Tütrekese silmad on aastaga pooleteise miinuse võrra viletsamaks jäänud. Nüüd on -5 ja vasak -4,25. Ise ta ohkas kergendatult: "Õnneks mitte nii halb kui emmel." Minul oli 13-14-aastaselt mõlemad silmad -8 ringis. Ega ma täpselt ei mäleta ka. Oli palju ja prilliklaasid olid nagu pudelipõhjad ja ilma prillideta oli maailm nagu värvilaikudest udu. Nüüd mul on juba 15 aastat tagasi opereeritud silmad ja näen siiani suurepäraselt. Vahel tundub, et võib-olla hakkan varsti tahtma plussklaase. Ei tea - eks paistab. Eks paistab ka, millal E saab operatsiooni teha või läätsi kandma hakata. Praegu veel mõnda aega mitte. Mõnda aega oleme veel prillipoe kliendid.
Eile valis E uued raamid ühest poest välja ja sai lisaks ostuarvele kaasa talongi, mis ütleb, et kui kuu aja jooksul osta samast poest veel ühed klaasid, saab raamid tasuta. Selline osav, tekitatud vajadus ja tarbija mentaliteedi kasvatamine. Iga hinna eest on vaja müüa. Ja ongi vaja, ilma irooniata, sest muidu sureb ära.
Müüa asju, mille järgi on tekitatud vajadus. Hakkasin selle peale mõtlema ja see tegi kurvaks, et mina ka pean osalema selles rattas. Kui ma nüüd väikest viisi tegelen kirjastamisega, eks ole ka siis valitud raamatuid, mis pole kuigi südamelähedased ja on meie lehel rivis kasumi teenimislootuses. Ja mitte sellepärast, et nendeta lihtsalt edasi enam elada ei saanud.
Kuidas saaks nii, et tung ellu jääda ei varjutaks päris-päris sisu. Või noh, eks see ellujäämisvajadus ole sama päris, kui kõik muu. Keeruline.
