MARIENBURG. 20.07.2025

Tartus oleme sel suvel käinud küll ja küll. Nii ma mõtlesingi, et sõidaks hoopis 60 kilomeetrit lõuna poole sõita ja minna Alūksne katoliku kirikusse missale. Alūksne Püha Bonifatiuse Rooma-Katoliku Kirik on ehitatud aastal 2001.

Veebilehe järgi pidi missa kell 10 algama. Praegu püüan seda veebilehte üles leida, aga seda lihtsalt ei ole enam kuskil. Igal juhu kohale jõudes - jõudsime täpselt kell 10 - oli ümbruskond välja surnud, nagu on sobilik pühapäeva hommikule. Üks tädi tuli meie juurde ja kõnetas meid vene keeles. Ütles, et missa on kell kuus õhtul.

Nii kaua ma ei saa oodata. Lapsed ei pea vastu, kuigi puhketegevust jätkub siin linnas pikalt. Enne poolt kuut me minema ei saanud, aga kellekuuest missat nad välja poleks kannatanud. Õigupoolest teised missalised ilmselt ei kannataks. Seega ei mingit missat sel pühapäeval... Aga ma üritasin - ehk see läheb arvesse.

Kuuldemäng ordulinnuses

Linnusel oli 8 kaitsetorni. Lõunatorn on omamoodi taastatud. Säilinud (ma ei tea, mis ajast säilinud) kividest osale on peale ehitatud puidust 3-korruseline akendeta kuur. Tellijaks Alūksne omavalitsus.

Meie sattusime sinna juhuslikult, kantud soovist kuskile üles ronida ja alla vaadata. Ma ei märganudki, et ehitisel pole isegi aknaid... Niisiis sattusime kogemata pimedasse ruumi, piletipoiss ütles, et kohtume 40 minuti pärast. F hakkas kohe nõudma välja, kui esimesed lätikeelsed sõnad kõlasid. Liiga vali, liiga pime. Tal oli nii suur hirm ja ebamugavustunne, et oli valmis isegi üksi lahkuma. Tormas ukse ja hakkas vastu seda prõmmima. Ma imestasin, et minust talle ei piisa, et lohutada ja kaitset pakkuda...

Väikse auguga kiviga. F-i väitel tegi augu venelase mõõk.

Tegemist oli uuslegendiga neiust, kelle nimi oli Maarja. Küsisin piletipoisi käest, kas ehk lugu on seotud ka mingit moodi neitsi Maarjaga. 

"Ei, ei! Absoluutselt mitte!" Ta oli väga kategooriline. See oli imelik ja kurb, et kuigi linnuse ja linna nimi on ilmselgelt neitsi Maarjaga seotud, siis etendatud kuuldelegend soovis rõhutatult hoida distantsi kristlusega.

Soov eristada ajaloolist ja rahvuslikku identiteeti religioossest taustast on ilmselt üsna tavaline endistes sotsialistlikes riikides. Luua mingisugune omaenda identiteeti, eraldudes ilmselgest traditsioonist.

Aga Linnusaarel (läti keeles Pilsēta sala või Pilssala) on äge. Rannaala on suur ja mänguplats mitmekesine. Ja siis veel need elektriautod, väntadega autod, jalgrattad, tõuksid, mida saab laenutada... Pääsu pole, kumbki poiss sai 2x4 euro eest 15 minutiks oma auto. Meie Kariniga lippasime kannul, et nad kellelegi otsa ei põrutaks või kraavi ei pööraks.

Templimäele sõitsime autoga ringi tehes ümber järve, kuigi oleks saanud ka üle silla. Seda ma taipasin alles siis, kui olime juba teisele poole jõudnud. Templimägi on 22 hektari suurune mets ja metsapark. Seal on 38 meetri kõrgune vaatetorn, kuhu otsa me üritasime ronida, aga päris tippu ei jõudnud.

Mul tekkis midagi paanikahoo sarnast. ma arvan, et kui ma oleks üksi olnud, poleks midagi olnud. Mul oleks ebameeldiv, aa oleksin ära kannatanud. Koos lastega, aga tekkis kohutav hirm, et nad kukuvad alla. Kõik on ju nii lahtine. Kui nad just ise ei kuku, siis äkki mõni kaasronija pöörab segi ja viskab mu lapse alla, äkki ma ise pööran ära. Ei, ei, ei, ei.... Minu tungival ja vist isegi hüsteerilisel nõudmisel, läksime alla tagasi, kuigi peaaegu olime juba tippu jõudnud.

Arheoloogilised uuringud ja ajaloolised allikad kinnitavad, et Templimägi (läti keeles Tempļakalns) on asustatud juba rauaajal ja hiljem olnud latgalite linnuskoht.

Templimägi on kõrgendik, kus olid kindlustused ja eluasemed, mis kuulusid latgalitele — Ida-Balti hõimule, kes elas siinsetes paikades enne ordu tulekut. Sakslased tegid oma linnuse saarele.

1807. aastal lasi Alūksne parun von Vietinghoff rajada Templimäe tippu graniidist rotundi, mida tuntakse kui Kuulsuse templit (Siavas templis). Templi eesmärk oli mälestada Põhjasõja sündmusi Alūksnes ning austada mõlema sõdiva poole juhtide mälestust, nii vene väepealik krahv Šeremetjev ja rootsi armee kapten Wulfi. 

Mulle tundub see nii imelik, et mõlemale siis... 

Rohkem eriti ei jõudnudki. 

Läksime sööma juba tuntud ja mitmel korral järgi proovitud söögikohta pargi lähedal. Et poisid teisi külastajate närve ära ei õgiks, kui oma toitu ootame, läksime parki närve rahustama.

Maarja? Igavene ema igatahes.

Alūksne pole mingi tööstuslinn. Ometi on keset aedu ja elumaju püsti aetud suur tööstuslik monstrum.

Mis asi see on?

Apes tegime lehmakommipeatuse. Lätis lihtsalt on parimad lehmakommid. Sel aastal miskipärast pole müügil enam šokolaadilehmakesi, aga ka tavalised on ülihead.

Rõuge järve ääres väike äikse-eelne supluspeatus ja 12 tundi hiljem olime Võrus tagasi.

AIAS. 13.07.2025

Et mul oleks meeles järgmisel aastal.

Et kui peaks tahtmine aeda teadlikult kujundada ja tahaks mäletada, kus miskit kasvab.

Ja mõned muud pildid.

Lillemuru. See pidi oma täisilu saavutama jaanipäevaks, kui uskuda pakipealset kirja - kaks kuud pärast külvi. Ma külvasin 20. aprilli paiku. Jaanipäeval veel mõtlesin: "Siit ei tule muud, kui üks naadiväli." Põhiliselt oli märgata ainult naati ja veel kord naati. Täna 13. juunil on selline. Imeline! täpselt selline pilt nagu paki peal lubatud.

Kasvuhoone esine peenar. Aastaid oli see üks umbe kasvanud ala. 

Eelkõige võimutses seal pune, millest läbi häda pressisid ennast välja tulbid nagu näha 2022. aasta kevadel tehtud pildil.

Sel kevadel võtsin kätte ja juurisin pune välja, ostsin kaks püvilille, tekitasin teeraja. 

Sai kena minu arvates.

Samad tulbid koos püvililledega. 4.05.2025

14.06.2025

13.07.2025

Tüügas 13. juuli pildil on martagoni liilia, mille me eelmisel suvel kuskilt kraavipervelt välja kaevasime ja oma aeda tõime. Neid oli kaks ja nad õitsesid peaaegu niisama lopsakalt kui Karinil Võrus. Sel kevadel ajas meie aias ainult üks end välja ja kasvas täpselt nii pikaks kui pildil näha. Ei mingid õisi. kui ma täna sibula välja võtsin, oli see imelikult hatune. Midagi talle meie juures ei meeldi, kuigi meil on ju nii kultuurne ja tema on pooleldi umbrohi. Või vähemasti selline taim, kes saab ilma hoolduseta edukalt hakkama. 

Ehk siis paistab, mis järgmine aasta juhtub.

Võrumõisa martagoni liilia

Metsikud ümberasustatud taimed 30.06.2024

Minu lemmikud valged pojengid, mis tavaliselt jaanipäeval õitsevad, avanesid sel aastal alles juuli alguses ja sooritasid vihma ja tuule käes kiirõitsengu. Mina sain näha ainult üht rääbakat õit, mille umbrohu alt üles leidsin. Aga võib-olla ta oli ka ainus sel aastal. Midagi peab nendega ette võtma või muidu nad jätavad meid maha...

Uudiseid kiviktaimlast. 

Mitmesugust ja lokkavat umbrohtu, millega na ei ole jõudnud tegeleda. 

Laiutav kurereha, mõned sidrunkollased pallikesed-peiulilled, päsmaslilled, edukalt talvitunud viltlehed, begoonia, mägisibulad, roosad nelgid, mis sai kevadel istutatud. Eelmisel aastal toodud tumepunane nelk ei elanud kahjuks talve üle.

Ja liiliad. Üks on istutatud sel kevadel ja peaks olema mustade õitega. Teine on meil juba eelmisest aastast. Pungad on paljulubavad. 

Poistele meenus jaanipäeva paiku külvatud kressid ja peiulilled. 

Tulevane lauguistandus.

Mul on unistus rajada erineva õiepalli suurustega lauguistandus. Võimalik, et see jääbki unistuseks. Tõin Võrust paar aastat tagasi mõned sibulad. Sel kevadel avastasin üllatuslikult kaks keskmise kõrgusega lillat palli. Nad on tagasihoidlikult võrreldes nendega, mis Võrus vohavad, aga ehk arenevad veel. Kõrvale istutasin 4. juunil paar kiratsevat murulauku. 13. juulil tõin nende lähedusse madala hiidlaugu. See oli vaja ümber istutada, kui ta on õitsemise lõpetanud. Kui naat neid enda alla ei mata ja mul on meeles plats umbrohust puhas hoida, siis ehk saab kevadel väikest imet näha.

4. juuni 2025

See tüügas on ära õitsenud hiidlauk.
Esiplaanil mõned taimed lillemurust.
 Lillemuru kasvas gladioolidele selga.
Ei raatsinud neid minema visata,
paistavad olevat mingid kellukesed, mis pole veel õitsema hakanud.
Las neil olla oma võimalus.

Laugud Võrumõisas 23.05.2024

Lõpetuseks üks paks konn kärbsega. Epp jälgis teda terve päeva. Alles öösel vist oli ära läinud või ära söödud.

RÄNNAK

TALLINN - VÕRU - KAUNAS - GIŻYCKO - GDANSK - GDYNIA - SOPOT - MIKOŁAJKI - VÕRU - TALLINN
Katkekõne vaba voolamine 22.07 - 02.08. 2024

Mu pea on tühi, täiesti tühi. Enamasti.
Ma lihtsalt teen selle kaasa, aga ma ei tunne rõõmu. Kas see on juba negatiivne eelmeelestatus?
Kui mõnus on Tamula ääres. Kui mõnus ja soe. Mida me otsima lähme?
Olgu siis see palverännak perekonna eest.
Ööbimine Kaunases, kus ikkagi ei ole pääsu kiirteest, kuigi on järve kallas ja sõit sinna on paljutõotav.
Justkui piki mõne jõe ürgorgu.
Ilus, nagu mägedes oleks. Kes oleks võinud seda Kaunasest uskuda. Lõpptulemus ei olegi nii hea.
Magada saab, vannis käia saab.
Neil kodus kadus kuhugi internet.
Mida see minu jaoks tähendab?
Palju sõnumeid ja telefonikõnesid täis meeleheidet. Nädal elu ilma internetita pole mõeldav. Lõpuks pean gigabait gigabaidi haaval neile seda ostma. Mis muud valikut mul oleks…
Ma näen Kaarli sõbralikku nägu ja kuulen ta leebet häält. See pole minule mõeldud, vaid tema kolleegile, kui ta telefonis temaga arutab, mis võimalused meil oleks interneti taastamiseks kodus. Internet on ju töökoha oma. Võimalusi pole.
Imestan, kui lõõgastunud ja noor ta tundub.
Kui ta minu või laste poole vaatab, on ta nägu üks krussis sasipundar, mida ma lahti harutada ei oska.
Küsin mitu korda, miks me oleme siin, miks me oleme koos?
Kõrvus JF-i taltsutamatu lõkerdamine, mis järsku hakkab, aga otsa ei taha kuidagi saada. Ta naerab ja naerab, aga see on mõistuseta naer. Tahaks, et see lõppeks, aga see pole võimalik muud viisi kui füüsiliselt. Kõige parem kallistades ja teise ruumi viies.
See on ka ainuke naer, mida me oma reisi vältel kuuleme. Me kuuleme mitu korda päevas. JF on ülitundlik pingetele.
Koos ei naera me enam juba ammu. Ei ole ju põhjust. Ja kui mõni asi tundubki mulle naljakas, näiteks see, kui FF ei suuda vastu panna ja vööst saadik järve tormab, siis me ei naera selle üle mõnusalt koos, vaid kuulame vaikides riidlemist, riidlemist, riidlemist…
Aga õhtu on ometi nii südasuviselt soe ja mõnus.
Miks sa ei võtnud varuvõtmeid kaasa? Ja tehnilist passi?
Aga sina ise?
Tema ei saavat ju võtta, sest mina tõstan pidevalt asju ümber.
Ta ei saa seda mainimata jätta ka järgmisel päeval Giżycko linnas Niegocini järve ääres, sest kui nüüd tema püksid kaotsi läheks koos võtmetega, siis ütle, mida me teeks.
Aga kas me ei vastuta siis asjade eest võrdselt…
Issand, kuidas ma ei taha siin olla ja kuidas mul on tunne, et oleme teel olnud juba terve igaviku ja kõik see kestab veel terve igavik.
Õhtune Gdansk on ilus, aga korter on vale, sest on liiga hea meie jaoks. Ma ei lugenud kokku, mitu korda ma vabandasin, et ma ei oska meile sobivaid elukohti valida ja tehku ta seda ise…
Jalutame õhtuses linnas ja lastel on vajadus joosta ja lärmata. Kaarel ütleb järsku, et läheb poodi ja on läinud enne, kui me taibatagi jõuame.
See on kergendus.
Ma võin kriitikavabalt otsustada.
Me võime koos poistega kolmekesi otsustada.
Me otsustame ära süüa viimased punasõstrad, mis linnud meile Võrus olid jätnud. Peotäis marju seitsmelt põõsalt, mida me kevadel öökülma eest kaitsesime. Kogu saagi sai linnuparv. Pikka lendu neile.
Gdansk on ilus ja kuidagi vaba olekuga. Nagu oleks ruumi ja avarust palju, väärikas ja mitmekihiline. Gdanski kraanad ei väsi. Tänu kanalitele tundub meri väga lähedal olevat ja see pole pelgalt teadmine nagu Tallinna puhul, et meri on siin samas, vaid käega katsutav ja ninaga haistetav.
Hilisõhtul külaliskorteris leiab Kaarel, et linnal pole viga ja katsugu ma üks öö juurde võtta. Muidugi pole see enam võimalik. Üldse on raske reede õhtuks enam midagi leida, mis poleks liiga kallis ja merest liiga kaugel.
Gdynias siiski midagi leidub, rand olevat kilomeeter eemal.
Nii on.
Suured mühisevad lained. Vesi on soe ja pehme. Tahaks sinna jäädagi. Imelikul kombel pole ühtegi riietuskabiini. Paljud üritavad käteräti all endaga hakkama saada. Saavadki.
Mul ja lastel on hästi. Kleit võimaldab kõike, aga Kaarel läheb tujutuks.
Korraga tuleb mulle pähe, et enam ei juhtu mitte kunagi, et inimesed jäävad meid vaatama, sest me oleme nii ilusad ja noored ja meie laste nunnudus muudab meid vastupandamatult võluvaks.
Lapsed on muidugi armsad ja ilusad, aga meie ise…
See, millisteks meie oleme saanud, rõhub mind vastu maad. Ma ei tahaks enam tõusta.
Tahaks, et oleks mõni pühak, kelle abi võiks paluda igavese nooruse hoidmiseks. Eriti igavesti noore vaimu hoidmiseks.
Sopoti rand on suur ja lai. Just selline, nagu Kaarel olevat tahtnud.
Õhtul Mikołajkis, väike linn järvede vahel. Korter uhkeldavas häärberis.
Harmooniline ja sõbralik jalutuskäik promenaadil. Ilus õhtu enne suurt vihma ja tuult, mis Baltikumi poole teel on.
Palun Kaarlil meist pilti teha. Tulemuseks on jälle mina lõigatud peaga ja poisid kuskil all ääres.
Miks ta nii teeb, ma ei saa aru. Ikka ja jälle.
Poolas õnnestus nii ära käia, et kordagi missale ei saanud. Oleks olnud vist liialt tülikas.

Reisi lõppkokkuvõtteks mõned numbrid:
kudusin ära umbes kilomeetri jagu lõnga;
sõitsime umbes 2200 kilomeetrit, kulu umbes 400 eurot;
ööbisime 639 euro eest (välismaal 5 ööd);
sõime 274,73 euro eest (söögikohad ja poest ostetud kraam);
muuseumis käisime ja paadiga sõisimet Gdanskis 62,3 euro eest;
ostsin paar raamatut ja mõned suveniirid, kulu 45 eurot.
Võrru tõime suure vihma ja ujutuse otse Lätist. Nii hulluks, kui seal olla olnud, meil siiski ei läinud.
Märg ja nätske, aga ometi soe. Lapsed käisid iga päev korraks järves solberdamas selle nädala jooksul.
Tippsündmus oli 1. augustil maal Mai-tädi juures, kus me JF-iga käisime. Karin oli köhane. Hiljem selgus, et peamine põhjus oli siiski minu laste kasvatamatus.
Sellest sugenes mõttetu tüli, mille käigus mitte midagi ei lahenenud. Võib-olla sai ainult pisut ventileeritud. Ei tea.
Aga kasvatamatus tuleb meie keerdus suhetest.
Mis teha.
Kui ma ütlen: “Jah, olgu, olen süüdi, et kõik see nii on kujunenud. Mis me teeme nüüd?”
Siis ta vastab: “Sa pead muutuma.”
Mul on raske uskuda, et niisuguse elukorralduse tekkimises olen ainult mina vastutav. See oleks küll väga eripärane, kui see tõesti nii oleks. Kui see nii peaks olema, siis võime kohe nö lepingu kallale asuda. Et kuidas elada koos, aga ometi lahus.

Pildialbum

Ma ei jaksa piltidega jännata. Ei saa panna sellises järjekorras nagu tahan, allkirjad on seal, kus juhtub. On nagu on...

Hetk enne vettesööstu.

Umbes kilomeetri jagu lõnga kootud. See teeb õnnelikuks.

Puupüsti täis rannaala Giżycko linnas Niegocini järve ääres.
Meie väike platsike.

Gdansk. JF pildistas. Tagaplaanil püha Maarja Basiilika.

Gdynia rand.

Gdanski kraanad.

Stiilinäiteid lõigatud peast.

Sopoti avar rand.

Õhtu Mikołajkis.

VÕRU 4. 2024

1.07. E ütleb, et Sõbranna ei lähegi temaga laagrisse. Otsustas Sewaldi kasuks. Eks seegi ju ole laager. Ei paista, et ta oleks sellest häiritud või ta näita seda välja. Mul tekkis kohe väike ärevus- ja häireseisund. Hiljem selgub, et õigustatult.
2.07. E läheb laagrisse. Karin tuleb õhtul, et järgmisel päeval Võrru sõita. Öösel äratab H mind, sest E ei saavat minuga kontakti, mis on imelik, sest ma just tema pärast jätsin telefonile hääle sisse. Et kui midagi peaks juhtuma.
Tal olla paanikahoog, nõuab, et ma kohe sõidaks ja ta ära tooks. Vahetame musttuhat sõnumit ja ta nõustub järgmise päevani ootama. Tunnen, et ma vihkan seda vaest Sõbrannat kogu südamest… Kõiki neid masendavaid asjaolusid. Päriselt muidugi ma ei vihka mitte kedagi, lihtsalt nii kurb ja jõuetu on olla, et nii palju kannatust peab olema ja ei saa aru, mis mõte sellel kõigel on.
Kannatatust on maailmas mingi konstantne hulk. Igal juhul tuleb see kõigil meil ära kannatada. Sellest pole pääsu, aga kergem võib see olla küll, kui suhtumist muuta ja ilmselt mõtestada.
Ja mulle tundub, et käib mingi kontrollimatu võitlus, et mitte kannatada, et kannatus lükata teistele. Ma ei mõtle, et keegi võitleks otseselt või teadvustatult. Lihtsalt igaüks annab endast kõik, et elada head elu. Aga mida vähem sina kannatad, siis seda rohkem keegi teine.
Tajun seda nähtamatut võitlust eriti oma tütre puhul.
On selge, et enesetapud jäävad alati. Mul on justkui võitlus teiste vanematega. Lapse kaotust ma ei taha, ei taha, me ei saa sellega hakkama … (Kui see tõesti juhtuks, siis küll me saaksime. Sureme kasvõi ise ära. Midagi ei jää ju lõpetamata ja midagi ei jää lahenduseta.)
Aga tütar räägib suitsiidist. Ma ei tea, kui tõsiselt, ma ei tea, kui palju, et irriteerida. Kui mina püüan sellest temaga rääkida, siis ta ütleb, et miks ma ei võiks olla normaalne ema, minuga ta sellistest asjadest ei räägi.
Siis meenub mulle 30 aasta tagune aeg, kui minu ema mulle ütles: “Miks sa räägid minuga sellistest asjadest? Ma olen normaalne inimene, ma ei mõtle sellest.” Jumalast ka normaalsed inimesed ei rääkivat.
Küll ma olin temaga hädas.
Ainukesed teemad, mis mind siiani päriselt huvitavad, ja alati paaniline ei. See närviminek ei tundu väga normaalne. Mis selle taga on? Ja mu armas emme ärritub isegi praegu veel, kui mõni selline teema loomuse katseks üles võtta…
Ma oletan, mis pitser see on, ma võiksin isegi jõuda 4 põlve tagasi ning konstrueerida, kust kõik see eitus tuleb.
Ja nüüd siis tütar ka.
Ma ei käi E-le peale Jumalaga ega muu eksistentsiaalsega ja sellega, mida mina asjast arvan.
Tahaks teda pigem kuulata, kui ta räägib. Kui ta räägib. Kuna enesetapp oli aktuaalne, sest haiglas tehtud intervjuudes ta rääkis sellest, kui kaalutletud variandist. Olevat isegi kord kodus seda katsetanud, mida meie, tema vanemad pidasime oma lihtsameelsuses kõhuviiruseks.
Aga ta ei ole valmis minuga rääkima. Samas heites vastuoluliselt mulle just mitterääimist kõige rängemalt ette. Ma isegi ei üritavatki.
Ei üritagi, sest alati lõpeb halvasti. Karjumise ja sõimuga. Mulle ei meeldi. Väikestele poistele ka ei meeldi. See mõjub meile halvasti. E-le ka.
Karjumise, valu ja meeleheiteni me jõudsime ka 3. luuli õhtul. Kõik, mida ma ütlen või teen, on valesti. Selle eest ma talle järgi tulin, olevat siiski tänulik.
Tal on oma sisemine õiglustunne ja suuremeelsus, aga võib-olla see pole veel päris hästi häälestatud?
Aga sõimab ta palju. Ma näen, et ta kannatab palju.
Lapsena mulle meeldis väga kuulata Imbi Valgemäe plaati. Seal oli lugu Mari-Kisakõrist. Mulle tundus alati, et midagi selles loos ei klapi. Miks keegi ei mõelnud, et see pole normaalne, kui inimene kisab ebamõistlikult palju. Seal taga peab olema suur valu. Vaene tüdruk.
E-le tundub, et ma ründan teda. Olen koguni oma ema appi võtnud.
Arusaadavalt on mugavam, kui keegi rahulolematu ei ole, kui sa peaaegu 300 eurot vastu taevast lased. Pealegi oleks tulnud juhendajale õigete sõnadega põhjendada, miks laagrist ummisjalu põgenetakse. Ma ei oska vaikides leppida, et mu tütar ei taha olla laagris, on Sõbranna tugeva mõju all ja käseb mul öelda sõnu, mis ei ole minu oma… No ei saa. Tema jaoks on see kambakas.
Kaarel ei ole minu poolt. Kiidab E-le takka. Ja-jah, ka tema on omal nahal tunda saanud, kuidas mina ja Karin koos kambakat teeme.
Ma ei taha enam…
Igal juhul sai E rongiga Jõgevalt Tallinnasse ja meie kell 10 Võrru.
4.07. Ennelõunal on mõnusalt soe, oleme Tamula ääres ja aias. Õhtul kohvikus vihma eest varjus. Ma ei suuda ette kujutada terve õhtu toas istumist.
See on imelik.
Vanasti mul polnud ju sellist rahutust. Võib-olla on see JF-st, kes mingi teatud rütmilisusega kaotaks justkui selge mõistuse, erutub ja hakkab lõputult kihistama, FFi togima, ei suuda enam oma mängudele keskenduda, räägib rumalaid sõnu. FF läheb kohe kaasa ja tulemuseks väljakannatamatu mäsu, mis lõpeb alati kellegi nutta röökimisega.
Ma mäletan seisundit, kui naermist pole võimalik lõpetada või tunnet, kui keegi takka kiidab või on jahmatusest tumm, et siis tahaks justkui veel midagi pöörasemat teha, astuda veel sammuke edasi…
Jah, ma mõistan, aga raske on täiskasvanuna seda pealt vaadata, ohjes hoida, et see tõepoolest järgmisel hetkel katastroofiga ei lõpeks.
Häirib ka ebameeldiv lootusetuse tunne. Praegu mu pisikesed klammerduvad minu külge 24 tundi, kõik mu vabad hetked on varastatud. 10 või 12 aasta pärast nad sõimavad ja vihkavad mind… Tekib tunne, et mis mõte sellel kõigel on, kui ma ilmselt jälle ebaõnnestun.

Juba? 5.07.2024

6.-7.07. Hommikupooliku veedame lasteaia mänguplatsil. Tuleb JF-i vanune poiss, kelle ema end kaks aastat tagasi veebruaris tappis. Mõlemad vanemad olid/on alkohoolikud. Poisil on tugev kõnedefekt, vist ka arengupeetus. Tema hoidjatädi juhtus mulle sellest traagilisest loost rääkima eelmisel kevadel. Nad on mulle ikka aeg-ajalt meenunud ja mõtlen, et kuidas see ikka nii saab olla… Minu enda mustad hetked saavad kiiremini mööda.

Minu lapsed. Muidugi ma püüan nende kõrvale jääda nii kaua kui vajalik. Siiski, praegu täpselt sel hetkel, pole mul mitte mingit tahtmist E-ga suhelda, aga ma mõtlen talle palju.

Pärast mänguplatsi koju tagasi. Nii palju on vaja korda sättida ja pakkida. Mitu korda järjest tuleb peale jõuetus. Viskan pikali, ma ei jõua, ma ei tee. Lõpuks ikkagi saab kõik pakitud ja koristatud.

On nii suur kergendus, kui saame lõpuks sõitma hakata. Hea tunne on olla teel, mis siis et automatk on planeeritud umbes 400 kilomeetri kanti.

Lapsed uinuvad imekombel peaaegu silmapilkselt. Muusika mängib juhuvalikul

mälupulgalt. Miskipärast tuleb kõige rohkem Vennaskonda, Ultramelanhooli, Serge Gainsbourgi, Jacques Breli, Nick Cave’i, JMKE-d, Entel-Tentelit, Heli Läätse ja veel kedagi 900 laulu seast, mis pulga peal on ning mida Kaarel ei kannata kuulata.

Jõuame Cēsisesse umbes kell 5 õhtul ja üllatuslikult linn puupüsti autosid täis. Mitte kuskile pole parkida. Viimaks, kui olen teinud paar lootusetut tiiru, õnnestub leida väike tasku, kuhu läbi häda suudan sisse manööverdada. Neil on festival, paistab, et miskit meie arvamusfestivali laadset. Turisti mõnusa äraolemise jaoks on liiga palju rahvast, kuhugi pole õieti astudagi. Murrame vaevaliselt teed läbi rahvamasside kindluse pargist läbi vanalinna poole ja satumegi kohe peatänavale - Riia tänavale just sinna, kus on linna keskplats koos suure purskkaevuga. Seal on ka väike restoran, ooteajaks pakutakse tund. Mis meil muud üle jääb. Lastel on liikumist vaja niikuinii. Nad on ülemeelikud ja natuke kontrollimatud.

Ma istun eemal ja jälgin. Enda meelest piisavalt lähedal, et kohe reageerida, kui midagi hakkab juhtuma. Selgub siiski, et mitte piisavalt lähedal. Ma näen, kuidas FF hakkab ühe suurema tüdruku eeskujul ketist tehtud piirdeaiale ronima. Kohe on tunne, et see ei lõpe hästi, aga veel enne, kui ma poolele teelegi jõuan, on FF pea ees sillutisele prantsatanud. Minu vaevaline liikumine on nagu unenäo vati sees, paraku on seekord kõik ilmsi.

FF röögib nutta, aga tõuseb siiski kohe püsti. Verd ei ole, juuste piirile kerkib kole muhk. Paistab hirmus, aga otsustan, et esialgu see pole kiirabi teema. Vahejuhtum jahutab lapsed malbeks ja tasaseks, nii et saame rahumeelselt ja üliviisakalt oma toitu nautida. Lõpuks oli ooteaeg peaaegu poolteist tundi, aga toit on väga maitsev.



Kui saab kuhugi sisse ronida, siis nad ka ronivad.
"Arvamusfestivalil" olid esindatud ka mingil määral NATO väed või ma ei tea,
kuidas seda täpselt väljendada.


Kurikuulus käsipuu, mis hiljem lõi meil kõigil pilli lahti ja
ehmatas poolsurnuks.
Taamal Cēsise Püha Johannese kirik.


Pikk ilu...

Ööl pole viga ja ööbimiskoht on talutav mittemidagiütlev peatuskoht hommikusöögita. Me loobusime, sest 2- ja 5-aastase eest kokku 10 eurot maksta tundub kallis. Täiskasvanute 8-eurot võiks olla ka, aga tol hetkel, mil ma keeldusin, mul ei olnud meeles, kui palju kohvikutes tassi kohvi eest maksta tuleb.

Leiame imetoreda kohviku, ilmselt ainsa, mis kell pool üheksa pühapäeva hommikul lahti on.

Hommik tundub vaimustav, linn imeliselt mitmekesine ja sõbralik. Kõik on oodatud, noored ja vanad, tavalised inimesed ja need, kes pingutavad iga kord riietusega, kui kodust välja astuvad. Kohvikus teenindatakse rõõmsalt noorukeid, kes pole veel magama jõudnud, kui ka 80+ prouasid, kes pühapäeva hommikut on tulnud nautima. Linn tundub nii äge. Ilm on soe. Kassid sõbralikud, joodikud kultuursed.

Varahommikune kohvikumelu.
Nunnud vanaprouad istuvad pukkide otsas siseruumides.
Meie oleme lahkumas kohtuda uute värvikate isiksustega.


Külalislahke kiisu.

Kindlus avatakse kell 10 ja me oleme esimesed, kes sisse saavad. 6 euro eest on seal vaatamist ja ronimist küll ja küll.
Mina käin JF-ga, Karin FF-ga. Tempo on kiire ja kohati vist ka natuke ohtlik. JF ei malda kuskile kauemaks pidama jääda. Siiski ma jõuan tähele panna, et neil on supervinged videoklipid ajaloo tutvustamiseks. Taaskord tekib tahtmine ohkida: «Eestis ei ole mitte midagi.» Mitu korda taban end mõttelt, kui tore võis olla neid klippe teha.


Eks seda kindlust on siit ja sealt juba küllalt pildistatud.
Siin on ühe ruumi rekonstruktsioon.
JF on juba peaaegu 3 aastat järjest igasuguseid väljaheite
nalju väsimatult teinud ja nende üle naernud.
Varsti võiks see ju lõppeda ka....

Poole kaheteistkümneks oleme kindluse võidujooksu läbinud, lapsed on tüdinenud.
Ma jooksen missale, Karin jääb parki lastega jäätist sööma.
Kardan, et jään missale liiga hiljaks ja võib-olla nad hakkavad juba lõpetama. Jõuan kell 11.45 ja preester alles peab jutlust. Ja tal ei ole plaanis veel lõpetada. Ta saab valmis 12.15, mis teeb jutluse pikkuseks arvestuslikult tund aega. Minu jaoks on see liiga palju. Ta ei pea paljuks ka veel vahetult enne armulaua jagamist veel üks väike 10 minutiline loeng pidada.

Pika jutuga küll, aga vähemasti Ukraina võidule orienteeritud.
Minu poolest pidagu siis kasvõi 2 tunniseid jutlusi, peaasi,
et palvetab hea asja eest.

Kunagi oli katoliku kirik siin.
Ei tea, mis ingel see on.

Edasi sõidame kaameliparki

Ähvardab sadama hakata ja lõpuks sajabki. Me saame enne ringi peale teha. Park ei ole kuigi suur. Meie lapsi loomad eriti huvita, küll aga batuut ja elektriautod.

Võru poole hakkame tagasi sõitma poole nelja paiku. Poisid on nii erutatud, et ei suuda uinuda.

Rõuges teeme karupeatuse. Minnes nad olid magama jäänud juba 10 minutit enne seda kuulsat maamärki.

 

Öörahu on 20.15. Mulle sobib. Aga rahu see ei tähenda. Mind hakkab sõnumite ja telefonikõnedega pommitama H, kes tahab frittida kartuleid ja küpsetada steiki. Ei tea, mis kahjustusi see põhjustab lisaks põrandaid katvale kassioksele, mida keegi ei jõudvat nii kiiresti koristada, kui kassid seda toota.

8.07. Vihmane ilm. Õhtul parem, lähme surnuaeda ja Lasva mänguplatsile. JF esitab spontaanselt ja vist isegi endale aru andmata laulu “Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad”. Kohalolijad plaksutavad. Kaarel helistab õhtul ja paistab, et on ründavas meeleolus. Kiri pottsepale on halvasti kirjutatud, H-d ma ei oska õigesti ohjata. Teemaks tuligi õlikahjustused seoses kodutehtud friikatega.

Pärast kõnet on enesetunne kohutavalt kehv, täielikult muttatambitud.

Halb on see, et ma ei oska end õigesti maandada. Kus nüüd Jeesus, Maria on, et neid appi kutsuda?! Mitte midagi ei mäleta, ei kavatsegi kedagi appi paluda… Nii kõva usklik olen.

Pisikesed tajuvad, et olen endast väljas. Nad on nii minu mõju all, see omakorda ärritab mind veelgi rohkem. Nõme, nõme, nõme…

9.07. Räpinas ja Räpina sadamas. Käin Lämmijärves ujumas, vaatame Venemaad, lapsed mängivad. Kuigi olen nii lõpmata tüdinenud, tundub ometi kõik nii imeline. Suvine loodus, hea ilm. Mul on korraga kahju E-st ja H-st, kes seda näha ei oska ja võib-olla ei jõuagi ära oodata, kui lihtsad asjad neile meeldima hakkavad.

Venemaa paistab...

Kanajala koolimaja. Vanaisa esimene kool.

Räpina kirik. Minu jaoks oluline, sest siit ostsin
oma esimese roosipärja, teadmata, mis see õigupoolest on.

10.07. Tavaline ilus päev mänguplatsi ja järvedega, Lasva ja Tamula. Õhtul saadab Kaarel sõnumi, et väljendada pahameelt, et ma ei olnud piisavalt keskendunud, kui ta helistas. Mida sellisele jurale vastata…Ma ei vastagi. Mõtlen, et ma ei hakka enam ennast kunagi õigustama. See ei vii kuhugi ja toodab ainult tüli ja etteheitjat ei veenna niikuinii. Selge on ju, et mul on õigus oma olemusele nii nagu kõigil teistel. Mida siin õigustada ja sõnu kulutada.

11.07. Kohtun Aadu Kadakaga. Esimese asjana ütleb, et olen turskeks muutunud, et kas käin jõusaalis ja kui palju ma kaalun, natuke hiljem soovitab sõltuvussuhtest välja astuda. Mõlemad väljaütlemised segavad mind, aga samas on naljakas ka. Üldiselt pole viga, kuigi aega jääb väheks nagu ikka.
AK-ga kohtumine käivitas taas mõtted kannatusest. Võtsingi kõik läbi, mida kannatamisest arvan. Mitte midagi uut ei avastanud. Kui siis ainult see, et kannatamise teema sobib hästi Vaino Vahinguga.
Õhtul hiljem Kirikumäel. Imeline järv oma heade mälestustega.

Aadu Kadaka ooteruum. Mulle meeldivad need plakatid.

Ma mäletan, kuidas seda filmiti. Meil lubati natuke piiluda. Oli uhke tunne küll, kuigi meil, laagrilastel polnud selle filmiga mingit pistmist.

12.07. Vihma sajab. Lähme koduloo muuseumi ja Evi Tihemetsa näitusele.

Ma ei mäletanud, et Heldur Laretei on teinud graafilised lehed, et illustreerida
rauaajastu elu Tamula ääres.

Inimkond. Inimesed on läbipaistva teibiga lehele kleebitud.

Pärast on ilm küll pilves, aga on väga soe. Kuigi meil pole ujumisriideid käime Tamulas ujumas. Nii hea on. Justkui ei tahakski enam välja tulla.

13.07. Tallinna poole. Karin läheb Sutlemas maha, meie teeme sissepõike Viliverre. Asjad on muutunud. Uus kuur on valmimas, Kaarel annab, et ta on vahepeal oma suure eesmärgi ümber mõelnud ja kohandanud vastavalt oludele. Ta ei suuda elada ilma alkoholita. Tundub, et AK-l on õigus. Alkoholismist pole võimalik vabaneda ja kaassõltlusest pole pääsu, kui otsustavalt ei lahku. 

Aga no mida? Alkoholi kuritarvitajaga on kahjulik koos elada muidugi, aga kõik need asjaajamised. No ei, ma ei suuda. Kannatus on igal juhul. Sellest pole pääsu.

Vaatame, eks paistab. Mul on ikka veel naiivne usk me oleme, kuidagi erilised ja meie puhul on kõik hoopis teisiti, kui tavaliselt tõenäoline on.

100 kilo kaaluv kuur, mis on vaja paika tõsta.

Roosa periood FF-i elus.
Nii prillid kui vanker kuulusid varem E-Le.