PUTUKAMÕRTSUKAD

Minu maailma kõige targem, täiskasvanud vanim poeg helistas mulle keset ööd ja ütles, et ta leidis ämbliku...

Vaene, süütu loom kaotas elu. Nii, nii kahju.

E leidis Võrust toodud vaarikatest mardika ja sai enda arvates närvivapustuse. Putukas paistis esmapilgul surnud olevat, E torkas temas nööpnõela läbi, et tuua teda mulle näidata. See peale hakkas õnnetu putukas abitult jalgadega siputama. E pistis kiljuma. Kõik see juhtus keset ööd...

Mis neil viga on?

16-AASTANE

Fotoaparaat sai 16 aastat vanaks. Selle puhul viisime ta õue jalutama.

Üks teine, 16-aastaseks saanud isik lubas pildistada oma jalgu ja eelkõige sääriseid, mis ma talle kudusin. Olgu siis jäädvustatud ja dokumenteeritud. Ütles, et vahepeal on niisama, palumatagi kandnud.

Lõng Drops Fabel, sockwool (Color 400, Dyelot 41157)

Sukavardad 3 mm

60 silmaga alustasin, 56 sentimeetrit hiljem lõpetasin 50 silmaga. Eks see mustrisse kahandamine natuke kahtlane ole. Proovisin mitut moodi, lõpuks tundus kõige parem lihtsalt üks mustrikord ära kahandada.

Tuulutasin korraks ka haapsalu salle, järjekorranumbritega 4 ja 5. Pole neid ju pildistanud ja kahjuks midagi nende kudumisest ei mäleta. Ainult seda, et mõnus oli. Tahaks veel kududa. 9 aastat hiljem viimasest, viiendast sallist, ongi kuues kohe valmis saamas.

Number 5, vist aastast 2015. Enam ei mäleta.

Lillekesed ka enne, kui suur lumi 23.04 nad enda alla mattis...

24.04.2024 hommikul.

Selle aastane sünnipäevakaart etteantud pildiga.

VÕETUD LAPS

 

NATÜÜRMORT TUNNISTUSEGA

 Kaheksas klass sai läbi. Kõik viied. See tuleb isast. Minul pole kunagi tunnistusel kõik viied olnud.

Kängurul 77. koht.

Lill anti ka aktusel, koju jõudis vaid roots. Ei tea, mis temaga juhtus. Ester ütles, et lihtsalt ise viskas kroonlehed koduteel maha.

Kui viskas, siis viskas.

Igavene mälestus on talletatud.

PREILI TÜTRELE

Preili tütar, täna mõtlesin, et sulle kuluks ära üks ema surm.

Kas sulle meeldikski ilma minuta rohkem või on see ainult ealine iseärasus?

Mis oleks, kui ma sind hülgaksin?

Kustutaksin su nime oma telefonist, näiteks. Et ma ei teaks, kes on selle numbri taga, kui sa mulle helistaksid, et midagi saada. 

Kättemaksuks.

Selline naeruväärne lapsikus käis mul peast läbi. 

Eks sa ole siis omaette, vaba ja sõltumatu.

Ja mina oleksin selle tütrega, kes pole veel kümnesekski saanud ja ei saagi kunagi. Ja selle iseendaga, kes on igavesti 15-aastane ja võib lubada endale igasuguseid lapsikusi. Võib-olla need kaks 15-aastast ei mahu ühte ruumi ära? Mis ma siis endaga peaks tegema?

Preili tütar, kas tead, kui halvasti ma sinust oskan mõelda ja kas tead, kui palju pean ma pingutama, et mitte viimset kui üht mõttelärakat välja purtsatada. Sest mis on öeldud, see on öeldud. Seda ei saa enam tagasi võtta. Jääb üle vaid häbi ja kahetsus.

Kõige parem, mida teha, on vaikida. Ega see raske vaikus ka suurem asi ole, aga see on siiski parem, kui kurjad sõnad, mida ma tegelikult isegi tõena ei võtta. Need on ju vaid selleks, et haiget teha. Järelikult pole neid vaja, järelikult on õige, et ma ise nende kätte lämbuksin. 

Ja ma lämbungi.

Aga see, mis sul mulle öelda on, muudab mind kurvaks ja tigedaks.

See ei meeldi mulle üldse, sest see mõistab meid igavese meeleheite ringi.

Kuidas me pääseme?

Tingimusteta armastus ju ikka jääb.

POSS JA LIBLIK

Ma ei saanud jälle ise minna Joosepiga teatrisse. Võib-olla oleks võinud ka mõlema poisiga minna, aga enam polnud pileteid. Niisiis käisid Ester ja Joosep. Alljärgnev on Estri kokkuvõte 28. oktoobri etendusest. Ütlesin talle, et kirjutagu nagu asi oli. 

Oli nii.

28. oktoobril läksin Joosepiga vaatama näidendit nimega “Poiss ja liblik”. Näidend oli umbes 30 minutiline ning tugines kujunditel, värvidel ja taustamuusikal. Näidendis polnud näitlejatel teksti, nii et muusika määras täielikult meeleolu ning iseloomustas tegelasi, kelleks oli poiss ning liblik. Kui meeleolu oli pingeline, siis oli muusika pingeline, kui meeleolu oli rõõmus ja vallatu, oli muusika armas ja söakas. Enne saali minemist pidid kõik vaatajad  kingad jalast võtma ja sisenedes saali oli ruum pime ning toolid paigutatud ümmargusel viisil ümber lava. Kui publik koguneb, on näitlejad nähtamatutena metsavaiba all. Vaip ärkab justkui ellu ning see näeb alguses päris tobe välja, kuid üsna varsti ilmuvad vaiba alt välja poiss ja liblik. Lugu poisi ja libliku kohta algab ning poisile langeb taevast pähe soni, liblikule tõmbab kostüümist välja tiivad, mis on siidisest materjalist tehtud ning on väga õhulised. Liblik katsetab oma tiibu ning leiab end lennates läbi väikse lava, poiss tema järel. Kui poiss leiab enda käest liblikavõrgu tekib nende vahel justkui kassi-hiire mäng, mille sündimisel muutub poiss liiga erutatuks ning tallab üle lillede, mis raamisid kunagi ümmargust lava ja, mis nii ilusalt õitsesid. Üks hetk, aga saab nali otsa ning sellega on ka kaasas hirmus ning pingeline muusika, mis näitab, kui palju ilu poiss on hävitanud, et saada endale tükike ilu. Sonist on saanud paat, millest poiss kõvasti kinni klammerdub, et mitte ära uppuda iseenda tekitatud katastroofi sees. 
Kui me seda vaatamas käisime oli seal ka lasteaia rühm, kellest enamus olid esimest korda teatris. Nad tundusid palju rohkem erutatud näidendi vaatamisest kui Joosep. Näidendi ajal nad naersid ja ohkasid, samal ajal, kui Joosep haigutas ja tahtis sülle. 
Siiski, loodan, et ta nautis seda, sest kuigi see oli väga lapsik näidend oli see kordades parem kui eelmine näidend, mida Joosepiga vaatamas käisin. Sellel lool oli päris süžee ning ei olnud lihtsalt objektidega mängimine. 

https://www.eestinoorsooteater.ee/et/poiss-ja-liblik

KOMPLIMENDID

Mõned komplimendid, mida mu lapsed mulle on teinud. 

Väga haruldased ja seda armsamad. 

Enamasti teenin ära jälestuse ja põlguse. Vähemasti, mis puudutab praegusel hetkel teismelise eas olevaid lapsi. Ma ei tea, miks. Ma püüan olla nendega tavaline, nii nagu kõigi teistegagi, vaadata teist inimest austusega ja kohelda viisakalt, siis nende jaoks seda on alati vähe või on valesti. 

Selge see, et laste peale saab kiiremini hing täis kui mõne suvalise isiku peal tänaval. Ilmselgelt tekib kergemini vihastumine ja soov oma ärritatust ka välja näidata. Nende suhtes on ju vastutus, et nad saaksid oma võimed ja eeldused võimalikult hästi välja arendada ja olla sedasi kasulikud ühiskonnale. Mõnikord tekib lootusetuse tunne - ma ei suuda neile seda selgeks teha. ma olen läbi kukkunud ja sellest ka väiklasevõitu ärritus ja pettumus, mida on suur kiusatus demonstreerida.

Ma ei tea, milleks... Midagi paremaks see ei muuda. Hoopis teeb veel enam õnnetumaks. Ma ei oska oma lapsi aidata ja ma ei saa ka enda emotsioonidega hakkama.

Muud midagi teha ei ole, kui palvetada. Muuhulgas ka selle eest, et igaüks leiaks kord oma magusvalusa kahetsuse kurjade sõnade ja tegemata jäetud heade tegude pärast. 

Ma juba tunnen. Nii ema kui oma ema tütrena. Soovitan kindlasti kõigile head kahetsemist, mis elu ei mürgita.

Kuniks elu jätkub, on kõik võimalik.

Niisiis "maailma kõige sitem ema ja inimene" (tiitli autor Ester, 14-aastane) on 16 emaksolemise aasta jooksul saanud siiski mõned loetud komplimendid.

Aprill 2012. Hommikune lasteaeda minek. Võtan Huberti (6) sülle, et aidata talle kingi jalga. Tema nuusutab mind ja ütleb: "Nii hea lõhn."

Detsember 2014. Ester (6) vaatab mind tükk aega ja ütleb: "Emme on nagu Maarja." 

Olin täiesti rabatud, kui Ester (14) 1. septembril õhtusöögi ajal, kui me millegipärast kahekesi lauda olime jäänud, ütles järsku: "Emme meenutab mulle Neitsi Maarjat." 

Juuli 2022. Joosep (3) kallistab mind öösel läbi une ja pomiseb: "See on emme." Mõne päeva pärast õhtul enne magama jäämist kiidab mind: "Sina oled väga hea emme."

Pean need sõnad meeles. Annavad jõudu. Vastukaaluks kurjadele sõnadele, mis röövivad elutahte ja muudavad ebakindlaks ja hapraks, teevad haiget. 

Selleks ju kurjad sõnad ongi... Peale selle, et võib-olla aitavad ütlejal ennast paremini tunda. Seda viimast arvab Ester või nii ta mulle vähemasti kinnitab.

ME EI KÄI MISSAL

Ma arvan, et on kasulik Missal käia.

Ausalt öeldes, kui võimalik, käiksin iga päev. 

Päris täpselt ei saagi aru, miks see on kasulik. 

See pole see, et tekib kõrgendatud ja ülev meeleolu. Pigem seda enamasti ei juhtu ju. Ikka on tavaline tunne ja mitte midagi erilist. Tavaline igapäevane turvaline rutiin. 

Jälle ma jõuan naudinguni ja sealt kaudu otse iseenda otsimiseni... Mitte et naudingut peaks vältima ja samuti pole vaja ilmtingimata hoiduda ka eneseotsimist, aga minu kogemus ütleb, et ainult endast jääb väheks. 

Peaks ikka kuidagi endast üle saama või endast välja minema. Seda Teist oleks vaja. Mitte et Jumal ei ootaks mind kakastes mähkmetes või supipotis, aga Ta ootab mind kindlasti ka Missal. Seal on Ta selgelt ja kontsentreeritult. Vist sellepärast tundub kasulik Missal käia.

Aga ei, me ei käi.

Eelmisel pühapäeval hakkasin JF-ga minema, jõudsime ka kohale, aga 10 minuti pärast oli selge, et ei kannata olla. Ta oli juba hommikust saadik ebatavaliselt viril olnud millegipärast ja see jätkus õhtuni välja. Oh, ma ei viitsi teiste kirikuliste etteheitvaid pilke taluda, kui ma "oma laste taltsutamisega hakkama ei saa". 

Seda ütles mulle mingisugune mees 10 aastat tagasi, kui H oli väike. Mitte veel küll nii väike ja ta ei kisanud äraarvamatutel põhjustel, aga tal oli tol korral palju küsimusi, mis teisi häirisid. Mind häirib see manitsus siiani...

Nii me siis põgenesimegi. 

Endamisi tegin otsuse, et rohkem ma tittedega kirikusse ei roni. Võib-olla ainult siis, kui on lastemissa eraldi ruumis. Eks paistab. Las nad saavad enne 5-aastaseks või umbes nii.

Missal ei käi ka enam suured lapsed.

E juba kolmandat pühapäeva järjest. Pealt näha legitiimsetel põhjustel: pea valutab, sõidame Võrru, ei ärka üles. Mis ma temaga vaidlen. Läheks põhimõtte vastu, et vägisi saab usklik olla.

