Kui mul poleks mingit tõrget ja vastumeelsust kirjutamise vastu, mis mind viimastel aastatel on tabanud, siis ma kirjutaksin, kui ilusad on VHK teatrikooli 27. lennu õpilased ja kui silmapaistvalt andekad mõned neist on. Lust vaadata!
Kirjutaksin, kui elurõõmus on Pedro Calderon de la Barca "Nähtamatu daam" ja kuidas sealt leida üles filosoofiline mõõde – elu ja maskide, tõe ja mängu vaheline habras piir.
Ma räägiksin maitsekalt lihtsast ja leidlikust lavakujundusest. Minimalistlikest kostüümidest, mis ometi suudavad edasi anda baroklikku lopsakust.
Ja siis ma räägiksin Lembit Petersoni tööst. Sellest, mis kõik selle võimalikuks tegi. Mis selle käivitas.
Ja nüüd ilma kui-ta.
Ma tõesti olen südamepõhjani kade kõigi nende peale, kel on võimalus temaga koos luua. Temaga koos olla. Kelle isa, kelle õpetaja, kelle lavastaja ta on.
Kohatuvõitu kadedus, aga mis sa ära teed...
Vaibumatu, elukestev imetlus ja austus – seda ma ütlen tingimusteta. Isegi siis, kui ma midagi muud praegu kirjutada ei jaksa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar