VALGE LIPP

Paavsti pühapäevane "valge lipu" avaldus lõi nii valusalt, et võttis hinge kinni. See teeb väga haiget, et tahaks isegi nutta. Ja ma nutsin ka õhtul Missal. Ma ei tea, mis see nii õudselt mõjus, võib-olla et Missa ja et vene keeles...

Paavsti avaldus tekitas minus jälestust ja lootusetust. Paavsti kaudne käsk alistuda, lasta ennast ja oma peresid vägistada, piinata, tappa ja küüditada, käib mulle selgelt üle jõu ja võib-olla ei saa minust kunagi nii tubli kristlane, et ma seda suudaks.

Ma ju ei tea konteksti, võib-olla tõesti on paavsti sõnu sobivalt kremlimeelselt manipuleeritud ja esitatud, nii et need mõjuvad räigemalt, kui tegelikult on, aga ei ole mingit põhjust naiivselt loota, et üleüldiselt Ida-Euroopa saatus maailma väga huvitab. Isegi, kui nüüd on tulnud ka Kiriku poolset pehmendamist ja puha. Selgitatakse, et me kõik oleme paavstist täiest valesti aru saanud... 

Ja see on ülihea, et selgitavad ja korrigeerivad. Ma olen väga õnnelik selle üle. Muidugi ma tahan uskuda parimat.

Aga ühelt fb lehelt lugesin, et märkimisväärselt suur hulk inimesi peavad paavsti juttu täiesti normaalseks ja arukaks. Ainult, et kui USA, mõned Euroopa riigid ja Kiievi rezhiim ei takistaks rahu saabumist...

Nad on oma riigi vastu, liberaalsuse ehk demokraatia vastu ja õigustavad otseselt või kaudselt, teadlikult või alateadlikult Venemaad. 

Kuidas see on juhtunud?

Ja kas me tõesti olemegi juba kaotanud...

Ma ei ole ka enam eriti meie praeguse peaministri fänn, aga tal on ikkagi väga palju suurepäraseid omadusi. Üks on kindlasti see, et ta vist oskab üsna veenvalt välismaal seletada, mis asi Venemaa õigupoolest on. Sellepärast ongi kahju, et ta otsustas jääda Eestisse tegema iganädalasi küsitava väärtusega nalju, vastama lõputult suhkrumaksu küsimustele. Oleks parem hakanud spitzenkandidatiks, oleks saanud osaleda väitlustes, rääkinud eksistentsiaalselt olulistest asjadest. Nüüd see üksteise peale klähvimine aina jätkub...

Mis teha.

Ja tulles tagasi küsimuse juurde "Kuidas see juhtunud on?", siis mulle tundub, et ma natuke tunnetan, kuidas see juhtunud on. Oma nahk ütleb. 

Mina eelkõige tunnen, et mu elu üks tähtsamaid eesmärke, võimaldada oma lastele parim haridus, mida iganes nad vajavad oma mõtestatud eksistentsiks, on ohus. 

Raha lihtsalt kaob näppude vahelt ära ja investeerimiseks ja säästmiseks ei jää enam midagi. Lisaks terendavad uued maksud, sh sigimismaks automaksu kujul (väikebussi pidamine läheb automaksu mõttes umbes 7 korda kallimaks võrreldes 5-kohalise autoga), mis veelgi rohkem elu kokku hakkavad kägistama... 

Mul endal puudub makromajanduse tunnetus ja ma usun, mida mulle räägitakse. Ja rääkimist kuulan ERR-i kanalitest ehk siis kõige peavoolumast allikas, mis üldse olla saab. Seal enamasti on jäänud kõlama arvamus, et majanduse mõttes saaks asju paremini ajada. Raske on mõista ka juttude ja lubaduste muutlikkust.

Ah, ma ei ole kindel, et selles ebakindluses ja tajumist ohtu olemasolule saab just tingimata meie seda praegust valitsust süüdistada, aga see oleks kindlasti üks väga lihtne viis süüdlase leidmiseks. 

Lõppude lõpuks ma ikkagi arvan, et kõik laabub ja mis vaja teha on, saab tehtud. Me ju kohaneme ja kui ei kohane, siis sureme ära ja seegi pole halb variant.

