Suurte lastega omal ajal sinna ei jõudnudki. Praegune külaskäik tuli lihtsalt pähe, sest Joosep läheb lasteaias Poku rühma ja Epu suvemaja on Poku tänaval. Niisiis miks mitte enne suve lõppu päris Pokumaal ära käia.
Käisimegi siis selle suve eelviimasel tulikuumal päeval seal. Võru poolt tulles enne Kanepit sisse pöörata, siis tuleb sõita üsna tükk aega kruusateed pidi. Tundub olevat üksik ja mahajäetud koht olevat. Aga tee on mugavalt lai ja mõnus sõita, olgugi et pole kõva pinnakatet. Jõuab juba natuke kahtlane tunduma hakata, et me juba kohale ei jõua. Lõpuks siiski paistab Pokumaa silt ja piltidelt nähtud pokumajad. Paistab ka parkimissilt, aga mitte parkimisplatsi. Autot ei ole kuskile panna... Natuke eemal paistab silt, mis viitab 500 m eemalolevale parkimisplatsile.
Sõidame, aga platsi ei tule. Vähemasti mitte selle maa pärast, mis mulle tundub 500 m. Alles paljude, paljude käänakute pärast, peaaegu kilomeetri pärast, paistab lõpuks parkimisplats.
Oleme nördinud: kas nad tõesti eeldavad, et mööda maanteed tuleb tagasi jalutada, et osta pilet Pokumaale...
Me jalutame.
Me ei pööra tähelepanu kaardile ja teerajakesele metsa. See tundub liiga väike, et ma vankriga seal sõitma mahuks.
Kõndisime siis mööda maanteed ja imestasime ikka uuesti ja uuesti: kuidas siis ikka nii, et parkimisplats on kilomeeter eemal. Peamaja juures läks imestamine edasi. Maja uks ei tulnud lahti...
Mis meil siis muud üle jäi, kui minna teeviida järgi toidutare poole. Hea vilu oli käia ja tuju polnud meil üldse paha. Ainult imestus oli suur.
Jõudsime oruni. Meile paistis, et seal on elu. Oligi. Toidukohas oli inimene, kes imestas, et me polnud peamajja sisse saanud.
Vaatasime jänese ja lambad üle. Loomi ole vähe, aga võib-olla nad juba valmistusid talvitumiseks.
Tuli üks mees, kellelt kuulsime, kuidas tegelikult oleks pidanud Pokumaale sisenema ja kuidas oleks tulnud peamaja ust avada. Ta oi väga sõbralik. Mul oli hea meel, et vaatamata oma saamatusest, oli meie väike seltskond sõbralikult meelestatud ja rõõmsatujuline. Me ei valanud oma taipamatust töötajate kaela. Ma ei tea, miks me ei taibanud, et oleks tulnud kergelt võsastunud sissekäigust hoolimata parkimisplatsilt otse metsa minema. Pärast selgus, et seal sai vankriga väga hästi hakkama. Peamaja uks avanes laitmatult. Kõik need kümned külastajad, keda nägime pärast saabuvat, said ukse lahti tegemisega hakkama.
Õnneks saime pärast meie ka. Saime meenutada Edgar Valterit. Maja oli suur ja erakordse arhitektuuriga. Seal oleks võinud lastega aega veeta kaks või isegi kolm tundi, kui nad ainult mõni aasta vanemad oleks olnud.
Ostsin ka ühe raamatu. Valik oli väga suur ja kõhklesin kaua, millist valida.
Lastel hakkas uneaeg peale tulema. Nii ei saanudki me vaatetorniga matkarajale minna. Piirdusime siis ainult sellega, mis läks täpselt maantee kõrvalt parkimisplatsini. See oli tõesti vankriga läbitav.
