ÖÖD

Viimase 4 kuu jooksul on iga hommik olnud nagu finišisse jõudmine olnud. Lõpuks on läbi. Lõpuks on hommik ja auhinnaks on uus päev, mis jõuab üllatavalt kiiresti õhtusse ja magamamineku aega välja. 

Eriti midagi teha ei jõudnudki.

Öösiti ehk isegi rohkem. Idee-ja muretasandil kindlasti. Mida siis ikka muud teha oleks kui mõelda ajal, mil järjekordne unekatkestus on ja uut suikumist peab ootama.

On raske ja tüütu - ma nagu mäletaks, et olen midagi sellist juba 13 või 14 aastat tagasi läbi elanud. On sama tüütu, jah. Päästab ainult see, et ise olen vist mitu korda arukamaks ja rahulikumaks muutunud. Aastaid tagasi kurtsin ja halasin rahutute ööde pärast, nüüd aga on - ma ei oska paremat sõna leida - ükskõik.

Minu viimaste aastate jooksul tehtud lemmikavastus - püha ükskõiksus.

Kunagi ma kirjutan sellest, et see mul meelest ära ei läheks vajalikul hetkel öösiti või mõnel üksluisel päeval, kui see, mida ma plaanisin ei oma enam mingit erilist tähtsust. On ainult suured ja väikesed lapsed ja nende lõppematud vajadused.

Igaöine külaline padjaga

MÕNED JOONISTUSED

Igaühele see raamat ei sobi. 

Ma arvan, et ei sobi. Ma arvan, et mina ei ole raamatu sihtgrupp üldse. 

Keegi küsis kirjastuse facebooki lehel: "Kas tegemist on õpikuga tulevastele vanglaasukatele (kliendid, valvurid)? Või milleks peaks tahtma tavaline inimene üldse sellist kirjandust lugeda?"

Ma ei tea, miks peaks tahtma ja kas raamatut tuleks võtta õpikuna. Natuke kõhedust tekitav on vanglaelu nii realistlik kirjeldamine.  Üleliia toores ja naturalistlik. Pole mingit kunstilist mõtestatust ega kaitsvat kihti peal.

Aga küsijale fb-s vastasin nii: "Autor on kurja naljana nii öelnud küll, et raamat on mõnes mõttes õpik tulevasele kurjategijale ja vangile. See on ka hoiatav kirjutis noorele inimesele, kes kipub hukka minema. Nö tavainimese jaoks on see aga liigutav ja natuke uskumatuna tunduv pöördumise lugu - et nii sügavalt mülkast on võimalik siiski kasvada täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks."

Mõned pildid raamatust, mida, hoolimata kõigest, oli rõõm joonistada, sest joonistada mulle põhimõtteliselt meeldib. 

Alles hiljem, kui raamat juba trükki oli läinud, mõtlesin, et tegelikult oleks siia raamatusse sobinud hoopis robustsema stiiliga pildid. Midagi sellist ehk? Aga mis tehtud, see tehtud. Hea, et valmis sai, veel parem, kui raamatut ostetaks ka ja ikka korralikult. Midagi väga omapärast selles igatahes on.

15-AASTANE

Pesumasin läks lõplikult katki neljapäeval. Päev otsa pesi üht masinatäit, kuni lõpuks alla andsin ja märjad asjad välja võtsin. Masin jäigi vett täis. Ta oli juba ammu ähvardanud tegutsemise lõpetada, aga kuidagi saime ikka hakkama. Olin otsustanud lasta tal olla oma roostetuste ja suure elektri tarbimisega nii kaua, kuni enam kuidagi ei saa. Nüüd ei saanudki enam. 15 aastat oli teenitud, nüüd pidi aitama.

Neljapäeva õhtu vabad tunnid kulutasin uue masina otsimisele. Masin ei tohtinud olla liiga kallis, pidi olema tuntud kaubamärk, et oleks lihtne vajadusel parandaja leida, pidi olema A-energiaklass ja ma ei tahtnud ka, et mahutavus üle 7 kilo oleks. Kulus tunde enne, kui sobiva leidsin ühest elektroonika poest. Selliseid masinaid on neil parasjagu 2. Üks Viljandis, teine Narvas, nii et mingit põhjust polnud loota, et sel nädalalõpul juba saab pesu pesta. Tarneajaks öeldi 1-4 päeva.

Täna tuli 15-aastane H kurtmisega, et kõik riided on mustad. Seletasin nii ja naa, kuid lõpuks jõudis asi ikka tülini välja. Tema süüdistas mind, miks masin pole kohe kohal, kuidas ma pole olnud piisavalt ettenägelik ja masinal just sel hetkel katki lasin minna ja mina vihastasin, et ta nii rumal ja nii empaatiavõimetu on. Ma ei saa ju ometi kahe titega poest poeni sõita ja otsida sobivat masinat, mille kohe saaks kätte. Või noh, saaks, aga oleks väga vaevaline. Milleks siis internet on. Masina ostmine oleks muidu ju lihtne, aga mitte siis, kui ei taha osta üle 1000 eurost asjandust ja isegi mitte 700 või 600 eurost, kuid samas peaks olema A-klass. Eks tehku ise proovi ja siis jauraku. 

Ega see vihastamine hea ole. Aga sel hetkel hakkas kuidagi kahju endast, et mind ei väärtustata või midagi sellist. Mina ohverdan oma vähesed vabad hetked olmeprobleemide lahendamisele, hoian seejuures hulga raha kokku nii ostmishetkel, kui ka loodetavasti tulevikus elektriarvete näol, aga tema - palun väga - leiab, et ikka on halvasti. 

Aga 15-aastaselt muidugi ei maksagi eeldada, et ta väga taipaks lihtlabasest peremajandusest. Selleks võib kuluda isegi kaks korda viisteist aastat ja kaks pesumasinat ja ega siiski kindel saa olla.

8 kuud tagasi

Kaheksa kuud tagasi käisin viimati õhtul pimedaga õues. Jaani kirikus oli tol korral Arne Hiobi raamatute esitlus ja Hiobi juubeli tähistamine. Gallusel oli au need kirjastada, siis sellepärast olin ka seal neid müümas. Pärast pandi kõik jälle kinni ja suveõhtud on valged. Augustis sündis Frank - asjaolu, mis minu õhtused käigud ja üldse käigud niikuinii võimatuks tegi. Nii nüüd juhtuski, et alles täna, 19. novembril läksin koos Frankiga pimedas õue. Juhtumisi jälle Jaani kirikusse, kus sel korral oli Fanny de Siversi V köite esitlus. See minek ei meeldinud mulle üldse. Kõik oli nii võõras ja närviline. Tramm rahvast täis. Pole enam harjunud sellise meluga ja olla oli ebamugav. Ma ei üldse õhtuid kodust väljas igatsenud.

Aga pärast kodus tundus, et tegelikult polnud vigagi. Üritus oli kena ja üldse. Võiks teine kordki kuhugi õhtul minna. Nagu kunagi vanasti.

Kas ma võiks uuesti blogima hakata?

Ma ei tea, kas ma võiks. Kiusatus on küll ja olen mõnda aega selle mõttega mänginud, aga kas ma jaksaks?

Küsimus endale...

Alustada võiks päise muutmisest. Olen õppinud palju paremini joonistama, see tähendab teistmoodi.

Või las ta olla esialgu pealegi. Iseenda jaoks olen ikka olnud küps ja tark umbes 60-aastane õpetlane, kes oma mõistuse poolest on kana mis kana. Ja anarhist ikka veel, kuigi selle tähendus on ajas kardinaalselt muutunud.