15-AASTANE

Pesumasin läks lõplikult katki neljapäeval. Päev otsa pesi üht masinatäit, kuni lõpuks alla andsin ja märjad asjad välja võtsin. Masin jäigi vett täis. Ta oli juba ammu ähvardanud tegutsemise lõpetada, aga kuidagi saime ikka hakkama. Olin otsustanud lasta tal olla oma roostetuste ja suure elektri tarbimisega nii kaua, kuni enam kuidagi ei saa. Nüüd ei saanudki enam. 15 aastat oli teenitud, nüüd pidi aitama.

Neljapäeva õhtu vabad tunnid kulutasin uue masina otsimisele. Masin ei tohtinud olla liiga kallis, pidi olema tuntud kaubamärk, et oleks lihtne vajadusel parandaja leida, pidi olema A-energiaklass ja ma ei tahtnud ka, et mahutavus üle 7 kilo oleks. Kulus tunde enne, kui sobiva leidsin ühest elektroonika poest. Selliseid masinaid on neil parasjagu 2. Üks Viljandis, teine Narvas, nii et mingit põhjust polnud loota, et sel nädalalõpul juba saab pesu pesta. Tarneajaks öeldi 1-4 päeva.

Täna tuli 15-aastane H kurtmisega, et kõik riided on mustad. Seletasin nii ja naa, kuid lõpuks jõudis asi ikka tülini välja. Tema süüdistas mind, miks masin pole kohe kohal, kuidas ma pole olnud piisavalt ettenägelik ja masinal just sel hetkel katki lasin minna ja mina vihastasin, et ta nii rumal ja nii empaatiavõimetu on. Ma ei saa ju ometi kahe titega poest poeni sõita ja otsida sobivat masinat, mille kohe saaks kätte. Või noh, saaks, aga oleks väga vaevaline. Milleks siis internet on. Masina ostmine oleks muidu ju lihtne, aga mitte siis, kui ei taha osta üle 1000 eurost asjandust ja isegi mitte 700 või 600 eurost, kuid samas peaks olema A-klass. Eks tehku ise proovi ja siis jauraku. 

Ega see vihastamine hea ole. Aga sel hetkel hakkas kuidagi kahju endast, et mind ei väärtustata või midagi sellist. Mina ohverdan oma vähesed vabad hetked olmeprobleemide lahendamisele, hoian seejuures hulga raha kokku nii ostmishetkel, kui ka loodetavasti tulevikus elektriarvete näol, aga tema - palun väga - leiab, et ikka on halvasti. 

Aga 15-aastaselt muidugi ei maksagi eeldada, et ta väga taipaks lihtlabasest peremajandusest. Selleks võib kuluda isegi kaks korda viisteist aastat ja kaks pesumasinat ja ega siiski kindel saa olla.

MINU KALLIS KAHEKSANE POEG.

Ja ma naeran ja naeran ja naeran, et teda on olnud tõesti kaheksa aastat ja natuke rohkem. Ja vahel ma peaaegu ei usu, et see võiks võimalik olla.

ESIMENE KOOLIPÄEV.

Need on need pildid, mis ka kindlasti esindatud on, kui viimne filmiriba silme eest läbi tõmmatakse, arvas Jelena...
Tähtis päev.

KEVADINE VÕILEIB.

Lõpuks ometi linnast väljas.

KÄESOLEV.

Päike viis ära

lõplikult löödud talvelt

viimse jäise jõu.

Pojal sai kuus aasta täis.

Hirm homse külma ees jäi.

HAIKALAROBOT.

Viimastel nädalatel on Hubert hakanud kiitlema enneolematult võimeka ja peaaegu intelligentse, hiiglasliku, peaaegu terve maailma suuruse olendi loomisega. Ta peab plaani, kuidas ta kunagi suure mehena ehitab haikalaroboti. See imeriist täidaks kõik tema ja ta sõprade soovid. Absoluutselt kõi: alates soojast ilmast pulgakommini välja. Aga sõbraks olemine ühele 5-aastasele on üks ebakindlamaid olemisvorme. Teadagi!
Ja ühel hetkel, kui Hubert oli laskunud jälle haikalaroboti mõõdutundetute võimete kirjeldustesse ja kindlalt keelates millegipärast Estril tulevase meistriteose hüvede nautimise, ei hakanud Ester vastukaaluks veel võimsamat olendit sõnadega tekitama, vaid lahendas probleemi proosalise elegantsusega:
"Aga minu rühma lapsed tulevad ja söövad haikakalaroboti ära!"

MEIE LASTE ANATOOMIA JA MUUD ISEÄRASUSED.

Hubert: "Kumb tuli enne, kas aju ja alles siis tehti pea ümber?"
Ja Estril on käsivarrel hoopis liiklusmärk, muidugi mitte sünnimärk, eks.

5 AASTAT TAGASI.

Vaatasin hämarduvale Sõle tänavale. Nägin mööda sõitvate autode tulesid ja soovisin kõigest hingest ühega neist kaasa minna.
Ära siit!
Rahulikult koju pikutama või midagi...
"Homme peab see läbi olema! Homme on see läbi!"
Oligi. 36 minutit enne homset sain ametlikult Huberti emaks.

MÕNED ÜTLUSED.

Hubert küsivalt: "Epp(vanaema) on juba vist nii vana, et tema lapsed on kõik ära surnud?"

Hubert tahtis mängida kurja krokodilli, kes lapsi püüab ja nõudis, et Ester teda taga ajama hakkaks. Ester aga kujutas parasjagu ette, kuidas ta on ilusate juustega suur tädi. Kokkuleppele jõudsid nad lõpuks "ilusate juustega krokodillitädi" juures. 

AHNE HAMSTER JA VÄRVILISED JÄÄLILLED. Nukuteater.

Ingman esitleb:
Köismäe torni jõululavastus
Autor Miloš Macourek
Lavastaja Virko Annus
Kunstnik Maret Kukkur
Konsultant Charlekas
Tõlkija Leo Metsar
Jätkub Tornilugude sari, kus näitleja Tarmo Männard jutustab teatri- ja mustkunstivõtteid kasutades oma lemmikjutte tšehhi kirjanikult Miloš Macourekilt.
Seekord saab kuulata ja vaadata kolme talvelugu – "Hamster, kes sõi ära jõuluvana", "Lumememmed ja elu ime" ning "Väike külmapoiss, kes maalis värvidega" – kus on tegelasteks hamster, kes sööb ära lastele mõeldud apelsinid ja paneb jõuluvana oma suus asuvasse riiulisse; kaks lumememme, kes otsustavad elada jäätiselaos kevadeni, et tunda soojust ja näha värvilist loodust; ning külmapoiss, kes tahab maalida akendele värvilisi jäälilli.
Tornilugude sarja eelmine lavastus oli  "Lutsukomm ja 200 vanaisa".
"Ahne hamster ja värvilised jäälilled" esietendub 21. novembril 2010 Köismäe tornis.
Lavastus on tekstirohke ja sobib lastele alates 5. eluaastast.

See oli esimene etendus, mida käisin kahe lapsega korraga vaatamas. Tavaliselt, kui nad kahekesi koos on muutuvad mu muidu arglikud ja häbelikud järeltulijad sõjakateks ning vastandavad end teravalt teistele lastele. On isegi piinlikust tekitavalt agressiivsed. Aga kas Köismäetorni all tekkidesse mähkunud pisut ehmatav kodutu või siis juba varem loodud suure sündmuse atmosfäär oli nad muutnud mulle sobivalt pehmeteks ning leplikeks. Mugavust armastava ja enda ego väärtustava lapsevanemana, pean seda igati soodsaks eelduseks avalikus ruumis seiklemisel. Kui tore see on, kui lapsukesed esitavad arukaid küsimusi, seisavad rahulikult paigal. Ei kriiska, kui miski läheb teisiti, kui nemad planeerisid; ei arutle terve etenduse ajal väga kõva ja nõudliku häälega: "Millal siis etendus algab?" ja "See on nii nõme!" Ei "tulista" näitlejat mingi kaasa võetud asjandusega. See on, mida ka Hubert võiks teatud tingimustel teha ja millega üks poisike tol etendusel hakkama sai.
Lapsel muidugi võib raske olla aduda, millal siis see päris teater algab ja millal peaks vähe tagasihoidlikumalt käituma. Tarmo Männard sekkub juba päris alguses, juba siis kui me eeskojas pakse ja lõputuid kihte rõivaid seljast maha koorime. Ta tuleb ja räägib lumehelvestest. Ta olla lugenud just täna internetist, et lumehelbe tekkimiseks on vaja tolmuterakest ning suunab tähelepanu fotodele seintel. Muuseas, samad fotod - nii ma nagu mäletaks - olid ka eelmise aasta jõuluetenduse ajal. Aga ilusad pildid on ja kes see ikka igal aastal ehetekomplekti uute vastu välja vahetab. Siis juhatakse meid kõiki trepist üles. Koduselt ja heasoovlikult: vot, siin võib end ära lüüa ja siin on kõrgem aste. Olge ettevaatlikud! Ja las väiksed istuvad ette, suured taha.
Ja siis leiab Ester põrandalt imeilusa klaaspärlitest käevõru. Roosa! Ma näen, et tahaks selle endale jätta, aga võõras ümbrus teeb vaguraks ja tagasihoidlikuks. Ta annab selle mulle ja ma ei oska muud teha kui heli - ja valgusmehe kätte anda, kes istub otse minu kõrval. Kus siis veel  - ruum on ju imepisike. Vast 15 last ja nende saatjad mahuvadki. (Nukuteatri kodulehel on kirjas, et 50 inimest. Võib-olla suurte mööndustega.)  Ja sel aastal maksavad ka saatjad täispileti hinna. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka nii? Samas jõulude ajal ju võib ja peabki teenima?!
Aga etendus jätkub. Poiss esireast küsib esimest korda nõudlikult: "Emme, millal etendus hakkab?" Tundub naljakas. Esimesed kaks korda vähemalt. Järgmistel kordadel läheb tüütuks.
Pealegi, ega see ju algagi. Kõik kohaletulnud on osalised mängus ja loos, mis nagu juhuslikult areneb ja tekib tänu meile endile. Sõbralik onkel jutustab midagi pisut väsinud häälel ja tasapisi muutub lugu elusaks ja ilmekaks. Me ise teeme seda ja tema suunab meid lihtsaid trikke kasutades. Minu lemmik oli lummememmed, kes tühjast ämbrist välja võluti. Lugu ise on ka liigutav ja ilus.

Lihtsalt nutikad lumememmed. Ilus lugu neist ka.

Aga lastele muidugi meeldis suure koomilisuse pärast ahne hamstri lugu. Mina täiskasvanuna vaatasin positsioonilt, mille mulle on andnud aastatega kogunenud eelarvamuste võrgustik ning välja kujunenenud arusaamad eemaletõukavusest ja apetiitsusest. Ega see kiita ole. Keefir habemes-vuntsides ja pinksipallid põskedes kunsti ja loomingu huvides on mõnikord muidugi õigustatud ja hea, aga praegu... Lapsed võtsid seda vahetult - hea nali ju. Vähemalt kümme minutit, kuni ta viimaks end puhtaks kasis ja jälle rääkida sai ilma, et näitleja keel ja suulagi silma puuriks.

Pildi pealt vaadata pole hullu midagi. Isegi armas.

Hamster sülitas oma sahvri riiulilt päris Jõuluvana välja ja kohe läks palju kergemaks. Lastel eriti, aga teises mõttes. Nüüd sai igaüks oma "üllatus" Ingmani karu kätte. Sel aastal valge käpiknuku põhimõttel. Poistel sinise kaelapaelaga, tüdrukutel roosa. Eelmisel aastal said kõik roosa karu. Eks paistab, millised tuleva aasta karud on. Küll ikka koguneb igasugu mõttetut träni! Ja mida selle rahaga, mis kulus karude tootmise peale oleks võinud asjalikumat teha! Kodutule pudel viina? Lapse jaoks on kingisaamisakt oluline. Ja et oles tingimata käegakatsutav. See võtab veel mõnda aega enne, kui nad tarbimise mitmepalgelisusest aru saavad. Kui üldse.

KALLE BLOMKVIST JA RASMUS. Nukuteater.

Autor ASTRID LINDGREN
Dramatiseerija ja lavastaja VAHUR KELLER
Kunstnik BRITT URBLA KELLER
Muusikaline kujundaja KAIRE VILGATS
Valguskujundajad RAOUL NAGELMAN ja RAINER FOGEL
Lavavõitluse seadja LAURA NÕLVAK
Tõlkija VLADIMIR BEEKMAN
Osades Martin Linna või Henri Kivi (külalistena), Kaidar Kivistik või Mart Müürisepp (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Mattias Jürgens või Joosep Uus (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio), Karin Rask, Anti Kobin, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Andres Roosileht, Taavi Tõnisson 

Mõned nädalad pärast etendust ladus Hubert päris usinasti: "Loll!" Ja veel kord: "Loll!" Nüüd on rahulikumaks läinud. Võib-olla oli see kokkusattumus või siis ümbritseb teda hetkel vähem lolle...
Olen Kalle Blomkvisti lugusid omal ajal korduvalt lugenud ja need raamatud on peaaegu pähe kulunud. Mäletan, et väike armas Rasmus loopis kergekäeliselt "lolle" siia ja sinna. Aga et see nii kergesti nakkav on, kui väike poiss vaatab teist samasugust lavalt. Siis on lõpuks kõik tema ümber ikka päris lollid.
Lindgreni tekst on teadagi vaimukas ja mõnus lugeda ning seda nagu polekski kuskilt otsast kärpida. Kõigel tahaks laval kõlada lasta, kuigi näidendis ühe inimese suust muutub mitme lauseline tekst pikaks ja lohisevaks. Ots kaob käest ära: alguse tera on puändist nii kaugel, et tegevus, mis peaks samal ajal olema kiire ja otsustav, vaibub või taandub teisejärguliseks. Näitlejad saavad rahulikult ning väärikalt oma teksti ära öelda. Nagu kuulaks ettelugemist ja vaataks pilte juurde. Siiski pole teatris võimalik 4-aastase poisi lõputult tekkivatele küsimustele vastata ja rahulikult asja arutada. Väike laps ju peidetud nalja rohkete sõnade taga alati ei mõista.

Aga tegevust suudab väike poiss jälgida küll. Eriti, kui head on optimistlikult helerohelised ja pahad tuhmilt hallid. Sisseehitatud värvitajuga saab ta mõistust kasutamatagi selgest jaotusest aru, kelle poolt olla ja keda karta.

JÕULUSOOV.

Samal ajal kui Ester "esbrannadega" lasteaias "lõbusasti tantsis", neelas silmapõletikus Hubert kodus kogemata(?!) LEGO klotsi alla. Väike asjake küll, aga mure suur. Hubert nõudis kõva häälega kisades haiglasse viimist. Arvasin, et mõstlikum on oodata - ehk tuleb ise välja. Selle peale tormas ta kohe potile. Selgitasin, et nii ruttu need asjad ka ei käi ja väga võimalik, et me ei saagi kunagi teada, kas õnnetu klots tuli välja - kes see ikka potis sobrada tahab. Äkki jääb see hoopis pimesoolde näiteks kolmekümneks aastaks kinni ja kui ta ise kord issi on, opereeritakse valutav organ välja ning ta saab oma klotsi kätte. Kumbki variant ei tundunud poisikesele hea. Niikuinii on õudne, et klots tal kõhus on ja pealegi just praegu selgus, et tal on hädasti seda ehitustöödel vaja. Ahastus! Siiski lohutas kiri ja selles soov Jõuluvanale saada kingituseks hiigelsuur LEGO tuletõrjujate komplekt. Ehk sealt leiab mõne, mis võiks kaotsiläinut asendada.

