USA luureandmed ja prognoos on masendavad. Paistab, et venelastel õnnestubki kõik maatasa teha. Tappa nii palju, kui saab (õudne mõelda, mis toimub praegu venelaste käes olevatel aladel), hävitada kõik, mis suure vaeva ja armastusega on ehitatud. Ja mitte midagi ei saa teha. Hirm Kolmanda maailmasõja ees on neil nii suur. Ei tea, kas on õigustatud lootus, et väiksema ("ainult" Ukraina!?) hävinguga on võimalik ära hoida maailmasuurune häving. Mul isiklikult ei ole praegu sellist jõudu seda loota. Pigem kipub mõtteisse, et mõne aja pärast "unustatakse" sanktsioonid, elu läheb edasi. Edasi läheb ka Putin oma rüveda kurjusega.
Meie lapsed ei kasva suureks, me ei ela vanaks...
Putin ei ründa mitte ainult Ukrainat, vaid kõiki meid, kes me kaasa elame. Muidugi kaasaelajate kannatus pole vähimalgi määral võrreldav, mis toimub praegu ukrainlastega. Mind on tabanud peaaegu täielik halvatus. Kõik tundub selle õuduse kõrval tühine. Ma saan aru, et praegu on minu isiklikuks võitluseks normaalsuse säilitamine, igapäevase elu elamine ja lakkamatu palvetamine.
Hädavajalik on õppida võimalikult kiiresti rõõmu tundma veel antud õnnelikust hetkest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar