga peab olema suur valu. Vaene tüdruk.
E-le tundub, et ma ründan teda. Olen koguni oma ema appi võtnud.
Arusaadavalt on mugavam, kui keegi rahulolematu ei ole, kui sa peaaegu 300 eurot vastu taevast lased. Pealegi oleks tulnud juhendajale õigete sõnadega põhjendada, miks laagrist ummisjalu põgenetakse. Ma ei oska vaikides leppida, et mu tütar ei taha olla laagris, on Sõbranna tugeva mõju all ja käseb mul öelda sõnu, mis ei ole minu oma… No ei saa. Tema jaoks on see kambakas.
Kaarel ei ole minu poolt. Kiidab E-le takka. Ja-jah, ka tema on omal nahal tunda saanud, kuidas mina ja Karin koos kambakat teeme.
Ma ei taha enam…
Igal juhul sai E rongiga Jõgevalt Tallinnasse ja meie kell 10 Võrru.
4.07. Ennelõunal on mõnusalt soe, oleme Tamula ääres ja aias. Õhtul kohvikus vihma eest varjus. Ma ei suuda ette kujutada terve õhtu toas istumist.
See on imelik.
Vanasti mul polnud ju sellist rahutust. Võib-olla on see JF-st, kes mingi teatud rütmilisusega kaotaks justkui selge mõistuse, erutub ja hakkab lõputult kihistama, FFi togima, ei suuda enam oma mängudele keskenduda, räägib rumalaid sõnu. FF läheb kohe kaasa ja tulemuseks väljakannatamatu mäsu, mis lõpeb alati kellegi nutta röökimisega.
Ma mäletan seisundit, kui naermist pole võimalik lõpetada või tunnet, kui keegi takka kiidab või on jahmatusest tumm, et siis tahaks justkui veel midagi pöörasemat teha, astuda veel sammuke edasi…
Jah, ma mõistan, aga raske on täiskasvanuna seda pealt vaadata, ohjes hoida, et see tõepoolest järgmisel hetkel katastroofiga ei lõpeks.
Häirib ka ebameeldiv lootusetuse tunne. Praegu mu pisikesed klammerduvad minu külge 24 tundi, kõik mu vabad hetked on varastatud. 10 või 12 aasta pärast nad sõimavad ja vihkavad mind… Tekib tunne, et mis mõte sellel kõigel on, kui ma ilmselt jälle ebaõnnestun.

Juba? 5.07.2024

6.-7.07. Hommikupooliku veedame lasteaia mänguplatsil. Tuleb JF-i vanune poiss, kelle ema end kaks aastat tagasi veebruaris tappis. Mõlemad vanemad olid/on alkohoolikud. Poisil on tugev kõnedefekt, vist ka arengupeetus. Tema hoidjatädi juhtus mulle sellest traagilisest loost rääkima eelmisel kevadel. Nad on mulle ikka aeg-ajalt meenunud ja mõtlen, et kuidas see ikka nii saab olla… Minu enda mustad hetked saavad kiiremini mööda.

Minu lapsed. Muidugi ma püüan nende kõrvale jääda nii kaua kui vajalik. Siiski, praegu täpselt sel hetkel, pole mul mitte mingit tahtmist E-ga suhelda, aga ma mõtlen talle palju.

Pärast mänguplatsi koju tagasi. Nii palju on vaja korda sättida ja pakkida. Mitu korda järjest tuleb peale jõuetus. Viskan pikali, ma ei jõua, ma ei tee. Lõpuks ikkagi saab kõik pakitud ja koristatud.

On nii suur kergendus, kui saame lõpuks sõitma hakata. Hea tunne on olla teel, mis siis et automatk on planeeritud umbes 400 kilomeetri kanti.

Lapsed uinuvad imekombel peaaegu silmapilkselt. Muusika mängib juhuvalikul

mälupulgalt. Miskipärast tuleb kõige rohkem Vennaskonda, Ultramelanhooli, Serge Gainsbourgi, Jacques Breli, Nick Cave’i, JMKE-d, Entel-Tentelit, Heli Läätse ja veel kedagi 900 laulu seast, mis pulga peal on ning mida Kaarel ei kannata kuulata.

Jõuame Cēsisesse umbes kell 5 õhtul ja üllatuslikult linn puupüsti autosid täis. Mitte kuskile pole parkida. Viimaks, kui olen teinud paar lootusetut tiiru, õnnestub leida väike tasku, kuhu läbi häda suudan sisse manööverdada. Neil on festival, paistab, et miskit meie arvamusfestivali laadset. Turisti mõnusa äraolemise jaoks on liiga palju rahvast, kuhugi pole õieti astudagi. Murrame vaevaliselt teed läbi rahvamasside kindluse pargist läbi vanalinna poole ja satumegi kohe peatänavale - Riia tänavale just sinna, kus on linna keskplats koos suure purskkaevuga. Seal on ka väike restoran, ooteajaks pakutakse tund. Mis meil muud üle jääb. Lastel on liikumist vaja niikuinii. Nad on ülemeelikud ja natuke kontrollimatud.

Ma istun eemal ja jälgin. Enda meelest piisavalt lähedal, et kohe reageerida, kui midagi hakkab juhtuma. Selgub siiski, et mitte piisavalt lähedal. Ma näen, kuidas FF hakkab ühe suurema tüdruku eeskujul ketist tehtud piirdeaiale ronima. Kohe on tunne, et see ei lõpe hästi, aga veel enne, kui ma poolele teelegi jõuan, on FF pea ees sillutisele prantsatanud. Minu vaevaline liikumine on nagu unenäo vati sees, paraku on seekord kõik ilmsi.

FF röögib nutta, aga tõuseb siiski kohe püsti. Verd ei ole, juuste piirile kerkib kole muhk. Paistab hirmus, aga otsustan, et esialgu see pole kiirabi teema. Vahejuhtum jahutab lapsed malbeks ja tasaseks, nii et saame rahumeelselt ja üliviisakalt oma toitu nautida. Lõpuks oli ooteaeg peaaegu poolteist tundi, aga toit on väga maitsev.



Kui saab kuhugi sisse ronida, siis nad ka ronivad.
"Arvamusfestivalil" olid esindatud ka mingil määral NATO väed või ma ei tea,
kuidas seda täpselt väljendada.


Kurikuulus käsipuu, mis hiljem lõi meil kõigil pilli lahti ja
ehmatas poolsurnuks.
Taamal Cēsise Püha Johannese kirik.


Pikk ilu...

Ööl pole viga ja ööbimiskoht on talutav mittemidagiütlev peatuskoht hommikusöögita. Me loobusime, sest 2- ja 5-aastase eest kokku 10 eurot maksta tundub kallis. Täiskasvanute 8-eurot võiks olla ka, aga tol hetkel, mil ma keeldusin, mul ei olnud meeles, kui palju kohvikutes tassi kohvi eest maksta tuleb.

Leiame imetoreda kohviku, ilmselt ainsa, mis kell pool üheksa pühapäeva hommikul lahti on.

Hommik tundub vaimustav, linn imeliselt mitmekesine ja sõbralik. Kõik on oodatud, noored ja vanad, tavalised inimesed ja need, kes pingutavad iga kord riietusega, kui kodust välja astuvad. Kohvikus teenindatakse rõõmsalt noorukeid, kes pole veel magama jõudnud, kui ka 80+ prouasid, kes pühapäeva hommikut on tulnud nautima. Linn tundub nii äge. Ilm on soe. Kassid sõbralikud, joodikud kultuursed.

Varahommikune kohvikumelu.
Nunnud vanaprouad istuvad pukkide otsas siseruumides.
Meie oleme lahkumas kohtuda uute värvikate isiksustega.


Külalislahke kiisu.

Kindlus avatakse kell 10 ja me oleme esimesed, kes sisse saavad. 6 euro eest on seal vaatamist ja ronimist küll ja küll.
Mina käin JF-ga, Karin FF-ga. Tempo on kiire ja kohati vist ka natuke ohtlik. JF ei malda kuskile kauemaks pidama jääda. Siiski ma jõuan tähele panna, et neil on supervinged videoklipid ajaloo tutvustamiseks. Taaskord tekib tahtmine ohkida: «Eestis ei ole mitte midagi.» Mitu korda taban end mõttelt, kui tore võis olla neid klippe teha.


Eks seda kindlust on siit ja sealt juba küllalt pildistatud.
Siin on ühe ruumi rekonstruktsioon.
JF on juba peaaegu 3 aastat järjest igasuguseid väljaheite
nalju väsimatult teinud ja nende üle naernud.
Varsti võiks see ju lõppeda ka....

Poole kaheteistkümneks oleme kindluse võidujooksu läbinud, lapsed on tüdinenud.
Ma jooksen missale, Karin jääb parki lastega jäätist sööma.
Kardan, et jään missale liiga hiljaks ja võib-olla nad hakkavad juba lõpetama. Jõuan kell 11.45 ja preester alles peab jutlust. Ja tal ei ole plaanis veel lõpetada. Ta saab valmis 12.15, mis teeb jutluse pikkuseks arvestuslikult tund aega. Minu jaoks on see liiga palju. Ta ei pea paljuks ka veel vahetult enne armulaua jagamist veel üks väike 10 minutiline loeng pidada.

Pika jutuga küll, aga vähemasti Ukraina võidule orienteeritud.
Minu poolest pidagu siis kasvõi 2 tunniseid jutlusi, peaasi,
et palvetab hea asja eest.

Kunagi oli katoliku kirik siin.
Ei tea, mis ingel see on.

Edasi sõidame kaameliparki

Ähvardab sadama hakata ja lõpuks sajabki. Me saame enne ringi peale teha. Park ei ole kuigi suur. Meie lapsi loomad eriti huvita, küll aga batuut ja elektriautod.

Võru poole hakkame tagasi sõitma poole nelja paiku. Poisid on nii erutatud, et ei suuda uinuda.

Rõuges teeme karupeatuse. Minnes nad olid magama jäänud juba 10 minutit enne seda kuulsat maamärki.

 

Öörahu on 20.15. Mulle sobib. Aga rahu see ei tähenda. Mind hakkab sõnumite ja telefonikõnedega pommitama H, kes tahab frittida kartuleid ja küpsetada steiki. Ei tea, mis kahjustusi see põhjustab lisaks põrandaid katvale kassioksele, mida keegi ei jõudvat nii kiiresti koristada, kui kassid seda toota.

8.07. Vihmane ilm. Õhtul parem, lähme surnuaeda ja Lasva mänguplatsile. JF esitab spontaanselt ja vist isegi endale aru andmata laulu “Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad”. Kohalolijad plaksutavad. Kaarel helistab õhtul ja paistab, et on ründavas meeleolus. Kiri pottsepale on halvasti kirjutatud, H-d ma ei oska õigesti ohjata. Teemaks tuligi õlikahjustused seoses kodutehtud friikatega.

Pärast kõnet on enesetunne kohutavalt kehv, täielikult muttatambitud.

Halb on see, et ma ei oska end õigesti maandada. Kus nüüd Jeesus, Maria on, et neid appi kutsuda?! Mitte midagi ei mäleta, ei kavatsegi kedagi appi paluda… Nii kõva usklik olen.

Pisikesed tajuvad, et olen endast väljas. Nad on nii minu mõju all, see omakorda ärritab mind veelgi rohkem. Nõme, nõme, nõme…

9.07. Räpinas ja Räpina sadamas. Käin Lämmijärves ujumas, vaatame Venemaad, lapsed mängivad. Kuigi olen nii lõpmata tüdinenud, tundub ometi kõik nii imeline. Suvine loodus, hea ilm. Mul on korraga kahju E-st ja H-st, kes seda näha ei oska ja võib-olla ei jõuagi ära oodata, kui lihtsad asjad neile meeldima hakkavad.

Venemaa paistab...

Kanajala koolimaja. Vanaisa esimene kool.

Räpina kirik. Minu jaoks oluline, sest siit ostsin
oma esimese roosipärja, teadmata, mis see õigupoolest on.

10.07. Tavaline ilus päev mänguplatsi ja järvedega, Lasva ja Tamula. Õhtul saadab Kaarel sõnumi, et väljendada pahameelt, et ma ei olnud piisavalt keskendunud, kui ta helistas. Mida sellisele jurale vastata…Ma ei vastagi. Mõtlen, et ma ei hakka enam ennast kunagi õigustama. See ei vii kuhugi ja toodab ainult tüli ja etteheitjat ei veenna niikuinii. Selge on ju, et mul on õigus oma olemusele nii nagu kõigil teistel. Mida siin õigustada ja sõnu kulutada.

11.07. Kohtun Aadu Kadakaga. Esimese asjana ütleb, et olen turskeks muutunud, et kas käin jõusaalis ja kui palju ma kaalun, natuke hiljem soovitab sõltuvussuhtest välja astuda. Mõlemad väljaütlemised segavad mind, aga samas on naljakas ka. Üldiselt pole viga, kuigi aega jääb väheks nagu ikka.
AK-ga kohtumine käivitas taas mõtted kannatusest. Võtsingi kõik läbi, mida kannatamisest arvan. Mitte midagi uut ei avastanud. Kui siis ainult see, et kannatamise teema sobib hästi Vaino Vahinguga.
Õhtul hiljem Kirikumäel. Imeline järv oma heade mälestustega.

Aadu Kadaka ooteruum. Mulle meeldivad need plakatid.

Ma mäletan, kuidas seda filmiti. Meil lubati natuke piiluda. Oli uhke tunne küll, kuigi meil, laagrilastel polnud selle filmiga mingit pistmist.

12.07. Vihma sajab. Lähme koduloo muuseumi ja Evi Tihemetsa näitusele.

Ma ei mäletanud, et Heldur Laretei on teinud graafilised lehed, et illustreerida
rauaajastu elu Tamula ääres.

Inimkond. Inimesed on läbipaistva teibiga lehele kleebitud.

Pärast on ilm küll pilves, aga on väga soe. Kuigi meil pole ujumisriideid käime Tamulas ujumas. Nii hea on. Justkui ei tahakski enam välja tulla.

13.07. Tallinna poole. Karin läheb Sutlemas maha, meie teeme sissepõike Viliverre. Asjad on muutunud. Uus kuur on valmimas, Kaarel annab, et ta on vahepeal oma suure eesmärgi ümber mõelnud ja kohandanud vastavalt oludele. Ta ei suuda elada ilma alkoholita. Tundub, et AK-l on õigus. Alkoholismist pole võimalik vabaneda ja kaassõltlusest pole pääsu, kui otsustavalt ei lahku. 

Aga no mida? Alkoholi kuritarvitajaga on kahjulik koos elada muidugi, aga kõik need asjaajamised. No ei, ma ei suuda. Kannatus on igal juhul. Sellest pole pääsu.

Vaatame, eks paistab. Mul on ikka veel naiivne usk me oleme, kuidagi erilised ja meie puhul on kõik hoopis teisiti, kui tavaliselt tõenäoline on.

100 kilo kaaluv kuur, mis on vaja paika tõsta.

Roosa periood FF-i elus.
Nii prillid kui vanker kuulusid varem E-Le.

OLUSTIKUKIRJELDUS 16. JUUNI 2024

Kaarel kirjutab mulle, kui me oleme Võrus.

Istun oma toas, mingi meeletu kolin käib köögi pool. Lähen vaatan - Mango istub süütu olekuga korstna ääres. See oli mingi kella 17.30 paiku. Järjekordne hirmus kolin ja paukumine. Lähen vaatan - Mango istun korstna ääres ja haigutab. Üürikese aja pärast: kohutav kolin, ma ei saa millestki enam aru. Mango istub nüüd laua peal, ajan ta ära, kas tõesti lilled erutavad teda nii? Olen oma toas ja kuulen järsku  meeletut kolinat - kargan püsti ja ei midagi, Mango on hoopis magama pööranud. Siis vahetult enne seda, kui Ester koju tagasi tuleb, on tema toa uks lahti. Nüüd ma saan aru, mis oli juhtunud: Ester oli Oliivi oma tuppa jätnud, see aga kuulis, kuidas ma Mangole süüa panin ja üritas tunni aja jooksul Estri toa ust lahti saada, lõppeks see tal ka õnnestus, pärast Ester ütles, et tema toas olla paras läbu olnud, mitte et seal muidu ka ei oleks, aga kass tegi ka omad seatembud siiski ära, võibolla kargas lingile ülevalt, voodilt. Üldiselt Oliiv teab, kuidas link töötab, vast Estri toa link töötab veidi raskemalt, kui selle pesumasina konku oma, mida ta lahti oskab karata.

VALGE LIPP

Paavsti pühapäevane "valge lipu" avaldus lõi nii valusalt, et võttis hinge kinni. See teeb väga haiget, et tahaks isegi nutta. Ja ma nutsin ka õhtul Missal. Ma ei tea, mis see nii õudselt mõjus, võib-olla et Missa ja et vene keeles...

Paavsti avaldus tekitas minus jälestust ja lootusetust. Paavsti kaudne käsk alistuda, lasta ennast ja oma peresid vägistada, piinata, tappa ja küüditada, käib mulle selgelt üle jõu ja võib-olla ei saa minust kunagi nii tubli kristlane, et ma seda suudaks.

Ma ju ei tea konteksti, võib-olla tõesti on paavsti sõnu sobivalt kremlimeelselt manipuleeritud ja esitatud, nii et need mõjuvad räigemalt, kui tegelikult on, aga ei ole mingit põhjust naiivselt loota, et üleüldiselt Ida-Euroopa saatus maailma väga huvitab. Isegi, kui nüüd on tulnud ka Kiriku poolset pehmendamist ja puha. Selgitatakse, et me kõik oleme paavstist täiest valesti aru saanud... 

Ja see on ülihea, et selgitavad ja korrigeerivad. Ma olen väga õnnelik selle üle. Muidugi ma tahan uskuda parimat.

Aga ühelt fb lehelt lugesin, et märkimisväärselt suur hulk inimesi peavad paavsti juttu täiesti normaalseks ja arukaks. Ainult, et kui USA, mõned Euroopa riigid ja Kiievi rezhiim ei takistaks rahu saabumist...

Nad on oma riigi vastu, liberaalsuse ehk demokraatia vastu ja õigustavad otseselt või kaudselt, teadlikult või alateadlikult Venemaad. 

Kuidas see on juhtunud?

Ja kas me tõesti olemegi juba kaotanud...

Ma ei ole ka enam eriti meie praeguse peaministri fänn, aga tal on ikkagi väga palju suurepäraseid omadusi. Üks on kindlasti see, et ta vist oskab üsna veenvalt välismaal seletada, mis asi Venemaa õigupoolest on. Sellepärast ongi kahju, et ta otsustas jääda Eestisse tegema iganädalasi küsitava väärtusega nalju, vastama lõputult suhkrumaksu küsimustele. Oleks parem hakanud spitzenkandidatiks, oleks saanud osaleda väitlustes, rääkinud eksistentsiaalselt olulistest asjadest. Nüüd see üksteise peale klähvimine aina jätkub...

Mis teha.

Ja tulles tagasi küsimuse juurde "Kuidas see juhtunud on?", siis mulle tundub, et ma natuke tunnetan, kuidas see juhtunud on. Oma nahk ütleb. 

Mina eelkõige tunnen, et mu elu üks tähtsamaid eesmärke, võimaldada oma lastele parim haridus, mida iganes nad vajavad oma mõtestatud eksistentsiks, on ohus. 

Raha lihtsalt kaob näppude vahelt ära ja investeerimiseks ja säästmiseks ei jää enam midagi. Lisaks terendavad uued maksud, sh sigimismaks automaksu kujul (väikebussi pidamine läheb automaksu mõttes umbes 7 korda kallimaks võrreldes 5-kohalise autoga), mis veelgi rohkem elu kokku hakkavad kägistama... 

Mul endal puudub makromajanduse tunnetus ja ma usun, mida mulle räägitakse. Ja rääkimist kuulan ERR-i kanalitest ehk siis kõige peavoolumast allikas, mis üldse olla saab. Seal enamasti on jäänud kõlama arvamus, et majanduse mõttes saaks asju paremini ajada. Raske on mõista ka juttude ja lubaduste muutlikkust.

Ah, ma ei ole kindel, et selles ebakindluses ja tajumist ohtu olemasolule saab just tingimata meie seda praegust valitsust süüdistada, aga see oleks kindlasti üks väga lihtne viis süüdlase leidmiseks. 

Lõppude lõpuks ma ikkagi arvan, et kõik laabub ja mis vaja teha on, saab tehtud. Me ju kohaneme ja kui ei kohane, siis sureme ära ja seegi pole halb variant.

Eks saame näha. 

Rahu hinges on ju ka üks viis valge lipu kõrgel hoidmiseks. Seda lippu ma lehvitan meeleldi.

HOOAJA ALGUS

Alustasime hooaega.

Külvasin kasvuhoonesse redist, tilli ja salatit. Ma ei ole seda teinud mitte kunagi nii vara, aga muld oli pealt poolt pehme ja oli isegi üks väike roosa vihmauss.

Sügisel jäid asjad kõik ripa-rapakile seoses K veidraks muutunud olekuga, mis ei lubanud tal olla abiks asjade talvekorda panekul. Me muidugi ei kaotanud lootust, kuni lõpuks oli hilja...

Täna selgus, et batuut elas vist talve üle, kuigi on trampliini pidi maa külge jäätunud. Elumaja ja lastemaja on terved, kasvuhoone ka. Varjualuse katte on tuul küll ribadeks kiskunud, aga söögilaud, mis õnnetult välja jäi oma saatust ootama, on terve.

Mitu puud on metsas murdunud, saabki kergemini kaminapuid.

Üldiselt on kõik hästi ja isegi ilus. 

Olgugi, et kõik on siin natuke räämas ja viletsas seisukorras. Alates võssa kasvanud õunapuudest ja lõpetades laguneva majaga. 

Pole õiget korraldajat ja Epp ei taha hästi lubada ka...

Siiski on, mille eest olla väga tänulik.

SÜDAMETUNNISTUSE SISEVAATLUS

Ei tea, kust tal see mõte, aga eile õhtul, juba poolunes, ütles JF ootamatult:

"FF-il on kisamine, minul on valetamine, emmel kuritegu, issil karjumine, H-l kiusamine, E-l see haigus."

Mõnikord on tunne, et lapsed teavad nii palju, ilma et neile midagi selgitanud oleks...

TÕELINE SEIKLUS

Eile õhtul ütles vaene väike, koletust nohust vaevatud JF: "Tänane päev just oligi tõeline seiklus! Hommikul ehitasime riiulit. Värvisime, siis jalutasime natuke. Siis magasime, siis on sushi."  

"SEE LAPS", pigem muu jutt kui etenduse analüüs

Täitsa kogemata ja planeerimatult sattusime JFga 29. jaanuaril Theatrumi "See laps" etendusele. 

Olin juba peaaegu lootuse kaotanud, et Ait võiks kunagi sel ajal lahti olla, kui mina sinna lähen. Oli vaja kätte saada paberid, mis sinna mulle jäetud oli. Mõtlesin, et etenduse ajal ehk ometi on avatud ja kui me juba seal, siis äkki õnnestub täiskasvanutele mõeldud etendusele saada. Pealegi, kui viimasel ajal on tahtmine õhtuti kodunt ära saada. Mida pikemalt, seda parem. Meil õnnestus saada eelviimane pilet ja JF sai tasuta sülepileti. Piletimüüja ei teinudki suuri silmi, keegi ei vaadanudki meid imelikult ja hukkamõistvalt, et ma nii väikse lapsega etendusele ronin.

Etendus kestis poolteist tundi. See on just äärepealt see aeg, mida mu 4 ja poole aastane poeg suudab vaikselt olla. Kartsin küll, et ta ei suuda ennast tagasi hoida ja hakkab küsima ja küsima ja ei jää enne rahule, kui vastatud on. Mõnikord võib see nõudmine üsna lärmakaks minna. Kartsin seda, aga ometi mõtlesin, et loen sõnad peale ja riskeerin. 

Läks õnneks ja lõpuks oli suurimaks segajaks proua, kes keset imevaikset ja õrna etendust kotist kommi hakkas otsima. See võttis tal väga kaua aega ja ma jõudsin väga pikalt mõelda, et raudselt kõik arvavad, et mina otsin oma lapsele kommi... Et mis ma teda üldse kaasa võtan, niikuinii ta ei saa millestki aru.

Ma arvan, et ta sai küll aru. Kindlasti mitte sellest, mis eeldab täiskasvanu elukogemust, aga alatoonist ikka. Pärast, kui koju läksime, küsis ta: "Miks kõik ütlesid, et ma ei taha sind ja mine minu juurest ära?" (Ma ei tea, kas see peegeldab kuidagi meie elu.)

Mulle ei jäänud muljet, et kõigis 10 lookeses oli see põhiteema, aga valus tunne jäi küll sisse. Et on ilus lootus, kuidas kõik võiks olla hea ja ilus, aga lõpuks on ikkagi hirm ja üksindus.  

TUBLID AMETNIKUD....

1. Küsimus lapse kasvukonto kohta

Tere!

Mõni aasta tagasi lapsele kasvukonto. 

Maksed sinna tegin mina oma kontolt oma nime alt. 

Nüüd on soov kasvukontole kogunenud fondiosakud müüa. Hakkasingi seda tegema, kuid nägin hoiatust, mis ütles, et mul on vaja nende tehingute jaoks kohtu luba. Välja arvatud juhul, kui raha jääb lapse kontole. See jääb, kuid ma tahaksin lapse nimel anda laenu ettevõttele. 

