TUBLID AMETNIKUD....

1. Küsimus lapse kasvukonto kohta

Tere!

Mõni aasta tagasi lapsele kasvukonto. 

Maksed sinna tegin mina oma kontolt oma nime alt. 

Nüüd on soov kasvukontole kogunenud fondiosakud müüa. Hakkasingi seda tegema, kuid nägin hoiatust, mis ütles, et mul on vaja nende tehingute jaoks kohtu luba. Välja arvatud juhul, kui raha jääb lapse kontole. See jääb, kuid ma tahaksin lapse nimel anda laenu ettevõttele. 

Kas oskate öelda, kas võin seda ilma kohtu loata teha? 

Laps saab peagi 18 ja ta ise on öelnud, et kardab, kui tal kasvukontol tekib õigus ise tehinguid teha, siis ta võib teha rumalusi ja kogu raha ära raisata.

Lugupidamisega

Vastus:

Tere päevsat, M

Tänan Teid pöördumise eest. 

Kuna laps on veel siiski seaduse mõistes veel alaealine ja tema vara käsutamise eest vastutab seaduslik esindaja ehk Teie, siis Perekonnaseaduse §188 sätestab toimingud, mille tegemisel on vajalik kohtu nõusolek.  

(1) Eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta:

3) sõlmida ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa omandamisele või võõrandamisele suunatud lepingut, samuti ettevõtte käitamisele suunatud seltsingulepingut;

Selleks, et Teie tegevus oleks seadusega kooskõlas soovitan Teil pöörduda kohtu või mõne advokaadibüroo poole, kes Teid antud olukorra osas nõustada saab. 

Kaunist nädala algust soovides 

H K P, kliendihaldur

2. Korteri olukorra muutumine

Tere!

Sain teada mõned asjaolud oma korterite kohta. Arvan, et see võib muuta poliisi tingimusi.

1) Meie korteris on kamin, mis ei ole seadustatud. See ehitati ammu enne meie korteri ostu. Juba üle-eelmise korteri omaniku poolt. Sel sügisel konsulteerisime päästeameti ja vastava kvalifikatsiooniga korstnapühkijaga, kes ütlesid, et kamin on kütmisel ohtlik. Palun arvestage meie poliisi puhul, et meie korteris on kamin, mida ei tohi kasutada ja mida me ei kasutagi. Järgmisel suvel on plaanis kamin lammutada ja ehitada nõuetele vastav ahi. Vanasti oligi sellel kohal normaalne ahi. Siis saab poliisi jälle ümber vaadata.

2) Meil on poliis kahele korterile. Me ostsimegi kaks korterit korraga. Sain teada, et korterite vahelise vaheseina maha võtmine ei ole ka seadustatud. Palun seda ka poliisi puhul arvestada, kuni ma linnavalitsuses dokumendid korda ajan.

Lugupisamisega

MK

Tere

Täname, et olete meid teavitanud kindlustatud korterite ......, ....., täiendavatest riskiasjaoludest.

Võtame Teie antud info teadmiseks ja ühtlasi juhime tähelepanu, et alati tuleb järgida kõiki seadustest tulenevaid nõudeid, mis kehtivad ehitistele (hooned, korterid), sh tuleohutus- ja ehituslikud nõuded.

Kuna küttekolde kasutamine on keelatud, siis palumegi seda järgida ning samuti seadustada ümberehitustööd.

Kindlustusandja eeldab, et klient täidab seadusest tulenevaid nõudeid ehitisele. Küll aga mõjutab hüvitamise otsust asjaolu, kui seadusest tulenevate nõuete rikkumisel ning kahju põhjuse vahel on põhjuslik seos.

Kui neid seoseid ei ole, siis hüvitatakse kahju vastavalt tingimustes toodule ja lepingus kokkulepitule tavapäraselt.

Heade soovidega,

IB

Ma ei saa aru, mida ma teada sain... Ma ei ütlegi midagi, sest olen rahulikult nõus tunnistama, et ma ei saa aru, mida mulle räägitakse. Seda on ennegi juhtunud. Probleem on selles, et ma ei tea, mida ma edasi peaks tegema. 

