SEAL, KUS ON SUVI.

Setupoisi hüpe üle Beskiidide.

Peaaegu Transilvaanias.

Pealetükkiv tasuline sõbralikkus ühes Transilvaania väikses külas.

Bran - Dracula ei ole seal elanud.

Must meri.

Constanța.

Rumeenia iga linna keskplatsil on imetav hunt. Rumeenia iga linna tänaval on imetav hulkuv koer.

UPPUMINE.

Olentihtilugu mõelnud: kuidas ometigi uputakse, sest mul oli just kujutlus, et hirmsasti hakatakse vehkima, rabelema ja karjuma. Et miks nad siis ei pööra selili ja ei lama lihtsalt rahulikult. Mina ise lähen ülepea vette ainult basseinis, kus hele põhi paistab ja ei tundu nii sügav. Aga kui laseks pähe mõtelda, et all on 5 meetrit sügavust, on lips läbi - ajab iiveldama. Mõnikord käivad Kalev Spas sukeldujad harjutamas. Küll on jäle, kui mingi must asi alt läbi ujub. Mis siis veel rääkida tumedatest looduslikest veekogudest. On vast mõte - üle järve ujuda, all umbes 30 meetrit musta sügavust. Samas rabajärve puhul tasub eneseületus ära. Kes on proovinud, saab aru, miks.

Aga uppumine käib tegelikult kiiresti ja vaikselt....
 
"Uppumine ei käi nii, nagu filmides näidatakse. Inimesed ei upu enamasti suure kisa, appihüüete ja käeviibete saatel, vaid enamasti kiiresti, vaikselt ja julma halastamatusega. Kui vesi on tunginud kõrisse, jääb päästmiseks aega ülivähe.

Tallinna kiirabi raviarst Kat­rin Koort selgitab, et põhimõtteliselt võib juhtuda kaks asja. Esiteks: ahmid vett suhu, sealt läheb see kõrri ja hingamisteedesse, lõpuks kopsu, ja õhu jaoks lihtsalt enam ruumi pole.

Teine võimalus on ehmatus. Näiteks kokkupuude külma veega «ehmatab» häälepaelasid, need tõmbuvad kokku (tekib spasm) ja õhk ei käi läbi. «Karjumine ja appihüüdmine on mõlemal puhul välistatud,» ütleb Koort. Inimese anatoomia lihtsalt ei luba seda.

Kui oled vee kõrri tõmmanud ja hingamine kaob, siis – sõltub küll inimesest – võib üldiselt öelda, et hingamise katkemise järel kaob pulss paari minutiga.

See ei tähenda, et appihüüdev ujuja ei olegi hädas. Ta võib olla paanikas ja väsinud, kuid on esialgu siiski võimeline veel ennast aitama. Uppumine ise käib aga kiirelt, 20–60 sekundiga, ja kogenematu vaataja ei pruugi sellest ehk isegi aru saada."
 
Vetelpäästja: uppumine käib kiiresti ja vaikselt - Eesti uudised - Postimees.ee

HALB TUJU JA HALB ELU...

Vot, kui hakkab tunduma, et elu on paha ja nõme ja kõik need tüütud üliemotsionalsed üleelamised on kannatuse viimse piirini viinud, siis tasub meenutada midagi sellist. Kõik need mõttetud, kuid siiski ülimalt valulised tundlemised näiteks Punklaulupeo kutse pärast, mis vedeleb ikka veel otse mulle näkku irvitavalt postkastis. Ja mis need muuud "tähtsamad" probleemid veel olidki... :)

AHNE HAMSTER JA VÄRVILISED JÄÄLILLED. Nukuteater.

Ingman esitleb:
Köismäe torni jõululavastus
Autor Miloš Macourek
Lavastaja Virko Annus
Kunstnik Maret Kukkur
Konsultant Charlekas
Tõlkija Leo Metsar
Jätkub Tornilugude sari, kus näitleja Tarmo Männard jutustab teatri- ja mustkunstivõtteid kasutades oma lemmikjutte tšehhi kirjanikult Miloš Macourekilt.
Seekord saab kuulata ja vaadata kolme talvelugu – "Hamster, kes sõi ära jõuluvana", "Lumememmed ja elu ime" ning "Väike külmapoiss, kes maalis värvidega" – kus on tegelasteks hamster, kes sööb ära lastele mõeldud apelsinid ja paneb jõuluvana oma suus asuvasse riiulisse; kaks lumememme, kes otsustavad elada jäätiselaos kevadeni, et tunda soojust ja näha värvilist loodust; ning külmapoiss, kes tahab maalida akendele värvilisi jäälilli.
Tornilugude sarja eelmine lavastus oli  "Lutsukomm ja 200 vanaisa".
"Ahne hamster ja värvilised jäälilled" esietendub 21. novembril 2010 Köismäe tornis.
Lavastus on tekstirohke ja sobib lastele alates 5. eluaastast.

See oli esimene etendus, mida käisin kahe lapsega korraga vaatamas. Tavaliselt, kui nad kahekesi koos on muutuvad mu muidu arglikud ja häbelikud järeltulijad sõjakateks ning vastandavad end teravalt teistele lastele. On isegi piinlikust tekitavalt agressiivsed. Aga kas Köismäetorni all tekkidesse mähkunud pisut ehmatav kodutu või siis juba varem loodud suure sündmuse atmosfäär oli nad muutnud mulle sobivalt pehmeteks ning leplikeks. Mugavust armastava ja enda ego väärtustava lapsevanemana, pean seda igati soodsaks eelduseks avalikus ruumis seiklemisel. Kui tore see on, kui lapsukesed esitavad arukaid küsimusi, seisavad rahulikult paigal. Ei kriiska, kui miski läheb teisiti, kui nemad planeerisid; ei arutle terve etenduse ajal väga kõva ja nõudliku häälega: "Millal siis etendus algab?" ja "See on nii nõme!" Ei "tulista" näitlejat mingi kaasa võetud asjandusega. See on, mida ka Hubert võiks teatud tingimustel teha ja millega üks poisike tol etendusel hakkama sai.
Lapsel muidugi võib raske olla aduda, millal siis see päris teater algab ja millal peaks vähe tagasihoidlikumalt käituma. Tarmo Männard sekkub juba päris alguses, juba siis kui me eeskojas pakse ja lõputuid kihte rõivaid seljast maha koorime. Ta tuleb ja räägib lumehelvestest. Ta olla lugenud just täna internetist, et lumehelbe tekkimiseks on vaja tolmuterakest ning suunab tähelepanu fotodele seintel. Muuseas, samad fotod - nii ma nagu mäletaks - olid ka eelmise aasta jõuluetenduse ajal. Aga ilusad pildid on ja kes see ikka igal aastal ehetekomplekti uute vastu välja vahetab. Siis juhatakse meid kõiki trepist üles. Koduselt ja heasoovlikult: vot, siin võib end ära lüüa ja siin on kõrgem aste. Olge ettevaatlikud! Ja las väiksed istuvad ette, suured taha.
Ja siis leiab Ester põrandalt imeilusa klaaspärlitest käevõru. Roosa! Ma näen, et tahaks selle endale jätta, aga võõras ümbrus teeb vaguraks ja tagasihoidlikuks. Ta annab selle mulle ja ma ei oska muud teha kui heli - ja valgusmehe kätte anda, kes istub otse minu kõrval. Kus siis veel  - ruum on ju imepisike. Vast 15 last ja nende saatjad mahuvadki. (Nukuteatri kodulehel on kirjas, et 50 inimest. Võib-olla suurte mööndustega.)  Ja sel aastal maksavad ka saatjad täispileti hinna. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka nii? Samas jõulude ajal ju võib ja peabki teenima?!
Aga etendus jätkub. Poiss esireast küsib esimest korda nõudlikult: "Emme, millal etendus hakkab?" Tundub naljakas. Esimesed kaks korda vähemalt. Järgmistel kordadel läheb tüütuks.
Pealegi, ega see ju algagi. Kõik kohaletulnud on osalised mängus ja loos, mis nagu juhuslikult areneb ja tekib tänu meile endile. Sõbralik onkel jutustab midagi pisut väsinud häälel ja tasapisi muutub lugu elusaks ja ilmekaks. Me ise teeme seda ja tema suunab meid lihtsaid trikke kasutades. Minu lemmik oli lummememmed, kes tühjast ämbrist välja võluti. Lugu ise on ka liigutav ja ilus.

Lihtsalt nutikad lumememmed. Ilus lugu neist ka.

Aga lastele muidugi meeldis suure koomilisuse pärast ahne hamstri lugu. Mina täiskasvanuna vaatasin positsioonilt, mille mulle on andnud aastatega kogunenud eelarvamuste võrgustik ning välja kujunenenud arusaamad eemaletõukavusest ja apetiitsusest. Ega see kiita ole. Keefir habemes-vuntsides ja pinksipallid põskedes kunsti ja loomingu huvides on mõnikord muidugi õigustatud ja hea, aga praegu... Lapsed võtsid seda vahetult - hea nali ju. Vähemalt kümme minutit, kuni ta viimaks end puhtaks kasis ja jälle rääkida sai ilma, et näitleja keel ja suulagi silma puuriks.

Pildi pealt vaadata pole hullu midagi. Isegi armas.

Hamster sülitas oma sahvri riiulilt päris Jõuluvana välja ja kohe läks palju kergemaks. Lastel eriti, aga teises mõttes. Nüüd sai igaüks oma "üllatus" Ingmani karu kätte. Sel aastal valge käpiknuku põhimõttel. Poistel sinise kaelapaelaga, tüdrukutel roosa. Eelmisel aastal said kõik roosa karu. Eks paistab, millised tuleva aasta karud on. Küll ikka koguneb igasugu mõttetut träni! Ja mida selle rahaga, mis kulus karude tootmise peale oleks võinud asjalikumat teha! Kodutule pudel viina? Lapse jaoks on kingisaamisakt oluline. Ja et oles tingimata käegakatsutav. See võtab veel mõnda aega enne, kui nad tarbimise mitmepalgelisusest aru saavad. Kui üldse.

NÕDER ISAMAA-ARMASTUS.

Ikka ja jälle saabuv talv paneb mu isamaa-armastuse tugevalt proovile. Ja kas see üldse ongi tõsiselt võetav tunne, kui tühipalja jõhkralt torkiva tuule pärast, mis nägu lõhub, nii et see mitu päeva järjest paistes ja punane on, kahtlen oma lojaalsuses ning patriotismis. Talvist Põhjamaad armastan ainult pildi peal, aga ma ei taha ise selles osaleda.
Aga kes mind sinna Lõuna-Euroopasse ikka ootab tegema seda, millega ma siin harjunud olen? Kalkunikitkumine - või mis need populaarsemad ametid on - ei viita ka sellele, et ma uut kodumaad palavalt armastama hakkaks. Hoolimata heast kliimast.
Eks peab siis sellest hirmsast talvest üle olema hõljudes kuskil tohututes vaimsetes sfäärides, kuhu külm ei ulatu.
Lapsed muidugi tahavad kelgutamist...

ANARHISTLIK SAMM KESKERAKONDA.

Igaühest meist võib saada keskerakondlane. Kui selleks on loodud vastavad tingimused või loodetakse nende tekkimisele, kui see üks ja suur samm on astutud. Kes on võimul, jagab hüvesid. Fakt! Kummutamaks väide, et erakonda ei astutud millegi saamiseks, tuleks demonstratiivselt keelduda igast võimalikust hüvest, mida on võimalik saada. Aga miks ta peaks.
Enamusele meist selliseid tehinguid ei pakuta. Või ole need piisavalt kompenseerivad, mistõttu pole ka erilist vahet, kas astuda või mitte. Ei teki kiusatust ega küsimustki.
Trubetsky pole enam ammugi pelgalt inimene, tavakodanik. Soovitult või ei, aga ta esindab mitteametlikult tervet hulka isikuid. Mõned neist on nutikamad, mõned lasevad teistel enda eest raske mõtlemise töö ära teha. Trubetskyle on antud vastutus. Nii võiks ju arvata. Siit ka see pisuke kaos ja nördimusepuhang ringkondades, kus peeti või peetakse demagoogiat ja populismi taunitavaks. (Samas, kas keegi teab mõnda keskerakondlast, kes nimetab end demagoogiks või populistiks? Mis nad siis küll on?)
Niisiis tal on vastutus, millest ta ei hooli ja peab midagi muud tähtsamaks. Just see hoolimatus muudab Keskerakonnaga liitumise tõeliselt anarhistlikuks. Egoistlikuks.
Küsimus on ideaalidest vabanemises. Egoism pole kaasaegses tähenduses vastandiks altruismile, vaid idealismile. Tavaline inimene, kel on ideaalid, kohandab oma huvid vastavalt ideaalide huvidele, ja tavaliselt kannatab seetõttu. Halvemal juhul hukkuvad koos temaga ka teised. Egoisti ei hulluta ükski ideaal: ta kas eirab või kasutab neid vastavalt oma huvidele. Ta vaatab, mis on ja tegutseb vastavalt oludele. Valib ideaalid vastavalt oludele.
Ellujäämise seisukohalt on kasulik lasta piiritlused vabaks. Kõigi ja kõige kohta. See ongi ülim vabadus, mida üks inimene võiks saavutada. Ma nimetan seda anarhismiks ja riigil ning muudel kirutud fiktsioonidel pole tähtsut. Mitte ühiskonda ei tule muuta vaid sobitada enda tõekspidamised ühiskonnaga. Olla vabastatud just siin ja praegu. See on anarhisti tegevustaktika: mis tahes protsess või protsessid, mis aitaks kaasa sotsiaalsete fiktsioonide purustamisele. Mitte katsuda teisi vabastada, sest nõnda piirad nende vabadust, vaid ise ennast. Ellu jääb see ja on rahul endaga, kes paindub. See, kes on vaba, et veena võtta kuju vastavalt oluvormile.

PS. Enda seisukohalt ja nostalgiast kantuna pean juhtunut kahetsusväärseks - Trubetskyl on siiski olnud märkimisväärne roll minu arengus, aga see on juba minu personaalne probleem.  Õnneks olen ma juba päris vana ka....
Midagi teha ei ole. Vähemalt pole surnud.



Jüri Estam, 07.08.2010 12:39
Reaktsioon kommentaarile "Anarhistlik samm Keskerakonda".

Keskenduda tuleks kahele tegurile, mitte kolmele. Kolmas tegur - see mittepeamine, on muusika. Sellega läks nagu läks. Kuni Tõnu Trubetsky tehtud apsakat tunnistab, ei saa ma Vennaskonna loomingusse rõõmuga enam suhtuda. Lülitan välja ühe lõigukese kultuuri, mis oli väga armsaks saanud ja suisa osaks minust muutunud. See pole pelgalt isiklik probleem. Ma pole ilmselt ainus.

Asjasse otseselt puutuvad kaks tegurit on Keskerakonna olemus ja Tõnu Trubetsky isiklik maine. Elu koosneb tihti "tehingutest". Kelle kasuks vaekauss nüüd asendit muutis ning kes, summa summarum, jäi kaotajaks?

Võtan luubi alla kirjutise "Anarhistlik samm Keskerakonda", vaidlen selle kandvale ideedele vastu. Anarhism ja libertaarsete maailmavaadete erinevad tahud on mu lemmikteemasid ja arvan end sellest vähemalt sama palju teadvat, kui Keskerakonna uusim liige, kellest viimastel päevadel nii palju juttu on olnud. Tunnen antud teemat läbi ja lõhki.

Kommentaari autori vabaduse käsitlus on sisuliselt kirjeldus vastutustundetusest ja kapitulatsioonist, see on negatiivse ja primitiivse vabaduse käsitlus, mis sarnaneb tarbimisühiskonna kõige banaalsema tasandi valikuvabadusele. Minu enese Vaba Euroopa Raadio mikrofoni juures veedetud aastad - toonitan sõna VABA - olid pühendatud hoopis teistsugustele vabaduse ning demokraatia käsitlustele ja raamistamistele.

Need, kes pole siiani süvenenud, võiksid end internetitsi või muidu kurssi viia positiivse vabaduse teemaga ja moraalsete kohustustega, mida see enesega kaasa toob. Oleme indiviididena oma õnne sepad, aga ka ühiskondliku kokkuleppe ühiskujundajad. Jooksval alusel.

Positiivse vabaduse eetose ja karma alusel elamine kujutab endast püüdlemist täiuslikkuse poole. Arengut. Elu on nautimiseks, aga elamine vaid hetkerõõmude nimel pole eriti väärikas vabadusevorm, vabadus pole vähima vastupanu tee "valimine". Viitan siin peamiselt kommentaari autori maailmakäsitlusele, mitte ei püüa põrmustada Trubetskyt, kelle valikut ma ei mõista ja keda ma olen siiani järsku lihtsalt vaesti mõistnud. Või eksis Tõnu lihtsalt teelt? Jah, positiivne vabadus. Kahju, et kommentaari autor vastavat kirjandust kas ei tunne, või on lihtsalt väsinud. Või kirjutab ta äkki vee sogasemaks muutmise huvides?

Anarhism pole üldse egoism. See on aabitsatõde. Egoism on egoism. Anarhism ei ole korralagedus, korralagedus on anarhia. Pole mõtet lasta end häirida sellest, et üks nendest sõnadest sarnaneb näiliselt teisele.

Vabaduse ülim vorm tähendab seda, et iga isiksus on haritud ja naudib heaolu. Nii kirjutas Proudhon. Tõeline anarhist on aristokraat ja aumees. Eesti olusid arvestades peaks eestlasest anarhist olema minu arust ka alalhoidlikult, s.t. rahvusmeelselt häälestatud. See pole vasturääkivus, hoolimata sellest, mil määral kaasaja anarhismi on (kahjuks) sisse imbunud väikerahvastevaenulikke moeröögatuslikke mõttevoolusid, ehk mankurtismi dogmat. Tasa ja targu juurdlev eesti anarhist-libertaar soovib põlisrahva kultuuri õitsemist, mis ei ole üldse konfliktis valmidusega elada kõrvuti inimkonna teiste keelerühmadega, seni kaua kui meie hinge külge ei kiputa. Vabadusest ja vabadustest lugupidav eestlane seisab kiindunult kõigele vastu, mis võiks kahjustada põlisrahvaste heaolu, olgu tegemist tiibetlaste või eestlastega. Oluline pole hõimu nimi, oluline on printsiip.



kylmjalalt Jüri Estamile, 09.08.2010 14:40
Mina "arvutasin" primitiivse lihtsusega nii: kui isik on vaba teiste isikute kõikvõimalikest mõjust ja seab oluliseimaks iseenda persooni, ego, siis on ta vaba ka ahistavatest ideaali nõuetest, mida üks või teine isikute kooslus talle on omistanud. Peaaegu et kohustuseks teinud. Paljud meist ju eeldasid ja pidasid välistatuks T liitumist Keskerakonnaga. See oli meie ideaal. T aga tegi nagu heaks arvas, olles vaba kellegi teise poolt talle peale surutud ideaalidest. Mingil moel pidas ta seda vajalikuks. Vaba samm. Süljelärakas idealismi lakutud näkku. Egoistlik - iseendast lähtuv.
Ma ei vastanda egoismi altruismile, vaid idealismile.
Teiste eest pole vaja mõtelda ega otsustada. Samuti ka neile vabadust taodelda. Iseäranis siis, kui nood teised pole soovi avaldanud. Piisab sellest, kui iseendaga hakkama saddakse ja enda võrra maailm paremaks muudetakse.

LIHTSALT KEERULINE.

Kui lihtne on langeda masendavalt halvavasse enesehaletsusse, mille loogiline jätk võiks olla enesetapp. Lapsevanemana on õudne sellist varianti isegi kaaluda, kuigi vahel ei suuda loobuda ahvatlusest - õnneks on nüüdsel ajal olemas suhteliselt anonüümne avalikkus, kus selliseid lähedastele solvavaid mõtteid välja viiksatada. Ei pea kohe veene nüsima, tablette neelama, kuskilt alla hüppama või mida iganes... Virtuaalse hulluse võimalus. Ehk aitab päis elus ontlikusse normaalsusesse jääda. Ehk aitab.
Muuhulgas on hirm järeltulijate pärast.
Lugesin täna, et Schützenbergeri arvates pärandub kunagi tehtud ebaõigluse tunne isalt pojale ja see tekitavat teatud mõttes suitsidaarset käitumist. Ehk siis vanatestamentlikult: seitse hilisemat põlve saavad nuheldud eelnevate pattude eest. Mina oleksin praegu mulle teadaolevalt neljas põlv, kes kujutletud või reaalse ebaõigluse all kannatab. Ebaõigluse all kannatamine on patt. See on väga huvitav, laiahaardeline ja isiklik teema, millest praegu ei hakka jahuma. Kunagi. Võib-olla.
Äkki nii saaks ikka ja jälle otsast algava rea lõhkuda? Kui ma ainult nii jõuetu ja peaaegu alistunud poleks.
Tallinnas. Täpselt siis, kui lõi välku ja mürin oli kohe taga

SKISOFREENILINE NAISTE HÄDA.

Eeldus.
Hullus või kurjus võib tulla tasapisi märkamatult, aga kindlalt. See tundub eriti jõhker, kui aegajalt esineb selgushetki. See võib juhtuda igaühega meist. Juhtub siis, kui kujutletav asi läheb reaalsusest kõvasti lahku ning mõistus keeldub seda uskumast. Võimed ei vasta ambitsioonidele. Keskpärasuse needus ja täitumatud püüdlused muudavad inimese hullult kurjaks ja kibestunuks.

Väide.
Naised on kurjusele (hullusele) vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed.

Tõestus.
Ma ei väida, et naised on meestest enam ohustatud ning mehed on a priori keskpärasusest üle lihtsalt sellepärast, et neil on vastav sugu. Küll aga väidan, et sellise „reha“ otsa astuvad pigem naised kui mehed.
Naised on ühel või teisel põhjusel viletsamad nii humanitaar- kui reaalteadustes. On läbi ajaloo olnud. Üldiselt. Mõned tipud välja arvatud muidugi. Sellest poleks midagi, aga see teeb naised agresiivseks. Nad tahaksid ja võiksid olla sama head kui mehed, aga neid takistab emadus. Nad tahavad kõike. Ja see et nad on pidanud olema „vaid“ eluhoidjad asetab mõne neist liigsele kaitsepositsioonile, mis võib muutuda arutuks agressiooniks. Nad on vastuvõtlikumad ja altimad võitlusele. Mõttetule võitlusele, sest tegelikult ju keegi ei ründa. Naisagressiivsus on sisse poole ründav ja seetõttu ohtlikum ning destruktiivsem. Rünnata tuleb iseennast ja oma tõekspidamisi. Lõhed valikute vahel on sügavamad ja pöördumatumad, kuna enamasti peavad naised 20-ndates eluaastates tegema valiku, kas üks või teine. Või siis mõlemad, aga kumbki pool poleks siis ilmselt perfektne. Lisaks veel kahetsus ühest või teisest loobumisest. Täiuslikkus iseenesest on muidugi küsitava väärtusega. Kes neid piire ikka loob kui naine ehk inimene ise.
Eks ma olin nördinud ikka, kui jõudsin sellisele järeldusele, et naised on kurjusele vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed, sest peavad valima bioloogilise kella halastamatu käigu ja oma arvatavate intellektuaalsete võimete vahel.
See on naise nõrkus ja tugevus.
Kas kõrge positiooni omamine ühiskonnas, karjääris on sellepärast naise jaoks oluline, et mehed peavad seda oluliseks? Et inimesed üldse peavad oluliseks seda, kuidas teised neid näevad. Võid luua endale kasvõi tuhat institutsiooni ja eeskirja ning nende all ägada, sest oled otsustanud need enda omaks tunnistada. Oma ideaalid loob inimene ise. Kuna naine, vaeseke, on läbi ajaloo ennast pidanud paremaks lastekasvatajaks, paremaks „emaks“, kui meest, siis polegi ju meestel muud teha olnudki kui proovida kätt kõigis muudes asjades, saavutades märkimisväärseid tulemusi. Naised pidid muidugi enne need märkimisväärseid tulemusi saavutavad mehed sünnitama ja kasvatama. See on saanud neile harjumuseks. Sünnitamine on küllalt reeglipärane ja seal midagi enneolematut ning erilist juhtuda ei saa. Mõtlen siin kui pidada silmas kõiki elusolendeid, siis käib sünnitamine ikka ühtemoodi. Samas kui teaduses või kunstis on elujõulised ja imetletumad ikka reegliterikkujad, julged isikud. Need siis saavadki kogu au ja imetluse endale. Keegi ei pane tähele, et mõni naine sai kangelasteoga hakkama: oli rase, sünnitas ja kasvatas. Naistel on puudu austusest? Nii nagu mehedki väärtustavad nad endid teiste hinnangute kaudu. Inimesed on harjunud olema orjad. Inimesed painduvad teineteise järgi. Võtavad üle kellegi väärtushinnangud, jättes tahaplaanile ning tähelepanuta enda soodumused.

Üliinimene – naine.
Miks paljud inimesed tunnevad neil pole piisavalt vabadust, et nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud? Et nende püüdlused nurjuvad. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole isesisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit, teistele kuuluvat vara. Aga just kellegi omand inimesed, nii mehed kui ka naised mõlemad ongi, kui nad ei hooli oma tõekspidamistest, vaid sellest, mida peetakse auväärseks ja sobivaks.
Kas need, kes üritavad orjusest vabaneda on üliinimesed, egoistid, maailma loomuliku korraldusega mitte arvestajad?
Maailma loomulik korraldus on: eksisteerivad teatud institutsioonid või tõekspidamised, kas kirjutatult või kirjutamata, mille järgi kõik üritavad joonduda. Praegu on nii, kui naise teemal jätkata, et austusväärne on naisel olla sama tark ja geniaalne kui mees. Meid ähvardab vormiline sookvootide täitmine. Aga kas nii palju väärt naisi on? Või peaks enne formaalselt kohad naistega täitma, küll nad siis üks hetk suudavad. Mida suudavad?
Repliigi korras: öeldagu mulle enne, miks mõne ürituse ajal naistetualetis metsikud järjekorrad, aga meeste omas käivad ainult mõned üksikud mehed? Naised hoiavad ja täidavad välist vormi. Sel pole tähtsust, kas iseenda rahulolu või teistele meeldimiseks. Tõsiasi on tõsiasi ja aega see võtab. Naine peab rohkem jõudma. Aga minut on kõigile sama pikk. Niisiis on naine, kes tahab nii üht kui teist, suures ajahädas, lisaks muudele hädadele. Orjastatud naine. Õnnelikud ja vabad on need, kes tahavad ühte: kas olla ema või kõrgel astmel tunnustatud ühiskonna tegelane.
Vabadus tähendab olla vabastatud teatud asjadest. Max Stirner, egoismiapostel, peab vabadusest, mis on suurema osa anarhistide eesmärgist, etemaks ja väärtuslikumaks üksikisiku tahet. Ta kinnitab, et elu ürgloomus teeb absoluutse vabaduse niikuinii võimatuks. Vaba olla oleks väsitav ja pingutav ning isegi võimatu, kui oled sünnitanud ühe või mitu last. Emana on naine igavesti oma laste külge seotud, mis teeb absoluutse vabaduse võimatuks. Aga tahe võib jääda. Küsimus on, kui kõvasti ja mida tahta.
Igas elus on teatav hirmu võitmise moment, kuigi see võit võib väär ja põhjendamatu olla. Kui on põhjendatud sünnib superinimene-egoist. Egoisti ei tule siin mõista sõnaraamatu tähenduses. Egoism on indiviidi tõdemus oma indiviidiks olemisest. See on arusaam, et ta on ja jääb alati indiviidiks ja kõik oma otsused langetab ta üksi. Tema universumiks saavad ta oma aistingud ja tõlgendused. „Universum on mõõdetav nende aistingute kaudu, tunded on meie jaoks universum. Mõned aistinguist tähendavad teisi indiviide, keda peame, vähem voi rohkem, endisarnasiks. Kuid ükski neist teistest ei ole me ise. Mina seisab eraldi. Mina teadvus, ihad ja rahulolu on unikaalsed, sellesse teised ei sisene.“ 

Kui on jõud, siis on ka tugevus.
Naine on füüsiliselt nõrgem, seega oli ta algul seetõttu „tähtsatest asjadest“ eemale hoitud ja hiljem juba harjumusest alistatud. Kui mingi institutsioon on juba rajatud, siis leiavad isegi need, kes selle all kannatavad, ikka mingi kui tahes väikese võimaluse seda ära kasutada ja aidata sel tahes-tahtmata elus püsida. Nõrgem peab enamasti alistuma tugevamale. Kui nii ei ole ja on vastupidi, siis on rollid vahetatud ja nõrgem on nüüd omakorda tugev ning tugev nõrk. Nii lihtne see ongi. Kui naise positsioon tundub vilets, siis on see õigustatud – järelikult on ta nõrgem. Kui ta poleks nõrk, siis oleks ta ju seda ka tõestanud, omades austusväärsemat kohta ühiskonnas.
Kas naise ja üldse inimese jõud võiks seisneda selles, et ta tunnistab oma nõrkust ja katsub seda kompenseerida vastavalt võimalustele? Abiküsimine. Lubada endale õigust ja vabadust olla nõrk ning abi küsida, et olla see läbi tugevam. „Ma ei nõua õiglust; seetõttu ei pea ma möönma ka ühtki. Mida suudan saavutada jõuga, saavutan ma jõuga ja mida ma jõuga ei saa, sellele pole mul õigust, ega ole ennast täis otsimaks lohutust, kõneldes oma kirjutamata õigustest… Olla õigustatud või mitte – see ei puutu minusse; kui olen piisavalt võimas, olen ma volitatud enese poolt ega vaja teiste volitusi või õiguse andmist.“
Iga inimese otseühendus oma jõuga, on tema unikaalne maailmakäsitlus. Jõuga saavutamine, mida suudad saavutada, ei tähenda kõikehaaravat ahnust ja lakkamatut veresauna. Samuti ka mitte jõuga teiste üle valitsemist. Iga inimene kaitseb jõuga oma unikaalsust, saavutades tõelises egoismis eneseteostuse. „Tema, kes hoiab oma ise enda oma, peab arvestama, et teiste tahte puudumine on nende loodud, nagu ka peremehe on loonud teener. Kui alandlikkus lõppeb, saab läbi ka peremeeste aeg.“
Mis saaks feministist, kui ta ütleks lahti vaenlastest ja hirmust olla nõrk. Feminismi määratlen Descartes'i parafraseerides: mind rünnatakse, järelikult olen olemas.
Niisiis, kuigi ma arvan, et naised on tõesti rohkem rõhutud ja orjastatud, kui mehed, ei näe ma siiski põhjust feminismiks. See, et oled naine on paratamatu. Naine peaks endale tunnistama, et ta lähtepositsioon teine kui ülejäänud inimestel. Just! Pigem teine, mitte halvem või viletsam. Pealegi võiks naisi lohutada teadmine, et naiste seas peaks keskmiselt head ja väärtuslikku inimmaterjali rohkem olema, võrreldes meestega. Tippnaisi on ju vähem kui mehi. Kuna mehed ja naised üldiselt ja keskmiselt on ikka võrdsed igatepidi, siis et keskmine väärtus säiliks, on keskmiselt häid naisi rohkem kui mehi. Samas on meeste seas rohkem tippe nii imeinimeste kui ka tõelise rämpsu osas.

Järeldus.
Naise ülesanne või missioon võiks olla naiselikkusest vabaneda. Olla esmalt inimene. Vabaneda rusuvast tundest, et ta on kehvem kui mehed. Minu arvates on naiselikkuse esmane klassifikatsioon enda pidev võrdlemine teistega, meestega. See muudab naise ja üldse inimese väiklaseks, röövides temalt väärtuslikku aega oluliste asjadega tegelemiseks.

Praktika.
Mul on kaks väikest last. Üks sünnitatud 20. eluaastate lõpus ja teine 30-aastasena.
Mul on tunne, et ma ei tegele nendega piisavalt palju. Pole nende jaoks päriselt olemas, kuigi ma nende juures füüsiliselt viibin.
Mul on ambitsioonid, mida ma ikka veel loodan olevat võimetele vastavat.
Mul on idealistlikult ideed ja neile mõtlen ma igal võimalikul juhul.
Mul on ööpäevas 24 tundi.
Mul on suurem unevajadus, kui näiteks mu abikaasal.
Mul on vajadus raha teenida - veel üks ajaraiskaja.

Ma tõesti ei mõista, miks ma raiskan seda üürikest selgusehetke siin kirjutamiseks, selmet ülenaisestuda. Üliinimesestuda. Äkki ma olengi juba kibehull moor,eelkõige naine ja mitte inimene?


.

HEA, ET ON. TEGELIKULT JU.

Olen väga rahul, et talv ikkagi lõppes.
Juba ammu muidugi lõppes, aga mu rahulolu ja võidukas üleolek jõleda lume suhtes püsib siiani.
Igal aastal mõnel kevadsuvisel ööl näidatakse mulle und, kuidas ma hommikul ärkan ja avastan aknast välja vaadates, et puudel pole ühtegi lehte, ilm on pruunikas-hall novembrine. Ahastamapanev. Ringutan läbi une meelt heites käsi ja ärkan selle peale üles ning kuulen, kuidas ööbik akna taga laksutab.
Teine "hooajaline" uni esineb septembris sünnipäeva paiku: ma lähen Võrumõisa aias trepist alla ja märkan lumikellukesi. Tõstan pilgu ja näen kevadiselt vohavat taimestikku. Ma olen meeldivalt üllatunud, et see kord on talv vahele jäänud. Igal aastal lasen end petta. Igal aastal luban endale lihtsameelsust. Kuigi teadvustatult, sest tegelikult ma ju tean, et kõik see pikk külm aeg on veel täies ulatuses ees.
Ma tean seda ka kõige õiterohkemal kevadpäeval või lämmataval suvehommikul.
Ainult masendavalt kõledas jaanuaris on lõpp käes. Kõige hullem on nüüd. Edasi läheb ainult paremaks või lõpeb üldse ära. Justkui oleks ootamine kõige parem üldse.
Kus küll õpetatakse olevikus olemist?

Mehest, kes venitab olevikku.

.

MINU VÄIKESED SOLVUMISED SUURES MAAILMAS JA LÕPUTUS IGAVIKUS.

Astusime Hubertiga trammi ja istusime kahele vabale kohale, mis trammi ees otsas paistis. Teisi vabu kohti oli ka veel. Rääkisime juttu ja eriti ringi ei vahtinud. Iseäranis ei vaadanud ma selja taha. Kas oleks pidanud? Jah, kindlasti, selgus siis, kui trammist väljuma hakkasime ja üks maadam mulle märkuse tegi: "Vanasti  meie võtsime küll oma lapsed trammis sülle ja lasime vanainimese istuma."
Kohutavalt solvas, sest ma pakun alati istet vanadele ja muudele väetitele. Praegusel juhul, esiteks, ta seisis meie selja taga ja nagu öeldud, ma ei vahtinud trammis istetsoovijaid otsides ringi ja jälginud, kuidas trammis kohtade täituvusega lood on. Teiseks, oleks võinud ju sõidu ajal minult küsida. Kasvõi etteheitvalt nihkuda mu silma alla. Küllap ma oleks taibanud, mida teha. Aga tema kätsatas ja tänitas pärast, kui enam niikuinni midagi teha polnud. Kolmandaks, tegemist oli kena priske naisterahvaga (ei hingeldanud ega midagi). Ma oleks arvanud talle aastaid viiekümne-kuukümne ringis. Selliseid naisi, aga pean küllalt kõbusaks ja kindlasti mitte vanaeitedeks.
Arvan, et sellise inimesena on hea ning lihtne elada. Sa arvad, et sa oled nii suur, tähtis ja tähelepanuväärne. Kõik peaks sind märkama ja tajuma ka suurelt distantsilt. Kasvõi astraalkeha või midagi sellist. Ja, mis peamine: sinuga tuleb ARVESTADA. A priori.
Mäletan, et ma olin selline umbes 17-aastaselt. Küll mul oli siis lihtne! Ei tulnud pähegi endas kahelda ja kõik mul õnnestus ka kõik mängleva kergusega. Lihtsalt ego oli kena priske mul tol korral. Kõik said sellest kohe aru või mul polnud aega märgata neid, kes must nii hästi ei arvanud kui ma ise.

JUTU JÄTKUKS.

Selle nädala veidrad ja teatud mõttes isegi naeruväärsed sündmused:
1) MA kirjutise üle andmine ja sellega kaasnev meeletu bürokraatia,
2) Georgi lindid paljude sõiduriistade ja isikute küljes,
3) "Ühtne Eesti".
4) Nukuteatri etendus "Klaabu",
5) sugavõsa uurimisele (http://www.ra.ee/dgs/explorer.php) kulutatud aeg. Samas on mitu tähtaega kummitamas,
6) emadepäev.

"OOD TÄNAPÄEVALE."

küll on hea, et elame
paljastuse ajastul
et on täiesti legaalne
kõigi meie alastus
juba sünnist saadik netis
ripub piltidega kaust
järjekindlalt sinna tekib
uusi, millel teine taust
küll on hea, et me ei põe
muljete jaoks on meil blogi
seda lahkelt jagame
kuidas muidu nähtaks meid?
kujuta, kui õudne oleks
olla nähtamatu, üksi!
rängas suhtlemise paines
ise kaeda oma püksi
küll on hea, et elame
suures kokkuseotud võrgus
keegi üksinda ei jää
selles interactive põrgus

autor Birk Rohelend

Kuigi pean, esitletud kirjutist puhtaks kullaks, tekkis mul pärast selle lugemist vastupandamatu soov vahepeal hooletusse jäetud blogisid uuendada, mis tõttu teen ma kohe otse siia otsa ka järgneva postituse.

KEVAD JAH.

Üks kord on ikka käes see kevad, mida meie ei näe. Elame seda elu, mis on.
Tahaks maale. Eemale lume alt välja sulanud konidest, pudeli korkidest, tühjadest pudelitest, süstaldest, koerasitast, defineerimatutest paberitükkidest, sigaretipakkidest, pulgakommivartest, ajaleheribadest, ilutulestikujäänustest, kommipaberitest, kilekottidest, tetrapakkidest...

"ÜHTNE EESTI".

