SKISOFREENILINE NAISTE HÄDA.

Eeldus.
Hullus või kurjus võib tulla tasapisi märkamatult, aga kindlalt. See tundub eriti jõhker, kui aegajalt esineb selgushetki. See võib juhtuda igaühega meist. Juhtub siis, kui kujutletav asi läheb reaalsusest kõvasti lahku ning mõistus keeldub seda uskumast. Võimed ei vasta ambitsioonidele. Keskpärasuse needus ja täitumatud püüdlused muudavad inimese hullult kurjaks ja kibestunuks.

Väide.
Naised on kurjusele (hullusele) vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed.

Tõestus.
Ma ei väida, et naised on meestest enam ohustatud ning mehed on a priori keskpärasusest üle lihtsalt sellepärast, et neil on vastav sugu. Küll aga väidan, et sellise „reha“ otsa astuvad pigem naised kui mehed.
Naised on ühel või teisel põhjusel viletsamad nii humanitaar- kui reaalteadustes. On läbi ajaloo olnud. Üldiselt. Mõned tipud välja arvatud muidugi. Sellest poleks midagi, aga see teeb naised agresiivseks. Nad tahaksid ja võiksid olla sama head kui mehed, aga neid takistab emadus. Nad tahavad kõike. Ja see et nad on pidanud olema „vaid“ eluhoidjad asetab mõne neist liigsele kaitsepositsioonile, mis võib muutuda arutuks agressiooniks. Nad on vastuvõtlikumad ja altimad võitlusele. Mõttetule võitlusele, sest tegelikult ju keegi ei ründa. Naisagressiivsus on sisse poole ründav ja seetõttu ohtlikum ning destruktiivsem. Rünnata tuleb iseennast ja oma tõekspidamisi. Lõhed valikute vahel on sügavamad ja pöördumatumad, kuna enamasti peavad naised 20-ndates eluaastates tegema valiku, kas üks või teine. Või siis mõlemad, aga kumbki pool poleks siis ilmselt perfektne. Lisaks veel kahetsus ühest või teisest loobumisest. Täiuslikkus iseenesest on muidugi küsitava väärtusega. Kes neid piire ikka loob kui naine ehk inimene ise.
Eks ma olin nördinud ikka, kui jõudsin sellisele järeldusele, et naised on kurjusele vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed, sest peavad valima bioloogilise kella halastamatu käigu ja oma arvatavate intellektuaalsete võimete vahel.
See on naise nõrkus ja tugevus.
Kas kõrge positiooni omamine ühiskonnas, karjääris on sellepärast naise jaoks oluline, et mehed peavad seda oluliseks? Et inimesed üldse peavad oluliseks seda, kuidas teised neid näevad. Võid luua endale kasvõi tuhat institutsiooni ja eeskirja ning nende all ägada, sest oled otsustanud need enda omaks tunnistada. Oma ideaalid loob inimene ise. Kuna naine, vaeseke, on läbi ajaloo ennast pidanud paremaks lastekasvatajaks, paremaks „emaks“, kui meest, siis polegi ju meestel muud teha olnudki kui proovida kätt kõigis muudes asjades, saavutades märkimisväärseid tulemusi. Naised pidid muidugi enne need märkimisväärseid tulemusi saavutavad mehed sünnitama ja kasvatama. See on saanud neile harjumuseks. Sünnitamine on küllalt reeglipärane ja seal midagi enneolematut ning erilist juhtuda ei saa. Mõtlen siin kui pidada silmas kõiki elusolendeid, siis käib sünnitamine ikka ühtemoodi. Samas kui teaduses või kunstis on elujõulised ja imetletumad ikka reegliterikkujad, julged isikud. Need siis saavadki kogu au ja imetluse endale. Keegi ei pane tähele, et mõni naine sai kangelasteoga hakkama: oli rase, sünnitas ja kasvatas. Naistel on puudu austusest? Nii nagu mehedki väärtustavad nad endid teiste hinnangute kaudu. Inimesed on harjunud olema orjad. Inimesed painduvad teineteise järgi. Võtavad üle kellegi väärtushinnangud, jättes tahaplaanile ning tähelepanuta enda soodumused.

Üliinimene – naine.
Miks paljud inimesed tunnevad neil pole piisavalt vabadust, et nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud? Et nende püüdlused nurjuvad. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole isesisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit, teistele kuuluvat vara. Aga just kellegi omand inimesed, nii mehed kui ka naised mõlemad ongi, kui nad ei hooli oma tõekspidamistest, vaid sellest, mida peetakse auväärseks ja sobivaks.
Kas need, kes üritavad orjusest vabaneda on üliinimesed, egoistid, maailma loomuliku korraldusega mitte arvestajad?
Maailma loomulik korraldus on: eksisteerivad teatud institutsioonid või tõekspidamised, kas kirjutatult või kirjutamata, mille järgi kõik üritavad joonduda. Praegu on nii, kui naise teemal jätkata, et austusväärne on naisel olla sama tark ja geniaalne kui mees. Meid ähvardab vormiline sookvootide täitmine. Aga kas nii palju väärt naisi on? Või peaks enne formaalselt kohad naistega täitma, küll nad siis üks hetk suudavad. Mida suudavad?
Repliigi korras: öeldagu mulle enne, miks mõne ürituse ajal naistetualetis metsikud järjekorrad, aga meeste omas käivad ainult mõned üksikud mehed? Naised hoiavad ja täidavad välist vormi. Sel pole tähtsust, kas iseenda rahulolu või teistele meeldimiseks. Tõsiasi on tõsiasi ja aega see võtab. Naine peab rohkem jõudma. Aga minut on kõigile sama pikk. Niisiis on naine, kes tahab nii üht kui teist, suures ajahädas, lisaks muudele hädadele. Orjastatud naine. Õnnelikud ja vabad on need, kes tahavad ühte: kas olla ema või kõrgel astmel tunnustatud ühiskonna tegelane.
Vabadus tähendab olla vabastatud teatud asjadest. Max Stirner, egoismiapostel, peab vabadusest, mis on suurema osa anarhistide eesmärgist, etemaks ja väärtuslikumaks üksikisiku tahet. Ta kinnitab, et elu ürgloomus teeb absoluutse vabaduse niikuinii võimatuks. Vaba olla oleks väsitav ja pingutav ning isegi võimatu, kui oled sünnitanud ühe või mitu last. Emana on naine igavesti oma laste külge seotud, mis teeb absoluutse vabaduse võimatuks. Aga tahe võib jääda. Küsimus on, kui kõvasti ja mida tahta.
Igas elus on teatav hirmu võitmise moment, kuigi see võit võib väär ja põhjendamatu olla. Kui on põhjendatud sünnib superinimene-egoist. Egoisti ei tule siin mõista sõnaraamatu tähenduses. Egoism on indiviidi tõdemus oma indiviidiks olemisest. See on arusaam, et ta on ja jääb alati indiviidiks ja kõik oma otsused langetab ta üksi. Tema universumiks saavad ta oma aistingud ja tõlgendused. „Universum on mõõdetav nende aistingute kaudu, tunded on meie jaoks universum. Mõned aistinguist tähendavad teisi indiviide, keda peame, vähem voi rohkem, endisarnasiks. Kuid ükski neist teistest ei ole me ise. Mina seisab eraldi. Mina teadvus, ihad ja rahulolu on unikaalsed, sellesse teised ei sisene.“ 

Kui on jõud, siis on ka tugevus.
Naine on füüsiliselt nõrgem, seega oli ta algul seetõttu „tähtsatest asjadest“ eemale hoitud ja hiljem juba harjumusest alistatud. Kui mingi institutsioon on juba rajatud, siis leiavad isegi need, kes selle all kannatavad, ikka mingi kui tahes väikese võimaluse seda ära kasutada ja aidata sel tahes-tahtmata elus püsida. Nõrgem peab enamasti alistuma tugevamale. Kui nii ei ole ja on vastupidi, siis on rollid vahetatud ja nõrgem on nüüd omakorda tugev ning tugev nõrk. Nii lihtne see ongi. Kui naise positsioon tundub vilets, siis on see õigustatud – järelikult on ta nõrgem. Kui ta poleks nõrk, siis oleks ta ju seda ka tõestanud, omades austusväärsemat kohta ühiskonnas.
Kas naise ja üldse inimese jõud võiks seisneda selles, et ta tunnistab oma nõrkust ja katsub seda kompenseerida vastavalt võimalustele? Abiküsimine. Lubada endale õigust ja vabadust olla nõrk ning abi küsida, et olla see läbi tugevam. „Ma ei nõua õiglust; seetõttu ei pea ma möönma ka ühtki. Mida suudan saavutada jõuga, saavutan ma jõuga ja mida ma jõuga ei saa, sellele pole mul õigust, ega ole ennast täis otsimaks lohutust, kõneldes oma kirjutamata õigustest… Olla õigustatud või mitte – see ei puutu minusse; kui olen piisavalt võimas, olen ma volitatud enese poolt ega vaja teiste volitusi või õiguse andmist.“
Iga inimese otseühendus oma jõuga, on tema unikaalne maailmakäsitlus. Jõuga saavutamine, mida suudad saavutada, ei tähenda kõikehaaravat ahnust ja lakkamatut veresauna. Samuti ka mitte jõuga teiste üle valitsemist. Iga inimene kaitseb jõuga oma unikaalsust, saavutades tõelises egoismis eneseteostuse. „Tema, kes hoiab oma ise enda oma, peab arvestama, et teiste tahte puudumine on nende loodud, nagu ka peremehe on loonud teener. Kui alandlikkus lõppeb, saab läbi ka peremeeste aeg.“
Mis saaks feministist, kui ta ütleks lahti vaenlastest ja hirmust olla nõrk. Feminismi määratlen Descartes'i parafraseerides: mind rünnatakse, järelikult olen olemas.
Niisiis, kuigi ma arvan, et naised on tõesti rohkem rõhutud ja orjastatud, kui mehed, ei näe ma siiski põhjust feminismiks. See, et oled naine on paratamatu. Naine peaks endale tunnistama, et ta lähtepositsioon teine kui ülejäänud inimestel. Just! Pigem teine, mitte halvem või viletsam. Pealegi võiks naisi lohutada teadmine, et naiste seas peaks keskmiselt head ja väärtuslikku inimmaterjali rohkem olema, võrreldes meestega. Tippnaisi on ju vähem kui mehi. Kuna mehed ja naised üldiselt ja keskmiselt on ikka võrdsed igatepidi, siis et keskmine väärtus säiliks, on keskmiselt häid naisi rohkem kui mehi. Samas on meeste seas rohkem tippe nii imeinimeste kui ka tõelise rämpsu osas.

Järeldus.
Naise ülesanne või missioon võiks olla naiselikkusest vabaneda. Olla esmalt inimene. Vabaneda rusuvast tundest, et ta on kehvem kui mehed. Minu arvates on naiselikkuse esmane klassifikatsioon enda pidev võrdlemine teistega, meestega. See muudab naise ja üldse inimese väiklaseks, röövides temalt väärtuslikku aega oluliste asjadega tegelemiseks.

Praktika.
Mul on kaks väikest last. Üks sünnitatud 20. eluaastate lõpus ja teine 30-aastasena.
Mul on tunne, et ma ei tegele nendega piisavalt palju. Pole nende jaoks päriselt olemas, kuigi ma nende juures füüsiliselt viibin.
Mul on ambitsioonid, mida ma ikka veel loodan olevat võimetele vastavat.
Mul on idealistlikult ideed ja neile mõtlen ma igal võimalikul juhul.
Mul on ööpäevas 24 tundi.
Mul on suurem unevajadus, kui näiteks mu abikaasal.
Mul on vajadus raha teenida - veel üks ajaraiskaja.

Ma tõesti ei mõista, miks ma raiskan seda üürikest selgusehetke siin kirjutamiseks, selmet ülenaisestuda. Üliinimesestuda. Äkki ma olengi juba kibehull moor,eelkõige naine ja mitte inimene?


.

KASUTU.

Mis kasu on humanitaarerialadest! Puha parasiidid! Oh, miks ma ei läinud küll meditsiini õppima! Oleks ju kah näputöö. Teatud mõttes.
Kui ma sel kevadel ehk MA kätte saan, siis lähen Räpina Aianduskooli või Tallinna Meditsiiniülikooli õppima.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks facebook on coolim kui orkut?

VAENE VÄIKE HEA POISS....

Põhilised vaidlused, vägagi verised, on meil laste kasvatus- ja riietamisteemadel.
Eesmärk on mõlemal ikka sama. 1)lapsed ei tohiks arutult kisada ehk siis oma tahtmist saada röökimist tõhusa vahendina kasutades, 2)lapsed ei tohiks õues end ära külmetada.
Me ei leia peaaegu kunagi kuldset keskteed. Seda lihtsalt ei ole. See on meie jaoks sama palju võimalik nagu lõvi murrab tallekese "Vahitorni" kaanel.
Ühise arvamuse puudumine poleks nii hull, kui ta oleks diskreetselt laste eest varjatud. Ester mõistab veel vaid närvilist õhkkonda. Hubert saab aru ka kurjadest sõnadest ja katsub omal lapselikul moel lepitada, olles nõus kord ühe, kord teisega. Tüli käigus, ühe või vähema kõrvaga Hubertit kuulates hakkab mul küll tasapisi koitma, et pole ju tähtis ilmtingimata alati võita. Inertsist lasen ikka edasi. Justkui oleks õudselt oluline, kas ta paneb kummikud või saapad. Ükskõik ju, täitsa ükskõik tegelikult.
Nõudmiste esitamist ja karistamist ei saa loomulikult tähtsusetuks pidada. Aga kindlasti ei peaks vaidlema lapse kuuldes.... Talle probleeme tekitama. Teda segadusse ajama. Ausalt, nii ei tundugi mullekuigi imelik, kui ta üks päev heast peast nurka pissib. Niivõrd arutu tegu, et ei oskagi kuidagi arukalt reageerida. Jäigi reageerimata.
Vaene väike hea poiss.

"Neitsi Maarja Jeesuslast karistamas kolme tunnistaja juuresolekul" 
Max Ernst

18.11.2009 kell 18.00

Tahaks midagi täiuslikku....

KRIIS. EBAÕNNESTUMISED. ÕIGUSTUSED.

"Oranus" 17 min, 2009
Girlin Bassovskaja
"Ballettmeister"
Autor Urmas Vadi
Lavastaja ja kujundaja Andres Noormets
Kunstnik Girlin Bassovskaja (külalisena)
Tantsuõpetaja Kati Põldots (külalisena)

Viimasel ajal on teatav loominguline kriis. Tegelikult pole päris nii täpne öelda, sest loominguliselt viljakuseks jõudu kõigele vaatamata on. Aga lõplik tulemus jääb kuidagi nadiks. Sõnadest, värvist, jõust  jääb puudu. Mingi täielik udutamine. Sõnum või asi ei jõua kohale.
Täna intervjueeriti meid OP-i tarbeks. Kaheksateiskümnendal on Sõpruses esikas. Pidime rääkime, et mis ja kuidas. Ei tea, kui heatahtlikult see kokku lõigatakse. Äkki, kui meilt on ainult üks robustne lause ei ole meie fopaa nii ilmne...
Täna käisime ka helistuudios veel viimaseid asju "alla panemas". Nägin filmi üle kuu aja otsast lõpuni. Mitte päris kultuurišokk, aga pettumus küll. Arvasin, et mulje on terviklikum. Voolavam. Praegu tundus, et musttuhat erinevat kildu. Muudkui tuleb ja tuleb neid. Appi! Tõeline laviin ja pääsu niikuinii pole. 17 minutit puhta sitaga ülevalamist. Petlikku ilu ja põnevuse pakendis. Aga kui õhtu otsa kanaleid plõksida, siis äkki ongi tulemuseks killud peas ja identiteet pöördes. Iseasi, kui paljud meiega nõustuvad. Kas ikka on nii hull. Kas sisuliselt on tegemist ekskremendiga. Tegelikult pole see muidugi meie asi. Õrn-kurva armastusloo karjuvalt vänge sousti sees üles leidmine on omaette kunst.
Ja siis veel "Ballettmeister"... Etendus on ringreisil ja arvustusi lugedes, näib et üleliia hästi sel ei lähe. Hea meelega vaataks ka nüüd uuesti. Kuidas kõik on. Üle poole aasta hiljem. Meie animatsioonirea kohta arvan endiselt, et see on hea ja huvitav, aga mitte piisavalt ekspluateeritud. Näitlejad ei suhtestu või peaaegu üldse mitte pildireaga ja kui ekraan suures saalis ei-tea-kus ripub, siis on see ka täiesti tarbetu. Samas ei tohiks ju siis ka eriti segada? Tegemist võiks olla nö tavalise etendusega, mille lisaväärtuseks on üllatavalt hoogsad tantsunumbrid.
On nii nagu on. Oleks aega rohkem proovideks olnud, oleks teisiti. Oleks animaklipid enne valmis, oleks näitlejatel võimalik nendega prooviperioodi ajal harjuda ja lavastajal etenduses sisulisemalt kasutada. Aga kui oled midagi ostnud, siis tuleks ju ostud kuhugi paigutada...
Andres Noormetsa lähenemine, vähemalt selle lavastuse puhul, oli niivõrd impulsiivne ja avatud, et oleks võimalik tahta rangelt mõõdetuid suhteid. Nii jääbki filmiosa kusagile eemale ja kõrgemale tasandile. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Noh, ega nad ju tõesti ei seganud, eks?
Torge: inspiratsioonil põhinev teater vajab teistsuguse ettevalmistusega näitlejaid. 
Aga Andres Noormetsa ma armastan.

Kunagi loodetavasti saab teoks “Ballettmeistri” animafilm. Lisaks suurele ja üllale päris filmile, mida paljud pikisilmi ootavad.

TÖÖTU.

Igasuguste maksudest kärbitud ametlikku palka olen saanud 10.06.2004 kuni 09.09.2005, siis on paus ja järgmise palga sain detsembri eest. Siis jäin dekreeti ja edasi lapsehoolduspuhkusele. Minu esimene laps sündis 17.märts 2006. Uuesti tööle läksin 15.05.2007 ja töötasin kuni 17.03.2008. Siis jäin uuesti dekreeti ja lapsehoolduspuhkusele. Teine laps sündis 23.04.2008.
Kas suudate öelda, kas ma saan töötuskindlustushüvitist, kui mind pärast lapsehoolduspuhkuse lõpetamist koondatakse? Sest, kui lapsehoolduspuhkused vahele jätta, siis mul ju on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul vähemalt 12 kuud töötuskindlustusstaaži. Seega olen töötanud ja tasunud töötus- kindlustusmakset vähemalt 12 kuul töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul.

JUBA TEINE.

Tundub, et pelgalt käsitööblogiga ei vea enam välja. Seepärast sünnitasin uue aru andmiskoha. Eks aeg näitab, kui mõtekas see otsus oli ja kui palju mul tahtmist avalikult kirjutada on. Käsitöö jääb ikka.

Esimese kõhklus.

Esimene. Võib-olla jääb viimaseks. Võib-olla ma homme arvan, et seda pole ikkagi vaja.