TÕLGENDUS.

Hubert Estrile: "Loll!"
Ester: "Kes ütleb nime, see peab ise teisi kandma."

VÄGA VÄIKE.

Sattusime Hubertiga kosmosest rääkima. Sellest, kuidas Maa on nii pisike, aga meile tundub nii tohutult suur. Kas ikka saab nii olla, et Päike on tegelikult Maast suurem? Kas selliseid Maasid on veel ja mis nende sees on? Jõudsime ka klassikalise paradoksini(?): maakera sees on tegelikult veel üks teine kera, mis tegelikult on palju suurem, kui see, mis tema ümber on. Kuidas see küll võimalik on? Kui palju on tähti? Kas nendeni võiks kuidagi jõuda? Kui võimatult ja uskumatult pisikesed meie, inimesed, selle kõige juures oleme. Ta tahab selliste asjade peale aeg-ajalt mõelda, neist rääkida. Mõtlev väike poiss.
Kes ei mõtleks.
Aga tunne, mis on parem endast eemal hoida on kerge naasma, kui hakata universumi ääretusele mõtlema. Kui pisikeselt tühine, kui ebaoluline on inimene. Ja mis tähtsust sellel kõigel on... Mis tähtsust.
Kuuma tee joomise tähtsus.
Sügisene aeg - mis muud.

LASTE NALJAD.

Taskunuuskaja - taskurätt. (Ester).
Pojane jumal - Jeesus Kristus. (Hubert).

Esimene pikem lugu.
Lapsed mängivad isekeskis põrandal. Nüüd nad juba seda oskavad. Peaaegu. Põhiliselt nii, et Hubert katsub rohkema või vähema eduga mängu suunata, aga Ester toimetab ikka enda suva järgi. Siit ka tülid. Üks selline naljakam. Iseloomu paljastav.
Ester tuleb kurtma, et Hubert lõi teda. Tunnen kaasa ja uurin, miks ning ega ta ise alustanud. Tihti juhtub nii, et tülialgataja tunneb end lõpuks suurima ohvrina. Pole just kiiduväärt käitumismall! Estril meenub see ka ja et olukorrast ikkagi puhtalt välja tulla, läheb Huberti juurde ja keelitab rahuliku ning veenva häälega: "Hubert, löö mind."

Teine pikem lugu. Veel Estri veenmisjõulisest häälest.
Ester oma kindla ja rahuliku häälega võib mõne nõrgema närvikavaga inimese endast välja viia.
Hubert mängib legodega. Ester punnitab natuke eemal endale oma väikest roosat seljakotti selga. Õnnestub, aga sellest talle ei piisa. Ta tahab, et ka Huber paneks seljakoti selga. Hubert on aga haaratud konstrueerimisest ja pole sugugi huvitatud.
"Hubert, pane kott selga!"
"Ma ei taha. Ma mängin."
"Pane kott selga."
"Ma ei taha!"
Kordub päris pikalt. Hubert muutub järjest närvilisemaks ja kiledamahäälseks. Ester vastupidi madaldab häält ja jääb rõhutatult rahulikuks.
"Tahad küll."
Poisike on juba päris närvis - kes ei oleks, kui ei lasta rahus toimetada. Peaaegu, et jookseb tüdruku eest ära.
"Ester, ma ei taha."
"Tahad küll."

"ENNUSTUSED."

Kuumad suvepäevad, mõnusad õhtud. Sääskedega muidugi. Mis teha.
Kirjutan lühidalt üles ühe hommikuse nägemuse, mis tuli pärast naudingut ja suurt võitlust (vein + naadi vastane genotsiid).
Varahommikul kaheksa paiku tõstsin Estri voodist potile. Tema peheme ja siidise valge naha taustal nägin ettekuulutavat ilmutust oma kätest 40 aastat hiljem: soonilised, kortsus ja tumedad kõva tööd teinud vanainimese käed.

Küllalt selgesti kontrasti  peegeldav ilmutuslik pilt.
Eelmisest suvest. Sipelga hammustustega kaetud jalg. 
Teine õrn ja siidine

Samal õhtul ütles Hubert mulle, mida vist iga väike poiss on oma emale öelnud: suureks saades kavatseb ta minuga abielluda.
Mul tuli meeleliigutusest pisar silma.

.

PÕLVA JÄRVE ÄÄRES.

Põlva järve ääres on laudtee, mis viib väikse supelrannani. Keset järve on purskkaev ja saareke veidra valguspargiga. Sõitsime järve äärde pärast Uma Pido. Päris hilja oli juba. Ei oleks mõistlik olnud lastega sinna jalutama minna, kuigi Hubert oleks tahtnud. Väga. Saime siiski kokkuleppele, et järgmisel päeval, kui Tallinna hakkame sõitma, siis teeme kindlasti vahepeatuse.
Nii oligi, et suhteliselt soojal pühapäeva pärastlõunal peatusime Põlva järve ääres. Hubert rebis mul käest lahti ja jooksis poisi kombel meist ette. Kaarel Estriga tulid paar sammu taga pool. Hubert oli vast 10 meetrit meist eemal, kui korraga tormas tema poole suur hundikoer. Koera perenaine oli kindlasti vähemalt 300 meetrit eemal. Poisike pistus hirmunult karjudes meie poole jooksu. Loomulikult jõudis koer talle silmapilkselt järele. Meil vedas - midagi ei juhtunud. Oli selline noor ja lõbus peni, loomupäraste saagi ründamisinstinktidega.
Probleem on minu jaoks selles ja on üha häirivamaks kasvanud: miks mina ega Kaarel ei tormanud oma last kaitsma?

MUINASJUTT VÕÕRASTÜTREST.

Lugesin Hubertil muinasjuttu Mustast ja Valgest Karolinest. Valge oli võõrastütar ja kasuema teda ei sallinud. Selle asemel, et võõrastütar lihtsalt minema saata, otsib eit võimalust teda tappa. Et liiga ilus tüdruk võrreldes oma tütrega. Õnneks on inetu kasuõde kuldse südamega ja päästab oma armastatud poolõe alati ära. Lõpuks saavad mõlemad õed õnnelikult võrdsetena koos elada.
Hubert hakkas mõtisklema kasulaste ja -vanemate üle. Arutasime pikalt, kuidas ja mis. Lõpuks küsis, kas ma ei tahaks endale kasutütart. Vastasin, et mulle ei antaks, et meil poleks võimalik kasulast võtta. "Kas sa tahaks, et meil oleks üks võõraslaps peres?" uurisin. Lootsin vastuseks midagi vaimus: tore on, kui on palju lapsi, siis on huvitav mängida või muud sellist. Aga sain vastuseks hoopis midagi ootamatut ja isegi ehmatavat.
"Tahaks küll. Siis sa saaksid ta ära tappa."
Tjah. 

VARES VILLEM. Nukuteatris.

VARES VILLEM. REIS MAAILMA OTSA JA TAGASI. Väike saal 

Autor Henno Käo, Peeter Sauter

Lavastaja Reeda Toots

Kunstnik Rosita Raud

Mängivad Reeda Toots, Andres Dvinjaninov, Toomas Kreen

EKSISTENTSIALISMI ALGKURSUS.

Käisime etendust vaatamas juba 20.märtsil, aga alles praegu võtan ette sellest kirjutamise. Arvan, et õigustatult, kuna just selliseid lasteetendusi ma sooviksin, et mu lapsed vaataksid.
Mina jäin rahule nii Rosita Raua sooja ja peene käsitöö hõngulise kujundusega (ma muidugi ei pea teatrikunstnike käsitöölisteks...), kui ka Henno Käo (mis on Sauteri osa?) teksti ja Reeda Tootsi tervikuks ühendamisega. Aga Hubert...
Küsisin Hubertilt pärast etendust: "Mis seal juhtus?" Poisike ei mäletanud mitte midagi. Ta keeldus etendusest  rääkimast. Nõutas aga pulgakommi, mis sai talle lubatud, et ta üldse oleks nõus teatrisse tulema. Aga olen nõus kultuuritarbimise harjumust kujundama olgu või suhkruplönni hinnaga.
Ka pärast, kui sünnipäevalised tulid ja küsisid teatri kohta, ei soostunud ta midagi sellest rääkima. Kinnitas ainult, et ei mäletavat midagi. Ainult Kalmerile ütles, et seal oli üks uss. Oli või? Praegu juba ei meenu mulle enam, kas oli just uss või mõni muu loom, kellest Hubert rääkis? 
Kunagi üsna hiljuti, paar nädalat tagasi, hakkas Hubert järsku vares Villemist rääkima. Täiesti ise korjas teema üles. Et kuidas vares muna seest tuli ja kuidas pärast, kui ta koju jõudis oli pesas uus muna ja kes sealt välja peaks tulema. Muuseas, vares Villemi vanemad kujutasid värskeid ja noori lapsevanemaid, kes unistasid ühisest ajaveetmisest ja selle hea õnne korral ka täide said viia. Vahepala saalis istuvatele lapsevanematele, kes said võimaluse peeglisse vaadata ja enda üle pisut muiata. Natuke leierdatud nali küll minu jaoks, aga eks uusi lapsevanemaid tuleb üha peale - kõigi üldjoontes samad mured ja soovid.
See eest toimub genialne peegeldus siis, kui vares Villem ükskord maailma lõppu jõuab. Maailma lõpus ongi peegel. Maailma lõpus võib aru saada, et tegelikult ongi kogu maailm subjekt ise. Mina - see on universum.
Ja need imeilusad enesekesksed hirved, kellesse silmapilkselt armuda; snoobid, kuid eluohtlikud rebased ja veel muud arhetüüpsete omadustega elukad, kes mulle praegu enam meelde ei tule, on tegelikult vaid suhtumise küsimus ja isiksuse peegeldus, millest enda kohta midagi teada saada ja see läbi areneda ja jõuda maailma lõppu.
Ei, pole põhjust arvata nagu ma arvaks, et 4-aastane laps nii mõtleb. Kindlasti mitte. See, mis ma praegu ütlesin, peaks väljendama seda kõike enesestmõistetavat ja sõnul seletamatut, mis iga inimesega juhtub, on alati juhtunud ja jääb juhtuma, ajal, mil ta sünnib, elab ja sureb. Juhhei, olengi jälle otsaga surma juures väljas... Selline metafüüsika. Lihtne ja tabav.
Lugu kõige olulisematest asjadest, mis iga väikest põngerjat pead murdma panevad, ja mille kohta ei oska vanematelt alati küsidagi. Ei tea väike vigurvänt neid õigeid sõnu. Mis on maailma lõpus? Öeldakse, et taevas - universum - on lõputu, aga nii ei saa see ju olla! Võib-olla on lõpus suur sein? Jah, aga mis on siis selle seina taga? Millal sai maailm alguse? Ja kuidas? Villem otsib vastuseid ja maailma otsa ja algust. Leiab üles ka. Vares Villemi näitemäng annab esimesed arusaamised elu ja maailma relatiivsusest ja eksistentsiaalsetest küsimustest keerulisi sõnu kasutamata. Tule koos lapsega Vares Villemi vigurlende vaatama ja tuleta meelde, kus asub maailma algus ja lõpp.

PIDUSTUSED.

17. märts. Hommik.
Hubert teadis väga hästi juba mitu kuud ette, et ühel päeval saab ta nelja aasataseks. 17. märtsil see siis juhtubki. Tänu Estrile oleme kõik varavalges jalul, mis mõnes mõttes on sel korral hea - poisike saab rahus kingitused lahti pakkida. Tingimuseks on mitte mängima asuda. Lasteaed ootab. Aga enne veel tõstame ta tekiga neli korda õhku. Ester kinnitab, et nüüd on tema kord. Ei, ta ei mõista veel kaugeltki rituaale! Tähelepanu juhib kõrvale paberi krabin, kui Hubert avab kiiruga kõik kolm pakki, mis ma eelmisel õhtul olin lauale sättinud. Kõige rohkem meeldib talle tädi Pireti saadetud suurte ratastega plastmassist autojurakas. Lego klotsid ka enam vähem, kuigi erilist üllatust ja rõõmu ta näost ei paista. Täiesti tähelepanuta jääb minu kingitud pusle fotokollaazhiga temast endast ühel Londoni 19. sajandi tänaval. Lego on ka minu ideel ja teostusel kingituseks saanud eelmisel päeval Kaarli nimel, kes tavatseb lükata toimetused viimasesse hetke või veelgi kaugemale. Tegelikult tahtis ta juurde kinkida raudteed ja vaguneid, aga sel päeval Paldiski maantee Jukus millegipärast neid polnud ja linna teise otsa Ülemiste kaubakeskusesse mul aega minna pole. Mul oli plaan Hubertile kinkida veel kampsun ja pidulikud sametpüksid, aga valmis ma neid ei jõua. Kampsun läks üha keerukamaks ja aeganõudvamaks, mida rohkem ma seda edasi tegin ja pükse ei alustanudki... Huvitav, millal küll? Praegu olen juba alustanud Estri haapsalu salli tehnikas sukkpükste kudumist ja mõttes on üks kleit talle. Et siis 23.aprilliks või paar päeva hiljem, kui tema pidustused on. Ehk jõuan... Ehk, ehk... selle lühikese kuu juooksul on vaja lõplikult vormistada ka magistritöö.
Aga Hubertist edasi.
Hubert puhub küünlad ära ja on peaaegu valmis minema. Natuke kaheksa läbi lahkuvad nad Kaarliga, võttes kaasa kringli lasteaeda. Meie Estriga jääme koju. Käime jalutamas, ostan Hubertile kollase gerbera ja unustan selle sinna samasse poodi. Postkontoris tuleb lill meelde ja lähme kauplusesse tagasi. Kodus läheb Ester kohe magama.
17.märts. Õhtu.   
Päeval välja võetud ja marinaadi pandud lambaliha ei jõua piisavalt pehmeks ikkagi minna, aga annab plovile hea maitse. Lapsed söövad rahuldavalt. Pärast sööki hakkab Hubert kohe uue autoga mängima. Uue asja võlu. Siis legodega. Nüüd saab juba palju rohkem ehitada. Tõeliselt haarav. Ehitame tükk aega. Kõrvale sööme küpsist. Tort "kirju koer" on küll ka, aga pole tänu küpsistele aktuaalne.
Küünlad tõstavad selle väärtust. Hubert üritab neid ära puhuda. Uskumatu, aga ta tõesti ei oska siiani korralikult puhuda. Samas, kui Estril tulid nuuskamine ja muud väljahingamisharjutused täiesti loomulikult ja väga varakult välja. Rahulik ja sõbralik õhtu. Kaarli kord on Hubertile lugeda. 23:24 jõuab Huberti tõeline sünnipäev.
20.märts.
Täna tuleb esimene sats külalisi - minu sugulased. Ma võiksin / me võiksime kutsuda kõik sugulased korraga ja ühe peo korraldada. Samuti võiks kutsuda ka terve karja lapsi kokku, kui ainult me poleks nii asotsiaalsed, häbelikud, pingutatud. Niisiis pole me Hubertile kutsunud sünnipäevale ühtki last! Minu poolsete hulgas pole parajas eas lapsukesi, Kaarli suguvõsa tuttavad sobivas eas lapsed on ilma mööda laiali. Hubert ise kedagi tungivalt lasteaiast ei nõua, siis pole ka sealt kedagi tulemas. Juba mainitud asotsiaalsuse pärast, ei ärgita me teda ka - me lihtsalt ei suhtle teiste vanematega! Üks tüdruk, kes võiks lasteaiast tulla ja kelle ema me juba Tartu  päevilt tunneme on ära sõitnud. Mul ju oleks paar sõpra-tuttavat lastega, keda võiks kutsuda... ometi pole siiani selleni jõudnud. Traditsiooni pole laste kaudu suhelda. Ja kellegil pole vajadust olnud seda ka algatada. Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina.
Täna ootame ranges eraldatuses minu sugulasi külla. Just nagu liigi lahus hoidmise rõhutamiseks, peab Kaarel täna minema tööle, hiljem haiget isa vaatama ja siis maalima. Nii et sisuliselt on see sünnipäev minu eraasi. Aga lapsed ootavad ja on silmnähtavalt erutatud. Kõige esimesena saabub vanaema Karin, kes kingib kassaaparaadi, mida Ester Huberti meelehärmiks järjekindlalt "allo-alloks" nimetab. Minu soovitusel kingitud, aga tundub, et pole siiski päris eakohane - lihtsalt piiksutamiseks liiga hea, arvutamiseks on veel vara. Eriti Estril. Hubert ilmutab teatud valmisolekut lihtsamate tehete sooritamisel.
Karin jõuab umbes kell üksteist. Kaarel on just poest tagasi jõudnud ja panem kohe jälle minema. Karin on mulle suureks abiks koristamisel, laste kantseldamisel ja hiljem piduroa valmistamisel. Põhisöök: pelmeenid. Otsast lõpuni ise tehtud. Hommikul vara ajasin lambaliha hakklihamasinast läbi. Hiljem tainast kokku segades, leian end mõttelt, et tegelikult mulle meeldib toiduga plötserdada. Tundub kuidagi lihalik. On vist õige sõna selle kohta. Käega katsutav. See, kuidas lamba kõhulihastelt rasva koorin, mis veinimarinaadis on muutunud rabedaks, kuidas kile-taoline kest jääb hakklihamasinasse kinni, kuidas sodistatud ihu lätsub masinas. See kõik on kuidagi nii siin ja praegu ning mul on raske uskuda, et on olemas veel ka hing, mis võiks pikemas perspektiivis kõigile toimetustele sügavama mõtte anda. Ausalt öeldes on see mul esimene kontakt elus-olnud-ihuga sellel tasandil. Ma olen küll prepareerinud kopse ja õmmelnud eluskudedest "rõivad" Girlin Bassovskaja filmi jaoks, aga siis oli sellel kõrgest kunstist väärtusratud mõte sees. Ja see oli lihtsalt üks meedium. Aga lihtsalt ja ühemõtteliselt elanud-liha valmistamine, jõhkral ja brutaalsel moel seejuures, teise elu jätkamiseks, on midagi uut minu jaoks. Või taas leitud uus, aga nüüd ma enam ei põgene nagu kaksteist aastat tagasi, kui ma neljaks aastaks lihasöömise täielikult lõpetasin. Põhjuseks talumatu mõte, et kotlett on kunagi elusalt ringi röhkinud.      
Vaene poisike, ma tahtsin ju sinu sünnipäevast kirjutada, aga jõuan ikka iseenda juurde välja....
Hubert, kui Sa ka kunagi peaksid seda lugema, siis tead, et need Sinu neljanda sünnipäeva pelmeenid olid lisaks väga tugevale maitsele ja aroomile, maitsestatud ka väga tugevate emotsioonide ja metafüüsiliste arutlustega. Tundub, et külalised jäid rahule. Mina küll jäin. Olid hõrgud ja tundlikud küll. Aitäh Karinile vaevanõudva taignarullimise eest. 
Külla saabuvad Anne, Heiki ja Martin. Kaarel leiab ka aega läbi astuda. Samuti onu Ants pärast suuri siseheitlusi. Kingituseks saab Hubert Aino Perviku "Ühes väikeses veidras linnas", hüpikkonna ja portsu shokolaadist kukkesid. Viimsed olid mõeldud saabuvateks lihavõteteks ja Estriga kahe peale.
On selline mittemidagiütlev õhkkond. Samas on tore neid ikkagi näha. Tunnen teatud lähedust kõigest hoolimata. Ei tea, mis ma siis lootnud või arvanud olin? Et on vajalik midagi intiimset pärast vanaisa surma ja  et pole vaja ebamugavust? tekitada sugulaste kokku segamisel. Kas ma olen liiga kontrolliv ja ettehooldav? Päris kaua elanud inimesed saaksid ju ise hakkama küll "uues olukorras". Ja mis "uues" üldsegi? Mitusada aastat me juba abielus olemegi? Argielu müstika.
Kõik lahkuvad pool kaheksa. Laste erutus ja Karin mitte. Aga saame hakkama suuremate kahjustusteta ja isegi tore on. Jah.
Lapsed saan hästi magama. Ester on erutatud ja nõuab lisasilitusi ja süleshoidmist, aga lõpuks uinub temagi.
