Joosep on mitu korda öelnud: "Tahaks mõni päev hobuse selga istuda."
Täna pidigi see päev lõpuks minu arvates olema. Leidsin guugeldades Võru lähedalt Leevi külast talu. Neil on täitsa sümpaatne vanamoeline koduleht - lihtne ja kogu info on kergesti leitav. Kõik vastab ka tõele, mida lubatakse.
Hobused olid, kalkunid olid, kitsed olid. Peale selle veel mitu koera ja kanad kuskil eemal kaagutamas. Neid me ainult kuulsime. kõrgel taevas lendas kull, keda nähes kalkunid hakkasid kummaliselt inisema.
"Hoiatavad," ütles perenaine. Kanad jäidki justkui nagu vaiksemaks. Mõtlesin, et kas tõesti kanakull saab kalkuni kaasa viia. Silmaga vaadates tundus kalkun olevat Joosepiga sama suurusklassis olevat. Ja kuigi perenaine väitis, et tema linnud kurjad ei ole ja kedagi ei ründa, siis hakkasin selles kahtlema, kui ühel hetkel märkasin linde Joosepi poole liikumas, kes rahulikult natuke eemal mahajäetud liivakastis üritas mängida. Joosepil on ju kõrge ja hele hääl. Kas see on üks tegur, mis võib üht normaalset kalkunit ärritada. Näha hääletekitajas konkureerivat sissetungijat. Kutsusin ta igaks juhuks meie lähedusse tagasi.
See juhtus meie ekskursiooni lõpuosas. Esialgu jäin pidama mõtte juures, kuidas oma pisipojakese soovi täita, kes unistab hobuse selga istumisest.
Helistasin hommikul ja uurisin, kas oleme oodatud ja mis see kõik maksma läheb? Oodatud oleme, aga maksmise kohta ei oska öelda. Muidu müüvat sealne perenaine vorsti ja on sellisel moel tasustamisega väga rahul. Praegu on aga nii palavad ilmad olnud, et pole jõudnud vorsti teha. Perenaine pakkus, et me otsustagu koha peal meeldimise järgi tasumine. See tundus mulle väga raske olevat. Parem ikka kohe hinnas kokku leppida, meeldib siis või mitte. Pakkusin 20, mõeldes, et kui lõbustuspargis on lapsed vaid mõne sõiduga kulutanud 40 eurot, siis võib-olla see "hobukarusell" viiele on 20 eurot ikka väärt.
Oli küll ja ajuti jäi ülegi.
Ma pole väga palju hobutaludes käinud ja ei tea, kuidas Eestis hobuseid peetakse, aga sealne viis näib mulle ekstreemse, ootamatu ja ülimalt romantilisena. Kodulehel öeldakse, et neil on 10 hobust. Seda ma ei usu! Ma arvan, et neid oli vähemasti 30. Või siis olid need 10 oma intensiivsuselt võrreldavad kolmekümnega. Minu poolest kasvõi kolmesajaga. Ja nad elavad metsas. 365 päeva aastas. Küsisin: "Kas karu ei tule?" Kõlab naiivselt, eks? Võib-olla ma ei mõelnudki karu, vaid ohtusid üleüldse, kui sa pead iga ilmaga metsas elama, olles ise koduloom.
Hobusteni sai üle väikese heinamaa. Perenaine kõndis kõige ees ja meie läksime tema järel. Metsaserval õpetas perenaine meile nipi, kuidas kuulda kaugelt hobuse kapjade häält. Vahel ju hobused teevad esijalga kaapivat liigutust. Selleks tuli panna kumbki peopesa kõrva taha ja mõnda aega kuulatada. Siis kui käed ära võtta, siis kaob metsamüha ja siis peaks kuulma hobust. Me ei kuulnud.
