Mõned mõtted etendusest.
Üllataval kombel avastasin, et Ivan Võrõpajevi monolooge esitavad tegelased väljendavad vähemal või rohkemal määral ka minu enda arusaamu religioossest kogemusest. Ja kui nii võtta, siis olen isegi vähemalt korra UFOga „kohtunud“. See polnud muidugi klassikaline ufo-kontakt, et tõmmatakse laeva ja tehakse katseid. Pigem oli see kokkupuude millegi suurema ja üleloomulikuga. Seetõttu ei imesta ma sugugi, kui mõni inimene tunneb pärast etendust pettumust, sest efektset „ulmet“ laval ei näe.
Omal ajal olin andunud X-Filesi fänn, Mulderi ja Scully austaja. Mingisugune olemuslik sarnasus Võrõpajevi tekstide ja X-Filesi vahel on ju olemas. Põhiline ühisosa: mitte midagi ei juhtu, ja ometi kõik muutub. Erinevus on aga selles, et Võrõpajevi tegelased saavad eranditult positiivse kogemuse osaliseks. Igas tegelases olev hea alge võimendub ja nad hakkavad märkama seda, mis neis endis väärtuslikku on, ning soovivad seda teistega jagada. X-Filesis oli vastupidi. Toimus mõistatuslik, seletamatu kontakt, aga see oli alati negatiivne, hirmutav ja sageli fataalne.
Ühised märksõnad on: seletamatu, tõestamatu.
Samas, mis siin ikka tõestada. Midagi juhtus, kas ainult inimese psüühikas või ka objektiivses reaalsuses. Mis on juhtunud, on juhtunud, muutus on toimunud. Ja isegi, kui mind mingis mõttes on tüüdanud läbi konkreetse ukse sisse astumised, et jõuda publiku ette, siis ma ei arva, et selles lavastuses läbi neoonraami sisemine poleks asjakohane. Lihtsalt ma olen seda juba näinud, aga eks see ole minu isiklik probleem. Ideeliselt sobib, raami loomiseks ideaalne. Tegelane tuleb eetrisse, astub portaalist läbi, peatub pukktoolil, et rääkida oma kogemusest. Pärast lahkub lavaruumi teises servas asuvast uksest kuhugi, mille lävel tunnustab teda kehastunud "kontakt" (Tõnis Leemets) elektrikitarriga. Kokku üheksa ringi, aga kümme monoloogi, sest lavastuses on ka puäntlik tegelane Võrõpajevi välja mõeldud produtsent (Tarmo Song). Ja mis siis, et kõik on fiktsioon, oluline on ju vaataja tõlgendus.
Tegu on monoloogidega, mistõttu on näitleja ja lavastaja koostöö siin üks ühele. Iga tegelane avab oma mikrokosmose ja seletab, kuidas tema maailma tajub. Ja ma olin väga üllatunud, kui rikas ja mitmekesine on inimeste sisemaailm. Isegi kui keegi nimetab end ateistiks, oskab ta ikkagi kirjeldada religioosset või sakraalset kogemust. Õigupoolest oskab seda Ivan Võrõpajev.
Näitlejad, ma arvan heas koostöös lavastaja ja kunstnikuga, suutsid veenvalt kinnitada, et iga inimese hingeelu võib tõesti olla ootamatult nüansirohke.
See on nii optimistlik, rõõmustav ja kosutav inimesesse suhtumine.
Tegelaskujud olid veenvalt ja täpselt loodud – nad mõjusid tõepoolest inimestena, kelleks end nimetasid. Vaatajal oli võimalus sukelduda nende eludesse ja tajuda, miks nad räägivad just nii, nagu räägivad. Välimus ja kõneviis toetasid teineteist, luues usutava terviku.
Ainus erand minu jaoks olid automüüja Dieter Lange (Helvin Kaljula) ja Matthew O’Farrell (Andi Luup) kostüümid – need oleksin ma vahetanud. Minu stereotüüpne automüüja ei ole kodukootud villases vestis veidra lipsuga prillipapa. Autosalongides on enamasti ette nähtud kohustuslik elegants, mida võimaldab enamasti triiksärgi ja ülikonna kandmine. Antud kostüüm meenutas mulle pigem bussijuhti kui soliidset automüüjat. See ei seganud näitlejatel terviklikku pilti andmast inimesest, kes korraga märkab
Jumala olemasolu, sõltumatult kõigist filosoofilistest ja teoloogilistest mõtisklustest. Ja bussijuht räägib
tänulikkusest. "Kui inimene elab tänulikkuse energial, siis kujuneb ta elu teistsuguseks, kui inimesel, kes elab enesetähtsuse energial."
Lõdvestumine ja väljaspool ohtu olemine. Nii kirjeldab Emily Wenser (Anna-Magdalena Peterson) oma kogemust. Ometi näitab ta laval teadlikult pinget ja närvilisust, tema kehakeel väljendab seda. Näitleja loob kontrasti kogetu ja praeguse hetke vahel.
Vaikus. Artjom Guseb (Mark Erik Savi) lärmakas etteaste, et rõhutada vaikuse olulisust. "Oli väga vaikne. Oli täielik, kõige tõelisem vaikus. Vaikus, milles mul oli väga, väga hea olla. Sest ma ise justkui olin see vaikus."
Lihtsus, kõik on üks. Nick Scott (Jonathan Peterson).
Kõik sõltub kõigest. Hilde Jensen (Merlin Kivi)
Laps, teadmatus, sina ise, puhas olemine ja eneseteadvuse puudumine. Robert Evans (Ott Aardam)
Kõrgem plaan ja sellega leppimine, kaasa minemine. Jennifer Davies (Teele Kaljuvee-O'Brock). "Pole olemas mingit ebaõiglust, on ainult minu suhtumine sellesse maailma."
Teel olek oma päris koju. Joanna Harris (Laura Peterson Aardam). Tema häälde ja olekusse võib täitsa ära armuda.
Lavastuses „UFO“ vaatajale pühaduse ja üleloomuliku kogemuse mitmekihiline portree: tänulikkus, vaikus, lihtsus, lapselik puhtus ja leppimine kõrgema plaaniga moodustavad koos ühe tervikliku inimliku ja hingeelulise reaalsuse. Iga tegelane, iga monoloog ja iga liigutus tuletas meelde, et religioossus ei peitu ainult dogmas ega efektsetes ilmutustes, vaid inimeste sisemise maailma nüansirohkuses ja nende suhtumises. Lavastus näitas, et pühadust võib kogeda ka igapäevases elus, ja see, kuidas me suhtume iseendasse ja ümbritsevasse, määrab meie kogemuse kvaliteedi.
Vaatasin 24. augusti etendust Theatrumi saalis. Seega ma vist jäin ilma liivavälja tunnetusest (teatrisaalis oli ainult ühte nurka natuke liiva puistatud ja tilluke püramiid ehitatud), mis olevat olnud Viinistul. Arvustustes sellest räägiti. Ma ei tea, mis mõtteid mul oleks liiva täis lava tekitanud. Esimene mõte oleks ilmselt kõrb. Kõrb on vaimne paastuala: seal puhastatakse mõtted ja süda, ette valmistudes suuremateks ülesanneteks. Seal saab kuulda Jumala häält või kogeda sisemist selgust.
Autor Ivan Võrõpajev, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Kalju-Karl Kivi, video- ja valguskunstnik Léon Allik, helilooja Tõnis Leemets. Mängivad Ott Aardam, Andri Luup, Helvin Kaljula, Teele O’Brock, Laura Peterson-Aardam, Tarmo Song, Anna-Magdalena Peterson, Merlin Kivi, Jonathan Peterson ja Mark Erik Savi, instrumentalist Tõnis Leemets.
Esietendus 4. VII Viinistu katlamaja teatrisaalis.
