Ester ütles pärast trenni, et läheb Rimist läbi vett ostma.
Olgu pealegi, aga mina kiirustan koju poiste juurde. Trenn venis niikuinii pikemaks, kui oli planeeritud ja koju jõudmine lükkus ka selle võrra edasi.
Olin juba tükk aega kodus olnud ja jõudnud ajuti muret tunda ka Estri pärast, kes polnud ikka veel tulnud. Ma ei jõua ju pidevalt ühe asja pärast muretseda, sest kogu aeg tuleb uusi asju peale, millega on vaja kohe tegeleda.
Lõpuks ta tuli. Minust poolteist tundi hiljem. Läks sõnagi lausumata oma tuppa. Meil tuli poiste magama panek peale ja nii ma ei jõudnudki uurida, miks tal nii kaua aega oli läinud.
Ester on tubli. Ärkab ise hommikul ja planeerib väga edukalt oma aega. Esmaspäeva hommikul ta ei ärganud. Proovisin teda äratada, ainult pomises midagi vastuseks. Kolmanda korra ajal alles ütles arusaadavalt, et tal on paha olla ja kooli ei taha minna.
Mina olin nördinud ja arvasin, et küllap ta on hilisööni telefonis chattinud või midagi sellist, kuigi pigem paistab, et ta on kohusetundlik ja püüab teha kõik, mis vaja õigel ajal. Alati muidugi ei jõua tubli olla ja juhtub ka tal, et aeg kulub ettenägematult kiiresti käest.
Kaarel küsis minult: "Kas ta siis sulle ei rääkinud, mis eile õhtul juhtus?"
Kaarel käis õhtul veel poes ja oli Estriga ukse peal kokku sattunud.
Mida siis oleks pidanud rääkima?
Olid mingid poisid olnud, kes tahtsid teda filmida ja olid jälitanud.
Jalad läksid nõrgaks ja tekkis tahtmine õhku ahmida. Hirm ja jõuetus haarasid minust võidukalt kinni. Sa ei saa mitte midagi teha, et oma lapsi kaitsta!
Pärast kui Kaarel ja Joosep olid läinud lasteaeda ja tööle ja Frank oli hetkeks oma tegevustesse süvenenud, lasin kujutlusvõime lahti ja nägin, kuidas need on Estri oma kooli poisid, kes teda süstemaatiliselt ahistavad. Kõik tema klassikaaslased on ta vastu, tal pole ühtegi sõpra, vanematega suhtlemine rõhutab veelgi enam tema väljatõrjutust. Ta masendub, muutub järjest depressiivsemaks, kaotab oma jõu ja energia ja ongi kõik. Kõik on rikutud. Mina emana ei saa mitte midagi teha muud kui jõuetult pealt vaadata oma tütre hääbumist.
Haledushetk möödas, laskus mu peale püha viha. Ma kirjutan õpetajale, direktorile, võtan ühendust teiste vanematega. Teen üldse kõik, et oma tütart kaitsta. Keegi ei tohi tema elu ära rikkuda!
Plaaniga ei saanud enam edasi minna, sest Frank tuli ja esialgu oli vaja tegeleda tema pisikeste probleemide ja huvidega.
Hiljem, kui Ester oli ärganud, ja ta mulle mõnevõrra tõrksalt eile õhtul juhtunust jutustas, selgus, et kõik polnud hoopiski nii nagu mina olin kujutlenud. Need olid olnud täiskasvanud inglise keelt kõnelevad mehed ja väga võimalik, et kõik see filmimine ja jälitamine oli talle ainult tundunud ja võib-olla oli tegemist juhusliku kokkusattumisega. Väsinud on ta lihtsalt, sest õppida on palju ja eilsega pole sellel midagi pistmist.
Tore. Tundsin suurt kergendust. Ma olen mõelnud, mida tunnevad vanemad, kui nad peavad kaitsma oma lapsi, keda kiusatakse ja kui raske on kõige sellega kõigil toime tulla veel aastaid hiljemgi. Nii et minu jaoks oli see suur kergendus, et sel korral veel mitte. See ei olnud meie karikas.
Teatavat rõõmu pakkus mõistmine, et kuigi ma ei puutu enam tihedasti oma teismeliste laste probleemidega kokku ja pigem nad ei jaga minuga oma mõtteid ja tundeid sügavuti ja enamus aega olen hõivatud väikeste poistega, nemad on kuskil taustal ja ma olen nad nagu unustanud, siis nüüd nägin, et minu kiindumus suurte laste vastu on endiselt põletavalt kirglik. Kui neile liiga tehakse, siis on see mulle talumatult valus ja tingib vältimatult tahtmise võitlusesse tormata.
Vastuseta jääb siiski küsimus, mis saab siis, kui on vaja instinktiivselt tegutseda. Kui on sekundi murdosa küsimus, kas lapse elu või minu oma, siis kuidas mu keha otsustaks?
Ega ma tegelikult tahakski seda vastust teada ja loodan, et järele katsumist ei ole ette nähtud.