18. augustil nelja paiku õhtul hakkasin ette kujutama, kuidas nad on sinna juba kohale jõudnud, kuidas nende eest hoolitsetakse, kuidas neil on palav, mida nad omavahel räägivad, kas neile meeldib Eestis. Meelierutav on kujutleda Nick Cave'i meie pisikeses Eestis väikeses Haapsalu linnas. Mõistus peaaegu, et keeldus seda teavet tõeks pidamast. Kuidas see saab olla võimalik? Kas nad tõesti mahuvad meie väikesesse eestisse ära?
Pool kuus hakkasime Estriga sõitma. Väikesed poisid jäid Kaarliga koju. Ukselt neid veel viimast korda vaadates, mõtlesin uuesti, ehk ma ikka ei peaks minema? Esiteks, kuidas Kaarel nendega hakkama saab ja järsku ma teen avarii või midagi ja mis siis saab. Ja üleüldse, ma ei viitsigi.
Muidugi me läksime ja terve õhtu igatsesin oma pisikesi.
Terve õhtu?
Ei! Kohe, kui Nick Cave lavale astus ja esimene lugu kõva kärinaga käima läks, oli kõik muu peast pühitud. Ta ise ja ta muusika on nii kohal siin ja praegu, et minu jaoks see teisiti olla ei saagi. Ja ma lasin meeleldi end kaasa kanda.
Olin juba unustada jõudnud, kui äge on livekontsert ja mis tunde võib lemmikartisti elusast peast nägemine tekitada. Tahaks üles leida oma heietuse, mida umbes 30 aastat tagasi kirjutasin sellest feelingust. Kindlasti on see väga lapsik, imelik ja piinlik, aga tahaks näha, kas emotsioon on samaks jäänud. Kui ma õigesti mäletan, siis see ka avaldati "Nooruses" või "Meie meeles". Või ma ikkagi ei saatnud seda ära - ei tea enam.
Käisime Estriga veel ühel kontserdil kohe järgmisel päeval Võrus. See oli Vennaskond. Pärast Nick Cave'i võimsat etteastet, nii tehnilises mõttes kui ka energiat silmas pidades, tundus Vennaskond nii pisike. Armas muidugi, aga pisike. Veel mitu päeva hiljemgi pärast Nick Cave'i tundub kõik väga väike. Aga Ester sai elamuse ja vist koges seda, mida kontsertidel kogetakse. Mingit enesest väljumist ja suurt vabadust. Lühidalt - teatud moel ekstaasi. Ma nägin seda oma silmaga ja pärast ta kinnitas mulle, et see olevat tema elu tipphetk olnud, et midagi paremat ta polevat kunagi enne kogenud. Kirjeldas, kuidas ta oli kaasa laulnud ja tundnud ühtsust teistega.
Minu jaoks oli liigutav seda juttu kuulda. Et ta minuga midagi isiklikku jagada tahtis. See kord tuli mulle Vennaskonna kontserdist nauding tütre kaudu.
Üks Estri lemmiklaule "Maailm lõpeb maikuus"
Muidu tiirutasin niisama Frankiga Võru kesklinna platsil ringi ja püüdsin oma osa ikka kätte saada. Oli Vennaskond nagu muiste. Ikka need pisut tüdinenud näod ja oleks, mis nende esinemisi iseloomustab ja nad nii võluvaks teeb.
Väikeste lastega oli teisigi tulnud. Mul oli kahju, et Joosep ei saanud tulla, sest ta polnud päeval maganud ja tal oleks raskeks läinud. Lastel oli lõbus suure lava kõrvale püstitatud väikesel laval üksteist taga ajada ja lollitada. Mis seal ikka. Teine kord.
Väikesi lapsi oli ka Nick Cave'il. Üks Franki-suurune poiss oli koguni päris lava ees. Iga kord, kui vanemad ta õlgadele tõstsid ja ma teda silmasin, rõõmustasin südamest, et Frank magab rahulikult kodus. Olevat kiiresti uinunud, ütles Kaarel sms-i kaudu.
Siin on üks video klipikestest, mida filmisin. Kole kvaliteet ja jääb mulje nagu oleksime seisnud lavast lõpmata kaugel.
Tegelikult paistis mulle, et olime piisavalt lähedal. Meist edasi algas tihke rahvasumm, kuhu sisse oleks saanud siis, kui oleks kohe kontserdialasse sisenenuna tulnud seisma minna. Ma oleks tahtnud lava ees seista. Kui oleksin varem kuidagi teisiti mõelnud, oleksin võinud seda teha. Ma ei oleks kahetsenud. Praegu on kahju, et mul ei tulnud meelde, et selle heaks on vaja kõvasti vaeva näha. Nii jäigi Nick Cave minust puutumata ja ma sain teda jälgida mõõdukas kauguses. Ester ütles ikka oli liiga lähedal ja läks palju, paju kaugemale kuskile linnuse müüri äärde.
Kaamera millegipärast armastas Cave'i näidata siis, kui ta suhtles lava ees olevate eriliselt omapäraste inimestega. Ekraani jälgides jäi mulje, et Nick Cave eelistab eriti mõnda kindlat inimest. Ühel lubas ta "Tupelo" laulu ajal kaks korda mikrofoni kriisata.
25. augusti Ekspressist lugesin, et see oli Mari Peterson. See polnudki juhuslik kokkusattumine, vaid sel proual on olnud kadestamisväärne ühine miniminevik Nick Cave'i ja Blixa Bargeldiga. Tuleb välja, et "The Weeping Song" (Haapsalu variant) on teistelegi saanud punktiks, mille järgi arvutada: elu enne ja elu pärast seda laulu.
Pärast nägin FB kaudu, et ka tavalisema kehakaaluga inimesed said temaga kontakti. Kätelda, nukke lüüa ja kätel kanda. Talle tõesti meeldib oma publikuga füüsiliselt kontaktis olla nii palju, kui see võimalik on. See rõõmustab inimesi, muudab nad lapsikuks. Mulle tundub selline natuke jumaldav suhtumine kellessegi annab võimaluse kogeda suurt rõõmu ja vabadust. Sellega ei tohi muidugi liiale minna. Avastasin, et on olemas leht The Red Right Hand Files. Inimesed saavad seal esitada NC-le küsimusi. Tema vastused on südamlikud ja põhjalikud. Kas tõesti on võimalik, et ta ise loebki küsimusi ja ise vastab ka? Nii raske uskuda. Võib-olla peab seda lehte mõni tema andunud fänn?
Keegi küsib seal, milleks talle seda vaja on. Vastus on pikk, aga väike väljavõte kõlab nii: "You ask me, John, what I want from The Red Hand Files. Well, the answer is this – I want to facilitate, in some small way, a mutual journey toward meaning; to decrease the dimensions of our emptiness and draw us closer to love and to beauty. I understand that these sound like grandiose claims, but they are not. This common project – to improve matters – is available to all of us, at every moment, and in a multitude of ways, and exists in the smallest kindness, the most rudimentary act of tolerance, or in the simplest generosity."
Ilus. Kõlab nagu Nick Cave 64-aastasena. Nooremana ta vist alati nii malbe polnud ja võib-olla ka mitte praegugi. Oleneb. Korraks tundub, et sellest osa saada, samas milleks... Mul on ikka oma isiklik Nick Cave, sõltumata sellest, mida tema ise teeb või mõtleb. Riiuli peal ja minu kodus. Kellelgi pole ja kes jaksaks minuga tema tähelepanu eest konkureerida?!
Siin on veel üks näide, kuidas NC publikuga suhtleb. "Pane oma fucking telefon ära! Ma tõesti vajan teid!" Olen nüüd vaadanud selle turnee teiste kohtade videosid ja paistab, et mujal on publik altim suhtlema. Vaata näiteks Lyon Fourvière'i "Mercy Seat" video algust.
Kord, kui ta palus meid mingi laulu alguses ise laulda, siis ei tulnud kuidagi välja. NC pöördus nõutu ja õnnetu näoga bändikaaslaste ning siis publiku poole. Nii siiralt kurvalt, abitult ja naljakalt, et ajas naerma iseenda üle. Sellised tagasihoidlikud me oleme - mis teha.
Näppasin Üllar Saaremäelt video, kus ta saab allkirja raamatusse. Loodan, et sellest ei tule pahandust, kui see kuidagi millegipärast peaks välja tulema. Tahaks seda rõõmuhetke isiklikus arhiivis talletada. Ilma tagamõtteta. Lihtsalt ilus vaadata täismeest lapselikult rõõmustamas. Igaühele ei ole antud.
Ta on pikk ja sale 64-aastane mees, kes oskab elegantselt vallatuid hüppeid sooritada. Ta liigub nii vabalt ja sundimatult, et lust vaadata. Endalgi tekib tahtmine pisut kergemal sammul maailmas ringi astuda. Ja ikkagi on ta ka närune punk, kes pillub asju ja sülitab maha.
Aga isegi maha sülitamine mõjub tema puhul ägeda ja elegantsena. Ma ei tea, millest see küll tuleb? Põhimõtteliselt ma ju leian, et tänavale ja põrandale tatistajad on kasvatamatud ja barbaarsed vene kaagid, aga vot, näe: Nick Cave süljelärtsu maha purtsatab - elegantne!
Mind on ära tehtud ja ma vaatan lummatult, mida iganes ta teeb.
Kuskilt lugesin, et Warren Ellis on öelnud, et ta teeb kõik, mida iganes NC soovib. See polegi nii üllatav ja küllap on veel õige palju teisigi, kes nii võiks öelda. Ju ta oskab sugestiivne olla nii superstaarina kui ka koostööpartnerina.
Mind nõiuti ära 1995. aasta sügistalvel. Ülikooli esimesel aastal, kui käisin üksinduse leevendamiseks peaaegu igal õhtul Tartu Ülikooli raamatukogu kabiinides (või kuidas neid bokse omal ajal nimetatigi?) muusikat kuulamas. Seal oli palju cd-sid. Valisin juhuslikult mõned välja ja kuulasin. Üks kord sattuski Nick Cave kätte "The Good Son" plaat. Rohkem polnud vajagi... Lindistasin mõne päeva jooksul kõik NC albumid kassettidele ja nagu juba ütlesin: elu polnud enam endine.
Muusika mõttes eelistan ma Nick Cave vanemaid ja kärarikkamaid laule, kuid vahel sobivad just rahulikumad, mida ta üksi klaveri taga olles laulab. Omaette klass on Warren Ellisega kahasse tehtud projektid. Neid kuulates võib teinekord täitsa ära lennata, kui muidugi aega ja tahtmist on.
Kontserdil oli üht kui teist. Ester ütles, et talle meeldisid need laulud, kus NC karjus. Täpselt ju ei tea, mida ta mõtles, aga võib-olla "Tupelo" (Haapsalu variant), "From Her to Eternity"?
Muljetavaldav oli "I need You". Eriti laulu lõpp, kus ta pooleldi nuttes hingeldab: "Just breathe, just breathe..." Me kõik teame, mis on kaotusvalu.
Lõppu üks video aastast 1981. Hääl on vägagi NC, aga erinevate saatvate helide aja jooksul keerulisemaks, sügavamaks ja mitmekesisemaks läinud. Näiteks kasvõi see aastast 2016.
Algusest peale on mind väga huvitanud, mis suhe tal Jumalaga on? Tema tekstide põhjal võib oletada mitut moodi. Kui ta minule laulab, siis Jumal on hea ja ilus.
On armastus.
Ps. Suur tänu R2-le, milles südaööst kuni kella kaheni lasti Nick Cave'i lugusid. Täpselt just nii palju, et Haapsalust Tallinna saada. Karavan oli pikk ja Haapsalust väljasõit võttis poole tunni ringis aega.
Joosep on mitu korda öelnud: "Tahaks mõni päev hobuse selga istuda."
Täna pidigi see päev lõpuks minu arvates olema. Leidsin guugeldades Võru lähedalt Leevi külast talu. Neil on täitsa sümpaatne vanamoeline koduleht - lihtne ja kogu info on kergesti leitav. Kõik vastab ka tõele, mida lubatakse.
Hobused olid, kalkunid olid, kitsed olid. Peale selle veel mitu koera ja kanad kuskil eemal kaagutamas. Neid me ainult kuulsime. kõrgel taevas lendas kull, keda nähes kalkunid hakkasid kummaliselt inisema.
"Hoiatavad," ütles perenaine. Kanad jäidki justkui nagu vaiksemaks. Mõtlesin, et kas tõesti kanakull saab kalkuni kaasa viia. Silmaga vaadates tundus kalkun olevat Joosepiga sama suurusklassis olevat. Ja kuigi perenaine väitis, et tema linnud kurjad ei ole ja kedagi ei ründa, siis hakkasin selles kahtlema, kui ühel hetkel märkasin linde Joosepi poole liikumas, kes rahulikult natuke eemal mahajäetud liivakastis üritas mängida. Joosepil on ju kõrge ja hele hääl. Kas see on üks tegur, mis võib üht normaalset kalkunit ärritada. Näha hääletekitajas konkureerivat sissetungijat. Kutsusin ta igaks juhuks meie lähedusse tagasi.
See juhtus meie ekskursiooni lõpuosas. Esialgu jäin pidama mõtte juures, kuidas oma pisipojakese soovi täita, kes unistab hobuse selga istumisest.
Helistasin hommikul ja uurisin, kas oleme oodatud ja mis see kõik maksma läheb? Oodatud oleme, aga maksmise kohta ei oska öelda. Muidu müüvat sealne perenaine vorsti ja on sellisel moel tasustamisega väga rahul. Praegu on aga nii palavad ilmad olnud, et pole jõudnud vorsti teha. Perenaine pakkus, et me otsustagu koha peal meeldimise järgi tasumine. See tundus mulle väga raske olevat. Parem ikka kohe hinnas kokku leppida, meeldib siis või mitte. Pakkusin 20, mõeldes, et kui lõbustuspargis on lapsed vaid mõne sõiduga kulutanud 40 eurot, siis võib-olla see "hobukarusell" viiele on 20 eurot ikka väärt.
Oli küll ja ajuti jäi ülegi.
Ma pole väga palju hobutaludes käinud ja ei tea, kuidas Eestis hobuseid peetakse, aga sealne viis näib mulle ekstreemse, ootamatu ja ülimalt romantilisena. Kodulehel öeldakse, et neil on 10 hobust. Seda ma ei usu! Ma arvan, et neid oli vähemasti 30. Või siis olid need 10 oma intensiivsuselt võrreldavad kolmekümnega. Minu poolest kasvõi kolmesajaga. Ja nad elavad metsas. 365 päeva aastas. Küsisin: "Kas karu ei tule?" Kõlab naiivselt, eks? Võib-olla ma ei mõelnudki karu, vaid ohtusid üleüldse, kui sa pead iga ilmaga metsas elama, olles ise koduloom.
Hobusteni sai üle väikese heinamaa. Perenaine kõndis kõige ees ja meie läksime tema järel. Metsaserval õpetas perenaine meile nipi, kuidas kuulda kaugelt hobuse kapjade häält. Vahel ju hobused teevad esijalga kaapivat liigutust. Selleks tuli panna kumbki peopesa kõrva taha ja mõnda aega kuulatada. Siis kui käed ära võtta, siis kaob metsamüha ja siis peaks kuulma hobust. Me ei kuulnud.
Sünges ja hallis kuusikus ei olnud esialgu ka kedagi näha. Läksime sügavamale metsa ja siis nad korraga tulidki. Korraga oli hobuseid igal pool. Ma ei saanud enam aru, kus on Karin Joosepiga või H. Perenaine ütles, et nad loodavad leiba saada. Nad lootsid tugevasti ja pealetükkivalt. "Kui leib oleks kaasas, läheks ohtlikuks," kinnitas perenaine. See tundus enam kui usutav, sest ilma leivatagi märkasin õige pea, et ma kardan. Et ma tahaks kuskile puu varju minna või veel parem puu otsa. Frank rippus mul kotiga küljes ja oli pöörases vaimustuses. Mul oli hirm, et ta patsutab liiga julgelt meie poole igast küljest sirutuvaid pehmeid ninasid ja siis mõni neist hammustab.
Üks hammustaski Karinit õlast. Mitte küll valusalt, aga siiski. "Otsib leiba," kommenteeris perenaine. Eriti julgustavalt see ei kõlanud.
Mulle on hobused alati väga meeldinud ja olen käinud mitu aastat ratsutamas. Ma arvasin, et ma ei karda neid üldse. Praegu hirmutas mind arusaamine, et ma ei kontrolli mitte midagi, et me oleme mingi tundmatu jõu meelevallas, mille vastu ma ei saa mitte midagi teha. Ma ei saa oma lapsi kaitsta. Mulle isegi näis, et perenaine tegi seda meelega. See siiski ei saa vastata tõele, sest et ta paistis viibivat oma maailmas, kuhu ta ei soovi lasta kedagi võõrast ja kus ta isegi õieti ei märka, et keegi võõras on kaasas. See pole täpne kirjeldus. Muidugi ta laseb võõraid sinna oma maailma - tal on ju ratsatalu - aga need võõrad peavad seal suuresti ise hakkama saama. Ülbe on küll üldistada, aga minu kogemuse põhjal kõik, kes tegelevad hobustega, on natuke sellised "oma maailma inimesed". Neil on mingi eriline hobumaailm. Ah, tegelikult on muidugi kõigil, kes millegagi väga intensiivselt tegelevad, kerge üleolek nende suhtes, kes selle konkreetse alaga tegemist ei tee.
Tõsi on, et ta meid ei julgustanud ja meie pärast ei muretsenud. Tal olid tema hobused.
Me jäime ellu, meid ei tallatud ega puretud surnuks. Hobune on ju pelglik loom. Ta kardab paju. Kui ikka oleks väga talumatuks läinud, oleks piisanud vähekesest karjumisest ja kätega vehkimisest ja plats oleks puhas olnud. Ma arvan, et nii see oleks olnud.
Mind üllatas, et perenaine oli nii kindel oma loomades. iialgi ju ei tea, mis loomal pähe võib tulla ja meie oma kahe väikse lapsega... Ta isegi ei hoiatanud, et hobuse taga ei tohi seista. Ta võib ehmatada ja lüüa.
Igatahes oli tõeliselt romantiline. Nagu metshobused röövlitütar Ronja metsas. Väga omapärane kogemus. Muidu on nad ju ikka korralikult aia taga kuskil koplis või siis talutatakse üks hobune päitseid pidi katsuda ja vaadata.
Hobuse selga Joosep ei saanudki. Ta küll küsis perenaiselt ja see oli lahkelt nõus lubama. Ainult et 1.80 turja kõrgusega hobuse selga oleks Karin pidanud ta kuidagi ise upitama. Samal ajal, kui teised ruunakesed jätkuvalt peale surusid ja oma osa nõudsid. Selga ta sel korral ei saanud. Ja üldse parem olekski poniga alustada väikesel lapsel.
Mul on üks väga varajane mälestus, kui mind upitati kolhoosihobuse selga. Vist olin 3-4-aastane. Mäletan suurt vaimustust, kui ma täiskasvanute peade kohal kõrgusin. Joosepil jääb see kogemus mõneks teiseks korraks.
Huvitav, mida E oleks arvanud, kui ta meiega kaasas oleks olnud ja poleks tagasi kibelenud oma väikesesse kongi Tallinna? Piltide pealt näen (nii palju, kui üldse oli mahti pildistada, siis kui hobused veel eemal olid põhiliselt), et pole see mets midagi nii sünge. Koha peal tekkis aga mingi müstilise halli mulje, mis oma sünguses oleks E-le võib-olla väga meeldinud.
Ja lõpuks üks pilt kontrollitult rahuliku luige ja kahe poisiga.
