Ootan juba nii väga kevadet, et kohati tunnen kõva valu seal, kus teadupärast asub hing.
Aga sel sügisel on nii, et pole õieti isegi aega iga kollase lehe pärast oiata ja täit mõnu depressiivsest pimedast, peagi saabuvast, talveajast tunda. Nii palju on muutunud septembrikuuga, mis mulle on seekord kolmekümne neljas.
Esiteks sündis pika ja vaevalise sünnitustegevuse tulemusel siia ilma uus juriidiline isik. No jaa, see tähendab ju, et peaks hakkama tegelema raamatupidamisega. Ilmselt ei ole see mingi tohutu ülesanne, kui kord asi selgeks saaks, sest meie asi on ju pisike, armas ja väheulatuslik, aga kogu see moos, mis temaga kaasneb peaks olema küllalt aeganõudev ja samas vähetasuv :)
Ja ma olen nüüd Drakadeemias. Laupäevad on sisustatud. Kaup koos: Kaarel magab laupäeva hommikul, viib ise Huberti judosse, läheb õhtul maalima ja tuleb alles pühapäeval kunagi kell kümme. See tähendab siis, et enne jõule ei ole mul ette nähtud ühtki hommikut, mil ma oma voli järgi magada saaks. Kui ehk Karin tuleks....
Ja siis ju veel igapäevatöö, mida ma juba kaks nädalat ei tee kodus, vaid nii nagu kõik normaalsed inimesed teistega koos.
Ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas kõik majapidamistööd peaks tehtud saama, kui kergel sirutamishetkel hetkel ei saa pesumasinat tööle panna, nõusid pesta, suppi keeta või põrandaid pesta ja selle asemel jääb vaid (minu jaoks) üle mõistuse sotsiaalne olla?
Ja Hubert oskab nii hästi, täitsa omal algatusel kirjutada PALTIAAM, ÜKS EIOLEÜTEKI, KAKS KASIL SILMAPPEAS, KOLM ONVOKIL IALKA AL. Ja seda täiesti ise, täiesti. Muidu on ta ikka valjuhäälselt nõudnud, et kirjutamisel keegi tähti ette ütleks. Lahe! Laps areneb, kuigi temaga järjepidevalt ei tegeleta. S Kevadel, kui ma juba peaaegu jõudsin postituseni, mille pealkiri oleks olnud Pil-dil-dil-dil-dili-pil-lil-lil.
Ma oleks seal rääkinud, kuidas Hubert katsub kokku veerida: mis on pildil. "Mis on" veerib kokku ja saab aru, aga mis kurat see pil ja dil on? Ma küsin temalt: "Ütle mulle, mis on pildil. Saad ju aru sellest?"
Jah, saab. Seal on karu ja maja ja lind. Aga mida tähendab pil, dil - seda ei mõikaa. Pil, dil, pil, dil, pil, dil.
Ester kuulab kõrvalt ja ütleb: "Pildil!"
Aga Hubert kuuleb ikka pil ja dil. Võiks kuni hulluseni. Sinnani me õnneks ei jõudnud ja võtsime järgmisel päeval uue harjutuse ette, kus tuli puuduv täht lisada. See läks lihtsalt. Mis seals ikka S-A on kirjutatud ja saia pilt ka juures! Taipa ainult I kirjutada.
Ja üks päev joonistas ta pildi, kus oli peal, süda, veresooned, maks ja hing :)
