MARIENBURG. 20.07.2025

Tartus oleme sel suvel käinud küll ja küll. Nii ma mõtlesingi, et sõidaks hoopis 60 kilomeetrit lõuna poole sõita ja minna Alūksne katoliku kirikusse missale. Alūksne Püha Bonifatiuse Rooma-Katoliku Kirik on ehitatud aastal 2001.

Veebilehe järgi pidi missa kell 10 algama. Praegu püüan seda veebilehte üles leida, aga seda lihtsalt ei ole enam kuskil. Igal juhu kohale jõudes - jõudsime täpselt kell 10 - oli ümbruskond välja surnud, nagu on sobilik pühapäeva hommikule. Üks tädi tuli meie juurde ja kõnetas meid vene keeles. Ütles, et missa on kell kuus õhtul.

Nii kaua ma ei saa oodata. Lapsed ei pea vastu, kuigi puhketegevust jätkub siin linnas pikalt. Enne poolt kuut me minema ei saanud, aga kellekuuest missat nad välja poleks kannatanud. Õigupoolest teised missalised ilmselt ei kannataks. Seega ei mingit missat sel pühapäeval... Aga ma üritasin - ehk see läheb arvesse.

Kuuldemäng ordulinnuses

Linnusel oli 8 kaitsetorni. Lõunatorn on omamoodi taastatud. Säilinud (ma ei tea, mis ajast säilinud) kividest osale on peale ehitatud puidust 3-korruseline akendeta kuur. Tellijaks Alūksne omavalitsus.

Meie sattusime sinna juhuslikult, kantud soovist kuskile üles ronida ja alla vaadata. Ma ei märganudki, et ehitisel pole isegi aknaid... Niisiis sattusime kogemata pimedasse ruumi, piletipoiss ütles, et kohtume 40 minuti pärast. F hakkas kohe nõudma välja, kui esimesed lätikeelsed sõnad kõlasid. Liiga vali, liiga pime. Tal oli nii suur hirm ja ebamugavustunne, et oli valmis isegi üksi lahkuma. Tormas ukse ja hakkas vastu seda prõmmima. Ma imestasin, et minust talle ei piisa, et lohutada ja kaitset pakkuda...

Väikse auguga kiviga. F-i väitel tegi augu venelase mõõk.

Tegemist oli uuslegendiga neiust, kelle nimi oli Maarja. Küsisin piletipoisi käest, kas ehk lugu on seotud ka mingit moodi neitsi Maarjaga. 

"Ei, ei! Absoluutselt mitte!" Ta oli väga kategooriline. See oli imelik ja kurb, et kuigi linnuse ja linna nimi on ilmselgelt neitsi Maarjaga seotud, siis etendatud kuuldelegend soovis rõhutatult hoida distantsi kristlusega.

Soov eristada ajaloolist ja rahvuslikku identiteeti religioossest taustast on ilmselt üsna tavaline endistes sotsialistlikes riikides. Luua mingisugune omaenda identiteeti, eraldudes ilmselgest traditsioonist.

Aga Linnusaarel (läti keeles Pilsēta sala või Pilssala) on äge. Rannaala on suur ja mänguplats mitmekesine. Ja siis veel need elektriautod, väntadega autod, jalgrattad, tõuksid, mida saab laenutada... Pääsu pole, kumbki poiss sai 2x4 euro eest 15 minutiks oma auto. Meie Kariniga lippasime kannul, et nad kellelegi otsa ei põrutaks või kraavi ei pööraks.

Templimäele sõitsime autoga ringi tehes ümber järve, kuigi oleks saanud ka üle silla. Seda ma taipasin alles siis, kui olime juba teisele poole jõudnud. Templimägi on 22 hektari suurune mets ja metsapark. Seal on 38 meetri kõrgune vaatetorn, kuhu otsa me üritasime ronida, aga päris tippu ei jõudnud.

Mul tekkis midagi paanikahoo sarnast. ma arvan, et kui ma oleks üksi olnud, poleks midagi olnud. Mul oleks ebameeldiv, aa oleksin ära kannatanud. Koos lastega, aga tekkis kohutav hirm, et nad kukuvad alla. Kõik on ju nii lahtine. Kui nad just ise ei kuku, siis äkki mõni kaasronija pöörab segi ja viskab mu lapse alla, äkki ma ise pööran ära. Ei, ei, ei, ei.... Minu tungival ja vist isegi hüsteerilisel nõudmisel, läksime alla tagasi, kuigi peaaegu olime juba tippu jõudnud.

Arheoloogilised uuringud ja ajaloolised allikad kinnitavad, et Templimägi (läti keeles Tempļakalns) on asustatud juba rauaajal ja hiljem olnud latgalite linnuskoht.

Templimägi on kõrgendik, kus olid kindlustused ja eluasemed, mis kuulusid latgalitele — Ida-Balti hõimule, kes elas siinsetes paikades enne ordu tulekut. Sakslased tegid oma linnuse saarele.

1807. aastal lasi Alūksne parun von Vietinghoff rajada Templimäe tippu graniidist rotundi, mida tuntakse kui Kuulsuse templit (Siavas templis). Templi eesmärk oli mälestada Põhjasõja sündmusi Alūksnes ning austada mõlema sõdiva poole juhtide mälestust, nii vene väepealik krahv Šeremetjev ja rootsi armee kapten Wulfi. 

Mulle tundub see nii imelik, et mõlemale siis... 

Rohkem eriti ei jõudnudki. 

Läksime sööma juba tuntud ja mitmel korral järgi proovitud söögikohta pargi lähedal. Et poisid teisi külastajate närve ära ei õgiks, kui oma toitu ootame, läksime parki närve rahustama.

Maarja? Igavene ema igatahes.

Alūksne pole mingi tööstuslinn. Ometi on keset aedu ja elumaju püsti aetud suur tööstuslik monstrum.

Mis asi see on?

Apes tegime lehmakommipeatuse. Lätis lihtsalt on parimad lehmakommid. Sel aastal miskipärast pole müügil enam šokolaadilehmakesi, aga ka tavalised on ülihead.

Rõuge järve ääres väike äikse-eelne supluspeatus ja 12 tundi hiljem olime Võrus tagasi.

RÄNNAK

TALLINN - VÕRU - KAUNAS - GIŻYCKO - GDANSK - GDYNIA - SOPOT - MIKOŁAJKI - VÕRU - TALLINN
Katkekõne vaba voolamine 22.07 - 02.08. 2024

Mu pea on tühi, täiesti tühi. Enamasti.
Ma lihtsalt teen selle kaasa, aga ma ei tunne rõõmu. Kas see on juba negatiivne eelmeelestatus?
Kui mõnus on Tamula ääres. Kui mõnus ja soe. Mida me otsima lähme?
Olgu siis see palverännak perekonna eest.
Ööbimine Kaunases, kus ikkagi ei ole pääsu kiirteest, kuigi on järve kallas ja sõit sinna on paljutõotav.
Justkui piki mõne jõe ürgorgu.
Ilus, nagu mägedes oleks. Kes oleks võinud seda Kaunasest uskuda. Lõpptulemus ei olegi nii hea.
Magada saab, vannis käia saab.
Neil kodus kadus kuhugi internet.
Mida see minu jaoks tähendab?
Palju sõnumeid ja telefonikõnesid täis meeleheidet. Nädal elu ilma internetita pole mõeldav. Lõpuks pean gigabait gigabaidi haaval neile seda ostma. Mis muud valikut mul oleks…
Ma näen Kaarli sõbralikku nägu ja kuulen ta leebet häält. See pole minule mõeldud, vaid tema kolleegile, kui ta telefonis temaga arutab, mis võimalused meil oleks interneti taastamiseks kodus. Internet on ju töökoha oma. Võimalusi pole.
Imestan, kui lõõgastunud ja noor ta tundub.
Kui ta minu või laste poole vaatab, on ta nägu üks krussis sasipundar, mida ma lahti harutada ei oska.
Küsin mitu korda, miks me oleme siin, miks me oleme koos?
Kõrvus JF-i taltsutamatu lõkerdamine, mis järsku hakkab, aga otsa ei taha kuidagi saada. Ta naerab ja naerab, aga see on mõistuseta naer. Tahaks, et see lõppeks, aga see pole võimalik muud viisi kui füüsiliselt. Kõige parem kallistades ja teise ruumi viies.
See on ka ainuke naer, mida me oma reisi vältel kuuleme. Me kuuleme mitu korda päevas. JF on ülitundlik pingetele.
Koos ei naera me enam juba ammu. Ei ole ju põhjust. Ja kui mõni asi tundubki mulle naljakas, näiteks see, kui FF ei suuda vastu panna ja vööst saadik järve tormab, siis me ei naera selle üle mõnusalt koos, vaid kuulame vaikides riidlemist, riidlemist, riidlemist…
Aga õhtu on ometi nii südasuviselt soe ja mõnus.
Miks sa ei võtnud varuvõtmeid kaasa? Ja tehnilist passi?
Aga sina ise?
Tema ei saavat ju võtta, sest mina tõstan pidevalt asju ümber.
Ta ei saa seda mainimata jätta ka järgmisel päeval Giżycko linnas Niegocini järve ääres, sest kui nüüd tema püksid kaotsi läheks koos võtmetega, siis ütle, mida me teeks.
Aga kas me ei vastuta siis asjade eest võrdselt…
Issand, kuidas ma ei taha siin olla ja kuidas mul on tunne, et oleme teel olnud juba terve igaviku ja kõik see kestab veel terve igavik.
Õhtune Gdansk on ilus, aga korter on vale, sest on liiga hea meie jaoks. Ma ei lugenud kokku, mitu korda ma vabandasin, et ma ei oska meile sobivaid elukohti valida ja tehku ta seda ise…
Jalutame õhtuses linnas ja lastel on vajadus joosta ja lärmata. Kaarel ütleb järsku, et läheb poodi ja on läinud enne, kui me taibatagi jõuame.
See on kergendus.
Ma võin kriitikavabalt otsustada.
Me võime koos poistega kolmekesi otsustada.
Me otsustame ära süüa viimased punasõstrad, mis linnud meile Võrus olid jätnud. Peotäis marju seitsmelt põõsalt, mida me kevadel öökülma eest kaitsesime. Kogu saagi sai linnuparv. Pikka lendu neile.
Gdansk on ilus ja kuidagi vaba olekuga. Nagu oleks ruumi ja avarust palju, väärikas ja mitmekihiline. Gdanski kraanad ei väsi. Tänu kanalitele tundub meri väga lähedal olevat ja see pole pelgalt teadmine nagu Tallinna puhul, et meri on siin samas, vaid käega katsutav ja ninaga haistetav.
Hilisõhtul külaliskorteris leiab Kaarel, et linnal pole viga ja katsugu ma üks öö juurde võtta. Muidugi pole see enam võimalik. Üldse on raske reede õhtuks enam midagi leida, mis poleks liiga kallis ja merest liiga kaugel.
Gdynias siiski midagi leidub, rand olevat kilomeeter eemal.
Nii on.
Suured mühisevad lained. Vesi on soe ja pehme. Tahaks sinna jäädagi. Imelikul kombel pole ühtegi riietuskabiini. Paljud üritavad käteräti all endaga hakkama saada. Saavadki.
Mul ja lastel on hästi. Kleit võimaldab kõike, aga Kaarel läheb tujutuks.
Korraga tuleb mulle pähe, et enam ei juhtu mitte kunagi, et inimesed jäävad meid vaatama, sest me oleme nii ilusad ja noored ja meie laste nunnudus muudab meid vastupandamatult võluvaks.
Lapsed on muidugi armsad ja ilusad, aga meie ise…
See, millisteks meie oleme saanud, rõhub mind vastu maad. Ma ei tahaks enam tõusta.
Tahaks, et oleks mõni pühak, kelle abi võiks paluda igavese nooruse hoidmiseks. Eriti igavesti noore vaimu hoidmiseks.
Sopoti rand on suur ja lai. Just selline, nagu Kaarel olevat tahtnud.
Õhtul Mikołajkis, väike linn järvede vahel. Korter uhkeldavas häärberis.
Harmooniline ja sõbralik jalutuskäik promenaadil. Ilus õhtu enne suurt vihma ja tuult, mis Baltikumi poole teel on.
Palun Kaarlil meist pilti teha. Tulemuseks on jälle mina lõigatud peaga ja poisid kuskil all ääres.
Miks ta nii teeb, ma ei saa aru. Ikka ja jälle.
Poolas õnnestus nii ära käia, et kordagi missale ei saanud. Oleks olnud vist liialt tülikas.

Reisi lõppkokkuvõtteks mõned numbrid:
kudusin ära umbes kilomeetri jagu lõnga;
sõitsime umbes 2200 kilomeetrit, kulu umbes 400 eurot;
ööbisime 639 euro eest (välismaal 5 ööd);
sõime 274,73 euro eest (söögikohad ja poest ostetud kraam);
muuseumis käisime ja paadiga sõisimet Gdanskis 62,3 euro eest;
ostsin paar raamatut ja mõned suveniirid, kulu 45 eurot.
Võrru tõime suure vihma ja ujutuse otse Lätist. Nii hulluks, kui seal olla olnud, meil siiski ei läinud.
Märg ja nätske, aga ometi soe. Lapsed käisid iga päev korraks järves solberdamas selle nädala jooksul.
Tippsündmus oli 1. augustil maal Mai-tädi juures, kus me JF-iga käisime. Karin oli köhane. Hiljem selgus, et peamine põhjus oli siiski minu laste kasvatamatus.
Sellest sugenes mõttetu tüli, mille käigus mitte midagi ei lahenenud. Võib-olla sai ainult pisut ventileeritud. Ei tea.
Aga kasvatamatus tuleb meie keerdus suhetest.
Mis teha.
Kui ma ütlen: “Jah, olgu, olen süüdi, et kõik see nii on kujunenud. Mis me teeme nüüd?”
Siis ta vastab: “Sa pead muutuma.”
Mul on raske uskuda, et niisuguse elukorralduse tekkimises olen ainult mina vastutav. See oleks küll väga eripärane, kui see tõesti nii oleks. Kui see nii peaks olema, siis võime kohe nö lepingu kallale asuda. Et kuidas elada koos, aga ometi lahus.

Pildialbum

Ma ei jaksa piltidega jännata. Ei saa panna sellises järjekorras nagu tahan, allkirjad on seal, kus juhtub. On nagu on...

Hetk enne vettesööstu.

Umbes kilomeetri jagu lõnga kootud. See teeb õnnelikuks.

Puupüsti täis rannaala Giżycko linnas Niegocini järve ääres.
Meie väike platsike.

Gdansk. JF pildistas. Tagaplaanil püha Maarja Basiilika.

Gdynia rand.

Gdanski kraanad.

Stiilinäiteid lõigatud peast.

Sopoti avar rand.

Õhtu Mikołajkis.