EI TEAGI, MIDA ÖELDA, AGA ÖELDA TAHAKS...

Kui vaid oleks võimalik, siis ma kägistaks Putini oma kätega. Või laseks maha või pooks või mida iganes. Mis mul viga rääkida - mul ju sellist võimalust ei tule. Aga ma loodan südamest, et kellelgi Kremlis tuleb. Mulle tundus, et ka Harri Tiido ütles, et ehk keegi Kremlist lööb Putinile noa selga. 

Jõudsin enda ja Jumalaga kokkuleppele, et võin selle eluka eest palvetada küll, et ta sureks võimalikult kiiresti, et ta kannataks, siis võib-olla ta pääseb Taevasse.

Jõhker öelda, aga selle aitab väga palju kaasa, kui võimalikult palju tinakirste Venemaa suunas hakkab liikuma. Milline kuri kristlane ja milline küsitav moraaliteoloogia?!

Ei ole muud teha, kui võidelda ja vaene Ukraina on ohvritall, keda kõigi meie eest praegu veristatakse.

Peaksime palvetama ka, et ukrainlastel jätkuks laskemoona ja seda saaks neile kuidagi viia, mis on väga keeruline. 

See kõik ei muuda olematuks seda kurja, mida ta teinud on ja mida ta veel teeb...

Nii väga tahaks näha, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Mida nad mõtlema hakkavad ja mis tee valivad. Ja kui ma seda kõike ei saa ja minuga koos veel musttuhat normaalset ja tavalist perekonda, siis persse, persse küll.

Et ühel värdjal võib ka olla nii palju õigust, et kõik ilus ära rikkuda.

LISATOIT

Esimest korda proovis 20. detsembri paiku. Olin juba varemgi õuna talle mekkida andnud. Paistis, et talle meeldis või vähemasti oli huvitav.

Paar päeva enne 6-kuiseks saamist liha. Aeg-ajalt tekkis hirm, miks ta nii palju sööb ja et kas me ei lähe liiga kiiresti edasi. See kadus, kui me saime covidi endale külge. F-i isu vähenes märgatavalt. Nüüd on siiski jälle pisut paremaks läinud. Tal on tekkinud komm suu kõvasti kinni pigistada, täitsa kriipsuks ja ei võta midagi. Nüüd on jälle hirm, et miks ta nii vähe sööb.

See ongi keeruline. Olgu siis ta pealegi neljas laps ja kogemust peaks olema juba palju. Kõige rohkem, minu arvates, aitab see, kui asjaoludele mitteliiga palju tähtsust omistada ja võtta kõike kuidagi puhta lehena. 

Lihtsalt nii on, nagu on.

OH, ET TA KA JUBA HÄLLIS EI SURNUD...

Kõige rohkem ma imestan, et miks tavalised inimesed ei räägi Venemaast? Miks nad ei postita põlglikke sõnumeid Venemaa aadressil? Miks on nii palju imelikke uudiseid, kui ometi on selline ilgus praegu just toimumas? Miks ei mõelda, kuidas saaks selle asjanduse, mida nimetatakse Venemaaks, maailmast üldse ära kaotada? 1000 aastat on juba olnud, aitab küll...

Mul endal on suur kiusatus palvetada, et Putin ja kes iganes veel tema peamised nupumehed on, võimalikult kiiresti sureks? Niisuguse asja nimel ei tohi kindlasti palvetada, sest see pole üldse kristlik ja tuleb mulle endale kahjuks, aga ma väga tahaks seda paluda. Armas Jumal, lase neil vene pässidel ootamatult ja kiiresti surra... Ta ei lase. Sele asemel saab hukka teadmata hulk inimesi, kes tahaks tavalist ja rahulikku elu elada. Nii need asjad käivad. Muud lohutust pole ka, kui ainult see, et igavikuga võrreldes pole erilist vahet, kui kaua maa peal elada sad. Niikuinii on vähe. Niikuinii on see... tahtsin öelda, et see on tähtsusetu, aga tegelikult ei ole. Subjektiivses mõttes ei ole. Sellest lühikesest hetkest (olgu see paar minutit või 100 aastat) sõltub inimese igavik.

Miks see Putin omdti hällis ei kärvanud... või mis sellestki kasu oleks olnud. Eks selliseid idioote jätkub alati ja igal ajal. Nii kahju, et mingisuguse värdja pärast tuleb nii palju kannatusi.

Ja kas need kõik venelased ruigavad rõõmust? Need Venemaa omad ja välismaal elavad? Meie naabrimehe auto peegli külge on 9. mail alati seotud Georgi lint. Iga kord, kui ma teda näen ja me tervitame, mõtlen: "Kas sa oled mu vaenlane? Kas sa muutud mulle ja mu perele ohtlikuks?"

Tegelikult nüüd on juba ilmunud postitusi ja kommentaare ka (alustasin seda kirjatükki juba mõni nädal tagasi). Ukrainale saab toetust avaldada profiilipildile ukraina lippu lisades. Võib-olla mõne aasta pärast meid lastakse selle eest maha. Või siis on juba maailmasõda ja enamus inimesi niikuinii sureb.

Ei tea. Olgu pealegi. Praegu on veel kõik hästi. Püsime hetkes. Kui halb tuleb, siis niikuinii. Ei tohi lasta tal praegust hetke ära võtta, kui ta kõik tulevased hetked meilt röövib.

KÜLALISED JA PIME HETK

Täna käisid meil külalised: üks väike poiss ja tema ema.

Poistel - neid oli kokku neli, oli lõbu laialt. H oma nägu ei näidanud, istus oma toas arvutis ja ootas, millal juuksurisse minna. J ja A mängisid kenasti koos. Ilus oli vaadata. F jälgis neid oma tekilt ja suhtles ka poisi emaga.

Poole ühe paiku hakkasid ära minema, et õigele rongile jõuda ja et mina saaks oma pisipoisid päevaunne sättida. Just nagu alati.

F oli pööraselt väsinud, aga magama kuidagi ei jäänud. Tal on meie lastest kõige tundlikum närvisüsteem. Enamasti pärast külalisi või kuskil võõras kohas käimist saab ta närvivapustuse ja elab seda välja lohutamatult karjudes. Eks ma iga kord loodan, et sel korral on ta küpsem või uusi muljeid ei saa liiga palju ja karjumist ei tule. Mõnikord ei tulegi ja elu on tavaline.

Täna oli karjumine. Ja kuidagi iseäranis lohutamatu. Ma ei tea, kas F kisast või oli ka J üleliia erutatud külas käinud poisist, et ta koguni kaks korda järjest tuli voodist välja märgade pükstega. Küll ma siis olin pahane, sest muidugi ma arvasin, et ta tegi seda meelega, et tähelepanu saada. Muidugi tegi meelega ja muidugi oli tal vaja mind. Mina aga tegelesin "välja lülitamisega", et mitte hoolida sellest, et ma ei suuda oma kõige väiksemat poissi maha rahustada. Ja siis tuleb J oma märgade pükstega...

Nagu saaksid nemad midagi sinna parata, et nad erutuvad asjadest ja sündmustest, mis neile väga meeldivad.

Nagu saaksin midagi parata, et ma ei suuda ennast kontrollida. Ja et see tuleb nii järsku, et isegi ei saa aru. See ootamatus on hirmuäratav. Olen tükk aega jumalast rahulik, peaaegu et täiesti tuim ja pole ühtki märki, et võiks plahvatus tulla. Ja järgmine hetk ma taipan, et ma olen oma viha lastele liiga palju näidanud ja nad on seda kartnud. Kui ma seda näen, siis ma kardan ise ka, sest mis siis kui ma teen enese teadmata midagi meeletut ainult selle ühe "pimeda" hetke jooksul. Koledaid asju on inimeste sees. Millegipärast ma ei arva, et ma oleks väga erandlik oma kurjusesööstuga. Mulle on öeldud, et oluline on, mida sa teed järgmisel hetkel, sest ei ole tõenäoline, et "pime hetk" jääks üldse tulemata. Seda juhtub elu lõpuni.

Mida siis teha järgmisel hetkel?

Vastus on: paluda andeks. Kõigilt asjasse puutuvatelt, ka Jumalalt.

Ps. Vanaisal on täna juba 12. surma-aastapäev.