MAALIMISEST

Avastasin, et on huvitav jälgida, mida ma maalimisest mõtlen.

Hoolimata sellest, et olen 3 aastat veetnud Tartu Ülikooli maaliosakonnas 90-ndate teises pooles ja pärast veel mitu aastat Tallinnas Kunstiakadeemias, tundub mulle, et olen siiski diletant. Midagi on puudu. 

Üks asi on see seletamatu miski, mis teeb inimesest kunstnikku, mida mul paistab, et pole, ja mida pole ka paljudel teistel, kes on igasuguseid koole ja asju lõpetanud. Olgu sellega, kuidas on. See on kindlasti väga vaieldav ja lõpuni ei saa selgust. Mulle täitsa meeldib see artikkel, mis natuke kunstnikuks olemise üle mõtiskleb.

Ise jätkan praegu tehnilistest oskustest rääkimisest.

Ma ei suuda ära imestada, kuidas mind lasti rahulikult kunstnikuks õppida, ilma et iialgi oleks nõutud akadeemilist maalimisoskust? Nii palju, kui mäletan, anatoomiline täpsus ja vorm jäi kuidagi teisejärguliseks. Oluline oli julgus värvidega möllata. Eks siis seda sai ka omajagu tehtud ja uhkegi oma julguse üle oldud. Ma ei tea küll, miks. Ei ole ühtki pilti, mida ma nüüd enda omaks tahaks tunnistada. Kui siis mõni üksik, aga ega neiski ole näha meistri kätt ega kunstniku "miskit". Seda "miskit" ma ei otsigi. Usun, et see võib tulla, kui eesmärgiks pole inimestele meeldimine, vaid teed, sest teisiti lihtsalt ei saa enam edasi elada. Kui ülevaks minna ja suuri sõnu pruukida, siis võiks öelda, et kui teed Jumala jaoks ja ainuüksi tema jaoks. See on omaette teema, millega tegeleda. 

Praegu hakkasin otsima käsitöö oskust ja käe meisterlikkust. Varasemal ajal mul polnud üldse seda taotlust, aga nüüd on. Ja nüüd ongi selge, et jään sellega hätta ka. Olen pusinud H portree kallal mitmeid tunde ja ei tule kuidagi. Ei tule kuidagi välja, et värv ja vorm läheks kokku ja hakkaksid teineteist toetama ja tekiks harmooniline elus tervik.

Näitkeks nagu see siin:

Need on need õigel ajal tegemata jäänud õpipoisi tööd, mis nüüd kätte maksavad ja oma osa nõuavad.

Ilmselt võiksin jätta nüüd selle maali rahule ja minna uue juurde. Käsitöö oskus kätt liigutamata ei tule.

Natuke veel tegelen temaga, siis pildistan üles ja viskan nurka. Las ta olla. 

Ja teen ka ühe kataloogi, kuhu koguda maailma parimad portreed, mida imetleda.

PESUMASIN

Ühel varahommikul hakkas J minu kõrval ootamatult hüpeldes vingerdama. Kogu voodi rappus ja väriseses. Esialgu tundus, et see on epilepsiahoog. 

"Mis viga on? Mis juhtus?"

"Pesumasin töötab."

ÜKSINDUSEST

Kuulsin, et Tõnu Õnnepalu uus raamat on üksindusest. Sellest nad on ju kõik tal olnud. Ühes päevikus oli juttu ka sõjast, et varsti ilmselt tuleb või siis natuke hiljem. Kole sõjahirm on mul ka sees millegipärast. Hirmuga segatud ootus. Kui midagi kohutavat peab tulema, siis tulgu see võimalikult ruttu. Tegelikult ma ei mäleta enam, kas ta on midagi sellist kirjutanud, aga ise ma ei ole ka nii mõelnud. Võib-olla tuli see Viivi Luige Ööülikooli saatest. Tahaks üle kuulata.

Aga et siis üksindusest. Õnnepalu üksindus on ilmselt midagi muud, aga mulle tundub, et teatud piirideni ka mulle mõistetav ja kogetud. Üldse vist kõigil. Ega ta asjata nii populaarne rahva seas ole.

Aga et siis üksindusest.

Tänavu saatsin mitu jõulukaarti, isetehtud ja puha, aga keegi ei reageerinud eriti. See teeb kurvaks, kuigi mida on siin kurvastada, kui ma ise olen kõik teinud heast tahtest ja puhtast südamest. Ülejäänu on ju vabadus, aga ikka on kuidagi nukker. Olgu pealegi. Pealegi, ma pole päris õiglane ka.

Eile õhtul tundsin, kuidas keegi mind mu perekonnast ei kuula lõpuni. Lihtsates, olmelistes asjades. Ei K ega ka suured lapsed. Nüüd ma enam täpselt ei mäleta, mis asjad need õigupoolest olid. Üks oli igal juhul see, et tahtsin seletada, miks ma arvan, miks ma ei tunne ennast alandatuna, kui avaneb võimalus küsida gaasi- ja elektritoetust. Et miks see ei käi mulle uhkuse pihta. Seda mõtet ma lõpetada ei jõudnud.

Tahtsin E-le öelda, mida minu ema mulle esimese asjana ütles, kui mind nägi esmakordselt paljaks aetud peaga. Ma ei saanud seda teha. Ta jalutas enne minema, kui jõudsin rääkida, kuidas minu ema esimese asjana purtsatas: "Kui kole!"

Mul on saatanaga sama nahk - uhkus. Tundsin, et olen häiritud. See on see uhkus ja see ongi see riivatud enesearmastus, millega pole midagi peale hakata ja mille vastu peab elu lõpuni võitlema. Igav ei hakka. "Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks, kuid mida teised ei märka." (Vagu, 714)

Aga jah, E on eile õhtust juusteta. Minust 5-6 aastat varem. Oma käega ajasin maha. Aparaat oli kehvake, aga saime hakkama.

Tahaksin teda maalida. Tema näos, täpsemalt suus on midagi lapsikult toredalt trotslikku. Aga ega ma  oskaks ilmselt.

H kallal pusin juba mitmendat kuud, minu tempo muidugi pole kõneväärt. Vahepeal seisis töö nädalate kaupa. Alles viimastel päevadel olen jätkanud. Ikka ma ei tea, kas on nüüd tema pilgus seda ärevust ja ja isekat õiglusejanu, mida otsisin...

Pilt on peaaegu valmis. Kutsusin teda vaatama, aga muidugi ta keeldus - ei huvita, ei taha...

Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks. 

Üksi jäävad nad ka.

KAUNISTUSED

 

MÄLU

Me lähme päris tihti Torupilli selveri juures asuvast kollasest majast mööda, sest astume päris tihti Vesivärava kohvikust läbi kondiitri- ja pagaritoodete pärast. Ükskord suvel põgenesime koos J-ga kollase maja räästa alla äikese eest varju.

Täna, 18. detsembril läksin koos oma pisikestega jälle sellest majast mööda. me oleme seda üsna tihti suve lõpul ja sügisel teinud, pärast seda äikesepäeva.

Aga alles täna ütles J ootamatult: "Seal juba käisime. Vihma sajab." 

Ta mäletab nii palju... 

Mõned soovitavad osa mänguasju ära panna ja siis mingi hetk uuesti need uute pähe lagedale tuua. J-ga see ei toimi. Tal võib suvalisel hetkel mõni auto meelde tulla, mida ta hakkab ka kohe otsima. Mõnikord on juhtunud, et see ongi olnud ärapandute hulgas.

Isegi kui ma kõik kaotan...

Isegi kui ma ainult osaliselt kaotan sellest, mis või kes, on minu oma, siis ma arvan, et ma ei suudaks hoiduda kibestumisest ja parandamatust lootusetusest. Võiks ka öelda, et siis ma kaotaks Jumala.

„Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ii 1:20,21)

Iiobiga juhtunu üle võib kuni elu lõpuni mõtiskleda oma elu taustaks või siis sinnamaani, kuni päriselt midagi halba juhtub. Minuga ei ole veel juhtunud, aga üleeile peaaegu, et oleks võinud juhtuda.

Õhtu hakul oli vanalinna asja. Arvasin, et oht varitseb meid eelkõige katustelt langevates jääkamakates, aga ei, hoopis alt poolt. Bremeni käigu ja Vene tänava nurgal, Nikolai kiriku juures libisesin nii, et kukkudes tõmbasin ka vankri ümber. Just enne, kui mu pea vastu jäätunud lumehunnikut kopsas, kuulsin, kuidas minu kõrval oli üks grupp noori, kellele räägiti midagi põnevat Tallinna vanalinna asukatest. Keegi olla korstna kaudu põgenenud, kuid väga ruttu kinni püütud, sest ta olla olnud silmapaistvalt tahmane. Järgmine hetk olin pikali maas ja peas ainus mõte, mida ma ka nii valjult, kui suutsin, hüüdsin: „Kus laps on? Kus laps on?" 

Püsti rabeledes otsisin oma laiali lennanud asjade seast F-i. Meeleheitlikult otsisin, aga teda ei olnud. Milline suur kergendus selle lühikese hetke jooksul. Tähendab, halvimat ei olnud juhtunud: minu 4-kuune imikuke ei olnud pea ees vastu jäätunud tänavasillutist lennanud. Ja ma joobusin tänulikkusest selle eest. Kui vaatasin vankrisse, keegi oli juba jõudnud selle õigeks tõsta, nägin F-i uniselt silmi pilutamas. Jumal tänatud - laps oli kukkumise ajal vajunud kondli põhja ja vist kaitses teda välja pudenemise eest ka turvakaar. Kõik lõppes hästi. Titeke on rõõmus ja heas toonuses, minul on ainult kael kuidagi imelik ja kerge muhk peas.

Ja kuna kõik on nii hästi, siis muidugi on lihtne kerge südamega võtta juhtunu üksipulgi läbi ja vaadata, mis sealt paistab. Peale selle, et linn siiski võiks ise linna tänavaid hooldada ja mitte jätta seda kinnisvara omanike kohustuseks. Kuidagi tundub, et linn võtaks oma kohustust tõsisemalt. Ei tea.

Veel nägin ma, kui kiiresti tekib viha ja kaob usk ja lootus, juhul kui ei lähe nii nagu ma tahaksin, vaid ootamatult sootuks teisiti. Selle lühikese, kolepika hetke ajal, kui ma taipasin, et kukun ja tõmban ka vankri kaasa, mis tähendab ilmselt seda, et laps kukub vankrist välja. Kukub suure hooga pea ees jää peale ja mul ei ole teda enam. Sel hetkel ma vihkasin „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!", sest kuidas Ta tohib lasta midagi sellist mulle juhtuda!

Muidugi Ta tohib ja muidugi Ta laseb veel hullematki maailmas juhtuda. On alati lasknud ja laseb ka edaspidi. Sinna pole midagi muud teha, kui kas ainult alistuda ja uskuda, et millestki väga halvast, mida Ta on lubanud, teeb Ta midagi väga head. Teine võimalus on alistuda ja vihata. 

Ei tahaks järgi proovida, kuidas minuga oleks, kui kõik oleks tõeliselt halvasti ja mult võetakse see, mida praeguse hetkeni nii heldelt on antud. Ei tohiks ka liiga palju selle üle mõtiskleda, sest igal hetkel on oma arm või and, et halvaga hakkama saada. See aga selgub alles sellel hetkel, kas suudad seda armu vastu võtta.

Oh, Sa minu heldene põhjatu Jumal küll!

KUIDAS TEADA, MIDA PÄRISELT VAJA ON

Tütrekese silmad on aastaga pooleteise miinuse võrra viletsamaks jäänud. Nüüd on -5 ja vasak -4,25. Ise ta ohkas kergendatult: "Õnneks mitte nii halb kui emmel." Minul oli 13-14-aastaselt mõlemad silmad -8 ringis. Ega ma täpselt ei mäleta ka. Oli palju ja prilliklaasid olid nagu pudelipõhjad ja ilma prillideta oli maailm nagu värvilaikudest udu. Nüüd mul on juba 15 aastat tagasi opereeritud silmad ja näen siiani suurepäraselt. Vahel tundub, et võib-olla hakkan varsti tahtma plussklaase. Ei tea - eks paistab. Eks paistab ka, millal E saab operatsiooni teha või läätsi kandma hakata. Praegu veel mõnda aega mitte. Mõnda aega oleme veel prillipoe kliendid.

Eile valis E uued raamid ühest poest välja ja sai lisaks ostuarvele kaasa talongi, mis ütleb, et kui kuu aja jooksul osta samast poest veel ühed klaasid, saab raamid tasuta. Selline osav, tekitatud vajadus ja tarbija mentaliteedi kasvatamine. Iga hinna eest on vaja müüa. Ja ongi vaja, ilma irooniata, sest muidu sureb ära.

Müüa asju, mille järgi on tekitatud vajadus. Hakkasin selle peale mõtlema ja see tegi kurvaks, et mina ka pean osalema selles rattas. Kui ma nüüd väikest viisi tegelen kirjastamisega, eks ole ka siis valitud raamatuid, mis pole kuigi südamelähedased ja on meie lehel rivis kasumi teenimislootuses. Ja mitte sellepärast, et nendeta lihtsalt edasi enam elada ei saanud. 

Kuidas saaks nii, et tung ellu jääda ei varjutaks päris-päris sisu. Või noh, eks see ellujäämisvajadus ole sama päris, kui kõik muu. Keeruline.

ÖÖD

Viimase 4 kuu jooksul on iga hommik olnud nagu finišisse jõudmine olnud. Lõpuks on läbi. Lõpuks on hommik ja auhinnaks on uus päev, mis jõuab üllatavalt kiiresti õhtusse ja magamamineku aega välja. 

Eriti midagi teha ei jõudnudki.

Öösiti ehk isegi rohkem. Idee-ja muretasandil kindlasti. Mida siis ikka muud teha oleks kui mõelda ajal, mil järjekordne unekatkestus on ja uut suikumist peab ootama.

On raske ja tüütu - ma nagu mäletaks, et olen midagi sellist juba 13 või 14 aastat tagasi läbi elanud. On sama tüütu, jah. Päästab ainult see, et ise olen vist mitu korda arukamaks ja rahulikumaks muutunud. Aastaid tagasi kurtsin ja halasin rahutute ööde pärast, nüüd aga on - ma ei oska paremat sõna leida - ükskõik.

Minu viimaste aastate jooksul tehtud lemmikavastus - püha ükskõiksus.

Kunagi ma kirjutan sellest, et see mul meelest ära ei läheks vajalikul hetkel öösiti või mõnel üksluisel päeval, kui see, mida ma plaanisin ei oma enam mingit erilist tähtsust. On ainult suured ja väikesed lapsed ja nende lõppematud vajadused.

Igaöine külaline padjaga

MÕNED JOONISTUSED

Igaühele see raamat ei sobi. 

Ma arvan, et ei sobi. Ma arvan, et mina ei ole raamatu sihtgrupp üldse. 

Keegi küsis kirjastuse facebooki lehel: "Kas tegemist on õpikuga tulevastele vanglaasukatele (kliendid, valvurid)? Või milleks peaks tahtma tavaline inimene üldse sellist kirjandust lugeda?"

Ma ei tea, miks peaks tahtma ja kas raamatut tuleks võtta õpikuna. Natuke kõhedust tekitav on vanglaelu nii realistlik kirjeldamine.  Üleliia toores ja naturalistlik. Pole mingit kunstilist mõtestatust ega kaitsvat kihti peal.

Aga küsijale fb-s vastasin nii: "Autor on kurja naljana nii öelnud küll, et raamat on mõnes mõttes õpik tulevasele kurjategijale ja vangile. See on ka hoiatav kirjutis noorele inimesele, kes kipub hukka minema. Nö tavainimese jaoks on see aga liigutav ja natuke uskumatuna tunduv pöördumise lugu - et nii sügavalt mülkast on võimalik siiski kasvada täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks."

Mõned pildid raamatust, mida, hoolimata kõigest, oli rõõm joonistada, sest joonistada mulle põhimõtteliselt meeldib. 

Alles hiljem, kui raamat juba trükki oli läinud, mõtlesin, et tegelikult oleks siia raamatusse sobinud hoopis robustsema stiiliga pildid. Midagi sellist ehk? Aga mis tehtud, see tehtud. Hea, et valmis sai, veel parem, kui raamatut ostetaks ka ja ikka korralikult. Midagi väga omapärast selles igatahes on.