Eks saame näha. 

Rahu hinges on ju ka üks viis valge lipu kõrgel hoidmiseks. Seda lippu ma lehvitan meeleldi.

Andesta meile, Issand, kui kätest, mis Sa lõid hoolitsemiseks, on saanud surmariistad.

Keegi tõlkis eesti keelde paavsti palve, mille on kirjutanud Napoli peapiiskop.

Oo Jeesus, Jumala poeg, halasta meile patustele.
Oo Jeesus, kes Sa sündisid pommide all Kiievis, halasta meie peale.
Oo Jeesus, kes Sa surid oma ema kätel Harkivi varjendis, halasta meie peale.
Oo Jeesus, Sind, keda saadeti 20-selt rindele, halasta meie peale.
Oo Jeesus, kes sa ikka veel näed relvastatud käsi oma risti varjus, halasta meie peale!
Andesta meile, Issand,
kui me pole aru saanud naeltest, mis me Sinu kätest läbi lõime, kui me joome nende surnute verd, kes on relvade poolt puruks kistud.
Andesta meile, Issand, kui kätest, mis Sa lõid hoolitsemiseks, on saanud surmariistad.
Andesta meile, Issand, kui me jätkame oma venna tapmist, kui me jätkame nagu Kain korjates põllult kive, et tappa Abel. Andesta meile, kui me näeme vaeva, et õigustada kurjust, kui me oma valuga põhjendame oma tegude kurjust.
Andesta meile see sõda, Issand.
Oo Jeesus Kristus, Jumala poeg, me anume Sind: peata Kaini käed!
Valgusta meie südant,
ära lase teoks saada meie tahet,
ära jäta meid meie tegusid tegema.
Peata meid, Issand, peata meid.

Väga ilus ja väga valus. Eriti palve algus. 

Vennatapu jutt mulle ei meeldi. Häirib see, et neid mõrtsukaid saab, ja kristlasena isegi peab, nimetama vennaks. Olgugi, et Kainiks. Ma saan aru, et olen liialt emotsionaalne, aga mulle tundub, et Kain on liiga hea, et Putini vägesid temaga võrdsustada. Mulle tundub, et Putini puhul on tegemist ikka puhta kuradiga. Kuigi selge see, et Kain ka ju toimetas koos saadanaga ja tegi maksimaalselt kurja, mis ta sel hetkel teha sai.

Ukraina ja venelaste vennasrahva jutt pole üldse jutt ega asi. Praegu märatseb venelane küll Ukrainas, aga tegelikult ta sõdib kõigiga, kes temast on Lääne pool. Me pole küll ju kuidagi vennasrahvad.

Kujundina palves on muidugi Kaini võrdlemine Putini ja tema vägedega ilus. Pealegi pole vene soldanitel ja nende peredel ja ülejäänud rahval muud süüd, kui et nad Putini võimule on lasknud. 

Kuigi ka see süü on väga, väga suur. 

Näha ukrainlaste veriseid kannatusi online-is ja samal ajal kuulata Putini ja tema kamba reaalsust peapeale pööravat jura, siis valdav tunne on häbi. Lihtsalt nii häbi on. Ma ei saa aru, kust see tunne tuleb. Mina isiklikult ja otseselt ju ei ole midagi valesti teinud. Korraks tuli pähe naljakas mõte, et häbi tuleb sellest, et ma pole piisavalt palvetanud. See oleks ainuke, mida ma rohkem oleks saanud teha.

KODUD. Eesti Noorsooteater

Autor ja lavastaja: Helle Laas
Kunstnik: Riina Vanhanen
Mängivad: Helle Laas või Katri Pekri, Are Uder ja Riho Tammert

Kuigi on selline tunne, et kõik on muutunud tühiseks Ukrainale kaela tulnud häda pärast, siis nii see vist ikka pole. Meie sõda, kes me siin praegu veel rahus elame, seisneb eelkõige oma tavaelu jätkamises. Nii rõõmsalt, kui see võimalik on.

Täna käisime J-ga esimest korda teatris. Mul oli see peaaegu üle kolme aasta esimene käik teatrisse. Viimati käisin suurte lastega 2019 VAT-teatris vahetult enne J-i sündi "Kolm versiooni elust" vaatamas. 

