RÄNNAK

TALLINN - VÕRU - KAUNAS - GIŻYCKO - GDANSK - GDYNIA - SOPOT - MIKOŁAJKI - VÕRU - TALLINN
Katkekõne vaba voolamine 22.07 - 02.08. 2024

Mu pea on tühi, täiesti tühi. Enamasti.
Ma lihtsalt teen selle kaasa, aga ma ei tunne rõõmu. Kas see on juba negatiivne eelmeelestatus?
Kui mõnus on Tamula ääres. Kui mõnus ja soe. Mida me otsima lähme?
Olgu siis see palverännak perekonna eest.
Ööbimine Kaunases, kus ikkagi ei ole pääsu kiirteest, kuigi on järve kallas ja sõit sinna on paljutõotav.
Justkui piki mõne jõe ürgorgu.
Ilus, nagu mägedes oleks. Kes oleks võinud seda Kaunasest uskuda. Lõpptulemus ei olegi nii hea.
Magada saab, vannis käia saab.
Neil kodus kadus kuhugi internet.
Mida see minu jaoks tähendab?
Palju sõnumeid ja telefonikõnesid täis meeleheidet. Nädal elu ilma internetita pole mõeldav. Lõpuks pean gigabait gigabaidi haaval neile seda ostma. Mis muud valikut mul oleks…
Ma näen Kaarli sõbralikku nägu ja kuulen ta leebet häält. See pole minule mõeldud, vaid tema kolleegile, kui ta telefonis temaga arutab, mis võimalused meil oleks interneti taastamiseks kodus. Internet on ju töökoha oma. Võimalusi pole.
Imestan, kui lõõgastunud ja noor ta tundub.
Kui ta minu või laste poole vaatab, on ta nägu üks krussis sasipundar, mida ma lahti harutada ei oska.
Küsin mitu korda, miks me oleme siin, miks me oleme koos?
Kõrvus JF-i taltsutamatu lõkerdamine, mis järsku hakkab, aga otsa ei taha kuidagi saada. Ta naerab ja naerab, aga see on mõistuseta naer. Tahaks, et see lõppeks, aga see pole võimalik muud viisi kui füüsiliselt. Kõige parem kallistades ja teise ruumi viies.
See on ka ainuke naer, mida me oma reisi vältel kuuleme. Me kuuleme mitu korda päevas. JF on ülitundlik pingetele.
Koos ei naera me enam juba ammu. Ei ole ju põhjust. Ja kui mõni asi tundubki mulle naljakas, näiteks see, kui FF ei suuda vastu panna ja vööst saadik järve tormab, siis me ei naera selle üle mõnusalt koos, vaid kuulame vaikides riidlemist, riidlemist, riidlemist…
Aga õhtu on ometi nii südasuviselt soe ja mõnus.
Miks sa ei võtnud varuvõtmeid kaasa? Ja tehnilist passi?
Aga sina ise?
Tema ei saavat ju võtta, sest mina tõstan pidevalt asju ümber.
Ta ei saa seda mainimata jätta ka järgmisel päeval Giżycko linnas Niegocini järve ääres, sest kui nüüd tema püksid kaotsi läheks koos võtmetega, siis ütle, mida me teeks.
Aga kas me ei vastuta siis asjade eest võrdselt…
Issand, kuidas ma ei taha siin olla ja kuidas mul on tunne, et oleme teel olnud juba terve igaviku ja kõik see kestab veel terve igavik.
Õhtune Gdansk on ilus, aga korter on vale, sest on liiga hea meie jaoks. Ma ei lugenud kokku, mitu korda ma vabandasin, et ma ei oska meile sobivaid elukohti valida ja tehku ta seda ise…
Jalutame õhtuses linnas ja lastel on vajadus joosta ja lärmata. Kaarel ütleb järsku, et läheb poodi ja on läinud enne, kui me taibatagi jõuame.
See on kergendus.
Ma võin kriitikavabalt otsustada.
Me võime koos poistega kolmekesi otsustada.
Me otsustame ära süüa viimased punasõstrad, mis linnud meile Võrus olid jätnud. Peotäis marju seitsmelt põõsalt, mida me kevadel öökülma eest kaitsesime. Kogu saagi sai linnuparv. Pikka lendu neile.
Gdansk on ilus ja kuidagi vaba olekuga. Nagu oleks ruumi ja avarust palju, väärikas ja mitmekihiline. Gdanski kraanad ei väsi. Tänu kanalitele tundub meri väga lähedal olevat ja see pole pelgalt teadmine nagu Tallinna puhul, et meri on siin samas, vaid käega katsutav ja ninaga haistetav.
Hilisõhtul külaliskorteris leiab Kaarel, et linnal pole viga ja katsugu ma üks öö juurde võtta. Muidugi pole see enam võimalik. Üldse on raske reede õhtuks enam midagi leida, mis poleks liiga kallis ja merest liiga kaugel.
Gdynias siiski midagi leidub, rand olevat kilomeeter eemal.
Nii on.
Suured mühisevad lained. Vesi on soe ja pehme. Tahaks sinna jäädagi. Imelikul kombel pole ühtegi riietuskabiini. Paljud üritavad käteräti all endaga hakkama saada. Saavadki.
Mul ja lastel on hästi. Kleit võimaldab kõike, aga Kaarel läheb tujutuks.
Korraga tuleb mulle pähe, et enam ei juhtu mitte kunagi, et inimesed jäävad meid vaatama, sest me oleme nii ilusad ja noored ja meie laste nunnudus muudab meid vastupandamatult võluvaks.
Lapsed on muidugi armsad ja ilusad, aga meie ise…
See, millisteks meie oleme saanud, rõhub mind vastu maad. Ma ei tahaks enam tõusta.
Tahaks, et oleks mõni pühak, kelle abi võiks paluda igavese nooruse hoidmiseks. Eriti igavesti noore vaimu hoidmiseks.
Sopoti rand on suur ja lai. Just selline, nagu Kaarel olevat tahtnud.
Õhtul Mikołajkis, väike linn järvede vahel. Korter uhkeldavas häärberis.
Harmooniline ja sõbralik jalutuskäik promenaadil. Ilus õhtu enne suurt vihma ja tuult, mis Baltikumi poole teel on.
Palun Kaarlil meist pilti teha. Tulemuseks on jälle mina lõigatud peaga ja poisid kuskil all ääres.
Miks ta nii teeb, ma ei saa aru. Ikka ja jälle.
Poolas õnnestus nii ära käia, et kordagi missale ei saanud. Oleks olnud vist liialt tülikas.

Reisi lõppkokkuvõtteks mõned numbrid:
kudusin ära umbes kilomeetri jagu lõnga;
sõitsime umbes 2200 kilomeetrit, kulu umbes 400 eurot;
ööbisime 639 euro eest (välismaal 5 ööd);
sõime 274,73 euro eest (söögikohad ja poest ostetud kraam);
muuseumis käisime ja paadiga sõisimet Gdanskis 62,3 euro eest;
ostsin paar raamatut ja mõned suveniirid, kulu 45 eurot.
Võrru tõime suure vihma ja ujutuse otse Lätist. Nii hulluks, kui seal olla olnud, meil siiski ei läinud.
Märg ja nätske, aga ometi soe. Lapsed käisid iga päev korraks järves solberdamas selle nädala jooksul.
Tippsündmus oli 1. augustil maal Mai-tädi juures, kus me JF-iga käisime. Karin oli köhane. Hiljem selgus, et peamine põhjus oli siiski minu laste kasvatamatus.
Sellest sugenes mõttetu tüli, mille käigus mitte midagi ei lahenenud. Võib-olla sai ainult pisut ventileeritud. Ei tea.
Aga kasvatamatus tuleb meie keerdus suhetest.
Mis teha.
Kui ma ütlen: “Jah, olgu, olen süüdi, et kõik see nii on kujunenud. Mis me teeme nüüd?”
Siis ta vastab: “Sa pead muutuma.”
Mul on raske uskuda, et niisuguse elukorralduse tekkimises olen ainult mina vastutav. See oleks küll väga eripärane, kui see tõesti nii oleks. Kui see nii peaks olema, siis võime kohe nö lepingu kallale asuda. Et kuidas elada koos, aga ometi lahus.

Pildialbum

Ma ei jaksa piltidega jännata. Ei saa panna sellises järjekorras nagu tahan, allkirjad on seal, kus juhtub. On nagu on...

Hetk enne vettesööstu.

Umbes kilomeetri jagu lõnga kootud. See teeb õnnelikuks.

Puupüsti täis rannaala Giżycko linnas Niegocini järve ääres.
Meie väike platsike.

Gdansk. JF pildistas. Tagaplaanil püha Maarja Basiilika.

