PREILI TÜTRELE

Preili tütar, täna mõtlesin, et sulle kuluks ära üks ema surm.

Kas sulle meeldikski ilma minuta rohkem või on see ainult ealine iseärasus?

Mis oleks, kui ma sind hülgaksin?

Kustutaksin su nime oma telefonist, näiteks. Et ma ei teaks, kes on selle numbri taga, kui sa mulle helistaksid, et midagi saada. 

Kättemaksuks.

Selline naeruväärne lapsikus käis mul peast läbi. 

Eks sa ole siis omaette, vaba ja sõltumatu.

Ja mina oleksin selle tütrega, kes pole veel kümnesekski saanud ja ei saagi kunagi. Ja selle iseendaga, kes on igavesti 15-aastane ja võib lubada endale igasuguseid lapsikusi. Võib-olla need kaks 15-aastast ei mahu ühte ruumi ära? Mis ma siis endaga peaks tegema?

Preili tütar, kas tead, kui halvasti ma sinust oskan mõelda ja kas tead, kui palju pean ma pingutama, et mitte viimset kui üht mõttelärakat välja purtsatada. Sest mis on öeldud, see on öeldud. Seda ei saa enam tagasi võtta. Jääb üle vaid häbi ja kahetsus.

Kõige parem, mida teha, on vaikida. Ega see raske vaikus ka suurem asi ole, aga see on siiski parem, kui kurjad sõnad, mida ma tegelikult isegi tõena ei võtta. Need on ju vaid selleks, et haiget teha. Järelikult pole neid vaja, järelikult on õige, et ma ise nende kätte lämbuksin. 

Ja ma lämbungi.

Aga see, mis sul mulle öelda on, muudab mind kurvaks ja tigedaks.

See ei meeldi mulle üldse, sest see mõistab meid igavese meeleheite ringi.

Kuidas me pääseme?

Tingimusteta armastus ju ikka jääb.

KÕIGE ERILISEM - NIMEKIRI

Sündinud keisrilõikega.

Paavst on teda õnnistanud, kui ta veel kõhus oli.

Kaks sünnitunnistust.

Praegu tundub, et kõige lihtsam, aga see väide vajab veel järele kaalumist.

Tema säästukonto - rahatulevikuks, on väga omapärase nimega. samas kui tema vendade ja õe nimed moodustuvad lihtsalt eesnime esitähtedest.

Tema esimesed lõikehambad olid lagunenud juba igemest välja kasvades.

Tal on Urmas, kellast ta hakkas järsku rääkima. Aeg-ajalt justkui suhtleks temaga. Aeg-ajalt ta justkui kardaks teda. Ütleb, et ei saa vannitoas üksi olla, sest seal on Urmas.

Joosepi esimene sõna oli "lill". Kui ta veel omal ajal ei kõndinud ja temaga sai rahulikult ringi käsutada, nõudis ta alati kätte lille. Seda hoidis ta tublilt ja usutavalt, kuni jalutuskäigu lõpuni, mis kestis vahel mitu tundi, sest ta tegi ühe päevauinaku vankris. Milleks oli mõni paiseleht või varajane võilill või mõni muu lihtne kevadine õieke. Oli aprillikuu ja koroonaja esimesed päevad aastal 2020.

Ta ütleb imelikke asju, mis mõne aja pärast tõesti täide lähevad. Mõnikord on need väga koledad ja ma loodan, et sel korral ta ehk niisama räägib. Pean silmas, kui ta räägib jutte, et meie maja läheb katki, põleb. Las need olla lihtsalt mõttetu lapsik peegeldus, kuskilt ekraanidelt saadud.

Kui ta ütleb ei-tea-kust-võetuna, et homme lähme muuseumisse või et nurga tagant tuleb tädi, kes annab kommi, siis olgu, aga need koledad asjad on liiga koledad.

Täiendan, kui midagi veel meenub.