H süüdistas mind: "Miks sa ei äratanud?!" Jumal teab, et äratasime kolm korda vähemalt. Päris maailma tema jaoks enam peaaegu, et polegi. Korra päevas siiski hiilib poodi, et tuua krõpsupakk ja pudel joodavat. 

Praegu veel ei ole see õlu.

JAANILAUPÄEV JA SÜNNIPÄEV 24. JUUNIL

Terve pere oli maal. Imetegu omamoodi. Seda nad olid lubanud ammu, et jaanipäeval tulevad, aga rohkem mitte. 

24. juunil hakkasin kohe pärast E ja H ärkamist (see juhtus ühe paiku päeval) ootama, millal nad ära lähevad. Väga ootamatu. Ma ei oles endast seda uskunud. Arvasin, et armastan oma lapsi tingimusteta ja tahan nendega nii palju kui võimalik koos olla. Nüüd siis selgus selline piinlik asjaolu.

Ma ei oska muud selgitust leida, kui et tegemist mingit sorti alaväärsuskompleksiga, isekuse ja liigse enesearmastusega. Nemad on ju halastamatud ja rõhutavad iga viga, mida märkavad. Hoolimata sellest, kas see päriselt on olemas või ei. Raske on ennast nii halva ja väärtusetu inimesena näha nagu nemad mulle seda teada annavad. Sellepärast ma mõtlengi, kui hea on, kui nad on minust eemal. See pole ilus mõte ja tekitab jälle omakorda ebamugavat enesetunnet.

Oh Issand, ma ei teagi, mida sellega teha. Issandata seda selgeks ilmselt ei saagi. Nii et jätkame tööd... Jumala jaoks on iga inimene hindamatu väärtus ja just sellisena tahetud. Või noh, mida see "just sellisena" tähendabki? "Oma hea tahte ja potentsiaali täisvõimsusel rakendamine?

Eks Ta armastab neid vene kolle ja muud inimsaasta ju ka lõputult. Kõik kõlbavad Talle.

Aga JF on nüüd kolmene.

Kohe on käes südasuvi.

ÜKSINDUSEST

Kuulsin, et Tõnu Õnnepalu uus raamat on üksindusest. Sellest nad on ju kõik tal olnud. Ühes päevikus oli juttu ka sõjast, et varsti ilmselt tuleb või siis natuke hiljem. Kole sõjahirm on mul ka sees millegipärast. Hirmuga segatud ootus. Kui midagi kohutavat peab tulema, siis tulgu see võimalikult ruttu. Tegelikult ma ei mäleta enam, kas ta on midagi sellist kirjutanud, aga ise ma ei ole ka nii mõelnud. Võib-olla tuli see Viivi Luige Ööülikooli saatest. Tahaks üle kuulata.

Aga et siis üksindusest. Õnnepalu üksindus on ilmselt midagi muud, aga mulle tundub, et teatud piirideni ka mulle mõistetav ja kogetud. Üldse vist kõigil. Ega ta asjata nii populaarne rahva seas ole.

Aga et siis üksindusest.

Tänavu saatsin mitu jõulukaarti, isetehtud ja puha, aga keegi ei reageerinud eriti. See teeb kurvaks, kuigi mida on siin kurvastada, kui ma ise olen kõik teinud heast tahtest ja puhtast südamest. Ülejäänu on ju vabadus, aga ikka on kuidagi nukker. Olgu pealegi. Pealegi, ma pole päris õiglane ka.

Eile õhtul tundsin, kuidas keegi mind mu perekonnast ei kuula lõpuni. Lihtsates, olmelistes asjades. Ei K ega ka suured lapsed. Nüüd ma enam täpselt ei mäleta, mis asjad need õigupoolest olid. Üks oli igal juhul see, et tahtsin seletada, miks ma arvan, miks ma ei tunne ennast alandatuna, kui avaneb võimalus küsida gaasi- ja elektritoetust. Et miks see ei käi mulle uhkuse pihta. Seda mõtet ma lõpetada ei jõudnud.