Gdynia rand.

Gdanski kraanad.

Stiilinäiteid lõigatud peast.

Sopoti avar rand.

Õhtu Mikołajkis.

VÕRU 4. 2024

1.07. E ütleb, et Sõbranna ei lähegi temaga laagrisse. Otsustas Sewaldi kasuks. Eks seegi ju ole laager. Ei paista, et ta oleks sellest häiritud või ta näita seda välja. Mul tekkis kohe väike ärevus- ja häireseisund. Hiljem selgub, et õigustatult.
2.07. E läheb laagrisse. Karin tuleb õhtul, et järgmisel päeval Võrru sõita. Öösel äratab H mind, sest E ei saavat minuga kontakti, mis on imelik, sest ma just tema pärast jätsin telefonile hääle sisse. Et kui midagi peaks juhtuma.
Tal olla paanikahoog, nõuab, et ma kohe sõidaks ja ta ära tooks. Vahetame musttuhat sõnumit ja ta nõustub järgmise päevani ootama. Tunnen, et ma vihkan seda vaest Sõbrannat kogu südamest… Kõiki neid masendavaid asjaolusid. Päriselt muidugi ma ei vihka mitte kedagi, lihtsalt nii kurb ja jõuetu on olla, et nii palju kannatust peab olema ja ei saa aru, mis mõte sellel kõigel on.
Kannatatust on maailmas mingi konstantne hulk. Igal juhul tuleb see kõigil meil ära kannatada. Sellest pole pääsu, aga kergem võib see olla küll, kui suhtumist muuta ja ilmselt mõtestada.
Ja mulle tundub, et käib mingi kontrollimatu võitlus, et mitte kannatada, et kannatus lükata teistele. Ma ei mõtle, et keegi võitleks otseselt või teadvustatult. Lihtsalt igaüks annab endast kõik, et elada head elu. Aga mida vähem sina kannatad, siis seda rohkem keegi teine.
Tajun seda nähtamatut võitlust eriti oma tütre puhul.
On selge, et enesetapud jäävad alati. Mul on justkui võitlus teiste vanematega. Lapse kaotust ma ei taha, ei taha, me ei saa sellega hakkama … (Kui see tõesti juhtuks, siis küll me saaksime. Sureme kasvõi ise ära. Midagi ei jää ju lõpetamata ja midagi ei jää lahenduseta.)
Aga tütar räägib suitsiidist. Ma ei tea, kui tõsiselt, ma ei tea, kui palju, et irriteerida. Kui mina püüan sellest temaga rääkida, siis ta ütleb, et miks ma ei võiks olla normaalne ema, minuga ta sellistest asjadest ei räägi.
Siis meenub mulle 30 aasta tagune aeg, kui minu ema mulle ütles: “Miks sa räägid minuga sellistest asjadest? Ma olen normaalne inimene, ma ei mõtle sellest.” Jumalast ka normaalsed inimesed ei rääkivat.
Küll ma olin temaga hädas.
Ainukesed teemad, mis mind siiani päriselt huvitavad, ja alati paaniline ei. See närviminek ei tundu väga normaalne. Mis selle taga on? Ja mu armas emme ärritub isegi praegu veel, kui mõni selline teema loomuse katseks üles võtta…
Ma oletan, mis pitser see on, ma võiksin isegi jõuda 4 põlve tagasi ning konstrueerida, kust kõik see eitus tuleb.
Ja nüüd siis tütar ka.
Ma ei käi E-le peale Jumalaga ega muu eksistentsiaalsega ja sellega, mida mina asjast arvan.
Tahaks teda pigem kuulata, kui ta räägib. Kui ta räägib. Kuna enesetapp oli aktuaalne, sest haiglas tehtud intervjuudes ta rääkis sellest, kui kaalutletud variandist. Olevat isegi kord kodus seda katsetanud, mida meie, tema vanemad pidasime oma lihtsameelsuses kõhuviiruseks.
Aga ta ei ole valmis minuga rääkima. Samas heites vastuoluliselt mulle just mitterääimist kõige rängemalt ette. Ma isegi ei üritavatki.
Ei üritagi, sest alati lõpeb halvasti. Karjumise ja sõimuga. Mulle ei meeldi. Väikestele poistele ka ei meeldi. See mõjub meile halvasti. E-le ka.
Karjumise, valu ja meeleheiteni me jõudsime ka 3. luuli õhtul. Kõik, mida ma ütlen või teen, on valesti. Selle eest ma talle järgi tulin, olevat siiski tänulik.
Tal on oma sisemine õiglustunne ja suuremeelsus, aga võib-olla see pole veel päris hästi häälestatud?
Aga sõimab ta palju. Ma näen, et ta kannatab palju.
Lapsena mulle meeldis väga kuulata Imbi Valgemäe plaati. Seal oli lugu Mari-Kisakõrist. Mulle tundus alati, et midagi selles loos ei klapi. Miks keegi ei mõelnud, et see pole normaalne, kui inimene kisab ebamõistlikult palju. Seal taga peab olema suur valu. Vaene tüdruk.
E-le tundub, et ma ründan teda. Olen koguni oma ema appi võtnud.
Arusaadavalt on mugavam, kui keegi rahulolematu ei ole, kui sa peaaegu 300 eurot vastu taevast lased. Pealegi oleks tulnud juhendajale õigete sõnadega põhjendada, miks laagrist ummisjalu põgenetakse. Ma ei oska vaikides leppida, et mu tütar ei taha olla laagris, on Sõbranna tugeva mõju all ja käseb mul öelda sõnu, mis ei ole minu oma… No ei saa. Tema jaoks on see kambakas.
Kaarel ei ole minu poolt. Kiidab E-le takka. Ja-jah, ka tema on omal nahal tunda saanud, kuidas mina ja Karin koos kambakat teeme.
Ma ei taha enam…
Igal juhul sai E rongiga Jõgevalt Tallinnasse ja meie kell 10 Võrru.
4.07. Ennelõunal on mõnusalt soe, oleme Tamula ääres ja aias. Õhtul kohvikus vihma eest varjus. Ma ei suuda ette kujutada terve õhtu toas istumist.
See on imelik.
Vanasti mul polnud ju sellist rahutust. Võib-olla on see JF-st, kes mingi teatud rütmilisusega kaotaks justkui selge mõistuse, erutub ja hakkab lõputult kihistama, FFi togima, ei suuda enam oma mängudele keskenduda, räägib rumalaid sõnu. FF läheb kohe kaasa ja tulemuseks väljakannatamatu mäsu, mis lõpeb alati kellegi nutta röökimisega.
Ma mäletan seisundit, kui naermist pole võimalik lõpetada või tunnet, kui keegi takka kiidab või on jahmatusest tumm, et siis tahaks justkui veel midagi pöörasemat teha, astuda veel sammuke edasi…
Jah, ma mõistan, aga raske on täiskasvanuna seda pealt vaadata, ohjes hoida, et see tõepoolest järgmisel hetkel katastroofiga ei lõpeks.
Häirib ka ebameeldiv lootusetuse tunne. Praegu mu pisikesed klammerduvad minu külge 24 tundi, kõik mu vabad hetked on varastatud. 10 või 12 aasta pärast nad sõimavad ja vihkavad mind… Tekib tunne, et mis mõte sellel kõigel on, kui ma ilmselt jälle ebaõnnestun.

Juba? 5.07.2024

6.-7.07. Hommikupooliku veedame lasteaia mänguplatsil. Tuleb JF-i vanune poiss, kelle ema end kaks aastat tagasi veebruaris tappis. Mõlemad vanemad olid/on alkohoolikud. Poisil on tugev kõnedefekt, vist ka arengupeetus. Tema hoidjatädi juhtus mulle sellest traagilisest loost rääkima eelmisel kevadel. Nad on mulle ikka aeg-ajalt meenunud ja mõtlen, et kuidas see ikka nii saab olla… Minu enda mustad hetked saavad kiiremini mööda.

Minu lapsed. Muidugi ma püüan nende kõrvale jääda nii kaua kui vajalik. Siiski, praegu täpselt sel hetkel, pole mul mitte mingit tahtmist E-ga suhelda, aga ma mõtlen talle palju.

Pärast mänguplatsi koju tagasi. Nii palju on vaja korda sättida ja pakkida. Mitu korda järjest tuleb peale jõuetus. Viskan pikali, ma ei jõua, ma ei tee. Lõpuks ikkagi saab kõik pakitud ja koristatud.

On nii suur kergendus, kui saame lõpuks sõitma hakata. Hea tunne on olla teel, mis siis et automatk on planeeritud umbes 400 kilomeetri kanti.

