Mulle meeldib elada
Mu peaaegu kolmene läks lasteaeda
Mu abikaasa suvilasse laste maja ehitama
Mu suured lapsed magavad - muidugi kell on ju alles 9.45
Mina ja mu kõige pisim kuulame Nick Cave'i
Pisike. Mis tal muud üle jääb, aga mina juba peaaegu nagu vana, nostalgiat otsiv ja melanhooliasse kalduv
Tuleb küll pisar, mis seal salata, kuigi õigupoolest ma ei tea, miks
Kas sellepärast, et noorus on möödas ja enamus kleite, mis ma selga proovin tunduvad lihtsalt naeruväärsed, sest siit ja sealt pungitab välja mu 44-aastane ihu
Kõik mu üleliigne liha, mida oli vaja laste saamiseks
Pean silmas nende kõige pisimate, sest suurte lastega mul ei juhtunud peaaegu midagi
Olin nii noor
Olin nii kerge
Aga pigem nutan ma pigem selle kuradi Venemaa pärast
Pärast, kui nad kõik meilt on võtnud...
Hirm, mis lakkamatult sees käärib
Ma ei tea, kas see on hullem, kui päriselt midagi kunagi juhtub
See midagi võib-olla on ainult mõni hetk. Inetu surm küll, mida meil tuleb surra, nagu naistel ja lastel ikka sõjas ja ega meestelgi ju parem ole
Siiski ainult hetk ja pealegi pole surm see kõige hullem, mis juhtuda võib
See mõõtmatu hirm ja lootusetus
Olgu siis pealegi
Mis ma ikka teha saan
Kuigi tahaks palvetada, nii et kohe nagu päriselt oleks palvetatud
Spontaanselt põlvili laskuda ja olla
Olla tühjuses, olla Temas
Ega seda niisama lihtsalt kogeda saa ja üldse milleks? Olen ma mõni müstik, narkomaan või põgeneja?
Küllap piisab korraks veinistki
Ehkki Jumalat ma sealt ei leia
Tema on peidus kuskil hirmu taga
Millal mina sinna jõuan...
Enne jõuan 18. augustil Haapsallu Nick Cave'i kontserdile
Oma suure tütrega
Kui Jumal annab