Tahtsin E-le öelda, mida minu ema mulle esimese asjana ütles, kui mind nägi esmakordselt paljaks aetud peaga. Ma ei saanud seda teha. Ta jalutas enne minema, kui jõudsin rääkida, kuidas minu ema esimese asjana purtsatas: "Kui kole!"

Mul on saatanaga sama nahk - uhkus. Tundsin, et olen häiritud. See on see uhkus ja see ongi see riivatud enesearmastus, millega pole midagi peale hakata ja mille vastu peab elu lõpuni võitlema. Igav ei hakka. "Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks, kuid mida teised ei märka." (Vagu, 714)

Aga jah, E on eile õhtust juusteta. Minust 5-6 aastat varem. Oma käega ajasin maha. Aparaat oli kehvake, aga saime hakkama.

Tahaksin teda maalida. Tema näos, täpsemalt suus on midagi lapsikult toredalt trotslikku. Aga ega ma  oskaks ilmselt.

H kallal pusin juba mitmendat kuud, minu tempo muidugi pole kõneväärt. Vahepeal seisis töö nädalate kaupa. Alles viimastel päevadel olen jätkanud. Ikka ma ei tea, kas on nüüd tema pilgus seda ärevust ja ja isekat õiglusejanu, mida otsisin...

Pilt on peaaegu valmis. Kutsusin teda vaatama, aga muidugi ta keeldus - ei huvita, ei taha...

Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks. 

Üksi jäävad nad ka.

TALTSUTATUD JULMUS.

Olime maal. Mõnus ja palav. Lapsed sulistasid suurtes tünnides ja mina tegin näputööd - need kuumad ilmad, jätkugu neid kuitahes vähe, nõuavad uusi kergeid suvekleite. Ühte sellist ma parasjagu Estrile ka tegin. Juba eelmisel päeval olin märganud üht ämblikku, kes ka millegipärast kangesti asjaline kleidi juures oli. Ei tea, mis talle seal nii meeldis, sest ehkki ma teda mitmel korral eemale üritasin saputada, köitis ta end kangekaelselt roosade lilledega kanga külge.
"Las ta siis olla," mõtlesin ja kutsusin lapsed pisikest musta heleda ristiga ämblikku vaatama. Tõstsin kleidikese üles ja kallutasin. Ämblik lasi end niidiga rippu. Aga ma ei jõudnud veel ämblikku kiitmagi hakata, kui Ester välkkiirelt ja üllatavalt täpse löögiga ämbliku lömastas. See sama tüdruk, kes pistab hirmunult karjuma, kui kärbes tema poole lendab või sipelgas tema kõrval jalutab, tegutses turvalistes oludes nii mõtlemata kindlusega fataalselt.
Ei, noh muidugi on see ilmselt sellest, et me ise ju praegusel ajal vehmerdame sadade kaupa sääski surnuks. Väikse tüdruku jaoks üks sääsk kõik.

PIKK TALV EES...

