UUE MAAILMA LÄVEL

Äripäeva kirjastus saatis raamatuid, mida ma ei tahtnud, aga ei olnud ka keeldunud. Õnneks saab neid valutult tagastada.

Tahtsingi seda teha hakkasin T1 juures teed ületama. Esimeses reas sõitva juhiga sain silmkontakti, teisest reast sõitis välja üks Audi. Peatus napilt minu kõrval. Ma ei tea, mida need juhid mõtlevad, kes näevad, et teise rea juhid seisavad. Et seisavad, kuna pole tahtmist sõita või. Ei tea.

Üks ääretu põgus hetk tundsin kahetsust, et ma ei jäänud auto alla. Oleks ometi mingi vaheldus, kui mitte päris lõpp. 

Olen õnnelik ja eluga rahulolev inimene. Millest siis need ajutised meelesegadus hetked? Miks ma ikka igatsen enneaegset surma, kuigi aega ja kohustusi on veel küllalt?

Meenus Ellen Niidu luuletus "Uus maailm", kus ta seisab väikeste poiste emana oma kodu ukse taga ja viivitab sisse minekuga. Ma olen seda tunnet tundnud. Natuke hirmu ja natuke jõuetust, tahtmist põgeneda...

Kui jaksaks meeles pidada seda optimistlikumat nooti, mis luuletuse lõpu poole saab valdavaks, siis saab ikka hakkama ja on võimalik väga palju rõõmu kogeda. 

Mis mõte sellel kõigel on, muutub ka selgemaks.

Ja mitte millegi vastu ei vahetaks, midagi ei kahetse.

Kui tulen õhtuti koju igapäevaselt töölt

toidukraam käeotsas

üles, üles, üles 

mööda armuta astmeid 

läbi rähmase lambiga trepikoja

luitunud seintega, vana

Siis kuulen ma poolele teele

uue maailma mürinat ülal

uue maailma jubeenergilist kirgamist

Ma aeglustan sammu

ma tõmban hinge

viivitan.

Aiman, kuulen ja tean:

meie elutoa vanal vaibal

ajast aetul

ja kurjasti kulunul,

on mu pojad laiali kallanud uue

maailma koostisosad

tohutuks kaoseks ja kuhilaks.

Ma seisan, käsi lingil.

Ma kuulatan, ärevus kurgus.

Siinsamas,

minu maailma sees,

kujuneb, käärib,

raksub ja undab,

sünnib ja saab

mu jõnglaste uus maailm.

Ei ole nii kindel,

kas võin avada ust

ilma et tulvaks välja

ilma et mataks mind ära

enese alla see uus

poistest, kruvidest, poltidest

mutritest, seibidest,

traadipasmastest

haamritest, võtmetest

autodest, pabermütsidest

peaehtesulgedest

meredest, laevadest

lennukeist, pöörastest pingetest

arutuist seoseist

tinisev, helendav, lendav...

Paljukest saan seal muuta

mida minema visata

mida käänata omatahtsi

Tasa avan ma ukse

astun salaja sisse,

toetan köögipingile toidu,

millest peab saama jõudu uus maailm,

mis seal kohub.

Muud ma ei saa 

Muud ma ei saa, kui ehk veel

pista kääriva kuhila sisse

paar südamemõtet,

paar sädemesõna.

POSS JA LIBLIK

Ma ei saanud jälle ise minna Joosepiga teatrisse. Võib-olla oleks võinud ka mõlema poisiga minna, aga enam polnud pileteid. Niisiis käisid Ester ja Joosep. Alljärgnev on Estri kokkuvõte 28. oktoobri etendusest. Ütlesin talle, et kirjutagu nagu asi oli. 

Oli nii.

28. oktoobril läksin Joosepiga vaatama näidendit nimega “Poiss ja liblik”. Näidend oli umbes 30 minutiline ning tugines kujunditel, värvidel ja taustamuusikal. Näidendis polnud näitlejatel teksti, nii et muusika määras täielikult meeleolu ning iseloomustas tegelasi, kelleks oli poiss ning liblik. Kui meeleolu oli pingeline, siis oli muusika pingeline, kui meeleolu oli rõõmus ja vallatu, oli muusika armas ja söakas. Enne saali minemist pidid kõik vaatajad  kingad jalast võtma ja sisenedes saali oli ruum pime ning toolid paigutatud ümmargusel viisil ümber lava. Kui publik koguneb, on näitlejad nähtamatutena metsavaiba all. Vaip ärkab justkui ellu ning see näeb alguses päris tobe välja, kuid üsna varsti ilmuvad vaiba alt välja poiss ja liblik. Lugu poisi ja libliku kohta algab ning poisile langeb taevast pähe soni, liblikule tõmbab kostüümist välja tiivad, mis on siidisest materjalist tehtud ning on väga õhulised. Liblik katsetab oma tiibu ning leiab end lennates läbi väikse lava, poiss tema järel. Kui poiss leiab enda käest liblikavõrgu tekib nende vahel justkui kassi-hiire mäng, mille sündimisel muutub poiss liiga erutatuks ning tallab üle lillede, mis raamisid kunagi ümmargust lava ja, mis nii ilusalt õitsesid. Üks hetk, aga saab nali otsa ning sellega on ka kaasas hirmus ning pingeline muusika, mis näitab, kui palju ilu poiss on hävitanud, et saada endale tükike ilu. Sonist on saanud paat, millest poiss kõvasti kinni klammerdub, et mitte ära uppuda iseenda tekitatud katastroofi sees. 
Kui me seda vaatamas käisime oli seal ka lasteaia rühm, kellest enamus olid esimest korda teatris. Nad tundusid palju rohkem erutatud näidendi vaatamisest kui Joosep. Näidendi ajal nad naersid ja ohkasid, samal ajal, kui Joosep haigutas ja tahtis sülle. 
Siiski, loodan, et ta nautis seda, sest kuigi see oli väga lapsik näidend oli see kordades parem kui eelmine näidend, mida Joosepiga vaatamas käisin. Sellel lool oli päris süžee ning ei olnud lihtsalt objektidega mängimine. 

https://www.eestinoorsooteater.ee/et/poiss-ja-liblik