Mis siis juhtub, kui ma oma lapse kontolt väärtpaberid ära müün? Ja mis meist siis saab, kui meie maja põlema läheb? Kas kindlustus kehtib või ei...

SIGIMISMAKSU ÜKS OSA

Meil on 4 last ja seega ei saa hakkama 5-kohalise autoga. 

Meil on 2,5 tonnine auto aastast 2022. 8 kohta, et saaks vahel vanaemad ka kampa võtta. Turvatoolid võtavad niikuinii peaaegu 1,25 kohta.

Mina tunnetan meile prognoositud 700 eurost automaksu aastas kui sigimismaksu üht osa. Oli siis vaja nii palju sigida, et normaalsesse autosse ära ei mahu?!

Automaks on muidugi asjakohane, aga peab see siis nii ebavõrdne olema? 

Kahe lapseline pere saab hakkama 5-kohalise autoga ja nende automaks on 4-7 korda odavam, kui meie oma hakkab olema. 

Tahaks ka maksta näiteks ainult 120 eurot aastas... 

URMAS ON SURNUD

Urmas suri 14.10. Mina sain sellest teada 16. oktoobril.

Helistati ja taheti meie poolset järelehüüet.

Alguses keeldusin teadet tema surmast vastu võtmast. 

Me pole mitu aastat suhelnud, olen näinud teda ainult fb kaudu. Nägin, et ta oli hirmuäratavalt kõhnunud, üldse mitte selline nagu ta minu parimates mälestustes oli. Usun, et sel ajal, kui meie intensiivse suhtlemise aeg oli (2000-2015), siis ta oli oma elu parimas vormis. Üliäge inimene, alati sõbralik, abivalmis... Sealjuures geniaalne animafilmi operaator.

Nii kahju. 

Terve nädal olin mõtetes tema surnukehaga, kus iganes seda hoiti, hingega, mis loodetavasti on seal, kus kõik on üks, aga veelgi rohkem tulid ikka ja jälle silme ette mälestuspildid temast. Öö läbi kestnud pöörased bridžimängud, kus alati muidugi veel inimesi ja ohtralt viskit. Palju, palju viskit. Eks see mõnes mõttes enesehävituslik ja pöörane aeg oli ja mina väga kaua seda tempot hoida ei jõudnudki. Tema aga vist küll, väga noorest east kuni lõpuni välja.

Ja eelkõige koos tehtud filmid. 

Olen tundnud ootamatut ehmatus, kui kuidagi teravalt jõuab pärale, et nüüd ongi temaga kõik. Enam mitte kunagi...

Selgelt liiga vara. Oleks võimud veel palju asju teha, paljusid inimesi inspireerida ja rõõmustada. Isegi meiega oleks võinud veel ju ühe filmi teha. Juhul, kui me kunagi tahaks veel midagi teha.

Kes teab - võib-olla, kui kuidagi teisiti üldse ei saa, siis teemegi ühe filmi veel. See vajadus on ju mõtte kodeerimise küsimus. Ja meile anti ärasaatmisel mõista, et oleme stuudiosse oodatud, kui mõtteid ja tahtmist on. Südame tegi soojaks!

Aga järelhüüe sai selline: 

Meie kallis operaator Urmas on läinud. Ja see minek kehtib igavesti. Mitte kunagi enam ei naera me sinu teravmeelsete naljade üle ja sa ei soovita enam meil "peaga mõelda". 

Aitäh, et olid meiega, kui oli meie suureks kasvamise aeg. 

See on hindamatu mälestus.

Igavene mälestus."

VÕETUD LAPS

 

SURMAJUTT

Mõnel õhtul viimase aasta jooksul on Joosepil tulnud tahtmine rääkida surmajuttu. Püüab seda teemat katsuda ja uurida erinevat moodi. Kord on fookus sellel, kuidas ja millal tema sureb? Mõnikord, millal mina ja issi? Täna õhtul oli teemaks, mis saab inimestest, kes on maha maetud?

Teemad korduvad ja ta püüab ise selgitada ja ümber jutustada, mida mina talle omast tarkusest ja usus olen rääkinud. Minu eesmärk on olnud teda rahustada ja julgustada, sest ma tajun, et ta on mures ja kardab. Ma siis räägin, et suremine on väga hea asi, kui see juhtub õigel ajal. Siis sa tahadki keha maha jätta ja minna kuskile mujale, kus meie teda issiga juba ees ootame.

Eks see eakohane muretsemine tal ole. Kuigi ma ei mäleta, et vanemate laste puhul see nii pikalt oleks kestnud. Nemad said oma vastused ja rohkem see teema neid ei huvitanud.

Ma ei tea, kas praegu on selline õhustik, mis teda mõjutab. Sõda ja meie enda õekese-tütrekese suur mure.

Ei tea.

Või käime me liiga palju surnuaias?

Joosepi tehtud foto 10. septembril 2023 Pärnu surnuaias

 

ALICE IMEDEMAAL - ootamatu teatrikülastus Joosepiga

Mõnevõrra kurbadel asjaoludel saime ootamatult 2 piletit Estoniasse. 

E parim sõbranna oli ootamatult haiglasse sattunud ja tema isa pakkus pileteid. Rääkisin E-le sellest, kes ütles, et tema küll ei lähe ja ütles mulle ka, mis haiglas sõbranna on.

See teade võttis mind õhku ahmima. Ma ei tea, kui ohtlik see on, kui kaks parimat sõbrannat arvatavalt sama tõve käes kannatavad. Üheaegselt. 

Kui ma mõtlesin, kuidas sõbranna isa on ostnud piletid, et oma tütrekesega teatrisse minna ja nüüd ei saagi seda teha, siis tõusis minus suur haledus ja kahetsus. Kui abitud me lapsevanematena oleme, kui lastega on juhtunud midagi - ei teagi mis... Mingisugune vääramatu tume jõud kisub neid meie käte vahelt ja me ei saa mitte kuidagi selle vastu astuda.

Aga noh. Las nad olla. Mõtlesin, praegu ma tõesti ei saa muud suurt teha, kui proovida võimalikult normaalselt edasi elada. Miks ma ei võiks neid pileteid võtta ja balletti vaatama minna. Lavastus ju peaaegu sobib ealiselt - kirjas oli 5+

4-aastasele Joosepile meeldis väga hästi ja talus rahulikult. Ma ei jaksa eriti midagi arvata nähtud etendusest - isiklikel põhjustel pole jõudu. 

Kena oli vaadata inimkehailu, ära tunda Pjotr Tšaikovski loomingut. Tšaikovski on võrratu. Aram Hatšaturjani ja Alberto Nanetti muusikaga, mida ka etenduses kasutati, ma ei ole üleliia kursis, aga seda viga annab soovi korral parandada.

Kostüümid olid ägedad ja tegelasi palju. 

Lava puhul ma ei jõudnudki järeldusel, kas mulle käis närvidele katkematu ja intensiivne, tugevalt kitšilik videotaust või see toetas sobivalt tantsijaid ja süžeed. Tagantjärgi mõeldes tundub, et oleks saanud vähemaga hakkama. Oleks rohkem inimest näinud ja märganud.

Tore ja ootamatu vaheldus igal juhul.

Balletti pärast polekski seda kiiret postitust teinud.

Tahtsin hoopis ära märkida Joosepi imetlusväärse mälu ja detailimärkamise võime.

Estonia juurde on rajatud istikute "mets". Jõudsin just mõtlema hakata, et huvitav, mis need siis on. Kui Joosep juba ütleski: "Need ongi need kirsid, mida Aktuaalses näidati."

Olin rabatud. 

Minu arvates sellest näidati neid puukesi suve alguses. (Pärast kontrollisin, mul on endal on ajatajuga probleemid. Vene Teatri etendusest "Kirsiaed" oli juttu 30.08.2023 AK-s.) 

Aga ikkagi, et ta selle kohe nii kiiresti ja eksimatult ära tundis. 

Imetlen oma pojakest. 

ÜLESTÄHENDUSI JFi KOHTA

Tegin seebist kindad. (Pesi käsi ja rikkalik vaht jäi kätte külge.) 

Käisime autoga puuviljas. (Poolteist aastat hiljem ma ei mäleta, mida ta sellega mõtles. Üles kirjutasin 5.01.2022, aga täpsustama hakkasin alles 21.07.2023. 

Kahju, palju hetki läheb kaotsi, mida ei suuda hoida. Tunnen  end aeg-ajalt häirituna, et ma ei talleta ühiseid hetki oma lastega piisavalt. Kui ma elaks veel 20 aastat, mulle võib-olla meeldiks lugeda. Võib-olla tahaks lapsed kunagi teada, millisena neid nägin, kui nad väiksed olid. 

Aga on nagu on, annan endast parima.)

Kas sa tahad tädi olla? (Küsis Joosep minult, kui ta oli kahepoole aastane. Aeg on edasi läinud ja mulle tundub, et Joosep ise tahaks ka tädiks saada. Ta on seda mulle ka öelnud. Ta on ka kurvastanud, et tema kõhtu ei tule kunagi pojakest. Ta peab leidma kellegi, kes seda suudab. Mingisuguse võõra tädi... Ta on kurvastanud ka sellepärast, et siis peab ta meie juurest ära minema koos selle tädiga ja palunud korduvalt, et me ikka tuleks temaga kaasa. 

Olen suutnud teda rahustada. Asjaga pole sugugi kiire ja kui ta ei taha, siis ei pea minema. Ta on justkui uskuma jäänud, aga siis jällegi kerib mure end üles.

Üks variant tema tulevasest naisest avaldus nii. Ühel õrnuse hetkel, kui ta oli mind taevani kiitnud ja nunnutanud, ütles ta ootamatult: "Ma tahan endale kahte emmet." 

Ma olin rabatud ja ka häiritud. Kas minust siis ei piisa?! Tasapisi asja arutades ja uurides, selgus, et teine emme on naine, kellega ta kunagi pojakese saab. Ah, kui palju kergem mul sai.

Pojakest tahaks ta juba praegu. Hädapärast kõlbab ka Frank nunnutamiseks.)

Seda kooki peab pesema. Tuhksuhkruga kaetud koogi kohta.

HAMMUSTAB

Ükski mu lastest pole keegi hammustanud. 

Ehkki eas, mil veel sõnu pole ja emotsioon on suur, olevat tavaline, et lapsed kasutavad hammustamist ühe enese väljendusvahendina. 

Vanemad kolm said siis järelikult kuidagi teisiti end väljendatud või nad siis polnud nii tugeva emotsionaalse palanguga nagu Frank.

Hammustus 11. juuni hommikul

NATÜÜRMORT TUNNISTUSEGA

 Kaheksas klass sai läbi. Kõik viied. See tuleb isast. Minul pole kunagi tunnistusel kõik viied olnud.

Kängurul 77. koht.

Lill anti ka aktusel, koju jõudis vaid roots. Ei tea, mis temaga juhtus. Ester ütles, et lihtsalt ise viskas kroonlehed koduteel maha.

Kui viskas, siis viskas.

Igavene mälestus on talletatud.

VÕIDUPÜHA TERVITUS T1 LÄHISTELT

23. juuni hommikul kell 10 avastasime, et meie hoovi on tulnud asjale üks proua.

Algul püüdsin oma nõrgal häälel hüüda retooriliselt: "Mis te teete seal?! Ärge tehke!"

Muidugi ta tegi edasi ja ei lõpetanud. 

Pärast kraapis peale, aga ära ei läinud. Otsis kilekotist mingi joogipudeli, rüüpas. Pärast keeras teise kilekoti lahti, millest paistis väga korralik kaarditasku. Roheline kaart kõige peal.

Kõige selle juures heitis ta minu poole alandlik-süüdlaslikke pilke. Minu poole, kes ma teda telefonikaameraga halastamatult varitsesin. Ma ei lasknud endale ligi haletsust. See võiks ju tekkida, kui näed kedagi, kes on sunnitud olema alkohoolik ja minetama eneseväärikuse, olgugi et tal sellest paistis mälestus olevat.

Hiljem postitasin meie kogukonna gruppi tema toimingutest pildi koos vastavasisulise kommentaariga. Viimasel ajal on palju postitusi ülejoonud joodikute teemal. Minu oma sobis teiste sekka hästi. Naljatati ja lõõbiti vaese naise üle.

Järgmine päev võtsin oma postituse maha. Ei tundunud õige olevat

PREILI TÜTRELE

Preili tütar, täna mõtlesin, et sulle kuluks ära üks ema surm.

Kas sulle meeldikski ilma minuta rohkem või on see ainult ealine iseärasus?

Mis oleks, kui ma sind hülgaksin?

Kustutaksin su nime oma telefonist, näiteks. Et ma ei teaks, kes on selle numbri taga, kui sa mulle helistaksid, et midagi saada. 

Kättemaksuks.

Selline naeruväärne lapsikus käis mul peast läbi. 

Eks sa ole siis omaette, vaba ja sõltumatu.

Ja mina oleksin selle tütrega, kes pole veel kümnesekski saanud ja ei saagi kunagi. Ja selle iseendaga, kes on igavesti 15-aastane ja võib lubada endale igasuguseid lapsikusi. Võib-olla need kaks 15-aastast ei mahu ühte ruumi ära? Mis ma siis endaga peaks tegema?

Preili tütar, kas tead, kui halvasti ma sinust oskan mõelda ja kas tead, kui palju pean ma pingutama, et mitte viimset kui üht mõttelärakat välja purtsatada. Sest mis on öeldud, see on öeldud. Seda ei saa enam tagasi võtta. Jääb üle vaid häbi ja kahetsus.

Kõige parem, mida teha, on vaikida. Ega see raske vaikus ka suurem asi ole, aga see on siiski parem, kui kurjad sõnad, mida ma tegelikult isegi tõena ei võtta. Need on ju vaid selleks, et haiget teha. Järelikult pole neid vaja, järelikult on õige, et ma ise nende kätte lämbuksin. 

Ja ma lämbungi.

Aga see, mis sul mulle öelda on, muudab mind kurvaks ja tigedaks.

See ei meeldi mulle üldse, sest see mõistab meid igavese meeleheite ringi.

Kuidas me pääseme?

Tingimusteta armastus ju ikka jääb.

KÕIGE ERILISEM - NIMEKIRI

Sündinud keisrilõikega.

Paavst on teda õnnistanud, kui ta veel kõhus oli.

Kaks sünnitunnistust.

Praegu tundub, et kõige lihtsam, aga see väide vajab veel järele kaalumist.

Tema säästukonto - rahatulevikuks, on väga omapärase nimega. samas kui tema vendade ja õe nimed moodustuvad lihtsalt eesnime esitähtedest.

Tema esimesed lõikehambad olid lagunenud juba igemest välja kasvades.

Tal on Urmas, kellast ta hakkas järsku rääkima. Aeg-ajalt justkui suhtleks temaga. Aeg-ajalt ta justkui kardaks teda. Ütleb, et ei saa vannitoas üksi olla, sest seal on Urmas.

Joosepi esimene sõna oli "lill". Kui ta veel omal ajal ei kõndinud ja temaga sai rahulikult ringi käsutada, nõudis ta alati kätte lille. Seda hoidis ta tublilt ja usutavalt, kuni jalutuskäigu lõpuni, mis kestis vahel mitu tundi, sest ta tegi ühe päevauinaku vankris. Milleks oli mõni paiseleht või varajane võilill või mõni muu lihtne kevadine õieke. Oli aprillikuu ja koroonaja esimesed päevad aastal 2020.

Ta ütleb imelikke asju, mis mõne aja pärast tõesti täide lähevad. Mõnikord on need väga koledad ja ma loodan, et sel korral ta ehk niisama räägib. Pean silmas, kui ta räägib jutte, et meie maja läheb katki, põleb. Las need olla lihtsalt mõttetu lapsik peegeldus, kuskilt ekraanidelt saadud.

Kui ta ütleb ei-tea-kust-võetuna, et homme lähme muuseumisse või et nurga tagant tuleb tädi, kes annab kommi, siis olgu, aga need koledad asjad on liiga koledad.

Täiendan, kui midagi veel meenub.