Mul on endaga nii palju tegemist, et maailmaasjades katsun säilitada teatud ignorantsuse ja päevakajalistest sündmustest ei kirjuta. Üldiselt.
Aga praegu ei saa ma aru: mis tähtsust sel on, kas Ojasoo "vassis" või mitte? Kõik on ju lõpuks üks MÄNG! Spiel? Mäng on keset publikut  nii et vaatajad on sama palju tegelased kui näitlejadki. "Me kaotame ära lava ja saali ning asendame nad üheainsa ilma igasuguste vaheseinte ja barjäärideta ruumiga!" (A.Artaud). Tegemist on lõpmatult suure avatud ruumiga, mis on vaja rääkima panna. Tegevuse hajusus selles ruumis mõjutab näitlejaid sama moodi kui vaatajaid. Reaalne elu on nüüd instrument.
Aga mis etendusega, kas keegi võiks mulle tumedale öelda, üldse tegemist oli, kus Lang tahtmatult või tahtlikult üheks vahendiks sai? Kuidas ta sinna sattus ja miks see sündmus nii tähtsaks muutus?

PS. Ilusat teatripäeva!!!

DR HOUSE'I HALB MÕJU PÄRIS ARSTIDELE.

Arvan, et kergesti mõjutatavad doktorid ei tohiks kindlasti vaadata dr House'i. Müütilist geniaalsust õppida ei saa, küll aga on kergesti külge hakkav ülbus, hoolimatus, misantroopia.
Neetud, ma ei saa siiamaani üle ja mul on kange tahtmine nimi välja käratada, aga ometi on ju pisi-pisike võimalus, et eksin....

PARANDUS 5.märts: Jah, ma võin eksida isegi kui protsentuaalselt see peaaegu pole võimalik.

BODIES REVEALED.

Jõudsime ikka viimasel hetkel näitusel ära käia. Koos meiega veel lugematult palju inimesi. Huvi oli endiselt suur, kuigi näitus oli selleks ajaks juba mitu kuud avatud olnud. Ja mis see kõik sisse toob... Tasus kindlasti ära.
Ka enda kohta võin sama öelda: üldiselt tasus ära seal käimine. Kuigi mitte nii tulutoovalt nagu autoritele. Kindlasti. Nii et oleks võinud ka mitte minna.
Ilusaid eksponaate ja põnevat säilitamistehnikat sai näha küll. Minu lemmik oli üks umbes 5 sentimeetriliseks liistakuks lõigatud naine. Lebas lapiti klaasi all ja kui kummardada, võis talle näkku vaadata. Surimaskid ja viimne emotsioon näos on alati mu morbiidseid meeli köitnud.

Elanud ja tundnud.

Tema oli ka vist ainuke kõige inimlikum inimene sealt. Tema puhul ma uskusin, et ta oli inimene. Elanud ja tundnud. Teised muutis naeruväärseks ja haledalt elutuks sinised klaassilmad. Lihtsalt võigas irvitamine inimlikkuse üle. Tühja neist silmadest, kuna nad olid paigutatud niikuinii postamentide otsa, siis olid ümmargused klaasmunad enamasti minusilmadest kõrgemal. Ja õnneks polnud kõigile neid topitud ka.
Iluduselt ja tehniliselt huvitavuse poolest järgmine oli veresoonkonda eksponeeriv mees.

Mitu laipa läks"raisku" enne, kui sellise tulemuseni jõuti?

Mõnelgi korral olen mõelnud, kuidas lahkamisel saadakse aru, et on olnud infarkt või rabandus? Nüüd ma siis tean - see on silmaga nähtav. Koed moonduvad.

Maksavähk.

Suitsetamisest tahmunud kopsude juures oli klaasist kast, kuhu sai kaasas olevad tubakatooted poetada ja  manitsus selle kohal: loobuge suitsetamisest kohe! Kas see ja näituse viimases saalis olev kuulutus, kus kästi kiiremas korras võtta ühendust oma tohtriga, oli laiatarbe põhjendus, et tohtida teha sellist näitust?
Kaarel ütles paar päeva hiljem, et talle oli Bodies Revealed shokeeriv. Muidugi mitte seetõttu, et inimkeha nahata näidati, sest kunstitudengina on ta külastanud korduvalt Tartu anatoomikumi ja näinud seal paljaks kooritud inimrümpa üldsegi mitte nii kaubanduslikus vormis. Aga raputav olla olnud, et inimene kehalt nii vilets on, samas kui kogu tema tsivilisatsioon on nii kaugele jõudnud nagu ta on. See olla suur vastuolu K jaoks ja pannud teda jumalale väga tõsiselt mõtlema.
Mina vastuolu ei näe. Arvan, et antud juhul tagab kvantiteet kvaliteedi. Kui keha sureb, jääb ju ometigi alles mõte, mis laseb kõigel jätkuda. Ja et igaühel võiks selles oma olla, siis ka mõte, mida kindlasti enamus heaks ei kiida: igal inimesel võiks olla kena preparaat ehtsat inimihu kodus, et see siis aegajalt hamletlikult meenutaks...  Tjah, muidu see kuradi siblimine saab liialt domineerivaks.

RASKE ÖELDA "EI"?

Eks igaüht ole vahel rünnatud mõne sooviga, mille täitmiseks peab vähem või rohkem end kokku võtma. Ma saan aru, kui pole jõudu või tahtmist võõrast vajadust täita. See on normaalne ja ma kindlasti ei mõista kedagi hukka, ehkki korraks võib ju kergelt häiritust tunda. Viha ja tigedus, mis mind jalust niidab, on nende vastu, kes ei vaevu keelduma. Vastupidi, nad isegi võivad anda lootust ja kinnitada: "Jah kindlasti! Jah kohe!" Ja siis, ei midagi. Kui uuesti pärida, on sama jutt või täielik vaikus. Ma ei mõista, miks on nii raske kindlasõnaliselt keelduda, vabastades nõnda lootja lootusetutest lootustest. Aega on ju vähe. Kurat, igaüks võib hommepäev surra, võib-olla oleks jõutud eile vajalik asi teisi teid pidi kätte saada ning see läbi kriipsuvõrra ehk rahulolevamana lahkuda. Aga nüüd kulub aega tühja.
Ma tõesti arvan, et konkreetne "ei" on iga kell humanseem libedast ja mõttetust "võib-ollast", mis mulle kõlab jahina.
Kogu eelnev sõnavõtt on ehk tingitud minu riivata saanud eneseuhkusest? Võib-olla ma pole harjunud end "tühjaks kohaks" pidama? Kuigi võiks. Oleks hea budistlik harjutus olla TÜHJUS.

TUPLA POLE IKKA SEE ÕIGE...

Sain täna kalenrid kätte, mida mõtlesin kinkida neile, kes mu lastega lähedasemad on. Ja ma olen ilgelt pettunud. Kirjeldamatult. Vastupidiselt eelmisele aastale, kui Omaraamat suutis välja printida mõnusalt kvaliteetsed kalendrid. Ei tea, mis neil nüüd juhtus? Kaadrivahetus?
Värvid. Värvid on kohutavalt krellid. Mingeid pooltoone nagu polekski. Täiesti mööda. Jäle.
Paber on õhenenud. Säästuaeg kõigil. Muidugi. See ei ole nii metsikult häiriv, kui kõik muu oleks bueno.
Läbipaistva taustaga pildid, mis nende oma programmis nn Omasoftis paistis ka läbipaistev, on välja trükituna muutunud mustaks. See on kõige kohutavam viga. Puhas pettus ju. No kurat, kui nad nägid oma arvutis, et pilt on taustata ja välja tuleb must kast, tehku siis midagi. Kuradi konveier.
Ma olen väga, väga nördinud. Ja mingisugune Tupla Kingsize, mis oli ümbrikusse kaasa topitud, ei paku leevendust.
No jah, tuleb käsitsi korrigeerima ja üle maalima hakata. Tellisin viis kalendrit.... Aga mis mul muud ikka teha kui topelttööd.

PARANDUS: Kuigi hakkasin juba hoogsalt plötserdama, tuli hoopis geniaalsem idee. Võiks lihtsalt need paar rikutud lehte kalendrist uuesti välja trükkida. See tähendab Omaraamat võiks. Ja nad olid nõus. Tasuta. Kongeniaalne.
Ilmselt tellin siiski edaspidigi sealt, aga RGB tiffe ma enam ei kasuta. Panen pildid fotopoes kokku ja siis juba jpg-na Omasofti.
Ja Tuplat võib süüa küll, kui muud tõesti pole.

SEAGRIPP.

Nüüd on Eestis ka oma ehmatav ja kurb seagripi juhtum. 13-aastane on surnud. Räägitakse,et tal olla olnud veel teisigi hädasid ehk siis organism oli nõrk. See muidugi ei kergenda leina, aga võiks elusolijaid panna mõtlema, kas on mõtet vaktsineerida, kui vaktsiin ükskord Eestisse peaks jõudma. Kuuldavasti oletatatava epideemia kõrghetkel. Et siis vaktsineeritagu. Et just sel hetkel on õige organism nõrgestada ja sundida ta läbi põdema haigus, mis süstla seest sisse topitakse. Teisalt veel võimalikud nakatumisoht avalikes kohtades, mis sel hetkel kubiseb viirustest. Nii et vaest vaktsineeritud keha rünnatakse nii seest, kui väljast. Mis ma tahan öelda... Et muidugi vaktsineerige. Aga jumala eest istuge siis pärast seda vähemalt nädal aega kodus. Või ärge vaktsineerige ja istuge ikkagi peaasjalikult epideemia ajal kodus.  
Eelkõige pean silmas väikseid lapsi. Täiskasvanud peavad ikka ju toimetama, sest tegemist ei ole ju mingi muhkkatkuga, et kogu elu peab välja surema.
Minu K tsiteeris "Shvejki": "Võtame näiteks gaasimaskid gaasiga mürgitamise jaoks. Tõmbad maski pähe ja oledki ära mürgitatud, nagu meile allohvitseridekoolis õpetati."
Ja mis on viiruse eesmärk? Selle peale mõtlesin esimest korda, kui Estrit tabas rotaviirus ja me suve algul tükk aega haiglas istusime. Viirus ei ole ju elusolend. Tal pole ju tungi sugu jätkata, mis võiks iga elaja eesmärk olla. Keegi tarkpea teadis rääkida, et viirused on ainult neil liikidel, keda on palju. Mida rohkem isendeid on, seda rohkem erinevaid viiruseid. Neid, keda on vähe maailmas järel, neil polevat üldse viiruseid. Inimesi on ju teadagi palju... Mina muidugi ei taha kedagi liigseks pidada. Muidugi mitte. Ju siis on see kõrgem "programm" olemas, mis reguleerib, et kedagi ülemõistuse palju maailma ei saaks. (Ei, ma ei ole vandenõuteoreetik.) 

KRISTLUSEST.

Salajane päikesepaiste 
Milyang, Lõuna-Korea 2007

R: Lee Chang-dong
O: Jeon Do-yeon, Song Kang-ho

Draama
ETV-s 17.11.2009


Shin-ae kolib pärast oma mehe surma koos pojaga elama mehe sünnilinna, lootuses alustada oma elu algusest. Millegipärast suurustab naabrite ees, et tahab maad osta ja maja ehitada. Jättes nii endast mulje kui piisavalt jõukast inimesest, kellelt on mõtet laps röövida ja lunaraha nõuda. Üks kuri ja ahne mees siis nii teebki. Saamata aga loodetud "vaevatasu" röövimise eest, tapab poisikese. Kohutav tragöödia... See ema loodab jõudu edasi elamiseks leida kristlusest. Ja esialgu näibki lunastaja Kristus aitavat. Teatav rahunemine, leppimine, et Jumal teeb kõike mingil inimesele adumatul eesmärgil. Huvitav, kas poja mõrv oli vajalik selleks, et üks hing Jeesusele võita. Kõrge hind. Pole midagi öelda. Igal juhul näikse ema siiski rahu leidnud olevat. Koguni nii suurelt, et on valmis külastama mõrtsukat vanglas ja talle andestama. Aga siis... Koht filmis, mis mu meelest annab väga hästi edasi kristluse nõrkuse ja ebaadekvaatsuse ja mille pärast mina kord võtsin tagasi oma usutunnistuse. Nimelt. Mõrtsukas ütleb umbes nii: "Jumal on mulle andeks andnud." Minu meelest ei ole lihtsalt aus, et võid olla terve pika elu ilge kurjategija ja roimar ning paar minutit enne surma kahetsedes saada kõik andeks ja igavese õndsuse. Muidugi võib see mingi jumalik tarkus olla, millest mina väeti aru ei saa, aga mingi oma vastutus võiks ikkagi olla. Lihtsustades, kui oled paha inimene olnud, siis järgmises elus on sul paha olla. Võlg on võlg. Karma on karma. Mitte nii, et jumalast saab 33 aastaks inimene ja pärast seda võivad kõik kurjategijad 2000 või 4000 või ükskõik paljude aastate jooksul oma ilged teod tema kanda anda. See lihtsalt ei tundu õige. Liiga lihtne on kristlane olla. Kui ma veel kunagi kristlaseks peaks saama siis kalvinistiks. Võib-olla.

Aga nüüd Sõprusesse esikale.