Lapsed uinuvad imekombel peaaegu silmapilkselt. Muusika mängib juhuvalikul

mälupulgalt. Miskipärast tuleb kõige rohkem Vennaskonda, Ultramelanhooli, Serge Gainsbourgi, Jacques Breli, Nick Cave’i, JMKE-d, Entel-Tentelit, Heli Läätse ja veel kedagi 900 laulu seast, mis pulga peal on ning mida Kaarel ei kannata kuulata.

Jõuame Cēsisesse umbes kell 5 õhtul ja üllatuslikult linn puupüsti autosid täis. Mitte kuskile pole parkida. Viimaks, kui olen teinud paar lootusetut tiiru, õnnestub leida väike tasku, kuhu läbi häda suudan sisse manööverdada. Neil on festival, paistab, et miskit meie arvamusfestivali laadset. Turisti mõnusa äraolemise jaoks on liiga palju rahvast, kuhugi pole õieti astudagi. Murrame vaevaliselt teed läbi rahvamasside kindluse pargist läbi vanalinna poole ja satumegi kohe peatänavale - Riia tänavale just sinna, kus on linna keskplats koos suure purskkaevuga. Seal on ka väike restoran, ooteajaks pakutakse tund. Mis meil muud üle jääb. Lastel on liikumist vaja niikuinii. Nad on ülemeelikud ja natuke kontrollimatud.

Ma istun eemal ja jälgin. Enda meelest piisavalt lähedal, et kohe reageerida, kui midagi hakkab juhtuma. Selgub siiski, et mitte piisavalt lähedal. Ma näen, kuidas FF hakkab ühe suurema tüdruku eeskujul ketist tehtud piirdeaiale ronima. Kohe on tunne, et see ei lõpe hästi, aga veel enne, kui ma poolele teelegi jõuan, on FF pea ees sillutisele prantsatanud. Minu vaevaline liikumine on nagu unenäo vati sees, paraku on seekord kõik ilmsi.

FF röögib nutta, aga tõuseb siiski kohe püsti. Verd ei ole, juuste piirile kerkib kole muhk. Paistab hirmus, aga otsustan, et esialgu see pole kiirabi teema. Vahejuhtum jahutab lapsed malbeks ja tasaseks, nii et saame rahumeelselt ja üliviisakalt oma toitu nautida. Lõpuks oli ooteaeg peaaegu poolteist tundi, aga toit on väga maitsev.



Kui saab kuhugi sisse ronida, siis nad ka ronivad.
"Arvamusfestivalil" olid esindatud ka mingil määral NATO väed või ma ei tea,
kuidas seda täpselt väljendada.


Kurikuulus käsipuu, mis hiljem lõi meil kõigil pilli lahti ja
ehmatas poolsurnuks.
Taamal Cēsise Püha Johannese kirik.


Pikk ilu...

Ööl pole viga ja ööbimiskoht on talutav mittemidagiütlev peatuskoht hommikusöögita. Me loobusime, sest 2- ja 5-aastase eest kokku 10 eurot maksta tundub kallis. Täiskasvanute 8-eurot võiks olla ka, aga tol hetkel, mil ma keeldusin, mul ei olnud meeles, kui palju kohvikutes tassi kohvi eest maksta tuleb.

Leiame imetoreda kohviku, ilmselt ainsa, mis kell pool üheksa pühapäeva hommikul lahti on.

Hommik tundub vaimustav, linn imeliselt mitmekesine ja sõbralik. Kõik on oodatud, noored ja vanad, tavalised inimesed ja need, kes pingutavad iga kord riietusega, kui kodust välja astuvad. Kohvikus teenindatakse rõõmsalt noorukeid, kes pole veel magama jõudnud, kui ka 80+ prouasid, kes pühapäeva hommikut on tulnud nautima. Linn tundub nii äge. Ilm on soe. Kassid sõbralikud, joodikud kultuursed.

Varahommikune kohvikumelu.
Nunnud vanaprouad istuvad pukkide otsas siseruumides.
Meie oleme lahkumas kohtuda uute värvikate isiksustega.


Külalislahke kiisu.

Kindlus avatakse kell 10 ja me oleme esimesed, kes sisse saavad. 6 euro eest on seal vaatamist ja ronimist küll ja küll.
Mina käin JF-ga, Karin FF-ga. Tempo on kiire ja kohati vist ka natuke ohtlik. JF ei malda kuskile kauemaks pidama jääda. Siiski ma jõuan tähele panna, et neil on supervinged videoklipid ajaloo tutvustamiseks. Taaskord tekib tahtmine ohkida: «Eestis ei ole mitte midagi.» Mitu korda taban end mõttelt, kui tore võis olla neid klippe teha.


Eks seda kindlust on siit ja sealt juba küllalt pildistatud.
Siin on ühe ruumi rekonstruktsioon.
JF on juba peaaegu 3 aastat järjest igasuguseid väljaheite
nalju väsimatult teinud ja nende üle naernud.
Varsti võiks see ju lõppeda ka....

Poole kaheteistkümneks oleme kindluse võidujooksu läbinud, lapsed on tüdinenud.
Ma jooksen missale, Karin jääb parki lastega jäätist sööma.
Kardan, et jään missale liiga hiljaks ja võib-olla nad hakkavad juba lõpetama. Jõuan kell 11.45 ja preester alles peab jutlust. Ja tal ei ole plaanis veel lõpetada. Ta saab valmis 12.15, mis teeb jutluse pikkuseks arvestuslikult tund aega. Minu jaoks on see liiga palju. Ta ei pea paljuks ka veel vahetult enne armulaua jagamist veel üks väike 10 minutiline loeng pidada.

Pika jutuga küll, aga vähemasti Ukraina võidule orienteeritud.
Minu poolest pidagu siis kasvõi 2 tunniseid jutlusi, peaasi,
et palvetab hea asja eest.

Kunagi oli katoliku kirik siin.
Ei tea, mis ingel see on.

Edasi sõidame kaameliparki

Ähvardab sadama hakata ja lõpuks sajabki. Me saame enne ringi peale teha. Park ei ole kuigi suur. Meie lapsi loomad eriti huvita, küll aga batuut ja elektriautod.

Võru poole hakkame tagasi sõitma poole nelja paiku. Poisid on nii erutatud, et ei suuda uinuda.

Rõuges teeme karupeatuse. Minnes nad olid magama jäänud juba 10 minutit enne seda kuulsat maamärki.

 

Öörahu on 20.15. Mulle sobib. Aga rahu see ei tähenda. Mind hakkab sõnumite ja telefonikõnedega pommitama H, kes tahab frittida kartuleid ja küpsetada steiki. Ei tea, mis kahjustusi see põhjustab lisaks põrandaid katvale kassioksele, mida keegi ei jõudvat nii kiiresti koristada, kui kassid seda toota.

8.07. Vihmane ilm. Õhtul parem, lähme surnuaeda ja Lasva mänguplatsile. JF esitab spontaanselt ja vist isegi endale aru andmata laulu “Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad”. Kohalolijad plaksutavad. Kaarel helistab õhtul ja paistab, et on ründavas meeleolus. Kiri pottsepale on halvasti kirjutatud, H-d ma ei oska õigesti ohjata. Teemaks tuligi õlikahjustused seoses kodutehtud friikatega.

Pärast kõnet on enesetunne kohutavalt kehv, täielikult muttatambitud.

Halb on see, et ma ei oska end õigesti maandada. Kus nüüd Jeesus, Maria on, et neid appi kutsuda?! Mitte midagi ei mäleta, ei kavatsegi kedagi appi paluda… Nii kõva usklik olen.

Pisikesed tajuvad, et olen endast väljas. Nad on nii minu mõju all, see omakorda ärritab mind veelgi rohkem. Nõme, nõme, nõme…

9.07. Räpinas ja Räpina sadamas. Käin Lämmijärves ujumas, vaatame Venemaad, lapsed mängivad. Kuigi olen nii lõpmata tüdinenud, tundub ometi kõik nii imeline. Suvine loodus, hea ilm. Mul on korraga kahju E-st ja H-st, kes seda näha ei oska ja võib-olla ei jõuagi ära oodata, kui lihtsad asjad neile meeldima hakkavad.

Venemaa paistab...

Kanajala koolimaja. Vanaisa esimene kool.

Räpina kirik. Minu jaoks oluline, sest siit ostsin
oma esimese roosipärja, teadmata, mis see õigupoolest on.

10.07. Tavaline ilus päev mänguplatsi ja järvedega, Lasva ja Tamula. Õhtul saadab Kaarel sõnumi, et väljendada pahameelt, et ma ei olnud piisavalt keskendunud, kui ta helistas. Mida sellisele jurale vastata…Ma ei vastagi. Mõtlen, et ma ei hakka enam ennast kunagi õigustama. See ei vii kuhugi ja toodab ainult tüli ja etteheitjat ei veenna niikuinii. Selge on ju, et mul on õigus oma olemusele nii nagu kõigil teistel. Mida siin õigustada ja sõnu kulutada.

11.07. Kohtun Aadu Kadakaga. Esimese asjana ütleb, et olen turskeks muutunud, et kas käin jõusaalis ja kui palju ma kaalun, natuke hiljem soovitab sõltuvussuhtest välja astuda. Mõlemad väljaütlemised segavad mind, aga samas on naljakas ka. Üldiselt pole viga, kuigi aega jääb väheks nagu ikka.
AK-ga kohtumine käivitas taas mõtted kannatusest. Võtsingi kõik läbi, mida kannatamisest arvan. Mitte midagi uut ei avastanud. Kui siis ainult see, et kannatamise teema sobib hästi Vaino Vahinguga.
Õhtul hiljem Kirikumäel. Imeline järv oma heade mälestustega.

Aadu Kadaka ooteruum. Mulle meeldivad need plakatid.

Ma mäletan, kuidas seda filmiti. Meil lubati natuke piiluda. Oli uhke tunne küll, kuigi meil, laagrilastel polnud selle filmiga mingit pistmist.

12.07. Vihma sajab. Lähme koduloo muuseumi ja Evi Tihemetsa näitusele.

Ma ei mäletanud, et Heldur Laretei on teinud graafilised lehed, et illustreerida
rauaajastu elu Tamula ääres.

Inimkond. Inimesed on läbipaistva teibiga lehele kleebitud.

Pärast on ilm küll pilves, aga on väga soe. Kuigi meil pole ujumisriideid käime Tamulas ujumas. Nii hea on. Justkui ei tahakski enam välja tulla.

13.07. Tallinna poole. Karin läheb Sutlemas maha, meie teeme sissepõike Viliverre. Asjad on muutunud. Uus kuur on valmimas, Kaarel annab, et ta on vahepeal oma suure eesmärgi ümber mõelnud ja kohandanud vastavalt oludele. Ta ei suuda elada ilma alkoholita. Tundub, et AK-l on õigus. Alkoholismist pole võimalik vabaneda ja kaassõltlusest pole pääsu, kui otsustavalt ei lahku. 

Aga no mida? Alkoholi kuritarvitajaga on kahjulik koos elada muidugi, aga kõik need asjaajamised. No ei, ma ei suuda. Kannatus on igal juhul. Sellest pole pääsu.

Vaatame, eks paistab. Mul on ikka veel naiivne usk me oleme, kuidagi erilised ja meie puhul on kõik hoopis teisiti, kui tavaliselt tõenäoline on.

100 kilo kaaluv kuur, mis on vaja paika tõsta.

Roosa periood FF-i elus.
Nii prillid kui vanker kuulusid varem E-Le.

UUE MAAILMA LÄVEL

Äripäeva kirjastus saatis raamatuid, mida ma ei tahtnud, aga ei olnud ka keeldunud. Õnneks saab neid valutult tagastada.

Tahtsingi seda teha hakkasin T1 juures teed ületama. Esimeses reas sõitva juhiga sain silmkontakti, teisest reast sõitis välja üks Audi. Peatus napilt minu kõrval. Ma ei tea, mida need juhid mõtlevad, kes näevad, et teise rea juhid seisavad. Et seisavad, kuna pole tahtmist sõita või. Ei tea.

Üks ääretu põgus hetk tundsin kahetsust, et ma ei jäänud auto alla. Oleks ometi mingi vaheldus, kui mitte päris lõpp. 

Olen õnnelik ja eluga rahulolev inimene. Millest siis need ajutised meelesegadus hetked? Miks ma ikka igatsen enneaegset surma, kuigi aega ja kohustusi on veel küllalt?

Meenus Ellen Niidu luuletus "Uus maailm", kus ta seisab väikeste poiste emana oma kodu ukse taga ja viivitab sisse minekuga. Ma olen seda tunnet tundnud. Natuke hirmu ja natuke jõuetust, tahtmist põgeneda...

Kui jaksaks meeles pidada seda optimistlikumat nooti, mis luuletuse lõpu poole saab valdavaks, siis saab ikka hakkama ja on võimalik väga palju rõõmu kogeda. 

Mis mõte sellel kõigel on, muutub ka selgemaks.

Ja mitte millegi vastu ei vahetaks, midagi ei kahetse.

Kui tulen õhtuti koju igapäevaselt töölt

toidukraam käeotsas

üles, üles, üles 

mööda armuta astmeid 

läbi rähmase lambiga trepikoja

luitunud seintega, vana

Siis kuulen ma poolele teele

uue maailma mürinat ülal

uue maailma jubeenergilist kirgamist

Ma aeglustan sammu

ma tõmban hinge

viivitan.

Aiman, kuulen ja tean:

meie elutoa vanal vaibal

ajast aetul

ja kurjasti kulunul,

on mu pojad laiali kallanud uue

maailma koostisosad

tohutuks kaoseks ja kuhilaks.

Ma seisan, käsi lingil.

Ma kuulatan, ärevus kurgus.

Siinsamas,

minu maailma sees,

kujuneb, käärib,

raksub ja undab,

sünnib ja saab

mu jõnglaste uus maailm.

Ei ole nii kindel,

kas võin avada ust

ilma et tulvaks välja

ilma et mataks mind ära

enese alla see uus

poistest, kruvidest, poltidest

mutritest, seibidest,

traadipasmastest

haamritest, võtmetest

autodest, pabermütsidest

peaehtesulgedest

meredest, laevadest

lennukeist, pöörastest pingetest

arutuist seoseist

tinisev, helendav, lendav...

Paljukest saan seal muuta

mida minema visata

mida käänata omatahtsi

Tasa avan ma ukse

astun salaja sisse,

toetan köögipingile toidu,

millest peab saama jõudu uus maailm,

mis seal kohub.

Muud ma ei saa 

Muud ma ei saa, kui ehk veel

pista kääriva kuhila sisse

paar südamemõtet,

paar sädemesõna.

JÄRELE KATSUMINE

Ester ütles pärast trenni, et läheb Rimist läbi vett ostma. 

Olgu pealegi, aga mina kiirustan koju poiste juurde. Trenn venis niikuinii pikemaks, kui oli planeeritud ja koju jõudmine lükkus ka selle võrra edasi. 

Olin juba tükk aega kodus olnud ja jõudnud ajuti muret tunda ka Estri pärast, kes polnud ikka veel tulnud. Ma ei jõua ju pidevalt ühe asja pärast muretseda, sest kogu aeg tuleb uusi asju peale, millega on vaja kohe tegeleda.

Lõpuks ta tuli. Minust poolteist tundi hiljem. Läks sõnagi lausumata oma tuppa. Meil tuli poiste magama panek peale ja nii ma ei jõudnudki uurida, miks tal nii kaua aega oli läinud.

Ester on tubli. Ärkab ise hommikul ja planeerib väga edukalt oma aega. Esmaspäeva hommikul ta ei ärganud. Proovisin teda äratada, ainult pomises midagi vastuseks. Kolmanda korra ajal alles ütles arusaadavalt, et tal on paha olla ja kooli ei taha minna.

Mina olin nördinud ja arvasin, et küllap ta on hilisööni telefonis chattinud või midagi sellist, kuigi pigem paistab, et ta on kohusetundlik ja püüab teha kõik, mis vaja õigel ajal. Alati muidugi ei jõua tubli olla ja juhtub ka tal, et aeg kulub ettenägematult kiiresti käest.

Kaarel küsis minult: "Kas ta siis sulle ei rääkinud, mis eile õhtul juhtus?"

Kaarel käis õhtul veel poes ja oli Estriga ukse peal kokku sattunud.

Mida siis oleks pidanud rääkima? 

Olid mingid poisid olnud, kes tahtsid teda filmida ja olid jälitanud.

Jalad läksid nõrgaks ja tekkis tahtmine õhku ahmida. Hirm ja jõuetus haarasid minust võidukalt kinni. Sa ei saa mitte midagi teha, et oma lapsi kaitsta!

Pärast kui Kaarel ja Joosep olid läinud lasteaeda ja tööle ja Frank oli hetkeks oma tegevustesse süvenenud, lasin kujutlusvõime lahti ja nägin, kuidas need on Estri oma kooli poisid, kes teda süstemaatiliselt ahistavad. Kõik tema klassikaaslased on ta vastu, tal pole ühtegi sõpra, vanematega suhtlemine rõhutab veelgi enam tema väljatõrjutust. Ta masendub, muutub järjest depressiivsemaks, kaotab oma jõu ja energia ja ongi kõik. Kõik on rikutud. Mina emana ei saa mitte midagi teha muud kui jõuetult pealt vaadata oma tütre hääbumist.

Haledushetk möödas, laskus mu peale püha viha. Ma kirjutan õpetajale, direktorile, võtan ühendust teiste vanematega. Teen üldse kõik, et oma tütart kaitsta. Keegi ei tohi tema elu ära rikkuda!

Plaaniga ei saanud enam edasi minna, sest Frank tuli ja esialgu oli vaja tegeleda tema pisikeste probleemide ja huvidega. 

Hiljem, kui Ester oli ärganud, ja ta mulle mõnevõrra tõrksalt eile õhtul juhtunust jutustas, selgus, et kõik polnud hoopiski nii nagu mina olin kujutlenud. Need olid olnud täiskasvanud inglise keelt kõnelevad mehed ja väga võimalik, et kõik see filmimine ja jälitamine oli talle ainult tundunud ja võib-olla oli tegemist juhusliku kokkusattumisega. Väsinud on ta lihtsalt, sest õppida on palju ja eilsega pole sellel midagi pistmist.

Tore. Tundsin suurt kergendust. Ma olen mõelnud, mida tunnevad vanemad, kui nad peavad kaitsma oma lapsi, keda kiusatakse ja kui raske on kõige sellega kõigil toime tulla veel aastaid hiljemgi. Nii et minu jaoks oli see suur kergendus, et sel korral veel mitte. See ei olnud meie karikas.

Teatavat rõõmu pakkus mõistmine, et kuigi ma ei puutu enam tihedasti oma teismeliste laste probleemidega kokku ja pigem nad ei jaga minuga oma mõtteid ja tundeid sügavuti ja enamus aega olen hõivatud väikeste poistega, nemad on kuskil taustal ja ma olen nad nagu unustanud, siis nüüd nägin, et minu kiindumus suurte laste vastu on endiselt põletavalt kirglik. Kui neile liiga tehakse, siis on see mulle talumatult valus ja tingib vältimatult tahtmise võitlusesse tormata.

Vastuseta jääb siiski küsimus, mis saab siis, kui on vaja instinktiivselt tegutseda. Kui on sekundi murdosa küsimus, kas lapse elu või minu oma, siis kuidas mu keha otsustaks? 

Ega ma tegelikult tahakski seda vastust teada ja loodan, et järele katsumist ei ole ette nähtud. 

 

KADEDUS

Avastasin, et olen kohutavalt kade oma suurte laste peale, kes sõidavad ülehomme Normandiasse ja Londonisse. Muidugi ma olen rõõmus nende pärast ja lõputult tänulik vanaemale, kes selle reisi neile võimaldab. Südamest loodan, et neil on tore! Järgmine aasta võib-olla saame jälle kõik koos kuhugi minna. Siis on F-l ka juba jalad all ja ta pole enam nii tundlik kõige uue suhtes.

Avastan ka üha enam, et kõik tegelevad ümberringi millegi suurepärase ja vajalikuga. Loovad midagi, teostavad ennast ja toovad samal ajal ühiskonnale kasu.

Mina samal ajal olen läinud lihtsama vastupanu teed ja andnud kogu vastutuse üle oma lastele ja nende tulevastele suurtegudele. Olles seda selgelt endale teadvustanud, on siiski imelik tunda võbelevat ja pisut isegi mürgitavat kadedust, kui kuskil keegi teada annab, et midagi on teoksil.

Lühidalt, kõik teevad midagi, kõik käivad kusagil, ainult mitte mina...

MÕNED NUKRAKSTEGEVAD TÄHELEPANEKUD

1. Vaatasin filmi Merle Karusoost. Näidati tükikesi tulevaste lavastajate tunnist. Neil oli seal vist ülesanne kirjutada oma vanavanemate elust okupatsiooni algusaastatel. Siin on katkend filmist.

Küllap tal ongi õigus, et me kõik oleme kollaborantide kasvatatud ja Nõukogude inimese mentaliteet lööb aeg-ajalt siiani välja. Rikutud inimesed.

Teisest küljest - juhul, kui Karusoo mõtleb seda kuidagi etteheite ja halvustavana, kuidas siis oleks saanud teisiti teha? Aga võib-olla ta lihtsalt  nendib tõsiasja ja paratamatust. On nagu on. Kollaborant on nii kole sõna, et teeb väga kurvaks.

Ma ei tea, mida minu omad tegid. Sellest ei räägitud eriti ja ma ei osanud küsida. Äkki nad ei olnud tublid sirgeselgsed eestlased, kelle üle nüüd, praegusel ajal uhkust tunda? Ilmselt mitte. Küllap olid kollaborandid. Vastasel juhul, vaevalt mind muidu olemas oleks. 

Aga mil määral ja kui sügavalt - ei tea.

Kaheksakümnendate lõppu ja üheksakümnendate alguses, kui ma olin veel täiesti laps, mäletan, et olin innustunud ja tulihingeline eestlane. Korraga ma sain teada, et oleme elanud okupatsiooni all ja on olnud üks hoopis parem Eesti kunagi, aga ma ei suuda meenutada, kuidas suhtusid uude aega vanaema ja vanaisa?

Kas nad olid kahtlevad? Kas nad tundsid hirmu? Või olid rõõmsad?

2. Pere ja kodu fb-lehel on olnud paar artiklit, milles mõned emad võtavad sõna sõja teemal. Noh, et kuidas ennast kaitsta vaimselt ja kui vaja ka päris reaalselt. Selles pole midagi kurvastavat, kui asja arutatakse. 

Minu jaoks olid kurvastavad järeldused, milleni jõuti. Nad ei taha, et sõjast nii palju räägitakse. Nad ei taha sõjast nii teada, et koledad videod või pildid ette hoiatamata telekast neile kaela sajaks. 

Keegi ei taha ootamatut kurjust oma elu, aga nii need asjad paraku käivad.

Ma ei saagi aru, miks ma kurvastan, et keegi tahab enda ja oma lapse vaimset tervist kaitsta ja vaadata telekast ja internetist ainult ilusaid asju? Mis see üldse minu asi on, kuidas teine inimene ennast kaitseb? 

Ei saa aru, mis mul viga on. Arvatavasti ma kardan unustada teiste valu, sest nii on mugav.

Samas, mida see ikka aitab, kui ma igast kanalist endasse sõjaõudusi imen ja värisen mõttest, et rahulik elu on üürike ja pigem muinasjutt. Suutmatus elada käesolevas hetkes, mil kõik, minu jaoks isiklikult, on väga hästi, on samuti kahetsusväärne ja kurvastav asjaolu.

Küll me siis väriseme ja sureme, kui õige hetk tuleb.

3. Hoopis teise klassi kuuluv teema: juuksed. 

Ma ei ole enam väga kaugel sellest, et käärid kätte võtta ja nad ise ära lõigata ja pärast masinaga nulli siluda. Pikad juuksed on minu jaoks nii võõrad ja ebameeldivad. 

Olid.

Nüüd, 24.04.2022 on nad läinud. Täna hommikul helistasin suvalisse salongi ja panin aja kinni. 

Tüüpiline juukselõikushoog, mis aeg-ajalt peale tuleb ja mis kunagi hästi ei lõpe... 

See ei olnud ju minu juuksur ja pealegi me tahtsime ju Missale jõuda. Kell oli juba 10.

See juuksur oli küll väga kena ja lahke, aga võõras inimene ei söanda nii radikaalselt tegutseda, nagu ma tahaks. Küll tal oli kahju mu juukseid ära lõigata ja nii lühikeseks ja niisugust vormi ma ei saanudki nagu mulle oleks meeldinud. 

Ise kiitis pärast, et muutis mind 10 aastat nooremaks. Mu Jumal, kui vana ma siis välja paistan, et mind peab nooremaks kujundama?! Milline piin on juuksuris käimine...

Kunagi jõuab aeg, kui ma ei lähegi enam. Ostan korraliku masina ja ajan regulaarselt paljaks. Nii nagu kunagi 20-ndates eluaastates. Praegu ma ei ole veel valmis.

Andesta meile, Issand, kui kätest, mis Sa lõid hoolitsemiseks, on saanud surmariistad.

Keegi tõlkis eesti keelde paavsti palve, mille on kirjutanud Napoli peapiiskop.

