MARIENBURG. 20.07.2025

Tartus oleme sel suvel käinud küll ja küll. Nii ma mõtlesingi, et sõidaks hoopis 60 kilomeetrit lõuna poole sõita ja minna Alūksne katoliku kirikusse missale. Alūksne Püha Bonifatiuse Rooma-Katoliku Kirik on ehitatud aastal 2001.

Veebilehe järgi pidi missa kell 10 algama. Praegu püüan seda veebilehte üles leida, aga seda lihtsalt ei ole enam kuskil. Igal juhu kohale jõudes - jõudsime täpselt kell 10 - oli ümbruskond välja surnud, nagu on sobilik pühapäeva hommikule. Üks tädi tuli meie juurde ja kõnetas meid vene keeles. Ütles, et missa on kell kuus õhtul.

Nii kaua ma ei saa oodata. Lapsed ei pea vastu, kuigi puhketegevust jätkub siin linnas pikalt. Enne poolt kuut me minema ei saanud, aga kellekuuest missat nad välja poleks kannatanud. Õigupoolest teised missalised ilmselt ei kannataks. Seega ei mingit missat sel pühapäeval... Aga ma üritasin - ehk see läheb arvesse.

Kuuldemäng ordulinnuses

Linnusel oli 8 kaitsetorni. Lõunatorn on omamoodi taastatud. Säilinud (ma ei tea, mis ajast säilinud) kividest osale on peale ehitatud puidust 3-korruseline akendeta kuur. Tellijaks Alūksne omavalitsus.

Meie sattusime sinna juhuslikult, kantud soovist kuskile üles ronida ja alla vaadata. Ma ei märganudki, et ehitisel pole isegi aknaid... Niisiis sattusime kogemata pimedasse ruumi, piletipoiss ütles, et kohtume 40 minuti pärast. F hakkas kohe nõudma välja, kui esimesed lätikeelsed sõnad kõlasid. Liiga vali, liiga pime. Tal oli nii suur hirm ja ebamugavustunne, et oli valmis isegi üksi lahkuma. Tormas ukse ja hakkas vastu seda prõmmima. Ma imestasin, et minust talle ei piisa, et lohutada ja kaitset pakkuda...

Väikse auguga kiviga. F-i väitel tegi augu venelase mõõk.

Tegemist oli uuslegendiga neiust, kelle nimi oli Maarja. Küsisin piletipoisi käest, kas ehk lugu on seotud ka mingit moodi neitsi Maarjaga. 

"Ei, ei! Absoluutselt mitte!" Ta oli väga kategooriline. See oli imelik ja kurb, et kuigi linnuse ja linna nimi on ilmselgelt neitsi Maarjaga seotud, siis etendatud kuuldelegend soovis rõhutatult hoida distantsi kristlusega.

Soov eristada ajaloolist ja rahvuslikku identiteeti religioossest taustast on ilmselt üsna tavaline endistes sotsialistlikes riikides. Luua mingisugune omaenda identiteeti, eraldudes ilmselgest traditsioonist.

Aga Linnusaarel (läti keeles Pilsēta sala või Pilssala) on äge. Rannaala on suur ja mänguplats mitmekesine. Ja siis veel need elektriautod, väntadega autod, jalgrattad, tõuksid, mida saab laenutada... Pääsu pole, kumbki poiss sai 2x4 euro eest 15 minutiks oma auto. Meie Kariniga lippasime kannul, et nad kellelegi otsa ei põrutaks või kraavi ei pööraks.

Templimäele sõitsime autoga ringi tehes ümber järve, kuigi oleks saanud ka üle silla. Seda ma taipasin alles siis, kui olime juba teisele poole jõudnud. Templimägi on 22 hektari suurune mets ja metsapark. Seal on 38 meetri kõrgune vaatetorn, kuhu otsa me üritasime ronida, aga päris tippu ei jõudnud.

Mul tekkis midagi paanikahoo sarnast. ma arvan, et kui ma oleks üksi olnud, poleks midagi olnud. Mul oleks ebameeldiv, aa oleksin ära kannatanud. Koos lastega, aga tekkis kohutav hirm, et nad kukuvad alla. Kõik on ju nii lahtine. Kui nad just ise ei kuku, siis äkki mõni kaasronija pöörab segi ja viskab mu lapse alla, äkki ma ise pööran ära. Ei, ei, ei, ei.... Minu tungival ja vist isegi hüsteerilisel nõudmisel, läksime alla tagasi, kuigi peaaegu olime juba tippu jõudnud.

Arheoloogilised uuringud ja ajaloolised allikad kinnitavad, et Templimägi (läti keeles Tempļakalns) on asustatud juba rauaajal ja hiljem olnud latgalite linnuskoht.

Templimägi on kõrgendik, kus olid kindlustused ja eluasemed, mis kuulusid latgalitele — Ida-Balti hõimule, kes elas siinsetes paikades enne ordu tulekut. Sakslased tegid oma linnuse saarele.

1807. aastal lasi Alūksne parun von Vietinghoff rajada Templimäe tippu graniidist rotundi, mida tuntakse kui Kuulsuse templit (Siavas templis). Templi eesmärk oli mälestada Põhjasõja sündmusi Alūksnes ning austada mõlema sõdiva poole juhtide mälestust, nii vene väepealik krahv Šeremetjev ja rootsi armee kapten Wulfi. 

Mulle tundub see nii imelik, et mõlemale siis... 

Rohkem eriti ei jõudnudki. 

Läksime sööma juba tuntud ja mitmel korral järgi proovitud söögikohta pargi lähedal. Et poisid teisi külastajate närve ära ei õgiks, kui oma toitu ootame, läksime parki närve rahustama.

Maarja? Igavene ema igatahes.

Alūksne pole mingi tööstuslinn. Ometi on keset aedu ja elumaju püsti aetud suur tööstuslik monstrum.

Mis asi see on?

Apes tegime lehmakommipeatuse. Lätis lihtsalt on parimad lehmakommid. Sel aastal miskipärast pole müügil enam šokolaadilehmakesi, aga ka tavalised on ülihead.

Rõuge järve ääres väike äikse-eelne supluspeatus ja 12 tundi hiljem olime Võrus tagasi.

SÜDAMETUNNISTUSE SISEVAATLUS

Ei tea, kust tal see mõte, aga eile õhtul, juba poolunes, ütles JF ootamatult:

"FF-il on kisamine, minul on valetamine, emmel kuritegu, issil karjumine, H-l kiusamine, E-l see haigus."

Mõnikord on tunne, et lapsed teavad nii palju, ilma et neile midagi selgitanud oleks...

TÕELINE SEIKLUS

Eile õhtul ütles vaene väike, koletust nohust vaevatud JF: "Tänane päev just oligi tõeline seiklus! Hommikul ehitasime riiulit. Värvisime, siis jalutasime natuke. Siis magasime, siis on sushi."  

"SEE LAPS", pigem muu jutt kui etenduse analüüs

Täitsa kogemata ja planeerimatult sattusime JFga 29. jaanuaril Theatrumi "See laps" etendusele. 

Olin juba peaaegu lootuse kaotanud, et Ait võiks kunagi sel ajal lahti olla, kui mina sinna lähen. Oli vaja kätte saada paberid, mis sinna mulle jäetud oli. Mõtlesin, et etenduse ajal ehk ometi on avatud ja kui me juba seal, siis äkki õnnestub täiskasvanutele mõeldud etendusele saada. Pealegi, kui viimasel ajal on tahtmine õhtuti kodunt ära saada. Mida pikemalt, seda parem. Meil õnnestus saada eelviimane pilet ja JF sai tasuta sülepileti. Piletimüüja ei teinudki suuri silmi, keegi ei vaadanudki meid imelikult ja hukkamõistvalt, et ma nii väikse lapsega etendusele ronin.

Etendus kestis poolteist tundi. See on just äärepealt see aeg, mida mu 4 ja poole aastane poeg suudab vaikselt olla. Kartsin küll, et ta ei suuda ennast tagasi hoida ja hakkab küsima ja küsima ja ei jää enne rahule, kui vastatud on. Mõnikord võib see nõudmine üsna lärmakaks minna. Kartsin seda, aga ometi mõtlesin, et loen sõnad peale ja riskeerin. 

Läks õnneks ja lõpuks oli suurimaks segajaks proua, kes keset imevaikset ja õrna etendust kotist kommi hakkas otsima. See võttis tal väga kaua aega ja ma jõudsin väga pikalt mõelda, et raudselt kõik arvavad, et mina otsin oma lapsele kommi... Et mis ma teda üldse kaasa võtan, niikuinii ta ei saa millestki aru.

Ma arvan, et ta sai küll aru. Kindlasti mitte sellest, mis eeldab täiskasvanu elukogemust, aga alatoonist ikka. Pärast, kui koju läksime, küsis ta: "Miks kõik ütlesid, et ma ei taha sind ja mine minu juurest ära?" (Ma ei tea, kas see peegeldab kuidagi meie elu.)

Mulle ei jäänud muljet, et kõigis 10 lookeses oli see põhiteema, aga valus tunne jäi küll sisse. Et on ilus lootus, kuidas kõik võiks olla hea ja ilus, aga lõpuks on ikkagi hirm ja üksindus.  

SURMAJUTT

Mõnel õhtul viimase aasta jooksul on Joosepil tulnud tahtmine rääkida surmajuttu. Püüab seda teemat katsuda ja uurida erinevat moodi. Kord on fookus sellel, kuidas ja millal tema sureb? Mõnikord, millal mina ja issi? Täna õhtul oli teemaks, mis saab inimestest, kes on maha maetud?

Teemad korduvad ja ta püüab ise selgitada ja ümber jutustada, mida mina talle omast tarkusest ja usus olen rääkinud. Minu eesmärk on olnud teda rahustada ja julgustada, sest ma tajun, et ta on mures ja kardab. Ma siis räägin, et suremine on väga hea asi, kui see juhtub õigel ajal. Siis sa tahadki keha maha jätta ja minna kuskile mujale, kus meie teda issiga juba ees ootame.

Eks see eakohane muretsemine tal ole. Kuigi ma ei mäleta, et vanemate laste puhul see nii pikalt oleks kestnud. Nemad said oma vastused ja rohkem see teema neid ei huvitanud.

Ma ei tea, kas praegu on selline õhustik, mis teda mõjutab. Sõda ja meie enda õekese-tütrekese suur mure.

Ei tea.

Või käime me liiga palju surnuaias?

Joosepi tehtud foto 10. septembril 2023 Pärnu surnuaias

 

ALICE IMEDEMAAL - ootamatu teatrikülastus Joosepiga

Mõnevõrra kurbadel asjaoludel saime ootamatult 2 piletit Estoniasse. 

E parim sõbranna oli ootamatult haiglasse sattunud ja tema isa pakkus pileteid. Rääkisin E-le sellest, kes ütles, et tema küll ei lähe ja ütles mulle ka, mis haiglas sõbranna on.

See teade võttis mind õhku ahmima. Ma ei tea, kui ohtlik see on, kui kaks parimat sõbrannat arvatavalt sama tõve käes kannatavad. Üheaegselt. 

Kui ma mõtlesin, kuidas sõbranna isa on ostnud piletid, et oma tütrekesega teatrisse minna ja nüüd ei saagi seda teha, siis tõusis minus suur haledus ja kahetsus. Kui abitud me lapsevanematena oleme, kui lastega on juhtunud midagi - ei teagi mis... Mingisugune vääramatu tume jõud kisub neid meie käte vahelt ja me ei saa mitte kuidagi selle vastu astuda.

Aga noh. Las nad olla. Mõtlesin, praegu ma tõesti ei saa muud suurt teha, kui proovida võimalikult normaalselt edasi elada. Miks ma ei võiks neid pileteid võtta ja balletti vaatama minna. Lavastus ju peaaegu sobib ealiselt - kirjas oli 5+

4-aastasele Joosepile meeldis väga hästi ja talus rahulikult. Ma ei jaksa eriti midagi arvata nähtud etendusest - isiklikel põhjustel pole jõudu. 

Kena oli vaadata inimkehailu, ära tunda Pjotr Tšaikovski loomingut. Tšaikovski on võrratu. Aram Hatšaturjani ja Alberto Nanetti muusikaga, mida ka etenduses kasutati, ma ei ole üleliia kursis, aga seda viga annab soovi korral parandada.

Kostüümid olid ägedad ja tegelasi palju. 

Lava puhul ma ei jõudnudki järeldusel, kas mulle käis närvidele katkematu ja intensiivne, tugevalt kitšilik videotaust või see toetas sobivalt tantsijaid ja süžeed. Tagantjärgi mõeldes tundub, et oleks saanud vähemaga hakkama. Oleks rohkem inimest näinud ja märganud.

Tore ja ootamatu vaheldus igal juhul.

Balletti pärast polekski seda kiiret postitust teinud.

Tahtsin hoopis ära märkida Joosepi imetlusväärse mälu ja detailimärkamise võime.

Estonia juurde on rajatud istikute "mets". Jõudsin just mõtlema hakata, et huvitav, mis need siis on. Kui Joosep juba ütleski: "Need ongi need kirsid, mida Aktuaalses näidati."

Olin rabatud. 

Minu arvates sellest näidati neid puukesi suve alguses. (Pärast kontrollisin, mul on endal on ajatajuga probleemid. Vene Teatri etendusest "Kirsiaed" oli juttu 30.08.2023 AK-s.) 

Aga ikkagi, et ta selle kohe nii kiiresti ja eksimatult ära tundis. 

Imetlen oma pojakest. 

ÜLESTÄHENDUSI JFi KOHTA

Tegin seebist kindad. (Pesi käsi ja rikkalik vaht jäi kätte külge.) 

Käisime autoga puuviljas. (Poolteist aastat hiljem ma ei mäleta, mida ta sellega mõtles. Üles kirjutasin 5.01.2022, aga täpsustama hakkasin alles 21.07.2023. 

Kahju, palju hetki läheb kaotsi, mida ei suuda hoida. Tunnen  end aeg-ajalt häirituna, et ma ei talleta ühiseid hetki oma lastega piisavalt. Kui ma elaks veel 20 aastat, mulle võib-olla meeldiks lugeda. Võib-olla tahaks lapsed kunagi teada, millisena neid nägin, kui nad väiksed olid. 

Aga on nagu on, annan endast parima.)

Kas sa tahad tädi olla? (Küsis Joosep minult, kui ta oli kahepoole aastane. Aeg on edasi läinud ja mulle tundub, et Joosep ise tahaks ka tädiks saada. Ta on seda mulle ka öelnud. Ta on ka kurvastanud, et tema kõhtu ei tule kunagi pojakest. Ta peab leidma kellegi, kes seda suudab. Mingisuguse võõra tädi... Ta on kurvastanud ka sellepärast, et siis peab ta meie juurest ära minema koos selle tädiga ja palunud korduvalt, et me ikka tuleks temaga kaasa. 

Olen suutnud teda rahustada. Asjaga pole sugugi kiire ja kui ta ei taha, siis ei pea minema. Ta on justkui uskuma jäänud, aga siis jällegi kerib mure end üles.

Üks variant tema tulevasest naisest avaldus nii. Ühel õrnuse hetkel, kui ta oli mind taevani kiitnud ja nunnutanud, ütles ta ootamatult: "Ma tahan endale kahte emmet." 

Ma olin rabatud ja ka häiritud. Kas minust siis ei piisa?! Tasapisi asja arutades ja uurides, selgus, et teine emme on naine, kellega ta kunagi pojakese saab. Ah, kui palju kergem mul sai.

Pojakest tahaks ta juba praegu. Hädapärast kõlbab ka Frank nunnutamiseks.)

Seda kooki peab pesema. Tuhksuhkruga kaetud koogi kohta.

KÕIGE ERILISEM - NIMEKIRI

Sündinud keisrilõikega.

Paavst on teda õnnistanud, kui ta veel kõhus oli.

Kaks sünnitunnistust.

Praegu tundub, et kõige lihtsam, aga see väide vajab veel järele kaalumist.

Tema säästukonto - rahatulevikuks, on väga omapärase nimega. samas kui tema vendade ja õe nimed moodustuvad lihtsalt eesnime esitähtedest.

Tema esimesed lõikehambad olid lagunenud juba igemest välja kasvades.

Tal on Urmas, kellast ta hakkas järsku rääkima. Aeg-ajalt justkui suhtleks temaga. Aeg-ajalt ta justkui kardaks teda. Ütleb, et ei saa vannitoas üksi olla, sest seal on Urmas.

Joosepi esimene sõna oli "lill". Kui ta veel omal ajal ei kõndinud ja temaga sai rahulikult ringi käsutada, nõudis ta alati kätte lille. Seda hoidis ta tublilt ja usutavalt, kuni jalutuskäigu lõpuni, mis kestis vahel mitu tundi, sest ta tegi ühe päevauinaku vankris. Milleks oli mõni paiseleht või varajane võilill või mõni muu lihtne kevadine õieke. Oli aprillikuu ja koroonaja esimesed päevad aastal 2020.

Ta ütleb imelikke asju, mis mõne aja pärast tõesti täide lähevad. Mõnikord on need väga koledad ja ma loodan, et sel korral ta ehk niisama räägib. Pean silmas, kui ta räägib jutte, et meie maja läheb katki, põleb. Las need olla lihtsalt mõttetu lapsik peegeldus, kuskilt ekraanidelt saadud.

Kui ta ütleb ei-tea-kust-võetuna, et homme lähme muuseumisse või et nurga tagant tuleb tädi, kes annab kommi, siis olgu, aga need koledad asjad on liiga koledad.

Täiendan, kui midagi veel meenub.

POSS JA LIBLIK

Ma ei saanud jälle ise minna Joosepiga teatrisse. Võib-olla oleks võinud ka mõlema poisiga minna, aga enam polnud pileteid. Niisiis käisid Ester ja Joosep. Alljärgnev on Estri kokkuvõte 28. oktoobri etendusest. Ütlesin talle, et kirjutagu nagu asi oli. 

Oli nii.

28. oktoobril läksin Joosepiga vaatama näidendit nimega “Poiss ja liblik”. Näidend oli umbes 30 minutiline ning tugines kujunditel, värvidel ja taustamuusikal. Näidendis polnud näitlejatel teksti, nii et muusika määras täielikult meeleolu ning iseloomustas tegelasi, kelleks oli poiss ning liblik. Kui meeleolu oli pingeline, siis oli muusika pingeline, kui meeleolu oli rõõmus ja vallatu, oli muusika armas ja söakas. Enne saali minemist pidid kõik vaatajad  kingad jalast võtma ja sisenedes saali oli ruum pime ning toolid paigutatud ümmargusel viisil ümber lava. Kui publik koguneb, on näitlejad nähtamatutena metsavaiba all. Vaip ärkab justkui ellu ning see näeb alguses päris tobe välja, kuid üsna varsti ilmuvad vaiba alt välja poiss ja liblik. Lugu poisi ja libliku kohta algab ning poisile langeb taevast pähe soni, liblikule tõmbab kostüümist välja tiivad, mis on siidisest materjalist tehtud ning on väga õhulised. Liblik katsetab oma tiibu ning leiab end lennates läbi väikse lava, poiss tema järel. Kui poiss leiab enda käest liblikavõrgu tekib nende vahel justkui kassi-hiire mäng, mille sündimisel muutub poiss liiga erutatuks ning tallab üle lillede, mis raamisid kunagi ümmargust lava ja, mis nii ilusalt õitsesid. Üks hetk, aga saab nali otsa ning sellega on ka kaasas hirmus ning pingeline muusika, mis näitab, kui palju ilu poiss on hävitanud, et saada endale tükike ilu. Sonist on saanud paat, millest poiss kõvasti kinni klammerdub, et mitte ära uppuda iseenda tekitatud katastroofi sees. 
Kui me seda vaatamas käisime oli seal ka lasteaia rühm, kellest enamus olid esimest korda teatris. Nad tundusid palju rohkem erutatud näidendi vaatamisest kui Joosep. Näidendi ajal nad naersid ja ohkasid, samal ajal, kui Joosep haigutas ja tahtis sülle. 
Siiski, loodan, et ta nautis seda, sest kuigi see oli väga lapsik näidend oli see kordades parem kui eelmine näidend, mida Joosepiga vaatamas käisin. Sellel lool oli päris süžee ning ei olnud lihtsalt objektidega mängimine. 

https://www.eestinoorsooteater.ee/et/poiss-ja-liblik

MÕNED VÄIKSED LOOD - LIHTSALT MÄLESTUSEKS

J räägib millestki silmapaistvalt arukalt.
K küsib, kust sa küll sellise mõistuse oled saanud.
J vastab: "Jõuluvana tõi."

"Kust me Franki saime?" küsib Joosep.
Küsin vastu: "Mis sa arvad kust?"
"Poest."

Oleme Joosepile rääkinud, et lehmad annavad piima. Järgmisel korral autoga lehmadest mööda sõites, räägib Joosep endamisi: "Kui sa saad lehmaks, Joosep, siis sa saad piima anda."

Joosep küsib: "Mis värvi Võrumõisa maja on?"

Ütlen: "Natuke valge ja natuke hall."

"Ei, see on täitsa valge. See maja hakkab natuke katki minema. Varsti läheb täitsa katki."

"Millal?"

"Kaheksa."

"Alguses siin oli sinine maja. Siis läks katki."

Äkki tõesti oli? Äkki tõesti oli siin kunagi mõni mõisa abihoone, mis oli siniseks võõbatud?

KOMPLIMENDID

Mõned komplimendid, mida mu lapsed mulle on teinud. 

Väga haruldased ja seda armsamad. 

Enamasti teenin ära jälestuse ja põlguse. Vähemasti, mis puudutab praegusel hetkel teismelise eas olevaid lapsi. Ma ei tea, miks. Ma püüan olla nendega tavaline, nii nagu kõigi teistegagi, vaadata teist inimest austusega ja kohelda viisakalt, siis nende jaoks seda on alati vähe või on valesti. 

Selge see, et laste peale saab kiiremini hing täis kui mõne suvalise isiku peal tänaval. Ilmselgelt tekib kergemini vihastumine ja soov oma ärritatust ka välja näidata. Nende suhtes on ju vastutus, et nad saaksid oma võimed ja eeldused võimalikult hästi välja arendada ja olla sedasi kasulikud ühiskonnale. Mõnikord tekib lootusetuse tunne - ma ei suuda neile seda selgeks teha. ma olen läbi kukkunud ja sellest ka väiklasevõitu ärritus ja pettumus, mida on suur kiusatus demonstreerida.

Ma ei tea, milleks... Midagi paremaks see ei muuda. Hoopis teeb veel enam õnnetumaks. Ma ei oska oma lapsi aidata ja ma ei saa ka enda emotsioonidega hakkama.

Muud midagi teha ei ole, kui palvetada. Muuhulgas ka selle eest, et igaüks leiaks kord oma magusvalusa kahetsuse kurjade sõnade ja tegemata jäetud heade tegude pärast. 

Ma juba tunnen. Nii ema kui oma ema tütrena. Soovitan kindlasti kõigile head kahetsemist, mis elu ei mürgita.

Kuniks elu jätkub, on kõik võimalik.

Niisiis "maailma kõige sitem ema ja inimene" (tiitli autor Ester, 14-aastane) on 16 emaksolemise aasta jooksul saanud siiski mõned loetud komplimendid.

Aprill 2012. Hommikune lasteaeda minek. Võtan Huberti (6) sülle, et aidata talle kingi jalga. Tema nuusutab mind ja ütleb: "Nii hea lõhn."

Detsember 2014. Ester (6) vaatab mind tükk aega ja ütleb: "Emme on nagu Maarja." 

Olin täiesti rabatud, kui Ester (14) 1. septembril õhtusöögi ajal, kui me millegipärast kahekesi lauda olime jäänud, ütles järsku: "Emme meenutab mulle Neitsi Maarjat." 

Juuli 2022. Joosep (3) kallistab mind öösel läbi une ja pomiseb: "See on emme." Mõne päeva pärast õhtul enne magama jäämist kiidab mind: "Sina oled väga hea emme."

Pean need sõnad meeles. Annavad jõudu. Vastukaaluks kurjadele sõnadele, mis röövivad elutahte ja muudavad ebakindlaks ja hapraks, teevad haiget. 

Selleks ju kurjad sõnad ongi... Peale selle, et võib-olla aitavad ütlejal ennast paremini tunda. Seda viimast arvab Ester või nii ta mulle vähemasti kinnitab.

ME EI KÄI MISSAL

Ma arvan, et on kasulik Missal käia.

Ausalt öeldes, kui võimalik, käiksin iga päev. 

Päris täpselt ei saagi aru, miks see on kasulik. 

See pole see, et tekib kõrgendatud ja ülev meeleolu. Pigem seda enamasti ei juhtu ju. Ikka on tavaline tunne ja mitte midagi erilist. Tavaline igapäevane turvaline rutiin. 

Jälle ma jõuan naudinguni ja sealt kaudu otse iseenda otsimiseni... Mitte et naudingut peaks vältima ja samuti pole vaja ilmtingimata hoiduda ka eneseotsimist, aga minu kogemus ütleb, et ainult endast jääb väheks. 

Peaks ikka kuidagi endast üle saama või endast välja minema. Seda Teist oleks vaja. Mitte et Jumal ei ootaks mind kakastes mähkmetes või supipotis, aga Ta ootab mind kindlasti ka Missal. Seal on Ta selgelt ja kontsentreeritult. Vist sellepärast tundub kasulik Missal käia.

Aga ei, me ei käi.

Eelmisel pühapäeval hakkasin JF-ga minema, jõudsime ka kohale, aga 10 minuti pärast oli selge, et ei kannata olla. Ta oli juba hommikust saadik ebatavaliselt viril olnud millegipärast ja see jätkus õhtuni välja. Oh, ma ei viitsi teiste kirikuliste etteheitvaid pilke taluda, kui ma "oma laste taltsutamisega hakkama ei saa". 

Seda ütles mulle mingisugune mees 10 aastat tagasi, kui H oli väike. Mitte veel küll nii väike ja ta ei kisanud äraarvamatutel põhjustel, aga tal oli tol korral palju küsimusi, mis teisi häirisid. Mind häirib see manitsus siiani...

Nii me siis põgenesimegi. 

Endamisi tegin otsuse, et rohkem ma tittedega kirikusse ei roni. Võib-olla ainult siis, kui on lastemissa eraldi ruumis. Eks paistab. Las nad saavad enne 5-aastaseks või umbes nii.

Missal ei käi ka enam suured lapsed.

E juba kolmandat pühapäeva järjest. Pealt näha legitiimsetel põhjustel: pea valutab, sõidame Võrru, ei ärka üles. Mis ma temaga vaidlen. Läheks põhimõtte vastu, et vägisi saab usklik olla.

H süüdistas mind: "Miks sa ei äratanud?!" Jumal teab, et äratasime kolm korda vähemalt. Päris maailma tema jaoks enam peaaegu, et polegi. Korra päevas siiski hiilib poodi, et tuua krõpsupakk ja pudel joodavat. 

Praegu veel ei ole see õlu.

JAANILAUPÄEV JA SÜNNIPÄEV 24. JUUNIL

Terve pere oli maal. Imetegu omamoodi. Seda nad olid lubanud ammu, et jaanipäeval tulevad, aga rohkem mitte. 

24. juunil hakkasin kohe pärast E ja H ärkamist (see juhtus ühe paiku päeval) ootama, millal nad ära lähevad. Väga ootamatu. Ma ei oles endast seda uskunud. Arvasin, et armastan oma lapsi tingimusteta ja tahan nendega nii palju kui võimalik koos olla. Nüüd siis selgus selline piinlik asjaolu.

Ma ei oska muud selgitust leida, kui et tegemist mingit sorti alaväärsuskompleksiga, isekuse ja liigse enesearmastusega. Nemad on ju halastamatud ja rõhutavad iga viga, mida märkavad. Hoolimata sellest, kas see päriselt on olemas või ei. Raske on ennast nii halva ja väärtusetu inimesena näha nagu nemad mulle seda teada annavad. Sellepärast ma mõtlengi, kui hea on, kui nad on minust eemal. See pole ilus mõte ja tekitab jälle omakorda ebamugavat enesetunnet.

Oh Issand, ma ei teagi, mida sellega teha. Issandata seda selgeks ilmselt ei saagi. Nii et jätkame tööd... Jumala jaoks on iga inimene hindamatu väärtus ja just sellisena tahetud. Või noh, mida see "just sellisena" tähendabki? "Oma hea tahte ja potentsiaali täisvõimsusel rakendamine?

Eks Ta armastab neid vene kolle ja muud inimsaasta ju ka lõputult. Kõik kõlbavad Talle.

Aga JF on nüüd kolmene.

Kohe on käes südasuvi.

ARENGUVESTLUS

Negatiivsed punktid:

Fokuseerimisraskused

Ei hoia pliiatsit õigesti

Ei huvitu käelisest tegevusest laua ääres

Tuleb öelda 3-4 korda enne kui tähelepanu pöörab

Kõik õlejäänud 30 olla olnud positiivsed ja normile vastavad. Kaarel käis ja pärast jutustas. Positiivseid punkte ei mäletanud ühtegi.

Minu jaoks on positiivne see, et JF tahab hea olla, ja ma pingutan palju, et talle kinnitada, et minu jaoks on ta tingimusteta hea niikuinii. Oma egoismi tõttu see pole kerge, kuid olen veendunud, et pingutust väärt.

Tal on lennukas fantaasia. Ma ju kuulan, kuidas ta endamisi lugusid jutustab ja endale asju selgitab. Pildiraamatuid vaadates, otsib sealt lugu. Hingesugulus on mul temaga see tõttu, et ka talle meeldib sahtleid sorida. Lihtsalt asju läbi vaadata. Ma mäletan, et lapsena oli üks mõnusamaid tegevusi kodus kõik sahtlid üksipulgi läbi vaadata.

Ta tahab teiste lastega ja ka suurte inimestega suhelda. Leida kontakti nendega.

Ta räägib huvitavaid jutte ja temaga saab asju juba arutada. Eile näiteks küsis: "Kust me FFi saime?" 

Ja juba sünnist saadik on ta nii pehme ja õrn. Eriti, mis puudutab hinge.

JF "LOEB"

JF võtab ette mõne pildiraamatu ja hakkab lugema. Ega me eriti ei saa aru tema lugudest, sest enamasti on lausekonstruktsioonid päris pöörased. Ma ei suuda isegi midagi meenutada. Loodan, et võib-olla õnnestub mingi hetk lindistada. 

Üks väga selge ja lihtne lugu oli ka hiljuti. Saime ülestõusmispühade puhul kaardi, mille peal on kollane. Kaardi siseküljel on väiksem tibu. JF räägib: "Tema poeg on. Emme kallistab pojakest." Ja ise väänab kaarti, et väline tibu seesmist tibu puutuda saaks.

Ta jutustab endale lugusid ka enne magama jäämist. Mulle paistab, et need on peegeldavad päeval juhtunut, aga pole võimalik aru saada, kuidas tal on kõik asjad kokku pandud ja mis neis lugudes juhtub. 

VURR-VURR VURRKANN. Eesti Noorsooteater

VURR-VURR VURRKANN Ovaalsaal

Autor ja lavastaja HELLE LAAS

Kunstnik LUULE KANGUR

Mängivad KAISA SELDE ja KARL SAKRITS

TERE TULEMAST! SEE ON SINU ESIMENE ETENDUS, KUS KÕIK TEGELASED ON PÄRIT SINU MAAILMAST – LUTID, KÕRISTID, MÄHKMED JA MÄNGUASJAD. TULE VAATA, KUIDAS KÕIK NEED ESEMED ELAMA HAKKAVAD!

Esietendus 1. aprillil 2010 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri vahesaalis.

Sihtgrupp: 1-3aastased lapsed.

12 aastat tagasi juba kirjutasin sellest lavastusest.

Kui ma nüüd uuesti üle lugesin pärast seda, kui me J-iga täna teatrist tulime, siis kõik on ikka sama moodi ja kõik kehtib. Ma ei saagi aru, milles asi oli, aga paar korda oli kange tahtmine nutma hakata. Lavastus ei ole üldse kurb. Hoopis naljakas ja nunnu on. Algul on emme ja issi ja siis tuleb beebi. Kõik hakkab vurrina tema ümber keerlema. Kogu aeg on tal midagi puudu või üle ja harva on rahu. Nagu ikka nende pisikestega on.  

J istus vagusi mu süles ja naeris ainult üks kord, siis kui marakas ja piiksuhaamer omavahel "tülitsesid". Paljud lapsed naersid rohkem. Vähemasti esimesed 20 minutit olid kõik lummatud ja üsna vagusi. Viimased 6-7 minutit hakkas saal tasapisi üha rahutumaks muutuma. Eks see ole erinev iga kord. Pool tundi on paras aeg ja pärast etendust on hea rahulikult teatris natuke ringi vaadata, sest kõik suuremate vaatajate lavastused alles kestavad ja pole mingit tunglemist.

Ahjaa, pärast ma sain aru, miks mul silm märjaks kiskus ja heldimus tundsin. Eks see vist oli suur headus ja tavalise elu imelisus, mida sellest lavastusest õhkus. Samas mõtetes tagumas kurjuse paine, mida Venemaa toodab. Kontrast on nii suur, et võtab hinge kinni.

JUUKSED

Joosep küsis järsku keset ööd, läbi une: "Emme, mida juuksed teevad?"

Ta mõtles seda, et mida minu juuksed teevad, kui tema ennast öösel ennast minu vastu surub ja minu juuksed talle näkku vajuvad.

Need minu pikad juuksed, mis pole ühegi karva võrra olemuslikult minu omad. Ma kannatan nende käes ja päeval peidan buffi alla, et nad mind ei segaks. Ma ei tunne end hästi nendega.

Teine teema JFga seoses.

Olgu ära öeldud, et juba umbes kuu aega ütleb Joosep enda kohta "mina". Väga sageli ikka veel "Joosep tahab seda..", "Joosep joob mahla." jne Aga eneseteadvus areneb.

AUGUGA 50-SENDINE MÜNT

Tol päeval, mil Venemaa selle koleda sõjaga algust tegi, juhtus meie kodus ka midagi hirmsat. Me mõlemad K-ga kartsime, et jääme JF-st ilma.

JF läks päevaund tegema ja võttis voodisse kaasa 50-sendise mündi. Loll on muidugi see, et ta sai seda teha. Mis seal rääkida. Kaarel andis talle hommikul, sest H-l oli millegi jaoks raha vaja ja JF tahtis siis ka. Mina märkasin küll, et tal on voodis münt kaasas, aga ei hakanud ära võtma, sest see oleks kindlasti väikse tüli põhjustanud.

Kes oleks võinud selle peale tulla, et ta selle suhu pistab ja kurku tõmbab...

Ta oli juba tükk aega päris vagusi olnud ja lootsime, et ongi magama jäänud. Korraga kuulsin teda nutmas. Hoopis teistmoodi, kui tavaliselt. Paistis nagu oleks tal suur hirm või paanika. Muidu torma kohe kohale, kui ta voodis lõunaune ajal nutab või pigem joriseb. See on kahjuks isegi natuke rituaalseks kujunenud. Ma ei tea, mis jama tal magamisega on, aga see ei puutu praegu asjasse. Praegu on teemaks see, et kuulsin, kuidas JF paanikas nutta röögib ja paar hetke hiljem sain aru, et ju ta on mündi kurku tõmmanud.

Rabasin poisikese voodist välja ja üritasin seda võtet teha (Heimlichi võte - pärast leidsin nimetuse), mida kasutatakse, kui inimene on midagi kurku tõmmanud ja hakkab lämbuma. Ta vaeseke ainult oksendas. Mingil määral rahunesin ja natuke tuli ka mõistus tagasi, mis ütles, et kui ta hingab ja seisab isegi püsti, siis pole asi hetkel eluohtlik. Hakkasin arvama, et küllap tuleb münt omal ajal teisest otsast välja. Las ta olla pealegi. 

Võtsin JFi sülle ja istusime diivanile rahunema. Oli tunda, et tal on siiski paha olla. Korraga hakkas ta jälle nuttes karjuma ja peaaegu samal hetkel oksendama. Münt lendas vaikse kõlksuga suust välja põrandale.

K ütles, et puurib mündile augu sisse ja annab JF-le. Et ehk ta tahab seda kaela panna. Selle jutu peale tõmbusin vihast jäigaks. Napilt me pääsesime ja nüüd uuesti. Oleks münt hingetorru sattunud, siis oleksime poisikest tunni, paari pärast vaatama minnes avastanud midagi kohutavat. Päris lämbumine olevat ju hääletu. Ma ei tea... Võib-olla ta ikka oleks rabelenud ja ma oleksin kuulnud ja oleks saanud päästa. Õnneks me ei tea seda ja ma ei tahagi seda kunagi teada saada! Sellest ka nördimus K vastu, et ta uuesti tahab sellise riskiolukorra tekitada ja maandamiseks on pael mündi küljes, millest saaks mündi kurgust välja sikutada.

Oh, õnneks ta täpsustas, et annab mündi alles siis JF-le, kui too juba suur on ja räägib, mis kõik oleks võinud juhtuda.

Tore. 

Issanda abiga.

KODUD. Eesti Noorsooteater

Autor ja lavastaja: Helle Laas
Kunstnik: Riina Vanhanen
Mängivad: Helle Laas või Katri Pekri, Are Uder ja Riho Tammert

Kuigi on selline tunne, et kõik on muutunud tühiseks Ukrainale kaela tulnud häda pärast, siis nii see vist ikka pole. Meie sõda, kes me siin praegu veel rahus elame, seisneb eelkõige oma tavaelu jätkamises. Nii rõõmsalt, kui see võimalik on.

Täna käisime J-ga esimest korda teatris. Mul oli see peaaegu üle kolme aasta esimene käik teatrisse. Viimati käisin suurte lastega 2019 VAT-teatris vahetult enne J-i sündi "Kolm versiooni elust" vaatamas. 

Täna vaatasime "Kodud". Ma ei ole sellest lavastusest blogis kirjutanud, aga olen üsna kindel, et oleme seda H või E-ga ka omal ajal vaatamas käinud, sest see on Noorsooteatril juba 2011. aastast kavas. Võib-olla H-ga ikka ei käinud - ta oli esietendumise aastal juba liiga suur selleks. 

Lavastus on ülilihtne ja ülijabur. Väga väikestele lastele pole vaja mingit suurt lugu, piisab, kui keegi midagi liigutama hakkab ja imelikke hääli teeb ja juba ongi naljakas ja tore. Lugu on vaja pigem näitlejal, et tempot hoida, ja kunstnikul, et dekoratsioonid ja nukud teha. Midagi peab olema, muidu ei saa teatri mõõtu kätte. See lavastus sai ja naerutas lapsi üsna tõhusalt. Eriti natuke vanemaid lapsi. Sellele etendusele oli kaks lasteaia rühma tulnud ja nad olidki umbes 5-aastased. Pisemad lapsed olid mõned päris kohmetud. 2 aasta ja 8 kuu vanune J oli päris pinges ja ärevusest tahtis kaks korda pissil käia. Üks kord ka etenduse ajal, millest polnud midagi, sest see on lubatud ja kõik olid väga lahked ja vastutulelikud. 

Ma ei tea, kui palju J sai aru põhiloost, mis käis ühe kruusi ümber. Varblane leidis selle kuskilt põõsast ja tahtis omanikule tagasi viia. Hakkaski siis mööda erinevaid kodusid käima. Varese, rebase, karu, mesilaste ja lõpuks jõudis inimeste juures. 

80-aastane Helle Laas on vaatamisväärsus iseenesest ja ka teised kaks, Are Uder ja Riho Tammert, on Eesti nukunäitlejate raudvara. "Viimased Ferdinandiaegsed," nagu nad ise ütlesid.

Pärast teatriskäiku saime vanaema K-ga kokku, kes oli vahepeal F-ga jalutanud. Jutustasin talle, mida me näinud olime. J ei öelnud midagi. Õhtul küsis K, et mis ta teatris nägi. Väike poiss luges talle kõik loomad ja linnud üles ja lisas veel, et teatris oli väga palju tüdrukuid. Tegelikult oli poisse ja tüdrukuid  enam-vähem võrdselt. Seda ta üles, sellepärast et rebased olid etenduse ajal saali pöördunud ja imestanud: "Kui palju tüdrukuid siin on! Ja kõik on nii ilusad! Ja ega õpetajatel ja emadel ja vanaemadel pole ka häda midagi!" Sellest ma järeldan, et J ikka jälgis ja pani tähele ja jättis enda jaoks olulisemad jutud meelde. See et varblasel oli mure kruus kuhugi viia, see polnud mingi teema.

Nii nad on need pisikesed lapsed - võtavad asju nii nagu need on. Mul on väga suur tahtmine jutt jälle Ukraina peale pöörata. Kui venelased poleks asju võtnud lihtsalt, et on nagu on, olgu pealegi Putin, vaid oleks oma opositsionääre kuulanud, siis meil poleks praegu sellist hirmsat sünnitist Putin. Nii et midagi pole teha. Raske on näha venelases ohvrit. Nad on süüdi ja vastutavad, sest ei ole edasi arenenud titeseisundist.

Nüüd on kõik. 

Annaks Jumal, et saaksime veel palju teatris käia...

Ps. Etenduse algul öeldi, et see pühendatakse Ukraina lastele, kes on oma kodudest ilma jäänud. Rääkisin sellest K-le. Ütles, et hulluks ei maksa ka ikka minna. Mina arvan, et mitte hulluks, aga unustada ka ei tohi. Ei ole õige teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud. Minu süda seda ei luba, aga ma püüan mõista neid, kes kaitsevad end nii, et kogu aeg sellele kurjusele ei mõtle.

KÜLALISED JA PIME HETK

Täna käisid meil külalised: üks väike poiss ja tema ema.

Poistel - neid oli kokku neli, oli lõbu laialt. H oma nägu ei näidanud, istus oma toas arvutis ja ootas, millal juuksurisse minna. J ja A mängisid kenasti koos. Ilus oli vaadata. F jälgis neid oma tekilt ja suhtles ka poisi emaga.

Poole ühe paiku hakkasid ära minema, et õigele rongile jõuda ja et mina saaks oma pisipoisid päevaunne sättida. Just nagu alati.

F oli pööraselt väsinud, aga magama kuidagi ei jäänud. Tal on meie lastest kõige tundlikum närvisüsteem. Enamasti pärast külalisi või kuskil võõras kohas käimist saab ta närvivapustuse ja elab seda välja lohutamatult karjudes. Eks ma iga kord loodan, et sel korral on ta küpsem või uusi muljeid ei saa liiga palju ja karjumist ei tule. Mõnikord ei tulegi ja elu on tavaline.

Täna oli karjumine. Ja kuidagi iseäranis lohutamatu. Ma ei tea, kas F kisast või oli ka J üleliia erutatud külas käinud poisist, et ta koguni kaks korda järjest tuli voodist välja märgade pükstega. Küll ma siis olin pahane, sest muidugi ma arvasin, et ta tegi seda meelega, et tähelepanu saada. Muidugi tegi meelega ja muidugi oli tal vaja mind. Mina aga tegelesin "välja lülitamisega", et mitte hoolida sellest, et ma ei suuda oma kõige väiksemat poissi maha rahustada. Ja siis tuleb J oma märgade pükstega...

Nagu saaksid nemad midagi sinna parata, et nad erutuvad asjadest ja sündmustest, mis neile väga meeldivad.

Nagu saaksin midagi parata, et ma ei suuda ennast kontrollida. Ja et see tuleb nii järsku, et isegi ei saa aru. See ootamatus on hirmuäratav. Olen tükk aega jumalast rahulik, peaaegu et täiesti tuim ja pole ühtki märki, et võiks plahvatus tulla. Ja järgmine hetk ma taipan, et ma olen oma viha lastele liiga palju näidanud ja nad on seda kartnud. Kui ma seda näen, siis ma kardan ise ka, sest mis siis kui ma teen enese teadmata midagi meeletut ainult selle ühe "pimeda" hetke jooksul. Koledaid asju on inimeste sees. Millegipärast ma ei arva, et ma oleks väga erandlik oma kurjusesööstuga. Mulle on öeldud, et oluline on, mida sa teed järgmisel hetkel, sest ei ole tõenäoline, et "pime hetk" jääks üldse tulemata. Seda juhtub elu lõpuni.

Mida siis teha järgmisel hetkel?

Vastus on: paluda andeks. Kõigilt asjasse puutuvatelt, ka Jumalalt.

Ps. Vanaisal on täna juba 12. surma-aastapäev.