Täna vaatasime "Kodud". Ma ei ole sellest lavastusest blogis kirjutanud, aga olen üsna kindel, et oleme seda H või E-ga ka omal ajal vaatamas käinud, sest see on Noorsooteatril juba 2011. aastast kavas. Võib-olla H-ga ikka ei käinud - ta oli esietendumise aastal juba liiga suur selleks. 

Lavastus on ülilihtne ja ülijabur. Väga väikestele lastele pole vaja mingit suurt lugu, piisab, kui keegi midagi liigutama hakkab ja imelikke hääli teeb ja juba ongi naljakas ja tore. Lugu on vaja pigem näitlejal, et tempot hoida, ja kunstnikul, et dekoratsioonid ja nukud teha. Midagi peab olema, muidu ei saa teatri mõõtu kätte. See lavastus sai ja naerutas lapsi üsna tõhusalt. Eriti natuke vanemaid lapsi. Sellele etendusele oli kaks lasteaia rühma tulnud ja nad olidki umbes 5-aastased. Pisemad lapsed olid mõned päris kohmetud. 2 aasta ja 8 kuu vanune J oli päris pinges ja ärevusest tahtis kaks korda pissil käia. Üks kord ka etenduse ajal, millest polnud midagi, sest see on lubatud ja kõik olid väga lahked ja vastutulelikud. 

Ma ei tea, kui palju J sai aru põhiloost, mis käis ühe kruusi ümber. Varblane leidis selle kuskilt põõsast ja tahtis omanikule tagasi viia. Hakkaski siis mööda erinevaid kodusid käima. Varese, rebase, karu, mesilaste ja lõpuks jõudis inimeste juures. 

80-aastane Helle Laas on vaatamisväärsus iseenesest ja ka teised kaks, Are Uder ja Riho Tammert, on Eesti nukunäitlejate raudvara. "Viimased Ferdinandiaegsed," nagu nad ise ütlesid.

Pärast teatriskäiku saime vanaema K-ga kokku, kes oli vahepeal F-ga jalutanud. Jutustasin talle, mida me näinud olime. J ei öelnud midagi. Õhtul küsis K, et mis ta teatris nägi. Väike poiss luges talle kõik loomad ja linnud üles ja lisas veel, et teatris oli väga palju tüdrukuid. Tegelikult oli poisse ja tüdrukuid  enam-vähem võrdselt. Seda ta üles, sellepärast et rebased olid etenduse ajal saali pöördunud ja imestanud: "Kui palju tüdrukuid siin on! Ja kõik on nii ilusad! Ja ega õpetajatel ja emadel ja vanaemadel pole ka häda midagi!" Sellest ma järeldan, et J ikka jälgis ja pani tähele ja jättis enda jaoks olulisemad jutud meelde. See et varblasel oli mure kruus kuhugi viia, see polnud mingi teema.

Nii nad on need pisikesed lapsed - võtavad asju nii nagu need on. Mul on väga suur tahtmine jutt jälle Ukraina peale pöörata. Kui venelased poleks asju võtnud lihtsalt, et on nagu on, olgu pealegi Putin, vaid oleks oma opositsionääre kuulanud, siis meil poleks praegu sellist hirmsat sünnitist Putin. Nii et midagi pole teha. Raske on näha venelases ohvrit. Nad on süüdi ja vastutavad, sest ei ole edasi arenenud titeseisundist.

Nüüd on kõik. 

Annaks Jumal, et saaksime veel palju teatris käia...

Ps. Etenduse algul öeldi, et see pühendatakse Ukraina lastele, kes on oma kodudest ilma jäänud. Rääkisin sellest K-le. Ütles, et hulluks ei maksa ka ikka minna. Mina arvan, et mitte hulluks, aga unustada ka ei tohi. Ei ole õige teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud. Minu süda seda ei luba, aga ma püüan mõista neid, kes kaitsevad end nii, et kogu aeg sellele kurjusele ei mõtle.

LÄHEB IKKA EDASI....

