Isegi kui ma ainult osaliselt kaotan sellest, mis või kes, on minu oma, siis ma arvan, et ma ei suudaks hoiduda kibestumisest ja parandamatust lootusetusest. Võiks ka öelda, et siis ma kaotaks Jumala.
„Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ii 1:20,21)
Iiobiga juhtunu üle võib kuni elu lõpuni mõtiskleda oma elu taustaks või siis sinnamaani, kuni päriselt midagi halba juhtub. Minuga ei ole veel juhtunud, aga üleeile peaaegu, et oleks võinud juhtuda.
Õhtu hakul oli vanalinna asja. Arvasin, et oht varitseb meid eelkõige katustelt langevates jääkamakates, aga ei, hoopis alt poolt. Bremeni käigu ja Vene tänava nurgal, Nikolai kiriku juures libisesin nii, et kukkudes tõmbasin ka vankri ümber. Just enne, kui mu pea vastu jäätunud lumehunnikut kopsas, kuulsin, kuidas minu kõrval oli üks grupp noori, kellele räägiti midagi põnevat Tallinna vanalinna asukatest. Keegi olla korstna kaudu põgenenud, kuid väga ruttu kinni püütud, sest ta olla olnud silmapaistvalt tahmane. Järgmine hetk olin pikali maas ja peas ainus mõte, mida ma ka nii valjult, kui suutsin, hüüdsin: „Kus laps on? Kus laps on?"
Püsti rabeledes otsisin oma laiali lennanud asjade seast F-i. Meeleheitlikult otsisin, aga teda ei olnud. Milline suur kergendus selle lühikese hetke jooksul. Tähendab, halvimat ei olnud juhtunud: minu 4-kuune imikuke ei olnud pea ees vastu jäätunud tänavasillutist lennanud. Ja ma joobusin tänulikkusest selle eest. Kui vaatasin vankrisse, keegi oli juba jõudnud selle õigeks tõsta, nägin F-i uniselt silmi pilutamas. Jumal tänatud - laps oli kukkumise ajal vajunud kondli põhja ja vist kaitses teda välja pudenemise eest ka turvakaar. Kõik lõppes hästi. Titeke on rõõmus ja heas toonuses, minul on ainult kael kuidagi imelik ja kerge muhk peas.
Ja kuna kõik on nii hästi, siis muidugi on lihtne kerge südamega võtta juhtunu üksipulgi läbi ja vaadata, mis sealt paistab. Peale selle, et linn siiski võiks ise linna tänavaid hooldada ja mitte jätta seda kinnisvara omanike kohustuseks. Kuidagi tundub, et linn võtaks oma kohustust tõsisemalt. Ei tea.
Veel nägin ma, kui kiiresti tekib viha ja kaob usk ja lootus, juhul kui ei lähe nii nagu ma tahaksin, vaid ootamatult sootuks teisiti. Selle lühikese, kolepika hetke ajal, kui ma taipasin, et kukun ja tõmban ka vankri kaasa, mis tähendab ilmselt seda, et laps kukub vankrist välja. Kukub suure hooga pea ees jää peale ja mul ei ole teda enam. Sel hetkel ma vihkasin „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!", sest kuidas Ta tohib lasta midagi sellist mulle juhtuda!
Muidugi Ta tohib ja muidugi Ta laseb veel hullematki maailmas juhtuda. On alati lasknud ja laseb ka edaspidi. Sinna pole midagi muud teha, kui kas ainult alistuda ja uskuda, et millestki väga halvast, mida Ta on lubanud, teeb Ta midagi väga head. Teine võimalus on alistuda ja vihata.
Ei tahaks järgi proovida, kuidas minuga oleks, kui kõik oleks tõeliselt halvasti ja mult võetakse see, mida praeguse hetkeni nii heldelt on antud. Ei tohiks ka liiga palju selle üle mõtiskleda, sest igal hetkel on oma arm või and, et halvaga hakkama saada. See aga selgub alles sellel hetkel, kas suudad seda armu vastu võtta.
Oh, Sa minu heldene põhjatu Jumal küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar