MAALIMISEST

Avastasin, et on huvitav jälgida, mida ma maalimisest mõtlen.

Hoolimata sellest, et olen 3 aastat veetnud Tartu Ülikooli maaliosakonnas 90-ndate teises pooles ja pärast veel mitu aastat Tallinnas Kunstiakadeemias, tundub mulle, et olen siiski diletant. Midagi on puudu. 

Üks asi on see seletamatu miski, mis teeb inimesest kunstnikku, mida mul paistab, et pole, ja mida pole ka paljudel teistel, kes on igasuguseid koole ja asju lõpetanud. Olgu sellega, kuidas on. See on kindlasti väga vaieldav ja lõpuni ei saa selgust. Mulle täitsa meeldib see artikkel, mis natuke kunstnikuks olemise üle mõtiskleb.

Ise jätkan praegu tehnilistest oskustest rääkimisest.

Ma ei suuda ära imestada, kuidas mind lasti rahulikult kunstnikuks õppida, ilma et iialgi oleks nõutud akadeemilist maalimisoskust? Nii palju, kui mäletan, anatoomiline täpsus ja vorm jäi kuidagi teisejärguliseks. Oluline oli julgus värvidega möllata. Eks siis seda sai ka omajagu tehtud ja uhkegi oma julguse üle oldud. Ma ei tea küll, miks. Ei ole ühtki pilti, mida ma nüüd enda omaks tahaks tunnistada. Kui siis mõni üksik, aga ega neiski ole näha meistri kätt ega kunstniku "miskit". Seda "miskit" ma ei otsigi. Usun, et see võib tulla, kui eesmärgiks pole inimestele meeldimine, vaid teed, sest teisiti lihtsalt ei saa enam edasi elada. Kui ülevaks minna ja suuri sõnu pruukida, siis võiks öelda, et kui teed Jumala jaoks ja ainuüksi tema jaoks. See on omaette teema, millega tegeleda. 

Praegu hakkasin otsima käsitöö oskust ja käe meisterlikkust. Varasemal ajal mul polnud üldse seda taotlust, aga nüüd on. Ja nüüd ongi selge, et jään sellega hätta ka. Olen pusinud H portree kallal mitmeid tunde ja ei tule kuidagi. Ei tule kuidagi välja, et värv ja vorm läheks kokku ja hakkaksid teineteist toetama ja tekiks harmooniline elus tervik.

Näitkeks nagu see siin:

Need on need õigel ajal tegemata jäänud õpipoisi tööd, mis nüüd kätte maksavad ja oma osa nõuavad.

Ilmselt võiksin jätta nüüd selle maali rahule ja minna uue juurde. Käsitöö oskus kätt liigutamata ei tule.

Natuke veel tegelen temaga, siis pildistan üles ja viskan nurka. Las ta olla. 

Ja teen ka ühe kataloogi, kuhu koguda maailma parimad portreed, mida imetleda.

ÜKSINDUSEST

Kuulsin, et Tõnu Õnnepalu uus raamat on üksindusest. Sellest nad on ju kõik tal olnud. Ühes päevikus oli juttu ka sõjast, et varsti ilmselt tuleb või siis natuke hiljem. Kole sõjahirm on mul ka sees millegipärast. Hirmuga segatud ootus. Kui midagi kohutavat peab tulema, siis tulgu see võimalikult ruttu. Tegelikult ma ei mäleta enam, kas ta on midagi sellist kirjutanud, aga ise ma ei ole ka nii mõelnud. Võib-olla tuli see Viivi Luige Ööülikooli saatest. Tahaks üle kuulata.

Aga et siis üksindusest. Õnnepalu üksindus on ilmselt midagi muud, aga mulle tundub, et teatud piirideni ka mulle mõistetav ja kogetud. Üldse vist kõigil. Ega ta asjata nii populaarne rahva seas ole.

Aga et siis üksindusest.

Tänavu saatsin mitu jõulukaarti, isetehtud ja puha, aga keegi ei reageerinud eriti. See teeb kurvaks, kuigi mida on siin kurvastada, kui ma ise olen kõik teinud heast tahtest ja puhtast südamest. Ülejäänu on ju vabadus, aga ikka on kuidagi nukker. Olgu pealegi. Pealegi, ma pole päris õiglane ka.

Eile õhtul tundsin, kuidas keegi mind mu perekonnast ei kuula lõpuni. Lihtsates, olmelistes asjades. Ei K ega ka suured lapsed. Nüüd ma enam täpselt ei mäleta, mis asjad need õigupoolest olid. Üks oli igal juhul see, et tahtsin seletada, miks ma arvan, miks ma ei tunne ennast alandatuna, kui avaneb võimalus küsida gaasi- ja elektritoetust. Et miks see ei käi mulle uhkuse pihta. Seda mõtet ma lõpetada ei jõudnud.

Tahtsin E-le öelda, mida minu ema mulle esimese asjana ütles, kui mind nägi esmakordselt paljaks aetud peaga. Ma ei saanud seda teha. Ta jalutas enne minema, kui jõudsin rääkida, kuidas minu ema esimese asjana purtsatas: "Kui kole!"

Mul on saatanaga sama nahk - uhkus. Tundsin, et olen häiritud. See on see uhkus ja see ongi see riivatud enesearmastus, millega pole midagi peale hakata ja mille vastu peab elu lõpuni võitlema. Igav ei hakka. "Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks, kuid mida teised ei märka." (Vagu, 714)

Aga jah, E on eile õhtust juusteta. Minust 5-6 aastat varem. Oma käega ajasin maha. Aparaat oli kehvake, aga saime hakkama.

Tahaksin teda maalida. Tema näos, täpsemalt suus on midagi lapsikult toredalt trotslikku. Aga ega ma  oskaks ilmselt.

H kallal pusin juba mitmendat kuud, minu tempo muidugi pole kõneväärt. Vahepeal seisis töö nädalate kaupa. Alles viimastel päevadel olen jätkanud. Ikka ma ei tea, kas on nüüd tema pilgus seda ärevust ja ja isekat õiglusejanu, mida otsisin...

Pilt on peaaegu valmis. Kutsusin teda vaatama, aga muidugi ta keeldus - ei huvita, ei taha...

Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks. 

Üksi jäävad nad ka.

BODIES REVEALED.

Jõudsime ikka viimasel hetkel näitusel ära käia. Koos meiega veel lugematult palju inimesi. Huvi oli endiselt suur, kuigi näitus oli selleks ajaks juba mitu kuud avatud olnud. Ja mis see kõik sisse toob... Tasus kindlasti ära.
Ka enda kohta võin sama öelda: üldiselt tasus ära seal käimine. Kuigi mitte nii tulutoovalt nagu autoritele. Kindlasti. Nii et oleks võinud ka mitte minna.
Ilusaid eksponaate ja põnevat säilitamistehnikat sai näha küll. Minu lemmik oli üks umbes 5 sentimeetriliseks liistakuks lõigatud naine. Lebas lapiti klaasi all ja kui kummardada, võis talle näkku vaadata. Surimaskid ja viimne emotsioon näos on alati mu morbiidseid meeli köitnud.

Elanud ja tundnud.

Tema oli ka vist ainuke kõige inimlikum inimene sealt. Tema puhul ma uskusin, et ta oli inimene. Elanud ja tundnud. Teised muutis naeruväärseks ja haledalt elutuks sinised klaassilmad. Lihtsalt võigas irvitamine inimlikkuse üle. Tühja neist silmadest, kuna nad olid paigutatud niikuinii postamentide otsa, siis olid ümmargused klaasmunad enamasti minusilmadest kõrgemal. Ja õnneks polnud kõigile neid topitud ka.
Iluduselt ja tehniliselt huvitavuse poolest järgmine oli veresoonkonda eksponeeriv mees.

Mitu laipa läks"raisku" enne, kui sellise tulemuseni jõuti?

Mõnelgi korral olen mõelnud, kuidas lahkamisel saadakse aru, et on olnud infarkt või rabandus? Nüüd ma siis tean - see on silmaga nähtav. Koed moonduvad.

Maksavähk.

Suitsetamisest tahmunud kopsude juures oli klaasist kast, kuhu sai kaasas olevad tubakatooted poetada ja  manitsus selle kohal: loobuge suitsetamisest kohe! Kas see ja näituse viimases saalis olev kuulutus, kus kästi kiiremas korras võtta ühendust oma tohtriga, oli laiatarbe põhjendus, et tohtida teha sellist näitust?
Kaarel ütles paar päeva hiljem, et talle oli Bodies Revealed shokeeriv. Muidugi mitte seetõttu, et inimkeha nahata näidati, sest kunstitudengina on ta külastanud korduvalt Tartu anatoomikumi ja näinud seal paljaks kooritud inimrümpa üldsegi mitte nii kaubanduslikus vormis. Aga raputav olla olnud, et inimene kehalt nii vilets on, samas kui kogu tema tsivilisatsioon on nii kaugele jõudnud nagu ta on. See olla suur vastuolu K jaoks ja pannud teda jumalale väga tõsiselt mõtlema.
Mina vastuolu ei näe. Arvan, et antud juhul tagab kvantiteet kvaliteedi. Kui keha sureb, jääb ju ometigi alles mõte, mis laseb kõigel jätkuda. Ja et igaühel võiks selles oma olla, siis ka mõte, mida kindlasti enamus heaks ei kiida: igal inimesel võiks olla kena preparaat ehtsat inimihu kodus, et see siis aegajalt hamletlikult meenutaks...  Tjah, muidu see kuradi siblimine saab liialt domineerivaks.