Kas oskate öelda, kas võin seda ilma kohtu loata teha? 

Laps saab peagi 18 ja ta ise on öelnud, et kardab, kui tal kasvukontol tekib õigus ise tehinguid teha, siis ta võib teha rumalusi ja kogu raha ära raisata.

Lugupidamisega

Vastus:

Tere päevsat, M

Tänan Teid pöördumise eest. 

Kuna laps on veel siiski seaduse mõistes veel alaealine ja tema vara käsutamise eest vastutab seaduslik esindaja ehk Teie, siis Perekonnaseaduse §188 sätestab toimingud, mille tegemisel on vajalik kohtu nõusolek.  

(1) Eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta:

3) sõlmida ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa omandamisele või võõrandamisele suunatud lepingut, samuti ettevõtte käitamisele suunatud seltsingulepingut;

Selleks, et Teie tegevus oleks seadusega kooskõlas soovitan Teil pöörduda kohtu või mõne advokaadibüroo poole, kes Teid antud olukorra osas nõustada saab. 

Kaunist nädala algust soovides 

H K P, kliendihaldur

2. Korteri olukorra muutumine

Tere!

Sain teada mõned asjaolud oma korterite kohta. Arvan, et see võib muuta poliisi tingimusi.

1) Meie korteris on kamin, mis ei ole seadustatud. See ehitati ammu enne meie korteri ostu. Juba üle-eelmise korteri omaniku poolt. Sel sügisel konsulteerisime päästeameti ja vastava kvalifikatsiooniga korstnapühkijaga, kes ütlesid, et kamin on kütmisel ohtlik. Palun arvestage meie poliisi puhul, et meie korteris on kamin, mida ei tohi kasutada ja mida me ei kasutagi. Järgmisel suvel on plaanis kamin lammutada ja ehitada nõuetele vastav ahi. Vanasti oligi sellel kohal normaalne ahi. Siis saab poliisi jälle ümber vaadata.

2) Meil on poliis kahele korterile. Me ostsimegi kaks korterit korraga. Sain teada, et korterite vahelise vaheseina maha võtmine ei ole ka seadustatud. Palun seda ka poliisi puhul arvestada, kuni ma linnavalitsuses dokumendid korda ajan.

Lugupisamisega

MK

Tere

Täname, et olete meid teavitanud kindlustatud korterite ......, ....., täiendavatest riskiasjaoludest.

Võtame Teie antud info teadmiseks ja ühtlasi juhime tähelepanu, et alati tuleb järgida kõiki seadustest tulenevaid nõudeid, mis kehtivad ehitistele (hooned, korterid), sh tuleohutus- ja ehituslikud nõuded.

Kuna küttekolde kasutamine on keelatud, siis palumegi seda järgida ning samuti seadustada ümberehitustööd.

Kindlustusandja eeldab, et klient täidab seadusest tulenevaid nõudeid ehitisele. Küll aga mõjutab hüvitamise otsust asjaolu, kui seadusest tulenevate nõuete rikkumisel ning kahju põhjuse vahel on põhjuslik seos.

Kui neid seoseid ei ole, siis hüvitatakse kahju vastavalt tingimustes toodule ja lepingus kokkulepitule tavapäraselt.

Heade soovidega,

IB

Ma ei saa aru, mida ma teada sain... Ma ei ütlegi midagi, sest olen rahulikult nõus tunnistama, et ma ei saa aru, mida mulle räägitakse. Seda on ennegi juhtunud. Probleem on selles, et ma ei tea, mida ma edasi peaks tegema. 

Mis siis juhtub, kui ma oma lapse kontolt väärtpaberid ära müün? Ja mis meist siis saab, kui meie maja põlema läheb? Kas kindlustus kehtib või ei...

SIGIMISMAKSU ÜKS OSA

Meil on 4 last ja seega ei saa hakkama 5-kohalise autoga. 

Meil on 2,5 tonnine auto aastast 2022. 8 kohta, et saaks vahel vanaemad ka kampa võtta. Turvatoolid võtavad niikuinii peaaegu 1,25 kohta.

Mina tunnetan meile prognoositud 700 eurost automaksu aastas kui sigimismaksu üht osa. Oli siis vaja nii palju sigida, et normaalsesse autosse ära ei mahu?!

Automaks on muidugi asjakohane, aga peab see siis nii ebavõrdne olema? 

Kahe lapseline pere saab hakkama 5-kohalise autoga ja nende automaks on 4-7 korda odavam, kui meie oma hakkab olema. 

Tahaks ka maksta näiteks ainult 120 eurot aastas... 

URMAS ON SURNUD

Urmas suri 14.10. Mina sain sellest teada 16. oktoobril.

Helistati ja taheti meie poolset järelehüüet.

Alguses keeldusin teadet tema surmast vastu võtmast. 

Me pole mitu aastat suhelnud, olen näinud teda ainult fb kaudu. Nägin, et ta oli hirmuäratavalt kõhnunud, üldse mitte selline nagu ta minu parimates mälestustes oli. Usun, et sel ajal, kui meie intensiivse suhtlemise aeg oli (2000-2015), siis ta oli oma elu parimas vormis. Üliäge inimene, alati sõbralik, abivalmis... Sealjuures geniaalne animafilmi operaator.

Nii kahju. 

Terve nädal olin mõtetes tema surnukehaga, kus iganes seda hoiti, hingega, mis loodetavasti on seal, kus kõik on üks, aga veelgi rohkem tulid ikka ja jälle silme ette mälestuspildid temast. Öö läbi kestnud pöörased bridžimängud, kus alati muidugi veel inimesi ja ohtralt viskit. Palju, palju viskit. Eks see mõnes mõttes enesehävituslik ja pöörane aeg oli ja mina väga kaua seda tempot hoida ei jõudnudki. Tema aga vist küll, väga noorest east kuni lõpuni välja.

Ja eelkõige koos tehtud filmid. 

Olen tundnud ootamatut ehmatus, kui kuidagi teravalt jõuab pärale, et nüüd ongi temaga kõik. Enam mitte kunagi...

Selgelt liiga vara. Oleks võimud veel palju asju teha, paljusid inimesi inspireerida ja rõõmustada. Isegi meiega oleks võinud veel ju ühe filmi teha. Juhul, kui me kunagi tahaks veel midagi teha.