USA luureandmed ja prognoos on masendavad. Paistab, et venelastel õnnestubki kõik maatasa teha. Tappa nii palju, kui saab (õudne mõelda, mis toimub praegu venelaste käes olevatel aladel), hävitada kõik, mis suure vaeva ja armastusega on ehitatud. Ja mitte midagi ei saa teha. Hirm Kolmanda maailmasõja ees on neil nii suur. Ei tea, kas on õigustatud lootus, et väiksema ("ainult" Ukraina!?) hävinguga on võimalik ära hoida maailmasuurune häving. Mul isiklikult ei ole praegu sellist jõudu seda loota. Pigem kipub mõtteisse, et mõne aja pärast "unustatakse" sanktsioonid, elu läheb edasi. Edasi läheb ka Putin oma rüveda kurjusega.

Meie lapsed ei kasva suureks, me ei ela vanaks...

Putin ei ründa mitte ainult Ukrainat, vaid kõiki meid, kes me kaasa elame. Muidugi kaasaelajate kannatus pole vähimalgi määral võrreldav, mis toimub praegu ukrainlastega. Mind on tabanud peaaegu täielik halvatus. Kõik tundub selle õuduse kõrval tühine. Ma saan aru, et praegu on minu isiklikuks võitluseks normaalsuse säilitamine, igapäevase elu elamine ja lakkamatu palvetamine. 

Hädavajalik on õppida võimalikult kiiresti rõõmu tundma veel antud õnnelikust hetkest.

EI TEAGI, MIDA ÖELDA, AGA ÖELDA TAHAKS...

Kui vaid oleks võimalik, siis ma kägistaks Putini oma kätega. Või laseks maha või pooks või mida iganes. Mis mul viga rääkida - mul ju sellist võimalust ei tule. Aga ma loodan südamest, et kellelgi Kremlis tuleb. Mulle tundus, et ka Harri Tiido ütles, et ehk keegi Kremlist lööb Putinile noa selga. 

Jõudsin enda ja Jumalaga kokkuleppele, et võin selle eluka eest palvetada küll, et ta sureks võimalikult kiiresti, et ta kannataks, siis võib-olla ta pääseb Taevasse.

Jõhker öelda, aga selle aitab väga palju kaasa, kui võimalikult palju tinakirste Venemaa suunas hakkab liikuma. Milline kuri kristlane ja milline küsitav moraaliteoloogia?!

Ei ole muud teha, kui võidelda ja vaene Ukraina on ohvritall, keda kõigi meie eest praegu veristatakse.

Peaksime palvetama ka, et ukrainlastel jätkuks laskemoona ja seda saaks neile kuidagi viia, mis on väga keeruline. 

See kõik ei muuda olematuks seda kurja, mida ta teinud on ja mida ta veel teeb...

Nii väga tahaks näha, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Mida nad mõtlema hakkavad ja mis tee valivad. Ja kui ma seda kõike ei saa ja minuga koos veel musttuhat normaalset ja tavalist perekonda, siis persse, persse küll.

Et ühel värdjal võib ka olla nii palju õigust, et kõik ilus ära rikkuda.

OH, ET TA KA JUBA HÄLLIS EI SURNUD...

Kõige rohkem ma imestan, et miks tavalised inimesed ei räägi Venemaast? Miks nad ei postita põlglikke sõnumeid Venemaa aadressil? Miks on nii palju imelikke uudiseid, kui ometi on selline ilgus praegu just toimumas? Miks ei mõelda, kuidas saaks selle asjanduse, mida nimetatakse Venemaaks, maailmast üldse ära kaotada? 1000 aastat on juba olnud, aitab küll...

Mul endal on suur kiusatus palvetada, et Putin ja kes iganes veel tema peamised nupumehed on, võimalikult kiiresti sureks? Niisuguse asja nimel ei tohi kindlasti palvetada, sest see pole üldse kristlik ja tuleb mulle endale kahjuks, aga ma väga tahaks seda paluda. Armas Jumal, lase neil vene pässidel ootamatult ja kiiresti surra... Ta ei lase. Sele asemel saab hukka teadmata hulk inimesi, kes tahaks tavalist ja rahulikku elu elada. Nii need asjad käivad. Muud lohutust pole ka, kui ainult see, et igavikuga võrreldes pole erilist vahet, kui kaua maa peal elada sad. Niikuinii on vähe. Niikuinii on see... tahtsin öelda, et see on tähtsusetu, aga tegelikult ei ole. Subjektiivses mõttes ei ole. Sellest lühikesest hetkest (olgu see paar minutit või 100 aastat) sõltub inimese igavik.

Miks see Putin omdti hällis ei kärvanud... või mis sellestki kasu oleks olnud. Eks selliseid idioote jätkub alati ja igal ajal. Nii kahju, et mingisuguse värdja pärast tuleb nii palju kannatusi.

Ja kas need kõik venelased ruigavad rõõmust? Need Venemaa omad ja välismaal elavad? Meie naabrimehe auto peegli külge on 9. mail alati seotud Georgi lint. Iga kord, kui ma teda näen ja me tervitame, mõtlen: "Kas sa oled mu vaenlane? Kas sa muutud mulle ja mu perele ohtlikuks?"

Tegelikult nüüd on juba ilmunud postitusi ja kommentaare ka (alustasin seda kirjatükki juba mõni nädal tagasi). Ukrainale saab toetust avaldada profiilipildile ukraina lippu lisades. Võib-olla mõne aasta pärast meid lastakse selle eest maha. Või siis on juba maailmasõda ja enamus inimesi niikuinii sureb.

Ei tea. Olgu pealegi. Praegu on veel kõik hästi. Püsime hetkes. Kui halb tuleb, siis niikuinii. Ei tohi lasta tal praegust hetke ära võtta, kui ta kõik tulevased hetked meilt röövib.

UNENÄOLISELT

 J (vanus 2 ja pool) rääkis oma unenäost.

Kiirabi tuleb. E sõidab kiirabiga. Emme on kodus, issi on kodus, J on kodus, F on kodus, H on kodus.

Küsisin, kas E ka ikka on pärast kodus. Minu õnneks vastas, et "jah".

Ma ise olen mitu ööd unes näinud, kuidas mind üksi, ja üks kord ka koos perega, maha lastakse. Tol korral me lebame pruunikal pinnasel oma pruunikashalli auto kõrval pikkuse järjekorras rivis maas. Isegi surnuna tekib mul tunne, et tahaks F-i ja J-i kaissu võtta ja mind kohutavalt häirib, et me nii kaugel üksteisest oleme. Teatava lohutuse toob see, et matmise ajal pannakse meid kõiki üksteise otsa.

Rääkisin unenägudest K-le. Ütles, et niisuguste unenägude peale ei saa muud öelda, kui et sõjast me ei pääse. Vastasin: "Niisugused unenäod tulevad, sest me räägime sõjast nii palju." Ma kardan, et on mingi arusaamatu sõjaootus õhus. Keegi muidugi ei taha sõda mõistusega, aga samal ajal mingisugune alateadlik sõjatrummide ähvardavat põrinat on õhus tajuda. Oh issand, kuidas ma ei tahaks sõda. Kuidas ma ei tahaks näha palju inetut surma. Nii enda lähedaste kui ka võõraste inimeste oma...

Just siis, kui me K-ga seda juttu rääkisime, hakkas keegi Vikerraadios rääkima rohepöördest.

"Appi!" ütles K.

"Mis mõttes appi? Kas see ei ole siis oluline asi, mida rääkida?"

Tema siis seletas mulle, et oluline on rahu ja vägivallatu elu. Mina olen kuulnud, et mõned arvavad, et kliima suured muutused just hakkavadki põhjustama sõdu.

K väitis, et pigem läheb nii: näiteks USA-d - riik, mis panustab rohepöördesse meeletult ja seda relvastumise arvelt - võib rünnata kõige halvemal moel raskerelvadega näiteks Hiina, mis vilistab keskkonnale ja on kogu raha kulutanud relvastuse täiustamisele. Kui aga nn head riigid ka nii palju rohepöördest ei jahvataks ja panustaks relvadesse ja see omakorda tähendaks kliima saatuslikku halvenemist, siis meil oleks ainult migratsiooniprobleem, mis oleks tühiasi võrreldes päris sõjaga, milles hukkuksid miljonid nn heade riikide inimesed. 

Ma ei tea...

Mul on neli last. Oleme K-ga andnud oma panuse, et oleks inimesi, keda tappa...