Mina loen kokaraamatut ja otsustan ikkagi minna lihtsamat teed ja mitte teha seda päris-päris õigest lehtaignast napoleoni torti. Oleks pidanud terve öö läbi rullima ja külmutama tainast. Oleks võinud muidugi varem retseptiga tutvuda ja nädal aega tagasi ette valmistama hakata... Sel korral ei tule küll midagi napoleoni sarnast välja. Isegi keedukreem jääb kuidagi lahjaks ja maitsetult kördiseks. Jõuline maitse on küll jõhvika-maasika moosil, aga mul on toormaterjali liiga vähe ja see vähenegi imbub aeglaselt ning järjekindlalt plaatidesse, milles pole kübetki lehttaignale omast õhulisust. Siuke mõttetu käkerdis, mille ainuke väärtus on, et isetehtud ja kaks tahvlit 70% shokolaadi võõpa peal, millel oleks pidanud olema tshilli maitse, aga pole üldse. Võin siiski ütelda, et üle-ülejärgmiseks päevaks on kook päris mõnusaks ja vürtsikaks vettinud. Aga praegu ma seda veel ei tea ja olen nördinud, et kõik rullimine ja küpsetamine ikkagi pool ööd aega võtab.
Ülejäänud öö möödub õnnelikult ehk vahejuhtumiteta.
21.märts.
Lapsed ärkavad jälle masendavalt vara. Millal see ükskord lõpeb? Õnneks võtab Karin tule endale ja mina saan magada või pigem ikka tukkuda üheksani. Täna tulevad uued külalised. Sulatan shokolaadi tordile. See et ma teda ka ohtra tshilliga maitsestan ei mõju talle üldse. Ikka on ainult shokolaad ja ei mingit mõnusat kõrvetust ja õhetust. Panen eilse kapsasalati malmpotis ahju hauduma, lootuses kanget maitset leevendada. Ma ei saagi aru, mis sel salatil hakkas? Üks kord varem olen seda teinud: riivinud kapsast, sellerit, sibulat, küüslauku; kogu kraami kokku seganud; maitsestanud soola, õli, mahla ja pipraga. Sai mõnus, kergelt mõrkjas toorsalat. See kord aga on talumatult vänge. Natuke leevandas jogurtimajonees. Äkki hautamine teeb imesid?
Pesen veel mõned eilsest jäänud nõud ja ongi nagu kõik. Karin vaatab Tähelaeva. Mina ka. Ebasümpaatne näitleja muutub mulle veel ebasümpaatsemaks.
Kell 12 on Hubertil teater. Ta jõuab mitu korda ümber mõelda, kas minna või ei. Lõpuks jääb, et ta ikka ei taha minna. Kaarel teeb kavala nükke ja kinnitab, et pärast etendust saab pulgakommi. Hubert tahab kohe minema hakata.
Pool kaksteist väljume. Karin, mina ja Hubert. Karin saadab meid teatrini, plaanib veel linnas ringi jalutada ja siis bussi peale minna.
Teatrist jõuame koju pool kaks. Ester on maganud juba pea kaks tundi. Hubert on ka nõus voodisse minema. Veelgi enam: ta jääb isegi magama. Vaba aeg!!!!
Ma ei helista M-le, kuigi olin seda peaaegu et lubanud!?
Pool neli segan kokku suitsujuustu-apelsiini salati, puhastan kartulid, segan kokku singi-juustu täidise, panen seenepiruka stardivalmis. Kell on neli. Lapsed ärkavad.
Ootame. Riietame lapsed pidulikult. Külalised aga ei tule ega tule ja lapsed jõuavad oma riided räpastada. Mina jõuan uued riided neile otsida ja isegi triikida.
Kell kuus külalised lõpuks ikkagi tulevad. Kõigepealt Epp ja Kalmer. Epul on mulle ja Hubertile lilled. Hubert saab väga põneva sodimisraamatu ja raha, et ma talle uued lasteaiasandaalid ostaksin. Kohe saabuvad ka Ann, Mihkel ja Ere Lee. Et siis üks laps ikkagi on, kuigi Hubertist poole vanem. Nad kingivad puu- ja juurviljadest skulptuuri (traktor), joonistustarbeid ja väikse auto. Imelik traktor meeldib Hubertile väga. Uurib ja küsib, mis on mis.
Ere Lee sööb küll lastelauas, aga Ester ja Hubert loomulikult mingid õiged mängukaaslased talle pole. Ta ehitab toanurka "poe". Ärgitan Hubertit ostma minema. Lähebki. Minu abiga saab ostetud ka. Aga päris mäng see pole. Pingutatud maik on juures. Hubert hakkab omaette legodega mängima.
Seltskonna lemmikuks kujuneb Ester. Ta naudib tähelepanu ja suhtlemist. Kalmer saabub Pireti juurest kassi toitmast. Piretil on pallikujuline kass. Kalmer, selle asemel, et talle sööki juurde panna, korjas kogu toidu kokku. Kass jääb dieedile nii kaua, kui Piret ära on. Piret olla jätnud Kalmerile mitme leheküljelise instruktsiooni kassiga mängimiseks. Kalmer siis mängiski, kuni kass jäi jalad püsti selili lamama. Olevat ikka elus olnud, kui ta ära tuli.
Poole üheksaks on meie lapsed ülierutatud ja -väsinud. Üheksa paiku külalised lahkuvad. Kaarel paneb lapsed magama.
Joome koduveini. Kaarel loeb Jaan Krossi "Kallid kaasteelised". Mina tõlgin.
Selline vaoshoitus ja hillitsetus.

 4-aastane Hubert tshillitordiga.


.