Friðrik Þór Friðriksson.
Osades: Kristbjörg Kjeld, Hilmir Snær Guðnason, Gunnar Eyjólfsson.
Lugu vanadusest, haigusest ja surmast algab vanadest inimestest tehtud filmi esilinastusega "Looduse lapsed" (päris film, Friðrikssoni enda 1991 Oscari nominendiks tõusnud teos). Üritus on pidulik ja filmi rezhissöör (Hilmir Snær Guðnason) on igati tõsiselt võetav ja väärikas. Sümpaatne. Näidatakse mõnda eredamat episoodi filmist. Näiteks, kuidas vanamees laseb vana koera maha. Kuidas vanad fotod põlevad ahjus. Mälestused hävivad. See on traagiline ja talutav ainult siis kui vaadata seda läbi nalja.
Mõistan.
Naljaga kõik algab. Rezhissööri vana ema teeb etteaste koomilises stseenis ja me näeme, et ta on veel vaimukas ning terane vana naine. Lapselaps, kes on kogemata joodud vanaema pidunapsust mürgituse saanud, istub haiglast koju sõites auto tagaistmel. Politsei peatab vanaema Gogo auto ebakindla sõidustiili pärast. Loomulikult on ka Gogol peomeeleolukad lõhnad juures, aga alkomeetrisse tuleb puhuda. Kuidas puhtalt pääseda? Ta puhub - ongi lubatust rohkem. Gogo arvab närvi kaotamata, et aparaat on katki ja soovitab ka lapselast kontrollida. Politsei peab möönma, et tõepoolest vist on alkomeeter rikkis ja Gogo pääseb tulema. Elegantselt vaimukas käik.
Ja nali jätkub, aga enam ei tee nalja Gogo ise vaid tema vussi läinud aru ning sellest tulnud käitumishäired. Alzheimer. Film justkui käest ära. Vaja on lihtsalt lõpuni punnitada naeru läbi pisarate. Ei ole huvitav, ei ole usutav, ei ole naljakas.
Esiteks. Huvitav pole sellepärast, et pole sügavust ja tundeid. Või õigupoolest need on, aga pole usutavalt mängitud ja tegelaskujude karikatuursus on niivõrd liialdatud, et näitleja situatsioonile sobilik tundlikkus, jääb välja mängimata. Domineerima jääb ülevindi veidraks keeratud olukord, mitte inimesed oma tunnetega selle sees. Näiteks rezhissöörist poja absurdselt krooniline mittevedamine rahaasjades. Ühe tütre ahelsuitsetamine. Poja abikaasa haige inimese mitte mõistmine.
Teiseks. Gogo mälestuspildid ja tajud. Oletame, et need on elust enam-vähem täpselt maha kirjutatud - tegemist on autobiograafilise filmiga - nagu ka Alzheimeri puhul klassikaline asjade kaotamine ja siis lähedaste süüdistamine. Hea küll dokumenteerimine, aga siin jääb see ainult kirjelduseks. Kas oligi taotlus kirjeldada haigust ja haige jätte mõistatuslikult salapäraseks haiguse taha, kuhu ta kadunud on? Aga miks siis lähedaste tunded jäävad pinnapealseteks ja fragmentaalseteks?
Mida tunneb Gogo haigena ja kuidas enda muutumist tajub? Ma ei tea küll, kas neil esinebki ajutisi selgushetki? Kas nad ajuti suudavad mõista, et midagi on nendega valest? Äkki ma lootsin sellelt filmilt võimatut? Seda lihtsalt ei olegi olemas... seda Alzheimeri tõve all kannatava inimese sisekaemust, midas saaks tervetele tõlkida.
Äkki ongi ainult hallutsioonid, paranoia ja oma isiksuse järkjärguline kaotamine. Seda ma juba teadsin niigi.
Kuvatud on postitused sildiga PÖFF. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga PÖFF. Kuva kõik postitused
reede, 3. detsember 2010
kolmapäev, 1. detsember 2010
PAL ADRIENN.
Pál Adrienn
Ungari 2010.
Rezhissöör: Ágnes Kocsis
Osades: Éva Gábor, István Znamenák ja Ákos Horváth
Talle meeldib süüa. Kas kõikidele väga paksudele inimestele? Piroska nägu püsib muutumatuna kui ta viib äsjasurnut surnukuuri või kui ta lükkab endale rahulikult ja kõigutamatu kindlusega sisse järjekordset suutäit või kui mees läbi telefoniautomaat vastaja ta maha jätab. Ta on kõigutamatu kõiges. Naudingu ja vihata.
Kes ei teaks neid ülbeid moore haiglates ja poilikliinikutes, kes meid endast välja viivad oma tuimuse ja hoolimatusega. Nad justkui polekski inimesed. Nad on süsteemiviga ja katsumus inimlikus eksistensis. Aga tegelikult...
Tegelikult on nad inimesed muidugi, tunnevad ja mõtlevad nagu inimesed ikka, omavad välja kujunenud harjumusi, mida meeleldi ei muudaks. Ainult, et kuna nemad suhtlevad mingis mõttes piirsituatsioonis olevate inimestega, kes kõik endid ja oma hädasid erakordseteks peavad ja ei mõtlegi arvata, et tegelikult on nad lihtsalt "järjekordne tööülesanne", keda küll tuleb viisakalt kohelda, aga kellele kaasaemotsioneerimine on füüsiliselt ju selgelt võimatu, siis nii me saamegi ühe keskmiselt tuima ja ülbe meditsiinitöötaja, kelle kohta liiguvad igasugu õudsad jutud ja kellest hoiaks eemale.
Selline mutt see Piroska on. Räägitakse, et aeg-ajalt ta lõpetab lootusetult piinlevate teadvuseta vanurite elusid ja magab abikutsungid sõnaotseses mõttes maha. Aga need on ainult jutud, mida Piroska väärika ükskõiksusega talub. Ja siis tuuakse tema juurde surema naine, kes on tema lapspõlve sõbranna nimekaim. Korraga meenub talle, et tal on olnud kunagi ka muu elu, kus ei olnud teda pidevalt korrigeerivat meest ja üha uusi surnuid iga päev. Kunagi oli ta lõbus ja nutikas laps ja kena neiu. Piroska asub oma kunagist sõbrannat otsima.
Nii kohtub ta erinevate inimestega - kunagiste klassikaaslaste ja õpetajatega, kes kaugelt tunduvad keskmiselt normaalselt, aga lähedalt päris koomilised. Kas Piroska tegelaskuju muudab nad naljakaks? Tema ootamatu ilmumine minevikust?
Piroska enda üle viskab rezhissöör nalja terve filmi vältel. Justkui oleks paks olla kohutav kuritegu ja tingimata naeruväärne. Võib-olla ongi. Koomiline kindlasti. Traagiline niikuinii. Kuigi ma arvan, et nomaalkaalus peategelane, oleks mõjunud sama masendavana. Kõhnad inimesed on ju teatavasti hirmus kurvameelsed ja tõsiseltvõetavad. Ega ju 150 kilost Hamletit pole ju olemas. Ja me oleks jäänud ilma naljast, kuidas Piroska kohvi sisse poolklaasi suhkrut paneb, velotrenazhööri näidikut üritab edasi lükata, kuidas ta haigla sööklas teistest kolm korda suuremad portsud endale võtab jne. Sellist nalja sai läbi terve filmi.
Aga pärast kolkaküla õpetaja surma kaob isu korraga ära: ta ei osta endale enam pool kilo kooki tööle kaasa ja sööb sööklas ainult ühe supi. See vana naine on järjekordne pidepunkt sõbranna otsingutes ja ühtlasi ka lõppeesmärk nagu hiljem selgub. Kusjuures pole üldse kindel, et ta midagi Adrienn Palist teab ja kas ta üldse teadvusele tuleb. Kuid Piroska kiindub temasse koheselt. Justkui oleks vana surev naine, kelle sarnaseid on ta sadu surnukuuri lükkanud, tema ainuke lähedane ja armas inimene maailmas. Tema pojalt saabki Piroska lõpuks Adrienni telefoninumbri, kuid paneb selle pärast hetkelist kõhklust vanade mälestusesemete juurde kohvrisse.
Rutiin jätkub. Endine rütm on taastatud.
Ungari 2010.
Rezhissöör: Ágnes Kocsis
Osades: Éva Gábor, István Znamenák ja Ákos Horváth
Talle meeldib süüa. Kas kõikidele väga paksudele inimestele? Piroska nägu püsib muutumatuna kui ta viib äsjasurnut surnukuuri või kui ta lükkab endale rahulikult ja kõigutamatu kindlusega sisse järjekordset suutäit või kui mees läbi telefoniautomaat vastaja ta maha jätab. Ta on kõigutamatu kõiges. Naudingu ja vihata.
Kes ei teaks neid ülbeid moore haiglates ja poilikliinikutes, kes meid endast välja viivad oma tuimuse ja hoolimatusega. Nad justkui polekski inimesed. Nad on süsteemiviga ja katsumus inimlikus eksistensis. Aga tegelikult...
Tegelikult on nad inimesed muidugi, tunnevad ja mõtlevad nagu inimesed ikka, omavad välja kujunenud harjumusi, mida meeleldi ei muudaks. Ainult, et kuna nemad suhtlevad mingis mõttes piirsituatsioonis olevate inimestega, kes kõik endid ja oma hädasid erakordseteks peavad ja ei mõtlegi arvata, et tegelikult on nad lihtsalt "järjekordne tööülesanne", keda küll tuleb viisakalt kohelda, aga kellele kaasaemotsioneerimine on füüsiliselt ju selgelt võimatu, siis nii me saamegi ühe keskmiselt tuima ja ülbe meditsiinitöötaja, kelle kohta liiguvad igasugu õudsad jutud ja kellest hoiaks eemale.
Selline mutt see Piroska on. Räägitakse, et aeg-ajalt ta lõpetab lootusetult piinlevate teadvuseta vanurite elusid ja magab abikutsungid sõnaotseses mõttes maha. Aga need on ainult jutud, mida Piroska väärika ükskõiksusega talub. Ja siis tuuakse tema juurde surema naine, kes on tema lapspõlve sõbranna nimekaim. Korraga meenub talle, et tal on olnud kunagi ka muu elu, kus ei olnud teda pidevalt korrigeerivat meest ja üha uusi surnuid iga päev. Kunagi oli ta lõbus ja nutikas laps ja kena neiu. Piroska asub oma kunagist sõbrannat otsima.
Nii kohtub ta erinevate inimestega - kunagiste klassikaaslaste ja õpetajatega, kes kaugelt tunduvad keskmiselt normaalselt, aga lähedalt päris koomilised. Kas Piroska tegelaskuju muudab nad naljakaks? Tema ootamatu ilmumine minevikust?
Piroska enda üle viskab rezhissöör nalja terve filmi vältel. Justkui oleks paks olla kohutav kuritegu ja tingimata naeruväärne. Võib-olla ongi. Koomiline kindlasti. Traagiline niikuinii. Kuigi ma arvan, et nomaalkaalus peategelane, oleks mõjunud sama masendavana. Kõhnad inimesed on ju teatavasti hirmus kurvameelsed ja tõsiseltvõetavad. Ega ju 150 kilost Hamletit pole ju olemas. Ja me oleks jäänud ilma naljast, kuidas Piroska kohvi sisse poolklaasi suhkrut paneb, velotrenazhööri näidikut üritab edasi lükata, kuidas ta haigla sööklas teistest kolm korda suuremad portsud endale võtab jne. Sellist nalja sai läbi terve filmi.
Aga pärast kolkaküla õpetaja surma kaob isu korraga ära: ta ei osta endale enam pool kilo kooki tööle kaasa ja sööb sööklas ainult ühe supi. See vana naine on järjekordne pidepunkt sõbranna otsingutes ja ühtlasi ka lõppeesmärk nagu hiljem selgub. Kusjuures pole üldse kindel, et ta midagi Adrienn Palist teab ja kas ta üldse teadvusele tuleb. Kuid Piroska kiindub temasse koheselt. Justkui oleks vana surev naine, kelle sarnaseid on ta sadu surnukuuri lükkanud, tema ainuke lähedane ja armas inimene maailmas. Tema pojalt saabki Piroska lõpuks Adrienni telefoninumbri, kuid paneb selle pärast hetkelist kõhklust vanade mälestusesemete juurde kohvrisse.
Rutiin jätkub. Endine rütm on taastatud.
Tellimine:
Postitused (Atom)