Sünges ja hallis kuusikus ei olnud esialgu ka kedagi näha. Läksime sügavamale metsa ja siis nad korraga tulidki. Korraga oli hobuseid igal pool. Ma ei saanud enam aru, kus on Karin Joosepiga või H. Perenaine ütles, et nad loodavad leiba saada. Nad lootsid tugevasti ja pealetükkivalt. "Kui leib oleks kaasas, läheks ohtlikuks," kinnitas perenaine. See tundus enam kui usutav, sest ilma leivatagi märkasin õige pea, et ma kardan. Et ma tahaks kuskile puu varju minna või veel parem puu otsa. Frank rippus mul kotiga küljes ja oli pöörases vaimustuses. Mul oli hirm, et ta patsutab liiga julgelt meie poole igast küljest sirutuvaid pehmeid ninasid ja siis mõni neist hammustab.
Üks hammustaski Karinit õlast. Mitte küll valusalt, aga siiski. "Otsib leiba," kommenteeris perenaine. Eriti julgustavalt see ei kõlanud.
Mulle on hobused alati väga meeldinud ja olen käinud mitu aastat ratsutamas. Ma arvasin, et ma ei karda neid üldse. Praegu hirmutas mind arusaamine, et ma ei kontrolli mitte midagi, et me oleme mingi tundmatu jõu meelevallas, mille vastu ma ei saa mitte midagi teha. Ma ei saa oma lapsi kaitsta. Mulle isegi näis, et perenaine tegi seda meelega. See siiski ei saa vastata tõele, sest et ta paistis viibivat oma maailmas, kuhu ta ei soovi lasta kedagi võõrast ja kus ta isegi õieti ei märka, et keegi võõras on kaasas. See pole täpne kirjeldus. Muidugi ta laseb võõraid sinna oma maailma - tal on ju ratsatalu - aga need võõrad peavad seal suuresti ise hakkama saama. Ülbe on küll üldistada, aga minu kogemuse põhjal kõik, kes tegelevad hobustega, on natuke sellised "oma maailma inimesed". Neil on mingi eriline hobumaailm. Ah, tegelikult on muidugi kõigil, kes millegagi väga intensiivselt tegelevad, kerge üleolek nende suhtes, kes selle konkreetse alaga tegemist ei tee.
Tõsi on, et ta meid ei julgustanud ja meie pärast ei muretsenud. Tal olid tema hobused.
Me jäime ellu, meid ei tallatud ega puretud surnuks. Hobune on ju pelglik loom. Ta kardab paju. Kui ikka oleks väga talumatuks läinud, oleks piisanud vähekesest karjumisest ja kätega vehkimisest ja plats oleks puhas olnud. Ma arvan, et nii see oleks olnud.
Mind üllatas, et perenaine oli nii kindel oma loomades. iialgi ju ei tea, mis loomal pähe võib tulla ja meie oma kahe väikse lapsega... Ta isegi ei hoiatanud, et hobuse taga ei tohi seista. Ta võib ehmatada ja lüüa.
Igatahes oli tõeliselt romantiline. Nagu metshobused röövlitütar Ronja metsas. Väga omapärane kogemus. Muidu on nad ju ikka korralikult aia taga kuskil koplis või siis talutatakse üks hobune päitseid pidi katsuda ja vaadata.
Hobuse selga Joosep ei saanudki. Ta küll küsis perenaiselt ja see oli lahkelt nõus lubama. Ainult et 1.80 turja kõrgusega hobuse selga oleks Karin pidanud ta kuidagi ise upitama. Samal ajal, kui teised ruunakesed jätkuvalt peale surusid ja oma osa nõudsid. Selga ta sel korral ei saanud. Ja üldse parem olekski poniga alustada väikesel lapsel.
Mul on üks väga varajane mälestus, kui mind upitati kolhoosihobuse selga. Vist olin 3-4-aastane. Mäletan suurt vaimustust, kui ma täiskasvanute peade kohal kõrgusin. Joosepil jääb see kogemus mõneks teiseks korraks.
Huvitav, mida E oleks arvanud, kui ta meiega kaasas oleks olnud ja poleks tagasi kibelenud oma väikesesse kongi Tallinna? Piltide pealt näen (nii palju, kui üldse oli mahti pildistada, siis kui hobused veel eemal olid põhiliselt), et pole see mets midagi nii sünge. Koha peal tekkis aga mingi müstilise halli mulje, mis oma sünguses oleks E-le võib-olla väga meeldinud.
Ja lõpuks üks pilt kontrollitult rahuliku luige ja kahe poisiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar