MÄSS 16-AASTASE VASTU

H sai 16-aastaseks. 

Kurb on tõdeda, et ma ei tea täpselt, mis inimene minu poeg on. Oskan kirjeldada tema käitumist ja olekut ja loodan kogu südamest, et tegelikult on tal siiski väga hea iseloom. Et ta on hea inimene või vähemasti, et selleks on lootust. Emad ju kujutlevad tihtilugu Jumal teab, mida kokku ja päris elu ei pruugi alati sellele kujutlusele järgi jõuda.

Sünnipäeva paiku oli õnn teada saada pisut, mida H mõtleb maailmaasjadest. Ma sain teada, et tal on kujunenud imperialistlik maailmapilt. Palun väga, mõned väljaütlemised:

"Rahvastel on kasulik olla ühe suure riigi koosseisus." 

"Stalin tegi riigile väga palju head ja see süsteem oli riigi jaoks kasulik." 

"Kuigi ma ei arva, et Putini käitumine on Ukrainas õige, siis riigi jaoks on ta palju head teinud." 

"Tänu Putinile on Vene riik väga hästi arenenud. Ta tõi riigi Jeltsini-aegsest kaosest välja." 

"Inimestel on võib-olla tõesti halb olnud Stalini režiimi all, aga riik on ikkagi tähtsam." 

"Ka Baltiriikidel oli kasulik Nõukogude Liidus olla, sest tööstus arenes väga hästi."  

Ausalt öeldes, olin nende seisukohtade väljaütlemisest nii rabatud, et mul ei tulnud pähe küsida: "Kas majandus poleks palju paremini arenenud ebainimlike režiimideta? Vaata USA-d!" "Kas Eesti poleks palju paremini edasi jõudnud Nõukogude Liiduta?" Ma ei küsinud ka Hitleri kohta. Et kas tema ka oli suur kasutooja... Küsimata on ka: "Kas see, kui H ise oleks olnud üks orjatööle määratu, et kas ta siis arvaks, et riigi jaoks poleks ju oma elust kahju?" Või ta arvab, et tema oleks olnud teisel poolel? See, kes otsustab ja määrab. Aga mis hinnaga see siis oleks olnud?

Mis hirmsate kanalite otsa ta on küll koperdanud, mis nii salakavalalt Kremli propagandat pähe määrivad? 

Inimestele, kes on sündinud NL ajal ja näinud lähedalt oma riigi sündi, on see midagi erakordset. Võimatu on unustada ülevaid tundeid, mis toona meile osaks said, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema ja Eesti koos teistega sai vabaks riigiks. Paraku peab tunnistama, et inimesed, kes on pärast 89. aastat sündinud, on enamasti raske neid emotsioone ette kujutada ja veel raskem tõsiselt võtta. Neil on raske mõista seda, miks mõnedele Eesti iseseisvus nii väga korda läheb ja mida mitte mingi hinna eest käest ära anda ei tahaks.

Pole siis ime, et loosungid nagu näiteks "Rahu eest ilma natsismita" ajab minusugust öökima, lisaks kohutavale hirmule. Aga noh, kui on kasulik ilma Eesti riigita, siis miks ka mitte...

Hirmus  ja häbi oli kuulata seda kasulikkuse juttu. Ma tõesti kardan, et H-l ei ole südant sees, sest see pole kasulik. Ma kardan ka, et kristlane on ta sellepärast, et see on ilmselt kasulik juhul, kui Jumal tõesti on olemas. Pean talt küsima, kas ta juba teab Pascali kihlveost. See on väga huvitav, kuid armastuse ja reaalse teota jääb minu arvates sellest väheks, et tulevast pääsemist pälvida. Eks me saa näha...

Ei tea, kas see on ka kivi ajaloo õpetaja kapsaaeda. Kirjutan talle, vaatame, mis ta arvab.

Väga suure kurbusega pean tunnistama, et mu 16-aastane poeg on mulle täiesti võõras inimene. Tunnen küll väga tugevat poolehoidu, kiindumust ja tõmmet tema poole ja tahan kogu hingest, et tal läheks hästi, aga palju ühist meil praegu ei ole. Kui ma küsiks nagu Arno Teelelt: "Kas sa nutaksid, kui ma sureksin!", siis arvatavasti viisakusest ta vastaks, et kust tema seda praegu oskab öelda, aga tegelikult ei oleks tal kahju muust, kui ainult teenijatüdrukust ja rahavoost, mis võib kuidagi toppama jääda või umbes nii... 

Hea küll. See jutt kipub juba ennast haletsevaks. On nagu on. Ehk ma olen kõigest siiski valesti aru saanud ja tal on süda. Võib-olla ealiste iseärasuste tõttu, ta ei taha ja ei saa seda näidata...

Ma olen tegelikult junäinud juba õige pisikesest peale, et tal on süda ja empaatia. Vaata või seda empaatiatesti, millest kuskil lugesin ja oma 6-kuise poja peal järgi proovisin: hakkasin tema ees nutma.

Tite empaatiaga olevat kõik korras, kui ta oma ema emotsioone näost oskab lugeda. Ehk et teed talle nutunägu ja titeke nutab koos sinuga või siis vastupidi naerab. 

Ma olen isegi tabanud teda F-le naeratamast. Seda küll ainult üks kord, sest enamasti trambib H F-st täiesti ükskõikselt mööda, ühtki pilku talle kinkimata. Kurb on seda vaadata. Ma ju näen, kuidas F-ke oma 15 aastat vanemat venda tähelepanelikult jälgib ja mõnikord ka püüdlikult üritab H-le naeratada. 

Koolis tehti  karjäärinõustamistesti. Mõõdeti intelligentsust ja kaardistati isiksust. Mäletan, et omal ajal käis meie klass ka midagi sellist Tartus tegemas. Nüüd vist tehakse seda üleüldiselt lõpuklassides. Intelligentsuse tulemusi näitas Hmulle ka. Kuus-seitse erinevat skaalat, milles kõigis ta saavutas kaugelt üle keskmise tulemused, matemaatikas pealegi peaaegu maksimumpunktid. Isiksuse kohta ütles, et ärgu ma lootkugi - seda ta mulle ei näita. Noh, pole vajagi. Eks ma näe ju ise ja teen omad järeldused...

Muidugi mul on hea meel, et ta nii tark on. Samas kõrge intelligentsus ja võimekus pole ju inimese enda välja teenitud saavutus, vaid talle antud / usaldatud kingitus. Küsimus on, mida oma võimetega peale hakata. Minu arvates pole see väga tore, isegi lausa väär, statement: "Tahan teenida palju raha ja hakata nautima." Mitte et ma arvaks, et naudinguid ei peaks olema. Vastupidi! Peaks ja ikka palju! Kuid ma olen täiesti veendunud, et naudingute sättimine esmaseks elumõtteks on väärastunud inimlikkus. 

Midagi on meil väga valesti läinud. K ütleb, et viga on selles, et lapsed sündisid vales järjekorras. Mis jutt see selline on?! Ei saa ju vale järjekorda olla, sest kes oleks teadnud, milline on õige ja parem ja kes oleks saanud seda määrata peale Jumala. Ja Tema tegi nii nagu õigeks pidas mingi mõttega. Kui me seda mõtet ära ei arva, siis oleme paraku meie lapsevanematena läbi kukkunud. See järjekorra-asi on muuseas üks vähestest fundamentaalsetest küsimustest, mis meil K alatiseks jäävad kokku leppimata. (Teine küsimus on, millised on asja hea väljanägemise ja funktsionaalsuse pöördvõrdelised seosed.)

Täna käisime proovisõitu tegemas, et kaaluda võimalust osta 8-kohaline auto. Võiks isegi öelda väike buss. Praegu on meil 7-kohaline, mis on küll üsna suur masin, aga koos kahe turvatooliga ikka natuke kitsas. Mul on (või oli?) üks naiivne unistus, kuidas kogu perega, vanaemad pealekauba, sõidame sel suvel näiteks Palanga valgetele liivadele ja Nida düünidele. Järgmisel suvel, kui pisikesed poisid on juba suuremad, Itaaliasse. Putin on muidugi selleks ajaks jalgupidi üles poodud, võimas Venemaa maksab mõnuga Ukrainas korda saadetud hävitustöid kinni. Olgugi, et hukkasaanuid keegi enam tagasi ei too, on siiski kõik hästi, lootusrikas... 

"Ära arva, et meie enam teiega kuhugi kaasa sõidame. Pole mõtet uut autot osta," ütles H uue auto jutu kohta. 

Nii et mul ikkagi oli unistus ja nüüd on ainult nukravõitu reaalsus. Mäss on peaaegu maha surutud.

Sõja lõpu kohta ei oska ka keegi veel midagi öelda... 

JUUKSED

Joosep küsis järsku keset ööd, läbi une: "Emme, mida juuksed teevad?"

Ta mõtles seda, et mida minu juuksed teevad, kui tema ennast öösel ennast minu vastu surub ja minu juuksed talle näkku vajuvad.

Need minu pikad juuksed, mis pole ühegi karva võrra olemuslikult minu omad. Ma kannatan nende käes ja päeval peidan buffi alla, et nad mind ei segaks. Ma ei tunne end hästi nendega.

Teine teema JFga seoses.

Olgu ära öeldud, et juba umbes kuu aega ütleb Joosep enda kohta "mina". Väga sageli ikka veel "Joosep tahab seda..", "Joosep joob mahla." jne Aga eneseteadvus areneb.

Andesta meile, Issand, kui kätest, mis Sa lõid hoolitsemiseks, on saanud surmariistad.

Keegi tõlkis eesti keelde paavsti palve, mille on kirjutanud Napoli peapiiskop.

Oo Jeesus, Jumala poeg, halasta meile patustele.
Oo Jeesus, kes Sa sündisid pommide all Kiievis, halasta meie peale.
Oo Jeesus, kes Sa surid oma ema kätel Harkivi varjendis, halasta meie peale.
Oo Jeesus, Sind, keda saadeti 20-selt rindele, halasta meie peale.
Oo Jeesus, kes sa ikka veel näed relvastatud käsi oma risti varjus, halasta meie peale!
Andesta meile, Issand,
kui me pole aru saanud naeltest, mis me Sinu kätest läbi lõime, kui me joome nende surnute verd, kes on relvade poolt puruks kistud.
Andesta meile, Issand, kui kätest, mis Sa lõid hoolitsemiseks, on saanud surmariistad.
Andesta meile, Issand, kui me jätkame oma venna tapmist, kui me jätkame nagu Kain korjates põllult kive, et tappa Abel. Andesta meile, kui me näeme vaeva, et õigustada kurjust, kui me oma valuga põhjendame oma tegude kurjust.
Andesta meile see sõda, Issand.
Oo Jeesus Kristus, Jumala poeg, me anume Sind: peata Kaini käed!
Valgusta meie südant,
ära lase teoks saada meie tahet,
ära jäta meid meie tegusid tegema.
Peata meid, Issand, peata meid.

Väga ilus ja väga valus. Eriti palve algus. 

Vennatapu jutt mulle ei meeldi. Häirib see, et neid mõrtsukaid saab, ja kristlasena isegi peab, nimetama vennaks. Olgugi, et Kainiks. Ma saan aru, et olen liialt emotsionaalne, aga mulle tundub, et Kain on liiga hea, et Putini vägesid temaga võrdsustada. Mulle tundub, et Putini puhul on tegemist ikka puhta kuradiga. Kuigi selge see, et Kain ka ju toimetas koos saadanaga ja tegi maksimaalselt kurja, mis ta sel hetkel teha sai.

Ukraina ja venelaste vennasrahva jutt pole üldse jutt ega asi. Praegu märatseb venelane küll Ukrainas, aga tegelikult ta sõdib kõigiga, kes temast on Lääne pool. Me pole küll ju kuidagi vennasrahvad.

Kujundina palves on muidugi Kaini võrdlemine Putini ja tema vägedega ilus. Pealegi pole vene soldanitel ja nende peredel ja ülejäänud rahval muud süüd, kui et nad Putini võimule on lasknud. 

Kuigi ka see süü on väga, väga suur. 

Näha ukrainlaste veriseid kannatusi online-is ja samal ajal kuulata Putini ja tema kamba reaalsust peapeale pööravat jura, siis valdav tunne on häbi. Lihtsalt nii häbi on. Ma ei saa aru, kust see tunne tuleb. Mina isiklikult ja otseselt ju ei ole midagi valesti teinud. Korraks tuli pähe naljakas mõte, et häbi tuleb sellest, et ma pole piisavalt palvetanud. See oleks ainuke, mida ma rohkem oleks saanud teha.

AUGUGA 50-SENDINE MÜNT

Tol päeval, mil Venemaa selle koleda sõjaga algust tegi, juhtus meie kodus ka midagi hirmsat. Me mõlemad K-ga kartsime, et jääme JF-st ilma.

JF läks päevaund tegema ja võttis voodisse kaasa 50-sendise mündi. Loll on muidugi see, et ta sai seda teha. Mis seal rääkida. Kaarel andis talle hommikul, sest H-l oli millegi jaoks raha vaja ja JF tahtis siis ka. Mina märkasin küll, et tal on voodis münt kaasas, aga ei hakanud ära võtma, sest see oleks kindlasti väikse tüli põhjustanud.

Kes oleks võinud selle peale tulla, et ta selle suhu pistab ja kurku tõmbab...

Ta oli juba tükk aega päris vagusi olnud ja lootsime, et ongi magama jäänud. Korraga kuulsin teda nutmas. Hoopis teistmoodi, kui tavaliselt. Paistis nagu oleks tal suur hirm või paanika. Muidu torma kohe kohale, kui ta voodis lõunaune ajal nutab või pigem joriseb. See on kahjuks isegi natuke rituaalseks kujunenud. Ma ei tea, mis jama tal magamisega on, aga see ei puutu praegu asjasse. Praegu on teemaks see, et kuulsin, kuidas JF paanikas nutta röögib ja paar hetke hiljem sain aru, et ju ta on mündi kurku tõmmanud.

Rabasin poisikese voodist välja ja üritasin seda võtet teha (Heimlichi võte - pärast leidsin nimetuse), mida kasutatakse, kui inimene on midagi kurku tõmmanud ja hakkab lämbuma. Ta vaeseke ainult oksendas. Mingil määral rahunesin ja natuke tuli ka mõistus tagasi, mis ütles, et kui ta hingab ja seisab isegi püsti, siis pole asi hetkel eluohtlik. Hakkasin arvama, et küllap tuleb münt omal ajal teisest otsast välja. Las ta olla pealegi. 

Võtsin JFi sülle ja istusime diivanile rahunema. Oli tunda, et tal on siiski paha olla. Korraga hakkas ta jälle nuttes karjuma ja peaaegu samal hetkel oksendama. Münt lendas vaikse kõlksuga suust välja põrandale.

K ütles, et puurib mündile augu sisse ja annab JF-le. Et ehk ta tahab seda kaela panna. Selle jutu peale tõmbusin vihast jäigaks. Napilt me pääsesime ja nüüd uuesti. Oleks münt hingetorru sattunud, siis oleksime poisikest tunni, paari pärast vaatama minnes avastanud midagi kohutavat. Päris lämbumine olevat ju hääletu. Ma ei tea... Võib-olla ta ikka oleks rabelenud ja ma oleksin kuulnud ja oleks saanud päästa. Õnneks me ei tea seda ja ma ei tahagi seda kunagi teada saada! Sellest ka nördimus K vastu, et ta uuesti tahab sellise riskiolukorra tekitada ja maandamiseks on pael mündi küljes, millest saaks mündi kurgust välja sikutada.

Oh, õnneks ta täpsustas, et annab mündi alles siis JF-le, kui too juba suur on ja räägib, mis kõik oleks võinud juhtuda.

Tore. 

Issanda abiga.

KODUD. Eesti Noorsooteater

Autor ja lavastaja: Helle Laas
Kunstnik: Riina Vanhanen
Mängivad: Helle Laas või Katri Pekri, Are Uder ja Riho Tammert

Kuigi on selline tunne, et kõik on muutunud tühiseks Ukrainale kaela tulnud häda pärast, siis nii see vist ikka pole. Meie sõda, kes me siin praegu veel rahus elame, seisneb eelkõige oma tavaelu jätkamises. Nii rõõmsalt, kui see võimalik on.

Täna käisime J-ga esimest korda teatris. Mul oli see peaaegu üle kolme aasta esimene käik teatrisse. Viimati käisin suurte lastega 2019 VAT-teatris vahetult enne J-i sündi "Kolm versiooni elust" vaatamas. 

Täna vaatasime "Kodud". Ma ei ole sellest lavastusest blogis kirjutanud, aga olen üsna kindel, et oleme seda H või E-ga ka omal ajal vaatamas käinud, sest see on Noorsooteatril juba 2011. aastast kavas. Võib-olla H-ga ikka ei käinud - ta oli esietendumise aastal juba liiga suur selleks. 

Lavastus on ülilihtne ja ülijabur. Väga väikestele lastele pole vaja mingit suurt lugu, piisab, kui keegi midagi liigutama hakkab ja imelikke hääli teeb ja juba ongi naljakas ja tore. Lugu on vaja pigem näitlejal, et tempot hoida, ja kunstnikul, et dekoratsioonid ja nukud teha. Midagi peab olema, muidu ei saa teatri mõõtu kätte. See lavastus sai ja naerutas lapsi üsna tõhusalt. Eriti natuke vanemaid lapsi. Sellele etendusele oli kaks lasteaia rühma tulnud ja nad olidki umbes 5-aastased. Pisemad lapsed olid mõned päris kohmetud. 2 aasta ja 8 kuu vanune J oli päris pinges ja ärevusest tahtis kaks korda pissil käia. Üks kord ka etenduse ajal, millest polnud midagi, sest see on lubatud ja kõik olid väga lahked ja vastutulelikud. 

Ma ei tea, kui palju J sai aru põhiloost, mis käis ühe kruusi ümber. Varblane leidis selle kuskilt põõsast ja tahtis omanikule tagasi viia. Hakkaski siis mööda erinevaid kodusid käima. Varese, rebase, karu, mesilaste ja lõpuks jõudis inimeste juures. 

80-aastane Helle Laas on vaatamisväärsus iseenesest ja ka teised kaks, Are Uder ja Riho Tammert, on Eesti nukunäitlejate raudvara. "Viimased Ferdinandiaegsed," nagu nad ise ütlesid.

Pärast teatriskäiku saime vanaema K-ga kokku, kes oli vahepeal F-ga jalutanud. Jutustasin talle, mida me näinud olime. J ei öelnud midagi. Õhtul küsis K, et mis ta teatris nägi. Väike poiss luges talle kõik loomad ja linnud üles ja lisas veel, et teatris oli väga palju tüdrukuid. Tegelikult oli poisse ja tüdrukuid  enam-vähem võrdselt. Seda ta üles, sellepärast et rebased olid etenduse ajal saali pöördunud ja imestanud: "Kui palju tüdrukuid siin on! Ja kõik on nii ilusad! Ja ega õpetajatel ja emadel ja vanaemadel pole ka häda midagi!" Sellest ma järeldan, et J ikka jälgis ja pani tähele ja jättis enda jaoks olulisemad jutud meelde. See et varblasel oli mure kruus kuhugi viia, see polnud mingi teema.

Nii nad on need pisikesed lapsed - võtavad asju nii nagu need on. Mul on väga suur tahtmine jutt jälle Ukraina peale pöörata. Kui venelased poleks asju võtnud lihtsalt, et on nagu on, olgu pealegi Putin, vaid oleks oma opositsionääre kuulanud, siis meil poleks praegu sellist hirmsat sünnitist Putin. Nii et midagi pole teha. Raske on näha venelases ohvrit. Nad on süüdi ja vastutavad, sest ei ole edasi arenenud titeseisundist.

Nüüd on kõik. 

Annaks Jumal, et saaksime veel palju teatris käia...

Ps. Etenduse algul öeldi, et see pühendatakse Ukraina lastele, kes on oma kodudest ilma jäänud. Rääkisin sellest K-le. Ütles, et hulluks ei maksa ka ikka minna. Mina arvan, et mitte hulluks, aga unustada ka ei tohi. Ei ole õige teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud. Minu süda seda ei luba, aga ma püüan mõista neid, kes kaitsevad end nii, et kogu aeg sellele kurjusele ei mõtle.

LÄHEB IKKA EDASI....

USA luureandmed ja prognoos on masendavad. Paistab, et venelastel õnnestubki kõik maatasa teha. Tappa nii palju, kui saab (õudne mõelda, mis toimub praegu venelaste käes olevatel aladel), hävitada kõik, mis suure vaeva ja armastusega on ehitatud. Ja mitte midagi ei saa teha. Hirm Kolmanda maailmasõja ees on neil nii suur. Ei tea, kas on õigustatud lootus, et väiksema ("ainult" Ukraina!?) hävinguga on võimalik ära hoida maailmasuurune häving. Mul isiklikult ei ole praegu sellist jõudu seda loota. Pigem kipub mõtteisse, et mõne aja pärast "unustatakse" sanktsioonid, elu läheb edasi. Edasi läheb ka Putin oma rüveda kurjusega.

Meie lapsed ei kasva suureks, me ei ela vanaks...

Putin ei ründa mitte ainult Ukrainat, vaid kõiki meid, kes me kaasa elame. Muidugi kaasaelajate kannatus pole vähimalgi määral võrreldav, mis toimub praegu ukrainlastega. Mind on tabanud peaaegu täielik halvatus. Kõik tundub selle õuduse kõrval tühine. Ma saan aru, et praegu on minu isiklikuks võitluseks normaalsuse säilitamine, igapäevase elu elamine ja lakkamatu palvetamine. 

Hädavajalik on õppida võimalikult kiiresti rõõmu tundma veel antud õnnelikust hetkest.