ET MA MÄLETAKS, KUI PEAKS SELLEKS AEGA ANTAMA

Et ma mäletaks, kui peaks selleks aega antama.

Märgin lihtsalt üles - juhul muidugi, kui ma jõuan mõtte lõpuni mõelda ja üles kirjutada, et ma ei jõua peaaegu mitte midagi muud teha, kui ainult toitu valmistada, koristada ja jalutada. Kõik muu on ettekujutus, et jõuan ka midagi muud. Ega see muidugi kaua kesta. Võib-olla aasta, võib-olla kaks. Seda muidugi juhul, kui antakse.

Ja seda enam, et on võimalus, et ei anta, tuleb nautida ka, et mitte midagi ei jõua.

MÕNED NUKRAKSTEGEVAD TÄHELEPANEKUD

1. Vaatasin filmi Merle Karusoost. Näidati tükikesi tulevaste lavastajate tunnist. Neil oli seal vist ülesanne kirjutada oma vanavanemate elust okupatsiooni algusaastatel. Siin on katkend filmist.

Küllap tal ongi õigus, et me kõik oleme kollaborantide kasvatatud ja Nõukogude inimese mentaliteet lööb aeg-ajalt siiani välja. Rikutud inimesed.

Teisest küljest - juhul, kui Karusoo mõtleb seda kuidagi etteheite ja halvustavana, kuidas siis oleks saanud teisiti teha? Aga võib-olla ta lihtsalt  nendib tõsiasja ja paratamatust. On nagu on. Kollaborant on nii kole sõna, et teeb väga kurvaks.

Ma ei tea, mida minu omad tegid. Sellest ei räägitud eriti ja ma ei osanud küsida. Äkki nad ei olnud tublid sirgeselgsed eestlased, kelle üle nüüd, praegusel ajal uhkust tunda? Ilmselt mitte. Küllap olid kollaborandid. Vastasel juhul, vaevalt mind muidu olemas oleks. 

Aga mil määral ja kui sügavalt - ei tea.

Kaheksakümnendate lõppu ja üheksakümnendate alguses, kui ma olin veel täiesti laps, mäletan, et olin innustunud ja tulihingeline eestlane. Korraga ma sain teada, et oleme elanud okupatsiooni all ja on olnud üks hoopis parem Eesti kunagi, aga ma ei suuda meenutada, kuidas suhtusid uude aega vanaema ja vanaisa?

Kas nad olid kahtlevad? Kas nad tundsid hirmu? Või olid rõõmsad?

2. Pere ja kodu fb-lehel on olnud paar artiklit, milles mõned emad võtavad sõna sõja teemal. Noh, et kuidas ennast kaitsta vaimselt ja kui vaja ka päris reaalselt. Selles pole midagi kurvastavat, kui asja arutatakse. 

Minu jaoks olid kurvastavad järeldused, milleni jõuti. Nad ei taha, et sõjast nii palju räägitakse. Nad ei taha sõjast nii teada, et koledad videod või pildid ette hoiatamata telekast neile kaela sajaks. 

Keegi ei taha ootamatut kurjust oma elu, aga nii need asjad paraku käivad.

Ma ei saagi aru, miks ma kurvastan, et keegi tahab enda ja oma lapse vaimset tervist kaitsta ja vaadata telekast ja internetist ainult ilusaid asju? Mis see üldse minu asi on, kuidas teine inimene ennast kaitseb? 

Ei saa aru, mis mul viga on. Arvatavasti ma kardan unustada teiste valu, sest nii on mugav.

Samas, mida see ikka aitab, kui ma igast kanalist endasse sõjaõudusi imen ja värisen mõttest, et rahulik elu on üürike ja pigem muinasjutt. Suutmatus elada käesolevas hetkes, mil kõik, minu jaoks isiklikult, on väga hästi, on samuti kahetsusväärne ja kurvastav asjaolu.

Küll me siis väriseme ja sureme, kui õige hetk tuleb.

3. Hoopis teise klassi kuuluv teema: juuksed. 

Ma ei ole enam väga kaugel sellest, et käärid kätte võtta ja nad ise ära lõigata ja pärast masinaga nulli siluda. Pikad juuksed on minu jaoks nii võõrad ja ebameeldivad. 

Olid.

Nüüd, 24.04.2022 on nad läinud. Täna hommikul helistasin suvalisse salongi ja panin aja kinni. 

Tüüpiline juukselõikushoog, mis aeg-ajalt peale tuleb ja mis kunagi hästi ei lõpe... 

See ei olnud ju minu juuksur ja pealegi me tahtsime ju Missale jõuda. Kell oli juba 10.

See juuksur oli küll väga kena ja lahke, aga võõras inimene ei söanda nii radikaalselt tegutseda, nagu ma tahaks. Küll tal oli kahju mu juukseid ära lõigata ja nii lühikeseks ja niisugust vormi ma ei saanudki nagu mulle oleks meeldinud. 

