Urmas suri 14.10. Mina sain sellest teada 16. oktoobril.
Helistati ja taheti meie poolset järelehüüet.
Alguses keeldusin teadet tema surmast vastu võtmast.
Me pole mitu aastat suhelnud, olen näinud teda ainult fb kaudu. Nägin, et ta oli hirmuäratavalt kõhnunud, üldse mitte selline nagu ta minu parimates mälestustes oli. Usun, et sel ajal, kui meie intensiivse suhtlemise aeg oli (2000-2015), siis ta oli oma elu parimas vormis. Üliäge inimene, alati sõbralik, abivalmis... Sealjuures geniaalne animafilmi operaator.
Nii kahju.
Terve nädal olin mõtetes tema surnukehaga, kus iganes seda hoiti, hingega, mis loodetavasti on seal, kus kõik on üks, aga veelgi rohkem tulid ikka ja jälle silme ette mälestuspildid temast. Öö läbi kestnud pöörased bridžimängud, kus alati muidugi veel inimesi ja ohtralt viskit. Palju, palju viskit. Eks see mõnes mõttes enesehävituslik ja pöörane aeg oli ja mina väga kaua seda tempot hoida ei jõudnudki. Tema aga vist küll, väga noorest east kuni lõpuni välja.
Ja eelkõige koos tehtud filmid.
Olen tundnud ootamatut ehmatus, kui kuidagi teravalt jõuab pärale, et nüüd ongi temaga kõik. Enam mitte kunagi...
Selgelt liiga vara. Oleks võimud veel palju asju teha, paljusid inimesi inspireerida ja rõõmustada. Isegi meiega oleks võinud veel ju ühe filmi teha. Juhul, kui me kunagi tahaks veel midagi teha.
Kes teab - võib-olla, kui kuidagi teisiti üldse ei saa, siis teemegi ühe filmi veel. See vajadus on ju mõtte kodeerimise küsimus. Ja meile anti ärasaatmisel mõista, et oleme stuudiosse oodatud, kui mõtteid ja tahtmist on. Südame tegi soojaks!
Aga järelhüüe sai selline:
Meie kallis operaator Urmas on läinud. Ja see minek kehtib igavesti. Mitte kunagi enam ei naera me sinu teravmeelsete naljade üle ja sa ei soovita enam meil "peaga mõelda".
Aitäh, et olid meiega, kui oli meie suureks kasvamise aeg.
See on hindamatu mälestus.
Igavene mälestus."
