Täitsa kogemata ja planeerimatult sattusime JFga 29. jaanuaril Theatrumi "See laps" etendusele.
Olin juba peaaegu lootuse kaotanud, et Ait võiks kunagi sel ajal lahti olla, kui mina sinna lähen. Oli vaja kätte saada paberid, mis sinna mulle jäetud oli. Mõtlesin, et etenduse ajal ehk ometi on avatud ja kui me juba seal, siis äkki õnnestub täiskasvanutele mõeldud etendusele saada. Pealegi, kui viimasel ajal on tahtmine õhtuti kodunt ära saada. Mida pikemalt, seda parem. Meil õnnestus saada eelviimane pilet ja JF sai tasuta sülepileti. Piletimüüja ei teinudki suuri silmi, keegi ei vaadanudki meid imelikult ja hukkamõistvalt, et ma nii väikse lapsega etendusele ronin.
Etendus kestis poolteist tundi. See on just äärepealt see aeg, mida mu 4 ja poole aastane poeg suudab vaikselt olla. Kartsin küll, et ta ei suuda ennast tagasi hoida ja hakkab küsima ja küsima ja ei jää enne rahule, kui vastatud on. Mõnikord võib see nõudmine üsna lärmakaks minna. Kartsin seda, aga ometi mõtlesin, et loen sõnad peale ja riskeerin.
Läks õnneks ja lõpuks oli suurimaks segajaks proua, kes keset imevaikset ja õrna etendust kotist kommi hakkas otsima. See võttis tal väga kaua aega ja ma jõudsin väga pikalt mõelda, et raudselt kõik arvavad, et mina otsin oma lapsele kommi... Et mis ma teda üldse kaasa võtan, niikuinii ta ei saa millestki aru.
Ma arvan, et ta sai küll aru. Kindlasti mitte sellest, mis eeldab täiskasvanu elukogemust, aga alatoonist ikka. Pärast, kui koju läksime, küsis ta: "Miks kõik ütlesid, et ma ei taha sind ja mine minu juurest ära?" (Ma ei tea, kas see peegeldab kuidagi meie elu.)
Mulle ei jäänud muljet, et kõigis 10 lookeses oli see põhiteema, aga valus tunne jäi küll sisse. Et on ilus lootus, kuidas kõik võiks olla hea ja ilus, aga lõpuks on ikkagi hirm ja üksindus.