Oo Jeesus, Jumala poeg, halasta meile patustele.
Oo Jeesus, kes Sa sündisid pommide all Kiievis, halasta meie peale.
Oo Jeesus, kes Sa surid oma ema kätel Harkivi varjendis, halasta meie peale.
Oo Jeesus, Sind, keda saadeti 20-selt rindele, halasta meie peale.
Oo Jeesus, kes sa ikka veel näed relvastatud käsi oma risti varjus, halasta meie peale!
Andesta meile, Issand,
kui me pole aru saanud naeltest, mis me Sinu kätest läbi lõime, kui me joome nende surnute verd, kes on relvade poolt puruks kistud.
Andesta meile, Issand, kui kätest, mis Sa lõid hoolitsemiseks, on saanud surmariistad.
Andesta meile, Issand, kui me jätkame oma venna tapmist, kui me jätkame nagu Kain korjates põllult kive, et tappa Abel. Andesta meile, kui me näeme vaeva, et õigustada kurjust, kui me oma valuga põhjendame oma tegude kurjust.
Andesta meile see sõda, Issand.
Oo Jeesus Kristus, Jumala poeg, me anume Sind: peata Kaini käed!
Valgusta meie südant,
ära lase teoks saada meie tahet,
ära jäta meid meie tegusid tegema.
Peata meid, Issand, peata meid.

Väga ilus ja väga valus. Eriti palve algus. 

Vennatapu jutt mulle ei meeldi. Häirib see, et neid mõrtsukaid saab, ja kristlasena isegi peab, nimetama vennaks. Olgugi, et Kainiks. Ma saan aru, et olen liialt emotsionaalne, aga mulle tundub, et Kain on liiga hea, et Putini vägesid temaga võrdsustada. Mulle tundub, et Putini puhul on tegemist ikka puhta kuradiga. Kuigi selge see, et Kain ka ju toimetas koos saadanaga ja tegi maksimaalselt kurja, mis ta sel hetkel teha sai.

Ukraina ja venelaste vennasrahva jutt pole üldse jutt ega asi. Praegu märatseb venelane küll Ukrainas, aga tegelikult ta sõdib kõigiga, kes temast on Lääne pool. Me pole küll ju kuidagi vennasrahvad.

Kujundina palves on muidugi Kaini võrdlemine Putini ja tema vägedega ilus. Pealegi pole vene soldanitel ja nende peredel ja ülejäänud rahval muud süüd, kui et nad Putini võimule on lasknud. 

Kuigi ka see süü on väga, väga suur. 

Näha ukrainlaste veriseid kannatusi online-is ja samal ajal kuulata Putini ja tema kamba reaalsust peapeale pööravat jura, siis valdav tunne on häbi. Lihtsalt nii häbi on. Ma ei saa aru, kust see tunne tuleb. Mina isiklikult ja otseselt ju ei ole midagi valesti teinud. Korraks tuli pähe naljakas mõte, et häbi tuleb sellest, et ma pole piisavalt palvetanud. See oleks ainuke, mida ma rohkem oleks saanud teha.

KÜLALISED JA PIME HETK

Täna käisid meil külalised: üks väike poiss ja tema ema.

Poistel - neid oli kokku neli, oli lõbu laialt. H oma nägu ei näidanud, istus oma toas arvutis ja ootas, millal juuksurisse minna. J ja A mängisid kenasti koos. Ilus oli vaadata. F jälgis neid oma tekilt ja suhtles ka poisi emaga.

Poole ühe paiku hakkasid ära minema, et õigele rongile jõuda ja et mina saaks oma pisipoisid päevaunne sättida. Just nagu alati.

F oli pööraselt väsinud, aga magama kuidagi ei jäänud. Tal on meie lastest kõige tundlikum närvisüsteem. Enamasti pärast külalisi või kuskil võõras kohas käimist saab ta närvivapustuse ja elab seda välja lohutamatult karjudes. Eks ma iga kord loodan, et sel korral on ta küpsem või uusi muljeid ei saa liiga palju ja karjumist ei tule. Mõnikord ei tulegi ja elu on tavaline.

Täna oli karjumine. Ja kuidagi iseäranis lohutamatu. Ma ei tea, kas F kisast või oli ka J üleliia erutatud külas käinud poisist, et ta koguni kaks korda järjest tuli voodist välja märgade pükstega. Küll ma siis olin pahane, sest muidugi ma arvasin, et ta tegi seda meelega, et tähelepanu saada. Muidugi tegi meelega ja muidugi oli tal vaja mind. Mina aga tegelesin "välja lülitamisega", et mitte hoolida sellest, et ma ei suuda oma kõige väiksemat poissi maha rahustada. Ja siis tuleb J oma märgade pükstega...

Nagu saaksid nemad midagi sinna parata, et nad erutuvad asjadest ja sündmustest, mis neile väga meeldivad.

Nagu saaksin midagi parata, et ma ei suuda ennast kontrollida. Ja et see tuleb nii järsku, et isegi ei saa aru. See ootamatus on hirmuäratav. Olen tükk aega jumalast rahulik, peaaegu et täiesti tuim ja pole ühtki märki, et võiks plahvatus tulla. Ja järgmine hetk ma taipan, et ma olen oma viha lastele liiga palju näidanud ja nad on seda kartnud. Kui ma seda näen, siis ma kardan ise ka, sest mis siis kui ma teen enese teadmata midagi meeletut ainult selle ühe "pimeda" hetke jooksul. Koledaid asju on inimeste sees. Millegipärast ma ei arva, et ma oleks väga erandlik oma kurjusesööstuga. Mulle on öeldud, et oluline on, mida sa teed järgmisel hetkel, sest ei ole tõenäoline, et "pime hetk" jääks üldse tulemata. Seda juhtub elu lõpuni.

Mida siis teha järgmisel hetkel?

Vastus on: paluda andeks. Kõigilt asjasse puutuvatelt, ka Jumalalt.

Ps. Vanaisal on täna juba 12. surma-aastapäev.

Alustuseks üle 7 aasta ja uue aasta alguse puhul

Alustuseks lugesin siit ja sealt mõnda oma vana postitust. Mõni neist pani imestama, et kas tõesti oli nii ja mis mõttes? Kas tõesti mina olen nii mõelnud... Mõni kirjutis jällegi kinnitas: olemus ei muutu. Mõni tõi liigutusest pisara silma. Eriti need, mis olid laste kohta kirjutatud. Nüüd on nad juba suured... Kui hea, et ma olen kirjutanud ja jäädvustanud. Mõtlen ikka, kui olen vana ja täitsa üksi, siis on hea lugeda ja pilte vaadata: millised me kord olime ja mida mõtlesime. Juhul kui selline tulevik peaks mulle määratud olem, siis valmistun juba praegu. Või ma ei tea, mille jaoks ikka muidu päevikut pidada. Ikka et mäletada.

Nende 7 või pigem 9 aastaga (tõsiselt võetavad postitused jäävad nii kaugele) olen muutunud märgatavalt pehmemaks. Mõnda mõtet praegu üle lugedes, hakkab hirmus, kui inetu ja samas ma ei mõista, milleks selline avameelsus. Kelle jaoks? 

Aga praegune pehmus meeldib mulle. Tahaksin olla leebe, aga kardan, et see välja küll ei paista. Üks on kindel, et lastesse on suhtumine muutunud. Enam nad "ei söö mind elusalt" ega "röövi mu noorust", kuigi nüüd neid on kokku juba 4 ja seda oleks neil lihtne teha, kui ma laseks. Kõige lihtsam mitte lasta, on mitte vastu sõdida käesolevale hetkele. See aeg, mis parasjagu on, on kõige parem, olgugi see objektiivselt vaadatuna hirmus. See on parim sellepärast, et ta on ja mul on võimalus selles olla ja teha midagi head selles Issanda abiga.

Ja-jah, Issanda olemasolu minu jaoks on üks suur uus asi ja erinevus võrreldes varasemaga. Me pole küll täies koosseisus katoliiklaseks saanud, aga suures osas. Kahetseda pole midagi. See on palju muutnud ja uusi võimalusi avanud minu jaoks. See on ka üks põhjuseid, miks ma blogimise omal ajal lõpetasin. Kirjutamine on hea vahend, et end paremini mõista. Blogimine on hea teraapiavorm. Paar aastat oli üks tõsiseltvõetav "kirjasõber". Tänu temale muutus palju asju, kuigi mitte pauguga, vaid pigem elu võttis teise suuna. Taipasin avada uusi uksi.

Sublimeerisin oma kirjutamistungi talle. Üks hetk sai kõik ära kirjutatud, aga vajadus end väljendada on siiski alles. Sellepärast jätkan blogimist. Ma ei kirjuta ühelegi inimesele, kuid kui keegi loeb, siis olgu. Muidu aga on mu kirjad adresseeritud Jumalale. 