Kes teab - võib-olla, kui kuidagi teisiti üldse ei saa, siis teemegi ühe filmi veel. See vajadus on ju mõtte kodeerimise küsimus. Ja meile anti ärasaatmisel mõista, et oleme stuudiosse oodatud, kui mõtteid ja tahtmist on. Südame tegi soojaks!

Aga järelhüüe sai selline: 

Meie kallis operaator Urmas on läinud. Ja see minek kehtib igavesti. Mitte kunagi enam ei naera me sinu teravmeelsete naljade üle ja sa ei soovita enam meil "peaga mõelda". 

Aitäh, et olid meiega, kui oli meie suureks kasvamise aeg. 

See on hindamatu mälestus.

Igavene mälestus."

VÕETUD LAPS

 

SURMAJUTT

Mõnel õhtul viimase aasta jooksul on Joosepil tulnud tahtmine rääkida surmajuttu. Püüab seda teemat katsuda ja uurida erinevat moodi. Kord on fookus sellel, kuidas ja millal tema sureb? Mõnikord, millal mina ja issi? Täna õhtul oli teemaks, mis saab inimestest, kes on maha maetud?

Teemad korduvad ja ta püüab ise selgitada ja ümber jutustada, mida mina talle omast tarkusest ja usus olen rääkinud. Minu eesmärk on olnud teda rahustada ja julgustada, sest ma tajun, et ta on mures ja kardab. Ma siis räägin, et suremine on väga hea asi, kui see juhtub õigel ajal. Siis sa tahadki keha maha jätta ja minna kuskile mujale, kus meie teda issiga juba ees ootame.

Eks see eakohane muretsemine tal ole. Kuigi ma ei mäleta, et vanemate laste puhul see nii pikalt oleks kestnud. Nemad said oma vastused ja rohkem see teema neid ei huvitanud.

Ma ei tea, kas praegu on selline õhustik, mis teda mõjutab. Sõda ja meie enda õekese-tütrekese suur mure.

Ei tea.

Või käime me liiga palju surnuaias?

Joosepi tehtud foto 10. septembril 2023 Pärnu surnuaias

 

ALICE IMEDEMAAL - ootamatu teatrikülastus Joosepiga

Mõnevõrra kurbadel asjaoludel saime ootamatult 2 piletit Estoniasse. 

E parim sõbranna oli ootamatult haiglasse sattunud ja tema isa pakkus pileteid. Rääkisin E-le sellest, kes ütles, et tema küll ei lähe ja ütles mulle ka, mis haiglas sõbranna on.

See teade võttis mind õhku ahmima. Ma ei tea, kui ohtlik see on, kui kaks parimat sõbrannat arvatavalt sama tõve käes kannatavad. Üheaegselt. 

Kui ma mõtlesin, kuidas sõbranna isa on ostnud piletid, et oma tütrekesega teatrisse minna ja nüüd ei saagi seda teha, siis tõusis minus suur haledus ja kahetsus. Kui abitud me lapsevanematena oleme, kui lastega on juhtunud midagi - ei teagi mis... Mingisugune vääramatu tume jõud kisub neid meie käte vahelt ja me ei saa mitte kuidagi selle vastu astuda.

Aga noh. Las nad olla. Mõtlesin, praegu ma tõesti ei saa muud suurt teha, kui proovida võimalikult normaalselt edasi elada. Miks ma ei võiks neid pileteid võtta ja balletti vaatama minna. Lavastus ju peaaegu sobib ealiselt - kirjas oli 5+

4-aastasele Joosepile meeldis väga hästi ja talus rahulikult. Ma ei jaksa eriti midagi arvata nähtud etendusest - isiklikel põhjustel pole jõudu. 

Kena oli vaadata inimkehailu, ära tunda Pjotr Tšaikovski loomingut. Tšaikovski on võrratu. Aram Hatšaturjani ja Alberto Nanetti muusikaga, mida ka etenduses kasutati, ma ei ole üleliia kursis, aga seda viga annab soovi korral parandada.

Kostüümid olid ägedad ja tegelasi palju. 

Lava puhul ma ei jõudnudki järeldusel, kas mulle käis närvidele katkematu ja intensiivne, tugevalt kitšilik videotaust või see toetas sobivalt tantsijaid ja süžeed. Tagantjärgi mõeldes tundub, et oleks saanud vähemaga hakkama. Oleks rohkem inimest näinud ja märganud.

Tore ja ootamatu vaheldus igal juhul.

Balletti pärast polekski seda kiiret postitust teinud.

Tahtsin hoopis ära märkida Joosepi imetlusväärse mälu ja detailimärkamise võime.

Estonia juurde on rajatud istikute "mets". Jõudsin just mõtlema hakata, et huvitav, mis need siis on. Kui Joosep juba ütleski: "Need ongi need kirsid, mida Aktuaalses näidati."

Olin rabatud. 

Minu arvates sellest näidati neid puukesi suve alguses. (Pärast kontrollisin, mul on endal on ajatajuga probleemid. Vene Teatri etendusest "Kirsiaed" oli juttu 30.08.2023 AK-s.) 

Aga ikkagi, et ta selle kohe nii kiiresti ja eksimatult ära tundis. 

Imetlen oma pojakest. 

HAMMUSTAB

Ükski mu lastest pole keegi hammustanud. 

Ehkki eas, mil veel sõnu pole ja emotsioon on suur, olevat tavaline, et lapsed kasutavad hammustamist ühe enese väljendusvahendina. 

Vanemad kolm said siis järelikult kuidagi teisiti end väljendatud või nad siis polnud nii tugeva emotsionaalse palanguga nagu Frank.

Hammustus 11. juuni hommikul

NATÜÜRMORT TUNNISTUSEGA

 Kaheksas klass sai läbi. Kõik viied. See tuleb isast. Minul pole kunagi tunnistusel kõik viied olnud.

Kängurul 77. koht.

Lill anti ka aktusel, koju jõudis vaid roots. Ei tea, mis temaga juhtus. Ester ütles, et lihtsalt ise viskas kroonlehed koduteel maha.

Kui viskas, siis viskas.

Igavene mälestus on talletatud.

VÕIDUPÜHA TERVITUS T1 LÄHISTELT

23. juuni hommikul kell 10 avastasime, et meie hoovi on tulnud asjale üks proua.

Algul püüdsin oma nõrgal häälel hüüda retooriliselt: "Mis te teete seal?! Ärge tehke!"

Muidugi ta tegi edasi ja ei lõpetanud. 

Pärast kraapis peale, aga ära ei läinud. Otsis kilekotist mingi joogipudeli, rüüpas. Pärast keeras teise kilekoti lahti, millest paistis väga korralik kaarditasku. Roheline kaart kõige peal.

Kõige selle juures heitis ta minu poole alandlik-süüdlaslikke pilke. Minu poole, kes ma teda telefonikaameraga halastamatult varitsesin. Ma ei lasknud endale ligi haletsust. See võiks ju tekkida, kui näed kedagi, kes on sunnitud olema alkohoolik ja minetama eneseväärikuse, olgugi et tal sellest paistis mälestus olevat.

Hiljem postitasin meie kogukonna gruppi tema toimingutest pildi koos vastavasisulise kommentaariga. Viimasel ajal on palju postitusi ülejoonud joodikute teemal. Minu oma sobis teiste sekka hästi. Naljatati ja lõõbiti vaese naise üle.

Järgmine päev võtsin oma postituse maha. Ei tundunud õige olevat

PREILI TÜTRELE

Preili tütar, täna mõtlesin, et sulle kuluks ära üks ema surm.

Kas sulle meeldikski ilma minuta rohkem või on see ainult ealine iseärasus?

Mis oleks, kui ma sind hülgaksin?

Kustutaksin su nime oma telefonist, näiteks. Et ma ei teaks, kes on selle numbri taga, kui sa mulle helistaksid, et midagi saada. 

Kättemaksuks.

Selline naeruväärne lapsikus käis mul peast läbi. 

Eks sa ole siis omaette, vaba ja sõltumatu.

Ja mina oleksin selle tütrega, kes pole veel kümnesekski saanud ja ei saagi kunagi. Ja selle iseendaga, kes on igavesti 15-aastane ja võib lubada endale igasuguseid lapsikusi. Võib-olla need kaks 15-aastast ei mahu ühte ruumi ära? Mis ma siis endaga peaks tegema?

Preili tütar, kas tead, kui halvasti ma sinust oskan mõelda ja kas tead, kui palju pean ma pingutama, et mitte viimset kui üht mõttelärakat välja purtsatada. Sest mis on öeldud, see on öeldud. Seda ei saa enam tagasi võtta. Jääb üle vaid häbi ja kahetsus.

Kõige parem, mida teha, on vaikida. Ega see raske vaikus ka suurem asi ole, aga see on siiski parem, kui kurjad sõnad, mida ma tegelikult isegi tõena ei võtta. Need on ju vaid selleks, et haiget teha. Järelikult pole neid vaja, järelikult on õige, et ma ise nende kätte lämbuksin. 

Ja ma lämbungi.

Aga see, mis sul mulle öelda on, muudab mind kurvaks ja tigedaks.

See ei meeldi mulle üldse, sest see mõistab meid igavese meeleheite ringi.

Kuidas me pääseme?

Tingimusteta armastus ju ikka jääb.

UUE MAAILMA LÄVEL

Äripäeva kirjastus saatis raamatuid, mida ma ei tahtnud, aga ei olnud ka keeldunud. Õnneks saab neid valutult tagastada.

Tahtsingi seda teha hakkasin T1 juures teed ületama. Esimeses reas sõitva juhiga sain silmkontakti, teisest reast sõitis välja üks Audi. Peatus napilt minu kõrval. Ma ei tea, mida need juhid mõtlevad, kes näevad, et teise rea juhid seisavad. Et seisavad, kuna pole tahtmist sõita või. Ei tea.

Üks ääretu põgus hetk tundsin kahetsust, et ma ei jäänud auto alla. Oleks ometi mingi vaheldus, kui mitte päris lõpp. 

Olen õnnelik ja eluga rahulolev inimene. Millest siis need ajutised meelesegadus hetked? Miks ma ikka igatsen enneaegset surma, kuigi aega ja kohustusi on veel küllalt?

Meenus Ellen Niidu luuletus "Uus maailm", kus ta seisab väikeste poiste emana oma kodu ukse taga ja viivitab sisse minekuga. Ma olen seda tunnet tundnud. Natuke hirmu ja natuke jõuetust, tahtmist põgeneda...

Kui jaksaks meeles pidada seda optimistlikumat nooti, mis luuletuse lõpu poole saab valdavaks, siis saab ikka hakkama ja on võimalik väga palju rõõmu kogeda. 

Mis mõte sellel kõigel on, muutub ka selgemaks.

Ja mitte millegi vastu ei vahetaks, midagi ei kahetse.

Kui tulen õhtuti koju igapäevaselt töölt

toidukraam käeotsas

üles, üles, üles 

mööda armuta astmeid 

läbi rähmase lambiga trepikoja

luitunud seintega, vana

Siis kuulen ma poolele teele

uue maailma mürinat ülal

uue maailma jubeenergilist kirgamist

Ma aeglustan sammu

ma tõmban hinge

viivitan.

Aiman, kuulen ja tean:

meie elutoa vanal vaibal

ajast aetul

ja kurjasti kulunul,

on mu pojad laiali kallanud uue

maailma koostisosad

tohutuks kaoseks ja kuhilaks.

Ma seisan, käsi lingil.

Ma kuulatan, ärevus kurgus.

Siinsamas,

minu maailma sees,

kujuneb, käärib,

raksub ja undab,

sünnib ja saab

mu jõnglaste uus maailm.

Ei ole nii kindel,

kas võin avada ust

ilma et tulvaks välja

ilma et mataks mind ära

enese alla see uus

poistest, kruvidest, poltidest

mutritest, seibidest,

traadipasmastest

haamritest, võtmetest

autodest, pabermütsidest

peaehtesulgedest

meredest, laevadest

lennukeist, pöörastest pingetest

arutuist seoseist

tinisev, helendav, lendav...

Paljukest saan seal muuta

mida minema visata

mida käänata omatahtsi

Tasa avan ma ukse

astun salaja sisse,

toetan köögipingile toidu,

millest peab saama jõudu uus maailm,

mis seal kohub.

Muud ma ei saa 

Muud ma ei saa, kui ehk veel

pista kääriva kuhila sisse

paar südamemõtet,

paar sädemesõna.

REEDE ÕHTUL ISALE

Tol õhtul oli niiviisi

Ta tuli otse minu poole, näol südamlik naeratus

Ma oli üllatunud, aga naersin vastu

Isa

Siis ma taipasin ehmatusega, et ta ei vaata mind, vaid kedagi minust meeter tagapool. 

Oleks tahtnud oma naeratuse näolt ära kraapida, happega minema uhtuda

Ilma näota laps

Aga oli juba hilja, oli juba naeratatud

Ei ma ei tea, kust mul tuli selline rumal mõte, et mul on õigus südamlikkusele või siis kasvõi viisakusele

Sest isegi, kui ta mulle ei naerata, siis kas ma poleks väärinud põgusat äratundmisvärhatust

Lihtsalt külmast viisakusestki

Kust mulle selline rumal mõte tuli, et mul on selleks õigus

Ei, seda mul pole ja kust see õigus olekski pidanud tulema?

Ainus õigus, pigem ikka kohustus, mis mul saab olla, olla ise südamlik ja viisakas

Muud võimalust pole

Oodata seda kelleltki teiselt - absurd

Selles pole midagi erilist. Seda võiski ju tegelikult arvata, et nii see on

Ainult, et mind pani imestama, kuidas kõik need, kes kogu aeg nähtamatult meie kõrval on, korraga justkui ärkasid ja muutusid ärevaks

Nii need, kes on head ja eriti need, kes halba soovivad

Ma'i näind ega kuulnud neid, sest ma ei ole ju mingi hull

Ometi ma teadsin, et nad seal on ja ootavad minu otsust, valmis üksteisele kõrri kargama

Kui inglitel ja deemonitel ja muudel seletamatutel see peaks olema

Nad ootasid mu otsust

Ma kas vihastan, solvun, langen meeleheitesse või siis olen rahulik ja leplik

Mõtleksin ainult head, rõõmustan, et keegi ometi ju sai selle südamlikkuse ja naeratuse osaliseks

Mida ma valisin?

Mida ma valesti tegema hakkan?

JÄRELE KATSUMINE

Ester ütles pärast trenni, et läheb Rimist läbi vett ostma. 

Olgu pealegi, aga mina kiirustan koju poiste juurde. Trenn venis niikuinii pikemaks, kui oli planeeritud ja koju jõudmine lükkus ka selle võrra edasi. 

Olin juba tükk aega kodus olnud ja jõudnud ajuti muret tunda ka Estri pärast, kes polnud ikka veel tulnud. Ma ei jõua ju pidevalt ühe asja pärast muretseda, sest kogu aeg tuleb uusi asju peale, millega on vaja kohe tegeleda.

Lõpuks ta tuli. Minust poolteist tundi hiljem. Läks sõnagi lausumata oma tuppa. Meil tuli poiste magama panek peale ja nii ma ei jõudnudki uurida, miks tal nii kaua aega oli läinud.

Ester on tubli. Ärkab ise hommikul ja planeerib väga edukalt oma aega. Esmaspäeva hommikul ta ei ärganud. Proovisin teda äratada, ainult pomises midagi vastuseks. Kolmanda korra ajal alles ütles arusaadavalt, et tal on paha olla ja kooli ei taha minna.

Mina olin nördinud ja arvasin, et küllap ta on hilisööni telefonis chattinud või midagi sellist, kuigi pigem paistab, et ta on kohusetundlik ja püüab teha kõik, mis vaja õigel ajal. Alati muidugi ei jõua tubli olla ja juhtub ka tal, et aeg kulub ettenägematult kiiresti käest.

Kaarel küsis minult: "Kas ta siis sulle ei rääkinud, mis eile õhtul juhtus?"

Kaarel käis õhtul veel poes ja oli Estriga ukse peal kokku sattunud.

Mida siis oleks pidanud rääkima? 

Olid mingid poisid olnud, kes tahtsid teda filmida ja olid jälitanud.

Jalad läksid nõrgaks ja tekkis tahtmine õhku ahmida. Hirm ja jõuetus haarasid minust võidukalt kinni. Sa ei saa mitte midagi teha, et oma lapsi kaitsta!

Pärast kui Kaarel ja Joosep olid läinud lasteaeda ja tööle ja Frank oli hetkeks oma tegevustesse süvenenud, lasin kujutlusvõime lahti ja nägin, kuidas need on Estri oma kooli poisid, kes teda süstemaatiliselt ahistavad. Kõik tema klassikaaslased on ta vastu, tal pole ühtegi sõpra, vanematega suhtlemine rõhutab veelgi enam tema väljatõrjutust. Ta masendub, muutub järjest depressiivsemaks, kaotab oma jõu ja energia ja ongi kõik. Kõik on rikutud. Mina emana ei saa mitte midagi teha muud kui jõuetult pealt vaadata oma tütre hääbumist.

Haledushetk möödas, laskus mu peale püha viha. Ma kirjutan õpetajale, direktorile, võtan ühendust teiste vanematega. Teen üldse kõik, et oma tütart kaitsta. Keegi ei tohi tema elu ära rikkuda!

Plaaniga ei saanud enam edasi minna, sest Frank tuli ja esialgu oli vaja tegeleda tema pisikeste probleemide ja huvidega. 

Hiljem, kui Ester oli ärganud, ja ta mulle mõnevõrra tõrksalt eile õhtul juhtunust jutustas, selgus, et kõik polnud hoopiski nii nagu mina olin kujutlenud. Need olid olnud täiskasvanud inglise keelt kõnelevad mehed ja väga võimalik, et kõik see filmimine ja jälitamine oli talle ainult tundunud ja võib-olla oli tegemist juhusliku kokkusattumisega. Väsinud on ta lihtsalt, sest õppida on palju ja eilsega pole sellel midagi pistmist.

Tore. Tundsin suurt kergendust. Ma olen mõelnud, mida tunnevad vanemad, kui nad peavad kaitsma oma lapsi, keda kiusatakse ja kui raske on kõige sellega kõigil toime tulla veel aastaid hiljemgi. Nii et minu jaoks oli see suur kergendus, et sel korral veel mitte. See ei olnud meie karikas.

Teatavat rõõmu pakkus mõistmine, et kuigi ma ei puutu enam tihedasti oma teismeliste laste probleemidega kokku ja pigem nad ei jaga minuga oma mõtteid ja tundeid sügavuti ja enamus aega olen hõivatud väikeste poistega, nemad on kuskil taustal ja ma olen nad nagu unustanud, siis nüüd nägin, et minu kiindumus suurte laste vastu on endiselt põletavalt kirglik. Kui neile liiga tehakse, siis on see mulle talumatult valus ja tingib vältimatult tahtmise võitlusesse tormata.

Vastuseta jääb siiski küsimus, mis saab siis, kui on vaja instinktiivselt tegutseda. Kui on sekundi murdosa küsimus, kas lapse elu või minu oma, siis kuidas mu keha otsustaks? 

Ega ma tegelikult tahakski seda vastust teada ja loodan, et järele katsumist ei ole ette nähtud.