15-AASTANE

Pesumasin läks lõplikult katki neljapäeval. Päev otsa pesi üht masinatäit, kuni lõpuks alla andsin ja märjad asjad välja võtsin. Masin jäigi vett täis. Ta oli juba ammu ähvardanud tegutsemise lõpetada, aga kuidagi saime ikka hakkama. Olin otsustanud lasta tal olla oma roostetuste ja suure elektri tarbimisega nii kaua, kuni enam kuidagi ei saa. Nüüd ei saanudki enam. 15 aastat oli teenitud, nüüd pidi aitama.

Neljapäeva õhtu vabad tunnid kulutasin uue masina otsimisele. Masin ei tohtinud olla liiga kallis, pidi olema tuntud kaubamärk, et oleks lihtne vajadusel parandaja leida, pidi olema A-energiaklass ja ma ei tahtnud ka, et mahutavus üle 7 kilo oleks. Kulus tunde enne, kui sobiva leidsin ühest elektroonika poest. Selliseid masinaid on neil parasjagu 2. Üks Viljandis, teine Narvas, nii et mingit põhjust polnud loota, et sel nädalalõpul juba saab pesu pesta. Tarneajaks öeldi 1-4 päeva.

Täna tuli 15-aastane H kurtmisega, et kõik riided on mustad. Seletasin nii ja naa, kuid lõpuks jõudis asi ikka tülini välja. Tema süüdistas mind, miks masin pole kohe kohal, kuidas ma pole olnud piisavalt ettenägelik ja masinal just sel hetkel katki lasin minna ja mina vihastasin, et ta nii rumal ja nii empaatiavõimetu on. Ma ei saa ju ometi kahe titega poest poeni sõita ja otsida sobivat masinat, mille kohe saaks kätte. Või noh, saaks, aga oleks väga vaevaline. Milleks siis internet on. Masina ostmine oleks muidu ju lihtne, aga mitte siis, kui ei taha osta üle 1000 eurost asjandust ja isegi mitte 700 või 600 eurost, kuid samas peaks olema A-klass. Eks tehku ise proovi ja siis jauraku. 

Ega see vihastamine hea ole. Aga sel hetkel hakkas kuidagi kahju endast, et mind ei väärtustata või midagi sellist. Mina ohverdan oma vähesed vabad hetked olmeprobleemide lahendamisele, hoian seejuures hulga raha kokku nii ostmishetkel, kui ka loodetavasti tulevikus elektriarvete näol, aga tema - palun väga - leiab, et ikka on halvasti. 

Aga 15-aastaselt muidugi ei maksagi eeldada, et ta väga taipaks lihtlabasest peremajandusest. Selleks võib kuluda isegi kaks korda viisteist aastat ja kaks pesumasinat ja ega siiski kindel saa olla.

8 kuud tagasi

Kaheksa kuud tagasi käisin viimati õhtul pimedaga õues. Jaani kirikus oli tol korral Arne Hiobi raamatute esitlus ja Hiobi juubeli tähistamine. Gallusel oli au need kirjastada, siis sellepärast olin ka seal neid müümas. Pärast pandi kõik jälle kinni ja suveõhtud on valged. Augustis sündis Frank - asjaolu, mis minu õhtused käigud ja üldse käigud niikuinii võimatuks tegi. Nii nüüd juhtuski, et alles täna, 19. novembril läksin koos Frankiga pimedas õue. Juhtumisi jälle Jaani kirikusse, kus sel korral oli Fanny de Siversi V köite esitlus. See minek ei meeldinud mulle üldse. Kõik oli nii võõras ja närviline. Tramm rahvast täis. Pole enam harjunud sellise meluga ja olla oli ebamugav. Ma ei üldse õhtuid kodust väljas igatsenud.

Aga pärast kodus tundus, et tegelikult polnud vigagi. Üritus oli kena ja üldse. Võiks teine kordki kuhugi õhtul minna. Nagu kunagi vanasti.

Kas ma võiks uuesti blogima hakata?

Ma ei tea, kas ma võiks. Kiusatus on küll ja olen mõnda aega selle mõttega mänginud, aga kas ma jaksaks?

Küsimus endale...

Alustada võiks päise muutmisest. Olen õppinud palju paremini joonistama, see tähendab teistmoodi.

Või las ta olla esialgu pealegi. Iseenda jaoks olen ikka olnud küps ja tark umbes 60-aastane õpetlane, kes oma mõistuse poolest on kana mis kana. Ja anarhist ikka veel, kuigi selle tähendus on ajas kardinaalselt muutunud.