SURMAJUTT

Mõnel õhtul viimase aasta jooksul on Joosepil tulnud tahtmine rääkida surmajuttu. Püüab seda teemat katsuda ja uurida erinevat moodi. Kord on fookus sellel, kuidas ja millal tema sureb? Mõnikord, millal mina ja issi? Täna õhtul oli teemaks, mis saab inimestest, kes on maha maetud?

Teemad korduvad ja ta püüab ise selgitada ja ümber jutustada, mida mina talle omast tarkusest ja usus olen rääkinud. Minu eesmärk on olnud teda rahustada ja julgustada, sest ma tajun, et ta on mures ja kardab. Ma siis räägin, et suremine on väga hea asi, kui see juhtub õigel ajal. Siis sa tahadki keha maha jätta ja minna kuskile mujale, kus meie teda issiga juba ees ootame.

Eks see eakohane muretsemine tal ole. Kuigi ma ei mäleta, et vanemate laste puhul see nii pikalt oleks kestnud. Nemad said oma vastused ja rohkem see teema neid ei huvitanud.

Ma ei tea, kas praegu on selline õhustik, mis teda mõjutab. Sõda ja meie enda õekese-tütrekese suur mure.

Ei tea.

Või käime me liiga palju surnuaias?

Joosepi tehtud foto 10. septembril 2023 Pärnu surnuaias

 

ALICE IMEDEMAAL - ootamatu teatrikülastus Joosepiga

Mõnevõrra kurbadel asjaoludel saime ootamatult 2 piletit Estoniasse. 

E parim sõbranna oli ootamatult haiglasse sattunud ja tema isa pakkus pileteid. Rääkisin E-le sellest, kes ütles, et tema küll ei lähe ja ütles mulle ka, mis haiglas sõbranna on.

See teade võttis mind õhku ahmima. Ma ei tea, kui ohtlik see on, kui kaks parimat sõbrannat arvatavalt sama tõve käes kannatavad. Üheaegselt. 

Kui ma mõtlesin, kuidas sõbranna isa on ostnud piletid, et oma tütrekesega teatrisse minna ja nüüd ei saagi seda teha, siis tõusis minus suur haledus ja kahetsus. Kui abitud me lapsevanematena oleme, kui lastega on juhtunud midagi - ei teagi mis... Mingisugune vääramatu tume jõud kisub neid meie käte vahelt ja me ei saa mitte kuidagi selle vastu astuda.

Aga noh. Las nad olla. Mõtlesin, praegu ma tõesti ei saa muud suurt teha, kui proovida võimalikult normaalselt edasi elada. Miks ma ei võiks neid pileteid võtta ja balletti vaatama minna. Lavastus ju peaaegu sobib ealiselt - kirjas oli 5+

4-aastasele Joosepile meeldis väga hästi ja talus rahulikult. Ma ei jaksa eriti midagi arvata nähtud etendusest - isiklikel põhjustel pole jõudu. 

Kena oli vaadata inimkehailu, ära tunda Pjotr Tšaikovski loomingut. Tšaikovski on võrratu. Aram Hatšaturjani ja Alberto Nanetti muusikaga, mida ka etenduses kasutati, ma ei ole üleliia kursis, aga seda viga annab soovi korral parandada.

Kostüümid olid ägedad ja tegelasi palju. 

Lava puhul ma ei jõudnudki järeldusel, kas mulle käis närvidele katkematu ja intensiivne, tugevalt kitšilik videotaust või see toetas sobivalt tantsijaid ja süžeed. Tagantjärgi mõeldes tundub, et oleks saanud vähemaga hakkama. Oleks rohkem inimest näinud ja märganud.

Tore ja ootamatu vaheldus igal juhul.

Balletti pärast polekski seda kiiret postitust teinud.

Tahtsin hoopis ära märkida Joosepi imetlusväärse mälu ja detailimärkamise võime.

Estonia juurde on rajatud istikute "mets". Jõudsin just mõtlema hakata, et huvitav, mis need siis on. Kui Joosep juba ütleski: "Need ongi need kirsid, mida Aktuaalses näidati."

Olin rabatud. 

Minu arvates sellest näidati neid puukesi suve alguses. (Pärast kontrollisin, mul on endal on ajatajuga probleemid. Vene Teatri etendusest "Kirsiaed" oli juttu 30.08.2023 AK-s.) 

Aga ikkagi, et ta selle kohe nii kiiresti ja eksimatult ära tundis. 

Imetlen oma pojakest.