"Kingitus" II sambas

Ma ikka imestan, kui rumal ja naiivne ma suudan olla.

Paljudele on jäänud mulje, et kui liitud II sambaga, paneb riik sulle lisaks 4% juurde. Tegelikult see ei vasta tõele.

Tõde on järgmine:

Iga töötava inimese pealt maksab tööandja 33% sotsiaalmaksu.

Sellest 13% läheb ravikindlustuseks.

20% läheb pensionikindlustuseks.

Ja nüüd tuleb oluline osa:

Kui sa ei ole II sambas, läheb kogu 20% I sambasse (riiklik pension).

Kui sa oled II sambas, siis:

16% läheb I sambasse

4% läheb sinu isiklikule II samba kontole

(millele lisandub veel 2, 4, 6 % sinu enda palgast)

Seega: riik ei lisa sulle midagi juurde. See 4% tuleb niigi sinu nimel makstavast maksust – lihtsalt see suunatakse teise kohta.

Erinevus on kättesaadavuses. II sammas annab sulle juurdepääsu sellele 4% osale, mis niikuinii sinu eest makstakse, kuid mis muidu läheks üldisesse süsteemi ja mille tulevik on poliitiliste otsuste meelevallas.

I sambas ei kogune sulle isiklikku vara – see, kui palju sa kunagi sealt saad, sõltub poliitikast, rahvastikust ja seadusemuudatustest.

II sambas on see 4% sinu nimel, sinu kontol, ja selle üle saad sa otsuseid langetada (nt investeerimisstrateegia, väljavõtmine jms). Ja muidugi on oluline punkt, et see on päritav!

Aga oluline avastus minu jaoks on, et riik ei kingi sulle midagi. mulle oli jäänud mulje, et just kingib... see on see minu naiivsuse koht.

II sammas on teistsugune viis kasutada niigi sinu nimel makstavat raha.

UFO. Theatrum

Mõned mõtted etendusest.

Üllataval kombel avastasin, et Ivan Võrõpajevi monolooge esitavad tegelased väljendavad vähemal või rohkemal määral ka minu enda arusaamu religioossest kogemusest. Ja kui nii võtta, siis olen isegi vähemalt korra UFOga „kohtunud“. See polnud muidugi klassikaline ufo-kontakt, et tõmmatakse laeva ja tehakse katseid. Pigem oli see kokkupuude millegi suurema ja üleloomulikuga. Seetõttu ei imesta ma sugugi, kui mõni inimene tunneb pärast etendust pettumust, sest efektset „ulmet“ laval ei näe.

Omal ajal olin andunud X-Filesi fänn, Mulderi ja Scully austaja. Mingisugune olemuslik sarnasus Võrõpajevi tekstide ja X-Filesi vahel on ju olemas. Põhiline ühisosa: mitte midagi ei juhtu, ja ometi kõik muutub. Erinevus on aga selles, et Võrõpajevi tegelased saavad eranditult positiivse kogemuse osaliseks. Igas tegelases olev hea alge võimendub ja nad hakkavad märkama seda, mis neis endis väärtuslikku on, ning soovivad seda teistega jagada. X-Filesis oli vastupidi. Toimus mõistatuslik, seletamatu kontakt, aga see oli alati negatiivne, hirmutav ja sageli fataalne.

Ühised märksõnad on: seletamatu, tõestamatu.

Samas, mis siin ikka tõestada. Midagi juhtus, kas ainult inimese psüühikas või ka objektiivses reaalsuses. Mis on juhtunud, on juhtunud, muutus on toimunud. Ja isegi, kui mind mingis mõttes on tüüdanud läbi konkreetse ukse sisse astumised, et jõuda publiku ette, siis ma ei arva, et selles lavastuses läbi neoonraami sisemine poleks asjakohane. Lihtsalt ma olen seda juba näinud, aga eks see ole minu isiklik probleem. Ideeliselt sobib, raami loomiseks ideaalne. Tegelane tuleb eetrisse, astub portaalist läbi, peatub pukktoolil, et rääkida oma kogemusest. Pärast lahkub lavaruumi teises servas asuvast uksest kuhugi, mille lävel tunnustab teda kehastunud "kontakt" (Tõnis Leemets) elektrikitarriga. Kokku üheksa ringi, aga kümme monoloogi, sest lavastuses on ka puäntlik tegelane Võrõpajevi välja mõeldud produtsent (Tarmo Song). Ja mis siis, et kõik on fiktsioon, oluline on ju vaataja tõlgendus.