Leidsin ootamatult Õnnepalu "Palgast", et ka tema kirjutab Jumalale. Kellele siis veel. Muud sarnasust selles osas pole ka. Mul on ikka kange tahtmine oma Jumalat kirjeldada ja nimetada. Tema vist kardab, et see võib viia fundamentalismini ja vagatsemiseni. Nagu ta ütleb "mõned Eesti katoliiklased" (lk 209). Ma arvan teadvat, kellest ta räägib ja loodan, et ma pole üks nende seast. Mitte selline, kes teab, kuidas on õige uskuda ja oma usku näidata. Ei, seda ma ei tea üldse. Sellepärast tundub mulle väga ilus see "sügav lapsesüdame usk", mis ei saa mitte kunagi eksida. Olgu pealegi seda katmas need kurjad kihid, mis õigust taga ajavad. 

Mulle meeldib see peensusteni lihvitud liturgia ja Kiriku õpetus ja eriti ei huvita on see vagatsemine või mitte. Jumal teab. Kellelegi seda toppima ei lähe, aga samas ei kavatse ma ka varjata, kuidas ise oma usku oma tavalises elus elan. Eksin niikuinii. "Kas on võimalik, et Jumala juurde viib mõni teine tee kui eksitee?" (Palk, 210)

Ma vist tsiteerin meelevaldselt ja kontekstist rebitult seda raamatut. Tegelikult on seal peaasjalikult muust juttu kui Jumalast. Lihtsalt on väga hingelähedane, mis ta seal usust kirjutab. Kõik muu ka, nii et tegelikult on see raamat eelmise aasta suurim lugemiselamus. 

Kohe "Kättemaksu" järel.

Aga uue aasta sooviks on: rohkem mõelda!

See tähendab siis, et pingutada, et ma püsiks suurtel lastel fookuses, sest see võib-olla aitab neil paremini kurssi hoida, kui emme ikka järge peab.

Väikeste poistega on praegu lihtne - oleme jäägitult teineteise omad niigi. Mul on väga suur aukartus nende väikeste inimeste ees. Mõtelda! - mulle / meile on nad usaldatud, et me aitaksime neil saada nendeks inimesteks, kelleks neil on kõige rohkem eeldusi saada. Et nende potentsiaal saaks maksimumi lähedal realiseeritud. Nii ma küll lastest ei mõelnud 15 aastat tagasi... 

Tahaks tõsisemalt pühenduda kirjastusele. 

Vaadata, kas minu investeerimisplaan on jätkusuutlik. See võib-olla ei tule veel välja, aga vähemalt hoida strateegiast kinni. Eks saab näha.

Tahaks maalida ja vaadata, kas mul on veel võimalik natuke areneda.

Umbes nii võiks selle aasta plaan olla. Väga üldine küll, aga eks saab alati täpsustada.

ÜKSINDUSEST

Kuulsin, et Tõnu Õnnepalu uus raamat on üksindusest. Sellest nad on ju kõik tal olnud. Ühes päevikus oli juttu ka sõjast, et varsti ilmselt tuleb või siis natuke hiljem. Kole sõjahirm on mul ka sees millegipärast. Hirmuga segatud ootus. Kui midagi kohutavat peab tulema, siis tulgu see võimalikult ruttu. Tegelikult ma ei mäleta enam, kas ta on midagi sellist kirjutanud, aga ise ma ei ole ka nii mõelnud. Võib-olla tuli see Viivi Luige Ööülikooli saatest. Tahaks üle kuulata.

Aga et siis üksindusest. Õnnepalu üksindus on ilmselt midagi muud, aga mulle tundub, et teatud piirideni ka mulle mõistetav ja kogetud. Üldse vist kõigil. Ega ta asjata nii populaarne rahva seas ole.

Aga et siis üksindusest.

Tänavu saatsin mitu jõulukaarti, isetehtud ja puha, aga keegi ei reageerinud eriti. See teeb kurvaks, kuigi mida on siin kurvastada, kui ma ise olen kõik teinud heast tahtest ja puhtast südamest. Ülejäänu on ju vabadus, aga ikka on kuidagi nukker. Olgu pealegi. Pealegi, ma pole päris õiglane ka.

Eile õhtul tundsin, kuidas keegi mind mu perekonnast ei kuula lõpuni. Lihtsates, olmelistes asjades. Ei K ega ka suured lapsed. Nüüd ma enam täpselt ei mäleta, mis asjad need õigupoolest olid. Üks oli igal juhul see, et tahtsin seletada, miks ma arvan, miks ma ei tunne ennast alandatuna, kui avaneb võimalus küsida gaasi- ja elektritoetust. Et miks see ei käi mulle uhkuse pihta. Seda mõtet ma lõpetada ei jõudnud.

Tahtsin E-le öelda, mida minu ema mulle esimese asjana ütles, kui mind nägi esmakordselt paljaks aetud peaga. Ma ei saanud seda teha. Ta jalutas enne minema, kui jõudsin rääkida, kuidas minu ema esimese asjana purtsatas: "Kui kole!"

Mul on saatanaga sama nahk - uhkus. Tundsin, et olen häiritud. See on see uhkus ja see ongi see riivatud enesearmastus, millega pole midagi peale hakata ja mille vastu peab elu lõpuni võitlema. Igav ei hakka. "Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks, kuid mida teised ei märka." (Vagu, 714)

Aga jah, E on eile õhtust juusteta. Minust 5-6 aastat varem. Oma käega ajasin maha. Aparaat oli kehvake, aga saime hakkama.

Tahaksin teda maalida. Tema näos, täpsemalt suus on midagi lapsikult toredalt trotslikku. Aga ega ma  oskaks ilmselt.

H kallal pusin juba mitmendat kuud, minu tempo muidugi pole kõneväärt. Vahepeal seisis töö nädalate kaupa. Alles viimastel päevadel olen jätkanud. Ikka ma ei tea, kas on nüüd tema pilgus seda ärevust ja ja isekat õiglusejanu, mida otsisin...

Pilt on peaaegu valmis. Kutsusin teda vaatama, aga muidugi ta keeldus - ei huvita, ei taha...

Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks. 

Üksi jäävad nad ka.

Isegi kui ma kõik kaotan...

Isegi kui ma ainult osaliselt kaotan sellest, mis või kes, on minu oma, siis ma arvan, et ma ei suudaks hoiduda kibestumisest ja parandamatust lootusetusest. Võiks ka öelda, et siis ma kaotaks Jumala.

„Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ii 1:20,21)

Iiobiga juhtunu üle võib kuni elu lõpuni mõtiskleda oma elu taustaks või siis sinnamaani, kuni päriselt midagi halba juhtub. Minuga ei ole veel juhtunud, aga üleeile peaaegu, et oleks võinud juhtuda.

Õhtu hakul oli vanalinna asja. Arvasin, et oht varitseb meid eelkõige katustelt langevates jääkamakates, aga ei, hoopis alt poolt. Bremeni käigu ja Vene tänava nurgal, Nikolai kiriku juures libisesin nii, et kukkudes tõmbasin ka vankri ümber. Just enne, kui mu pea vastu jäätunud lumehunnikut kopsas, kuulsin, kuidas minu kõrval oli üks grupp noori, kellele räägiti midagi põnevat Tallinna vanalinna asukatest. Keegi olla korstna kaudu põgenenud, kuid väga ruttu kinni püütud, sest ta olla olnud silmapaistvalt tahmane. Järgmine hetk olin pikali maas ja peas ainus mõte, mida ma ka nii valjult, kui suutsin, hüüdsin: „Kus laps on? Kus laps on?" 

Püsti rabeledes otsisin oma laiali lennanud asjade seast F-i. Meeleheitlikult otsisin, aga teda ei olnud. Milline suur kergendus selle lühikese hetke jooksul. Tähendab, halvimat ei olnud juhtunud: minu 4-kuune imikuke ei olnud pea ees vastu jäätunud tänavasillutist lennanud. Ja ma joobusin tänulikkusest selle eest. Kui vaatasin vankrisse, keegi oli juba jõudnud selle õigeks tõsta, nägin F-i uniselt silmi pilutamas. Jumal tänatud - laps oli kukkumise ajal vajunud kondli põhja ja vist kaitses teda välja pudenemise eest ka turvakaar. Kõik lõppes hästi. Titeke on rõõmus ja heas toonuses, minul on ainult kael kuidagi imelik ja kerge muhk peas.

Ja kuna kõik on nii hästi, siis muidugi on lihtne kerge südamega võtta juhtunu üksipulgi läbi ja vaadata, mis sealt paistab. Peale selle, et linn siiski võiks ise linna tänavaid hooldada ja mitte jätta seda kinnisvara omanike kohustuseks. Kuidagi tundub, et linn võtaks oma kohustust tõsisemalt. Ei tea.

Veel nägin ma, kui kiiresti tekib viha ja kaob usk ja lootus, juhul kui ei lähe nii nagu ma tahaksin, vaid ootamatult sootuks teisiti. Selle lühikese, kolepika hetke ajal, kui ma taipasin, et kukun ja tõmban ka vankri kaasa, mis tähendab ilmselt seda, et laps kukub vankrist välja. Kukub suure hooga pea ees jää peale ja mul ei ole teda enam. Sel hetkel ma vihkasin „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!", sest kuidas Ta tohib lasta midagi sellist mulle juhtuda!

Muidugi Ta tohib ja muidugi Ta laseb veel hullematki maailmas juhtuda. On alati lasknud ja laseb ka edaspidi. Sinna pole midagi muud teha, kui kas ainult alistuda ja uskuda, et millestki väga halvast, mida Ta on lubanud, teeb Ta midagi väga head. Teine võimalus on alistuda ja vihata. 

Ei tahaks järgi proovida, kuidas minuga oleks, kui kõik oleks tõeliselt halvasti ja mult võetakse see, mida praeguse hetkeni nii heldelt on antud. Ei tohiks ka liiga palju selle üle mõtiskleda, sest igal hetkel on oma arm või and, et halvaga hakkama saada. See aga selgub alles sellel hetkel, kas suudad seda armu vastu võtta.

Oh, Sa minu heldene põhjatu Jumal küll!

KUIDAS TEADA, MIDA PÄRISELT VAJA ON

Tütrekese silmad on aastaga pooleteise miinuse võrra viletsamaks jäänud. Nüüd on -5 ja vasak -4,25. Ise ta ohkas kergendatult: "Õnneks mitte nii halb kui emmel." Minul oli 13-14-aastaselt mõlemad silmad -8 ringis. Ega ma täpselt ei mäleta ka. Oli palju ja prilliklaasid olid nagu pudelipõhjad ja ilma prillideta oli maailm nagu värvilaikudest udu. Nüüd mul on juba 15 aastat tagasi opereeritud silmad ja näen siiani suurepäraselt. Vahel tundub, et võib-olla hakkan varsti tahtma plussklaase. Ei tea - eks paistab. Eks paistab ka, millal E saab operatsiooni teha või läätsi kandma hakata. Praegu veel mõnda aega mitte. Mõnda aega oleme veel prillipoe kliendid.

Eile valis E uued raamid ühest poest välja ja sai lisaks ostuarvele kaasa talongi, mis ütleb, et kui kuu aja jooksul osta samast poest veel ühed klaasid, saab raamid tasuta. Selline osav, tekitatud vajadus ja tarbija mentaliteedi kasvatamine. Iga hinna eest on vaja müüa. Ja ongi vaja, ilma irooniata, sest muidu sureb ära.

Müüa asju, mille järgi on tekitatud vajadus. Hakkasin selle peale mõtlema ja see tegi kurvaks, et mina ka pean osalema selles rattas. Kui ma nüüd väikest viisi tegelen kirjastamisega, eks ole ka siis valitud raamatuid, mis pole kuigi südamelähedased ja on meie lehel rivis kasumi teenimislootuses. Ja mitte sellepärast, et nendeta lihtsalt edasi enam elada ei saanud. 

Kuidas saaks nii, et tung ellu jääda ei varjutaks päris-päris sisu. Või noh, eks see ellujäämisvajadus ole sama päris, kui kõik muu. Keeruline.

15-AASTANE

Pesumasin läks lõplikult katki neljapäeval. Päev otsa pesi üht masinatäit, kuni lõpuks alla andsin ja märjad asjad välja võtsin. Masin jäigi vett täis. Ta oli juba ammu ähvardanud tegutsemise lõpetada, aga kuidagi saime ikka hakkama. Olin otsustanud lasta tal olla oma roostetuste ja suure elektri tarbimisega nii kaua, kuni enam kuidagi ei saa. Nüüd ei saanudki enam. 15 aastat oli teenitud, nüüd pidi aitama.

Neljapäeva õhtu vabad tunnid kulutasin uue masina otsimisele. Masin ei tohtinud olla liiga kallis, pidi olema tuntud kaubamärk, et oleks lihtne vajadusel parandaja leida, pidi olema A-energiaklass ja ma ei tahtnud ka, et mahutavus üle 7 kilo oleks. Kulus tunde enne, kui sobiva leidsin ühest elektroonika poest. Selliseid masinaid on neil parasjagu 2. Üks Viljandis, teine Narvas, nii et mingit põhjust polnud loota, et sel nädalalõpul juba saab pesu pesta. Tarneajaks öeldi 1-4 päeva.

Täna tuli 15-aastane H kurtmisega, et kõik riided on mustad. Seletasin nii ja naa, kuid lõpuks jõudis asi ikka tülini välja. Tema süüdistas mind, miks masin pole kohe kohal, kuidas ma pole olnud piisavalt ettenägelik ja masinal just sel hetkel katki lasin minna ja mina vihastasin, et ta nii rumal ja nii empaatiavõimetu on. Ma ei saa ju ometi kahe titega poest poeni sõita ja otsida sobivat masinat, mille kohe saaks kätte. Või noh, saaks, aga oleks väga vaevaline. Milleks siis internet on. Masina ostmine oleks muidu ju lihtne, aga mitte siis, kui ei taha osta üle 1000 eurost asjandust ja isegi mitte 700 või 600 eurost, kuid samas peaks olema A-klass. Eks tehku ise proovi ja siis jauraku. 

Ega see vihastamine hea ole. Aga sel hetkel hakkas kuidagi kahju endast, et mind ei väärtustata või midagi sellist. Mina ohverdan oma vähesed vabad hetked olmeprobleemide lahendamisele, hoian seejuures hulga raha kokku nii ostmishetkel, kui ka loodetavasti tulevikus elektriarvete näol, aga tema - palun väga - leiab, et ikka on halvasti. 

Aga 15-aastaselt muidugi ei maksagi eeldada, et ta väga taipaks lihtlabasest peremajandusest. Selleks võib kuluda isegi kaks korda viisteist aastat ja kaks pesumasinat ja ega siiski kindel saa olla.

Kas ma võiks uuesti blogima hakata?

Ma ei tea, kas ma võiks. Kiusatus on küll ja olen mõnda aega selle mõttega mänginud, aga kas ma jaksaks?

Küsimus endale...

Alustada võiks päise muutmisest. Olen õppinud palju paremini joonistama, see tähendab teistmoodi.

Või las ta olla esialgu pealegi. Iseenda jaoks olen ikka olnud küps ja tark umbes 60-aastane õpetlane, kes oma mõistuse poolest on kana mis kana. Ja anarhist ikka veel, kuigi selle tähendus on ajas kardinaalselt muutunud.

ÕIENDUS HULLUMAJA SUVEPÄEVADELT.

Mitte et ma väga arvaks nagu minu teatriarvustusi keegi eriti loeb või millekski peab. Rohkem ikka enda jaoks kirjutan. Ja mu jumal, milliseid vigu ma olen võimeline tegema. Milleks mulle üldse kirjutamine?! A kas grafomaan siis hoolib...
Süda ei anna rahu. Kirjutan oma veast, mille tegin, kui olin võtnud sõna Urmas Vadi "Hullumaja Suvepäevade" asjus.
Reegel, mille vastu eksisin: arvustuse kirjutaja peab arvestama, et enamalt jaolt loetakse tema sõnavääksud läbi diagonaalis ja infot ahmitakse pealmistest kihtidest. Seega peaks arvustus olema konkreetne ja ühemõtteline. Kui on soov niiöelda ka filosoofilist, segadust tekitavat, vahtu lisada, siis peab sinna kindlasti lisanduma konkreetne ja ühemõtteline, võib-olla isegi lihtsakoeline lause.
Ma unustasin või osanud lisada oma arvustusele need lihtsad sõnad, et nii Urmas Vadi kui ka Üllar Saaremäe, Vahingust rääkimata, on minu väga-väga suured lemmikud, et mitte öelda iidolid - see on tõesti liiga tugev sõna. Aga mõistate, mis ma mõtlen? Ma olen jõudnud staadiumi, kus ma suhtun neisse peaagu kriitikavabalt.  Aga kuidagi raske on lahmivalt kiita. Või on see nartsissism, et alati peab oma isiklik sügavmõte kaasas käima?
Ja Johannes on ju ikka tegelaskuju? Mitte näitleja!
Ah, see kõik on omal moel nii vahinglik.
Reaalset probleemi pole, aga samas on mõne jaoks elutragöödia. Minu jaoks, eks.
Nüüd on see öeldud. Ükskõik, kuidas see ka teile tundus.
Ilmselt hüsteeriline :)

TÜHI. TÜHI KAUSS.

Autoportree.