Ise kiitis pärast, et muutis mind 10 aastat nooremaks. Mu Jumal, kui vana ma siis välja paistan, et mind peab nooremaks kujundama?! Milline piin on juuksuris käimine...

Kunagi jõuab aeg, kui ma ei lähegi enam. Ostan korraliku masina ja ajan regulaarselt paljaks. Nii nagu kunagi 20-ndates eluaastates. Praegu ma ei ole veel valmis.

NII KINNI

Millest see küll tuleb, et olen nii kinni kuidagi

Isegi, kui mulle öeldakse, et nüüd kõik magavad, tee midagi, siis

Ma ei tee, ma ei tee, ma ei tee

Ma ei tee, sest ma kuidagi ei taha

Kuidagi nii üdini kinni võlts ja uudistes, mis on õiged

Nagu see muudaks midagi

Nagu mina saaksin siis muuta midagi, kui ma olen ära lugenud, et ründetegevus jätkub mitmel suunal, 

et Lavrov ütles: Ukraina operatsioon ei ole seotud 9. maiga,

et lisaraha ei tule ja ülikoolid peavad kärpima

mida see annab juurde minu mõttekusele, kui ma neid asju kohe tean

Mitte midagi

Mitte midagi

Mitte midagi

Aga ära võtab väga palju

Lisaks kaotatud ajale ka kogu mu mõistmise, vabaduse, mälu ja tahtmise

Ma ei tea, kellele need nüüd siis saavad

Kõik need  ja see, mida oman või suudan

Oh, Issand

Ja püha Jüri seisab nukralt nurgas

Lohe tapmata ja neitsi söödud

PÜHAD

Värvisime 12 muna. Värvimata mune oli 4.

Täna õhtuks on alles 2 värvitud muna. Meie jaoks see on väga üllatav tulemus. ma ei teadnud, et me nii suured munasööjad oleme.

JF "LOEB"

JF võtab ette mõne pildiraamatu ja hakkab lugema. Ega me eriti ei saa aru tema lugudest, sest enamasti on lausekonstruktsioonid päris pöörased. Ma ei suuda isegi midagi meenutada. Loodan, et võib-olla õnnestub mingi hetk lindistada. 

Üks väga selge ja lihtne lugu oli ka hiljuti. Saime ülestõusmispühade puhul kaardi, mille peal on kollane. Kaardi siseküljel on väiksem tibu. JF räägib: "Tema poeg on. Emme kallistab pojakest." Ja ise väänab kaarti, et väline tibu seesmist tibu puutuda saaks.

Ta jutustab endale lugusid ka enne magama jäämist. Mulle paistab, et need on peegeldavad päeval juhtunut, aga pole võimalik aru saada, kuidas tal on kõik asjad kokku pandud ja mis neis lugudes juhtub. 

VURR-VURR VURRKANN. Eesti Noorsooteater

VURR-VURR VURRKANN Ovaalsaal

Autor ja lavastaja HELLE LAAS

Kunstnik LUULE KANGUR

Mängivad KAISA SELDE ja KARL SAKRITS

TERE TULEMAST! SEE ON SINU ESIMENE ETENDUS, KUS KÕIK TEGELASED ON PÄRIT SINU MAAILMAST – LUTID, KÕRISTID, MÄHKMED JA MÄNGUASJAD. TULE VAATA, KUIDAS KÕIK NEED ESEMED ELAMA HAKKAVAD!

Esietendus 1. aprillil 2010 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri vahesaalis.

Sihtgrupp: 1-3aastased lapsed.

12 aastat tagasi juba kirjutasin sellest lavastusest.

Kui ma nüüd uuesti üle lugesin pärast seda, kui me J-iga täna teatrist tulime, siis kõik on ikka sama moodi ja kõik kehtib. Ma ei saagi aru, milles asi oli, aga paar korda oli kange tahtmine nutma hakata. Lavastus ei ole üldse kurb. Hoopis naljakas ja nunnu on. Algul on emme ja issi ja siis tuleb beebi. Kõik hakkab vurrina tema ümber keerlema. Kogu aeg on tal midagi puudu või üle ja harva on rahu. Nagu ikka nende pisikestega on.  

J istus vagusi mu süles ja naeris ainult üks kord, siis kui marakas ja piiksuhaamer omavahel "tülitsesid". Paljud lapsed naersid rohkem. Vähemasti esimesed 20 minutit olid kõik lummatud ja üsna vagusi. Viimased 6-7 minutit hakkas saal tasapisi üha rahutumaks muutuma. Eks see ole erinev iga kord. Pool tundi on paras aeg ja pärast etendust on hea rahulikult teatris natuke ringi vaadata, sest kõik suuremate vaatajate lavastused alles kestavad ja pole mingit tunglemist.

Ahjaa, pärast ma sain aru, miks mul silm märjaks kiskus ja heldimus tundsin. Eks see vist oli suur headus ja tavalise elu imelisus, mida sellest lavastusest õhkus. Samas mõtetes tagumas kurjuse paine, mida Venemaa toodab. Kontrast on nii suur, et võtab hinge kinni.