Tegu on monoloogidega, mistõttu on näitleja ja lavastaja koostöö siin üks ühele. Iga tegelane avab oma mikrokosmose ja seletab, kuidas tema maailma tajub. Ja ma olin väga üllatunud, kui rikas ja mitmekesine on inimeste sisemaailm. Isegi kui keegi nimetab end ateistiks, oskab ta ikkagi kirjeldada religioosset või sakraalset kogemust. Õigupoolest oskab seda Ivan Võrõpajev.
Näitlejad, ma arvan heas koostöös lavastaja ja kunstnikuga, suutsid veenvalt kinnitada, et iga inimese hingeelu võib tõesti olla ootamatult nüansirohke.
See on nii optimistlik, rõõmustav ja kosutav inimesesse suhtumine.

Tegelaskujud olid veenvalt ja täpselt loodud – nad mõjusid tõepoolest inimestena, kelleks end nimetasid. Vaatajal oli võimalus sukelduda nende eludesse ja tajuda, miks nad räägivad just nii, nagu räägivad. Välimus ja kõneviis toetasid teineteist, luues usutava terviku.

Ainus erand minu jaoks olid automüüja Dieter Lange (Helvin Kaljula) ja Matthew O’Farrell (Andi Luup) kostüümid – need oleksin ma vahetanud. Minu stereotüüpne automüüja ei ole kodukootud villases vestis veidra lipsuga prillipapa. Autosalongides on enamasti ette nähtud kohustuslik elegants, mida võimaldab enamasti triiksärgi ja ülikonna kandmine. Antud kostüüm meenutas mulle pigem bussijuhti kui soliidset automüüjat. See ei seganud näitlejatel terviklikku pilti andmast inimesest, kes korraga märkab Jumala olemasolu, sõltumatult kõigist filosoofilistest ja teoloogilistest mõtisklustest. Ja bussijuht räägib tänulikkusest. "Kui inimene elab tänulikkuse energial, siis kujuneb ta elu teistsuguseks, kui inimesel, kes elab enesetähtsuse energial."

Lõdvestumine ja väljaspool ohtu olemine. Nii kirjeldab Emily Wenser (Anna-Magdalena Peterson) oma kogemust. Ometi näitab ta laval teadlikult pinget ja närvilisust, tema kehakeel väljendab seda. Näitleja loob kontrasti kogetu ja praeguse hetke vahel.

Vaikus. Artjom Guseb (Mark Erik Savi) lärmakas etteaste, et rõhutada vaikuse olulisust. "Oli väga vaikne. Oli täielik, kõige tõelisem vaikus. Vaikus, milles mul oli väga, väga hea olla. Sest ma ise justkui olin see vaikus."

Lihtsus, kõik on üks. Nick Scott (Jonathan Peterson).

Kõik sõltub kõigest. Hilde Jensen (Merlin Kivi)

Laps, teadmatus, sina ise, puhas olemine ja eneseteadvuse puudumine. Robert Evans (Ott Aardam)

Kõrgem plaan ja sellega leppimine, kaasa minemine. Jennifer Davies (Teele Kaljuvee-O'Brock). "Pole olemas mingit ebaõiglust, on ainult minu suhtumine sellesse maailma."

Teel olek oma päris koju. Joanna Harris (Laura Peterson Aardam). Tema häälde ja olekusse võib täitsa ära armuda.

Lavastuses „UFO“ vaatajale pühaduse ja üleloomuliku kogemuse mitmekihiline portree: tänulikkus, vaikus, lihtsus, lapselik puhtus ja leppimine kõrgema plaaniga moodustavad koos ühe tervikliku inimliku ja hingeelulise reaalsuse. Iga tegelane, iga monoloog ja iga liigutus tuletas meelde, et religioossus ei peitu ainult dogmas ega efektsetes ilmutustes, vaid inimeste sisemise maailma nüansirohkuses ja nende suhtumises. Lavastus näitas, et pühadust võib kogeda ka igapäevases elus, ja see, kuidas me suhtume iseendasse ja ümbritsevasse, määrab meie kogemuse kvaliteedi.

Vaatasin 24. augusti etendust Theatrumi saalis. Seega ma vist jäin ilma liivavälja tunnetusest (teatrisaalis oli ainult ühte nurka natuke liiva puistatud ja tilluke püramiid ehitatud), mis olevat olnud Viinistul. Arvustustes sellest räägiti. Ma ei tea, mis mõtteid mul oleks liiva täis lava tekitanud. Esimene mõte oleks ilmselt kõrb. Kõrb on vaimne paastuala: seal puhastatakse mõtted ja süda, ette valmistudes suuremateks ülesanneteks. Seal saab kuulda Jumala häält või kogeda sisemist selgust.

Autor Ivan Võrõpajev, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Kalju-Karl Kivi, video- ja valguskunstnik Léon Allik, helilooja Tõnis Leemets. Mängivad Ott Aardam, Andri Luup, Helvin Kaljula, Teele O’Brock, Laura Peterson-Aardam, Tarmo Song, Anna-Magdalena Peterson, Merlin Kivi, Jonathan Peterson ja Mark Erik Savi, instrumentalist Tõnis Leemets.

Esietendus 4. VII Viinistu katlamaja teatrisaalis.

PUTUKAMÕRTSUKAD

Minu maailma kõige targem, täiskasvanud vanim poeg helistas mulle keset ööd ja ütles, et ta leidis ämbliku...

Vaene, süütu loom kaotas elu. Nii, nii kahju.

E leidis Võrust toodud vaarikatest mardika ja sai enda arvates närvivapustuse. Putukas paistis esmapilgul surnud olevat, E torkas temas nööpnõela läbi, et tuua teda mulle näidata. See peale hakkas õnnetu putukas abitult jalgadega siputama. E pistis kiljuma. Kõik see juhtus keset ööd...

Mis neil viga on?

MARIENBURG. 20.07.2025

Tartus oleme sel suvel käinud küll ja küll. Nii ma mõtlesingi, et sõidaks hoopis 60 kilomeetrit lõuna poole sõita ja minna Alūksne katoliku kirikusse missale. Alūksne Püha Bonifatiuse Rooma-Katoliku Kirik on ehitatud aastal 2001.

Veebilehe järgi pidi missa kell 10 algama. Praegu püüan seda veebilehte üles leida, aga seda lihtsalt ei ole enam kuskil. Igal juhu kohale jõudes - jõudsime täpselt kell 10 - oli ümbruskond välja surnud, nagu on sobilik pühapäeva hommikule. Üks tädi tuli meie juurde ja kõnetas meid vene keeles. Ütles, et missa on kell kuus õhtul.

Nii kaua ma ei saa oodata. Lapsed ei pea vastu, kuigi puhketegevust jätkub siin linnas pikalt. Enne poolt kuut me minema ei saanud, aga kellekuuest missat nad välja poleks kannatanud. Õigupoolest teised missalised ilmselt ei kannataks. Seega ei mingit missat sel pühapäeval... Aga ma üritasin - ehk see läheb arvesse.

Kuuldemäng ordulinnuses

Linnusel oli 8 kaitsetorni. Lõunatorn on omamoodi taastatud. Säilinud (ma ei tea, mis ajast säilinud) kividest osale on peale ehitatud puidust 3-korruseline akendeta kuur. Tellijaks Alūksne omavalitsus.

Meie sattusime sinna juhuslikult, kantud soovist kuskile üles ronida ja alla vaadata. Ma ei märganudki, et ehitisel pole isegi aknaid... Niisiis sattusime kogemata pimedasse ruumi, piletipoiss ütles, et kohtume 40 minuti pärast. F hakkas kohe nõudma välja, kui esimesed lätikeelsed sõnad kõlasid. Liiga vali, liiga pime. Tal oli nii suur hirm ja ebamugavustunne, et oli valmis isegi üksi lahkuma. Tormas ukse ja hakkas vastu seda prõmmima. Ma imestasin, et minust talle ei piisa, et lohutada ja kaitset pakkuda...

Väikse auguga kiviga. F-i väitel tegi augu venelase mõõk.

Tegemist oli uuslegendiga neiust, kelle nimi oli Maarja. Küsisin piletipoisi käest, kas ehk lugu on seotud ka mingit moodi neitsi Maarjaga. 

"Ei, ei! Absoluutselt mitte!" Ta oli väga kategooriline. See oli imelik ja kurb, et kuigi linnuse ja linna nimi on ilmselgelt neitsi Maarjaga seotud, siis etendatud kuuldelegend soovis rõhutatult hoida distantsi kristlusega.

Soov eristada ajaloolist ja rahvuslikku identiteeti religioossest taustast on ilmselt üsna tavaline endistes sotsialistlikes riikides. Luua mingisugune omaenda identiteeti, eraldudes ilmselgest traditsioonist.

Aga Linnusaarel (läti keeles Pilsēta sala või Pilssala) on äge. Rannaala on suur ja mänguplats mitmekesine. Ja siis veel need elektriautod, väntadega autod, jalgrattad, tõuksid, mida saab laenutada... Pääsu pole, kumbki poiss sai 2x4 euro eest 15 minutiks oma auto. Meie Kariniga lippasime kannul, et nad kellelegi otsa ei põrutaks või kraavi ei pööraks.

Templimäele sõitsime autoga ringi tehes ümber järve, kuigi oleks saanud ka üle silla. Seda ma taipasin alles siis, kui olime juba teisele poole jõudnud. Templimägi on 22 hektari suurune mets ja metsapark. Seal on 38 meetri kõrgune vaatetorn, kuhu otsa me üritasime ronida, aga päris tippu ei jõudnud.

Mul tekkis midagi paanikahoo sarnast. ma arvan, et kui ma oleks üksi olnud, poleks midagi olnud. Mul oleks ebameeldiv, aa oleksin ära kannatanud. Koos lastega, aga tekkis kohutav hirm, et nad kukuvad alla. Kõik on ju nii lahtine. Kui nad just ise ei kuku, siis äkki mõni kaasronija pöörab segi ja viskab mu lapse alla, äkki ma ise pööran ära. Ei, ei, ei, ei.... Minu tungival ja vist isegi hüsteerilisel nõudmisel, läksime alla tagasi, kuigi peaaegu olime juba tippu jõudnud.

Arheoloogilised uuringud ja ajaloolised allikad kinnitavad, et Templimägi (läti keeles Tempļakalns) on asustatud juba rauaajal ja hiljem olnud latgalite linnuskoht.

Templimägi on kõrgendik, kus olid kindlustused ja eluasemed, mis kuulusid latgalitele — Ida-Balti hõimule, kes elas siinsetes paikades enne ordu tulekut. Sakslased tegid oma linnuse saarele.

1807. aastal lasi Alūksne parun von Vietinghoff rajada Templimäe tippu graniidist rotundi, mida tuntakse kui Kuulsuse templit (Siavas templis). Templi eesmärk oli mälestada Põhjasõja sündmusi Alūksnes ning austada mõlema sõdiva poole juhtide mälestust, nii vene väepealik krahv Šeremetjev ja rootsi armee kapten Wulfi. 

Mulle tundub see nii imelik, et mõlemale siis... 

Rohkem eriti ei jõudnudki. 

Läksime sööma juba tuntud ja mitmel korral järgi proovitud söögikohta pargi lähedal. Et poisid teisi külastajate närve ära ei õgiks, kui oma toitu ootame, läksime parki närve rahustama.

Maarja? Igavene ema igatahes.

Alūksne pole mingi tööstuslinn. Ometi on keset aedu ja elumaju püsti aetud suur tööstuslik monstrum.

Mis asi see on?

Apes tegime lehmakommipeatuse. Lätis lihtsalt on parimad lehmakommid. Sel aastal miskipärast pole müügil enam šokolaadilehmakesi, aga ka tavalised on ülihead.

Rõuge järve ääres väike äikse-eelne supluspeatus ja 12 tundi hiljem olime Võrus tagasi.

AIAS. 13.07.2025

Et mul oleks meeles järgmisel aastal.

Et kui peaks tahtmine aeda teadlikult kujundada ja tahaks mäletada, kus miskit kasvab.

Ja mõned muud pildid.

Lillemuru. See pidi oma täisilu saavutama jaanipäevaks, kui uskuda pakipealset kirja - kaks kuud pärast külvi. Ma külvasin 20. aprilli paiku. Jaanipäeval veel mõtlesin: "Siit ei tule muud, kui üks naadiväli." Põhiliselt oli märgata ainult naati ja veel kord naati. Täna 13. juunil on selline. Imeline! täpselt selline pilt nagu paki peal lubatud.

Kasvuhoone esine peenar. Aastaid oli see üks umbe kasvanud ala. 

Eelkõige võimutses seal pune, millest läbi häda pressisid ennast välja tulbid nagu näha 2022. aasta kevadel tehtud pildil.

Sel kevadel võtsin kätte ja juurisin pune välja, ostsin kaks püvilille, tekitasin teeraja. 

Sai kena minu arvates.

Samad tulbid koos püvililledega. 4.05.2025

14.06.2025

13.07.2025

Tüügas 13. juuli pildil on martagoni liilia, mille me eelmisel suvel kuskilt kraavipervelt välja kaevasime ja oma aeda tõime. Neid oli kaks ja nad õitsesid peaaegu niisama lopsakalt kui Karinil Võrus. Sel kevadel ajas meie aias ainult üks end välja ja kasvas täpselt nii pikaks kui pildil näha. Ei mingid õisi. kui ma täna sibula välja võtsin, oli see imelikult hatune. Midagi talle meie juures ei meeldi, kuigi meil on ju nii kultuurne ja tema on pooleldi umbrohi. Või vähemasti selline taim, kes saab ilma hoolduseta edukalt hakkama. 

Ehk siis paistab, mis järgmine aasta juhtub.

Võrumõisa martagoni liilia

Metsikud ümberasustatud taimed 30.06.2024

Minu lemmikud valged pojengid, mis tavaliselt jaanipäeval õitsevad, avanesid sel aastal alles juuli alguses ja sooritasid vihma ja tuule käes kiirõitsengu. Mina sain näha ainult üht rääbakat õit, mille umbrohu alt üles leidsin. Aga võib-olla ta oli ka ainus sel aastal. Midagi peab nendega ette võtma või muidu nad jätavad meid maha...

Uudiseid kiviktaimlast. 

Mitmesugust ja lokkavat umbrohtu, millega na ei ole jõudnud tegeleda. 

Laiutav kurereha, mõned sidrunkollased pallikesed-peiulilled, päsmaslilled, edukalt talvitunud viltlehed, begoonia, mägisibulad, roosad nelgid, mis sai kevadel istutatud. Eelmisel aastal toodud tumepunane nelk ei elanud kahjuks talve üle.

Ja liiliad. Üks on istutatud sel kevadel ja peaks olema mustade õitega. Teine on meil juba eelmisest aastast. Pungad on paljulubavad. 

Poistele meenus jaanipäeva paiku külvatud kressid ja peiulilled. 

Tulevane lauguistandus.

Mul on unistus rajada erineva õiepalli suurustega lauguistandus. Võimalik, et see jääbki unistuseks. Tõin Võrust paar aastat tagasi mõned sibulad. Sel kevadel avastasin üllatuslikult kaks keskmise kõrgusega lillat palli. Nad on tagasihoidlikult võrreldes nendega, mis Võrus vohavad, aga ehk arenevad veel. Kõrvale istutasin 4. juunil paar kiratsevat murulauku. 13. juulil tõin nende lähedusse madala hiidlaugu. See oli vaja ümber istutada, kui ta on õitsemise lõpetanud. Kui naat neid enda alla ei mata ja mul on meeles plats umbrohust puhas hoida, siis ehk saab kevadel väikest imet näha.

4. juuni 2025

See tüügas on ära õitsenud hiidlauk.
Esiplaanil mõned taimed lillemurust.
 Lillemuru kasvas gladioolidele selga.
Ei raatsinud neid minema visata,
paistavad olevat mingid kellukesed, mis pole veel õitsema hakanud.
Las neil olla oma võimalus.

Laugud Võrumõisas 23.05.2024

Lõpetuseks üks paks konn kärbsega. Epp jälgis teda terve päeva. Alles öösel vist oli ära läinud või ära söödud.

HIIRED

Epp on sel hooajal Viliverest püüdnud kümmekond hiirt.

Arusaamatu, miks nad suvel tuppa ronivad, kui õues on soe ja toitu küllalt. 

Ja nad on nii lärmakad. Trambivad ringi, krabistavad, lükkavad asju maha. Ise on pisikesed. Mina ei julge neid segama minna, kuigi, mis nad mulle ikka teha saavad!? Ikkagi on ebameeldiv näha, kui väike kera üle põranda tormab.

NÄHTAMATU DAAM. Theatrum

Kui mul poleks mingit tõrget ja vastumeelsust kirjutamise vastu, mis mind viimastel aastatel on tabanud, siis ma kirjutaksin, kui ilusad on VHK teatrikooli 27. lennu õpilased ja kui silmapaistvalt andekad mõned neist on. Lust vaadata!

Kirjutaksin, kui elurõõmus on Pedro Calderon de la Barca "Nähtamatu daam" ja kuidas sealt leida üles filosoofiline mõõde – elu ja maskide, tõe ja mängu vaheline habras piir.

Ma räägiksin maitsekalt lihtsast ja leidlikust lavakujundusest. Minimalistlikest kostüümidest, mis ometi suudavad edasi anda baroklikku lopsakust.

Ja siis ma räägiksin Lembit Petersoni tööst. Sellest, mis kõik selle võimalikuks tegi. Mis selle käivitas.

Ja nüüd ilma kui-ta. 

Ma tõesti olen südamepõhjani kade kõigi nende peale, kel on võimalus temaga koos luua. Temaga koos olla. Kelle isa, kelle õpetaja, kelle lavastaja ta on.

Kohatuvõitu kadedus, aga mis sa ära teed...

Vaibumatu, elukestev imetlus ja austus – seda ma ütlen tingimusteta. Isegi siis, kui ma midagi muud praegu kirjutada ei jaksa.

RÄNNAK

TALLINN - VÕRU - KAUNAS - GIŻYCKO - GDANSK - GDYNIA - SOPOT - MIKOŁAJKI - VÕRU - TALLINN
Katkekõne vaba voolamine 22.07 - 02.08. 2024

Mu pea on tühi, täiesti tühi. Enamasti.
Ma lihtsalt teen selle kaasa, aga ma ei tunne rõõmu. Kas see on juba negatiivne eelmeelestatus?
Kui mõnus on Tamula ääres. Kui mõnus ja soe. Mida me otsima lähme?
Olgu siis see palverännak perekonna eest.
Ööbimine Kaunases, kus ikkagi ei ole pääsu kiirteest, kuigi on järve kallas ja sõit sinna on paljutõotav.
Justkui piki mõne jõe ürgorgu.
Ilus, nagu mägedes oleks. Kes oleks võinud seda Kaunasest uskuda. Lõpptulemus ei olegi nii hea.
Magada saab, vannis käia saab.
Neil kodus kadus kuhugi internet.
Mida see minu jaoks tähendab?
Palju sõnumeid ja telefonikõnesid täis meeleheidet. Nädal elu ilma internetita pole mõeldav. Lõpuks pean gigabait gigabaidi haaval neile seda ostma. Mis muud valikut mul oleks…
Ma näen Kaarli sõbralikku nägu ja kuulen ta leebet häält. See pole minule mõeldud, vaid tema kolleegile, kui ta telefonis temaga arutab, mis võimalused meil oleks interneti taastamiseks kodus. Internet on ju töökoha oma. Võimalusi pole.
Imestan, kui lõõgastunud ja noor ta tundub.
Kui ta minu või laste poole vaatab, on ta nägu üks krussis sasipundar, mida ma lahti harutada ei oska.
Küsin mitu korda, miks me oleme siin, miks me oleme koos?
Kõrvus JF-i taltsutamatu lõkerdamine, mis järsku hakkab, aga otsa ei taha kuidagi saada. Ta naerab ja naerab, aga see on mõistuseta naer. Tahaks, et see lõppeks, aga see pole võimalik muud viisi kui füüsiliselt. Kõige parem kallistades ja teise ruumi viies.
See on ka ainuke naer, mida me oma reisi vältel kuuleme. Me kuuleme mitu korda päevas. JF on ülitundlik pingetele.
Koos ei naera me enam juba ammu. Ei ole ju põhjust. Ja kui mõni asi tundubki mulle naljakas, näiteks see, kui FF ei suuda vastu panna ja vööst saadik järve tormab, siis me ei naera selle üle mõnusalt koos, vaid kuulame vaikides riidlemist, riidlemist, riidlemist…
Aga õhtu on ometi nii südasuviselt soe ja mõnus.
Miks sa ei võtnud varuvõtmeid kaasa? Ja tehnilist passi?
Aga sina ise?
Tema ei saavat ju võtta, sest mina tõstan pidevalt asju ümber.
Ta ei saa seda mainimata jätta ka järgmisel päeval Giżycko linnas Niegocini järve ääres, sest kui nüüd tema püksid kaotsi läheks koos võtmetega, siis ütle, mida me teeks.
Aga kas me ei vastuta siis asjade eest võrdselt…
Issand, kuidas ma ei taha siin olla ja kuidas mul on tunne, et oleme teel olnud juba terve igaviku ja kõik see kestab veel terve igavik.
Õhtune Gdansk on ilus, aga korter on vale, sest on liiga hea meie jaoks. Ma ei lugenud kokku, mitu korda ma vabandasin, et ma ei oska meile sobivaid elukohti valida ja tehku ta seda ise…
Jalutame õhtuses linnas ja lastel on vajadus joosta ja lärmata. Kaarel ütleb järsku, et läheb poodi ja on läinud enne, kui me taibatagi jõuame.
See on kergendus.
Ma võin kriitikavabalt otsustada.
Me võime koos poistega kolmekesi otsustada.
Me otsustame ära süüa viimased punasõstrad, mis linnud meile Võrus olid jätnud. Peotäis marju seitsmelt põõsalt, mida me kevadel öökülma eest kaitsesime. Kogu saagi sai linnuparv. Pikka lendu neile.
Gdansk on ilus ja kuidagi vaba olekuga. Nagu oleks ruumi ja avarust palju, väärikas ja mitmekihiline. Gdanski kraanad ei väsi. Tänu kanalitele tundub meri väga lähedal olevat ja see pole pelgalt teadmine nagu Tallinna puhul, et meri on siin samas, vaid käega katsutav ja ninaga haistetav.
Hilisõhtul külaliskorteris leiab Kaarel, et linnal pole viga ja katsugu ma üks öö juurde võtta. Muidugi pole see enam võimalik. Üldse on raske reede õhtuks enam midagi leida, mis poleks liiga kallis ja merest liiga kaugel.
Gdynias siiski midagi leidub, rand olevat kilomeeter eemal.
Nii on.
Suured mühisevad lained. Vesi on soe ja pehme. Tahaks sinna jäädagi. Imelikul kombel pole ühtegi riietuskabiini. Paljud üritavad käteräti all endaga hakkama saada. Saavadki.
Mul ja lastel on hästi. Kleit võimaldab kõike, aga Kaarel läheb tujutuks.
Korraga tuleb mulle pähe, et enam ei juhtu mitte kunagi, et inimesed jäävad meid vaatama, sest me oleme nii ilusad ja noored ja meie laste nunnudus muudab meid vastupandamatult võluvaks.
Lapsed on muidugi armsad ja ilusad, aga meie ise…
See, millisteks meie oleme saanud, rõhub mind vastu maad. Ma ei tahaks enam tõusta.
Tahaks, et oleks mõni pühak, kelle abi võiks paluda igavese nooruse hoidmiseks. Eriti igavesti noore vaimu hoidmiseks.
Sopoti rand on suur ja lai. Just selline, nagu Kaarel olevat tahtnud.
Õhtul Mikołajkis, väike linn järvede vahel. Korter uhkeldavas häärberis.
Harmooniline ja sõbralik jalutuskäik promenaadil. Ilus õhtu enne suurt vihma ja tuult, mis Baltikumi poole teel on.
Palun Kaarlil meist pilti teha. Tulemuseks on jälle mina lõigatud peaga ja poisid kuskil all ääres.
Miks ta nii teeb, ma ei saa aru. Ikka ja jälle.
Poolas õnnestus nii ära käia, et kordagi missale ei saanud. Oleks olnud vist liialt tülikas.

Reisi lõppkokkuvõtteks mõned numbrid:
kudusin ära umbes kilomeetri jagu lõnga;
sõitsime umbes 2200 kilomeetrit, kulu umbes 400 eurot;
ööbisime 639 euro eest (välismaal 5 ööd);
sõime 274,73 euro eest (söögikohad ja poest ostetud kraam);
muuseumis käisime ja paadiga sõisimet Gdanskis 62,3 euro eest;
ostsin paar raamatut ja mõned suveniirid, kulu 45 eurot.
Võrru tõime suure vihma ja ujutuse otse Lätist. Nii hulluks, kui seal olla olnud, meil siiski ei läinud.
Märg ja nätske, aga ometi soe. Lapsed käisid iga päev korraks järves solberdamas selle nädala jooksul.
Tippsündmus oli 1. augustil maal Mai-tädi juures, kus me JF-iga käisime. Karin oli köhane. Hiljem selgus, et peamine põhjus oli siiski minu laste kasvatamatus.
Sellest sugenes mõttetu tüli, mille käigus mitte midagi ei lahenenud. Võib-olla sai ainult pisut ventileeritud. Ei tea.
Aga kasvatamatus tuleb meie keerdus suhetest.
Mis teha.
Kui ma ütlen: “Jah, olgu, olen süüdi, et kõik see nii on kujunenud. Mis me teeme nüüd?”
Siis ta vastab: “Sa pead muutuma.”
Mul on raske uskuda, et niisuguse elukorralduse tekkimises olen ainult mina vastutav. See oleks küll väga eripärane, kui see tõesti nii oleks. Kui see nii peaks olema, siis võime kohe nö lepingu kallale asuda. Et kuidas elada koos, aga ometi lahus.

Pildialbum

Ma ei jaksa piltidega jännata. Ei saa panna sellises järjekorras nagu tahan, allkirjad on seal, kus juhtub. On nagu on...

Hetk enne vettesööstu.

Umbes kilomeetri jagu lõnga kootud. See teeb õnnelikuks.

Puupüsti täis rannaala Giżycko linnas Niegocini järve ääres.
Meie väike platsike.

Gdansk. JF pildistas. Tagaplaanil püha Maarja Basiilika.

Gdynia rand.

Gdanski kraanad.

Stiilinäiteid lõigatud peast.

Sopoti avar rand.

Õhtu Mikołajkis.