Ootan juba nii väga kevadet, et kohati tunnen kõva valu seal, kus teadupärast asub hing.
Aga sel sügisel on nii, et pole õieti isegi aega iga kollase lehe pärast oiata ja täit mõnu depressiivsest pimedast, peagi saabuvast, talveajast tunda. Nii palju on muutunud septembrikuuga, mis mulle on seekord kolmekümne neljas.
Esiteks sündis pika ja vaevalise sünnitustegevuse tulemusel siia ilma uus juriidiline isik. No jaa, see tähendab ju, et peaks hakkama tegelema raamatupidamisega. Ilmselt ei ole see mingi tohutu ülesanne, kui kord asi selgeks saaks, sest meie asi on ju pisike, armas ja väheulatuslik, aga kogu see moos, mis temaga kaasneb peaks olema küllalt aeganõudev ja samas vähetasuv :)
Ja ma olen nüüd Drakadeemias. Laupäevad on sisustatud. Kaup koos: Kaarel magab laupäeva hommikul, viib ise Huberti judosse, läheb õhtul maalima ja tuleb alles pühapäeval kunagi kell kümme. See tähendab siis, et enne jõule ei ole mul ette nähtud ühtki hommikut, mil ma oma voli järgi magada saaks. Kui ehk Karin tuleks.... 
Ja siis ju veel igapäevatöö, mida ma juba kaks nädalat ei tee kodus, vaid nii nagu kõik normaalsed inimesed teistega koos.
Ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas kõik majapidamistööd peaks tehtud saama, kui kergel sirutamishetkel hetkel ei saa pesumasinat tööle panna, nõusid pesta, suppi keeta või põrandaid pesta ja selle asemel jääb vaid (minu jaoks) üle mõistuse sotsiaalne olla?
Ja Hubert oskab nii hästi, täitsa omal algatusel kirjutada PALTIAAM, ÜKS  EIOLEÜTEKI, KAKS KASIL SILMAPPEAS, KOLM  ONVOKIL  IALKA AL. Ja seda täiesti ise, täiesti. Muidu on ta ikka valjuhäälselt nõudnud, et kirjutamisel keegi tähti ette ütleks. Lahe! Laps areneb, kuigi temaga järjepidevalt ei tegeleta. S Kevadel, kui ma juba peaaegu jõudsin postituseni, mille pealkiri oleks olnud Pil-dil-dil-dil-dili-pil-lil-lil. 
Ma oleks seal rääkinud, kuidas Hubert katsub kokku veerida: mis on pildil. "Mis on" veerib kokku ja saab aru, aga mis kurat see pil ja dil on? Ma küsin temalt: "Ütle mulle, mis on pildil. Saad ju aru sellest?"
Jah, saab. Seal on karu ja maja ja lind. Aga mida tähendab pil, dil - seda ei mõikaa. Pil, dil, pil, dil, pil, dil.
Ester kuulab kõrvalt ja ütleb: "Pildil!"
Aga Hubert kuuleb ikka pil ja dil. Võiks kuni hulluseni. Sinnani me õnneks ei jõudnud ja võtsime järgmisel päeval uue harjutuse ette, kus tuli puuduv täht lisada. See läks lihtsalt. Mis seals ikka S-A on kirjutatud ja saia pilt ka juures! Taipa ainult I kirjutada.
Ja üks päev joonistas ta pildi, kus oli peal, süda, veresooned, maks ja hing :)

EITUSEPRINTSESS

Ester jäi umbes kell 15.40 kolmandat korda ametlikul võõrutusel pudelita magama.

Öö möödus üllatavalt hästi. Uinus suhteliselt kiiresti ja kuigi ta mõned korrad siiski ärkas teatamaks: "Ei taha," siis ei saa sellist teguviisi erakorraliseks pidada. Praegu on ju tal kurikuulus "eituseperiood" ja keset undki tuleb kõigile meelde tuletada: "EI TAHA!"

Pudelit ta öösel ei nõudnud. Lihtsalt seletas mõistvalt: "Kat'i, kat'i." Andsin tassist vett juua. Jäi rahule. Pool kuus hommikul - siis kui trammid alustavad - on meil kujunenud kontrollpunktiks. Siis olen serveerinud talle 200ml keefiri. Ooteks või nii. Ta on selle sisse imenud ja rahulikult edasi maganud. Võrus tramme pole, polnud ka hommikuoodet. Ester säilitas rahuliku meele. Nõudis ainult potile, et siis kohe pahaselt teatada, et ta ei taha. Järgmisena avaldas soovi minu kõrvale tulla. Aga tõusis kohe püsti tõdedes, et see pole ikka see, mida ta tahab. Jälle oma voodisse. Jälle: "Ei taha!" Uus ring potile ja minu kõrvale, oma voodisse. Kuni ta umbes kahe tunni pärast uinus. Magasime üheteistkümneni. Poisikest ju ei ole, kes kell kaheksa üles peksaks. Aga ikkagi ma igatsen teda juba pööraselt, ehkki ta hommikuti magada ei lase...

Estrile kingin kaks luuletust. Mis siis, et Asko Künnapi kirjutatud. Imeilusad.

Nimed, sõnad, nõiamärgid

      

Kivil istus väike konn,

mõtles mis ta nimi on...

...Vanemad on lollakad, 

pole nime pannud nad. 

Minu kolmepäevane tütar

joonistab kätega õhku

keerulisi nõiamärke.

Ta magab ja ma näen

tema laugude liikumisest,

kuidas serveris unede taga

kustuvad haprad failid

eelmistest sildumistest siin.

Ja laetakse üles uusi:

piltmõistatusi ja mänge,

lõhnade, värvide, sõnade

ülekaalumise tarkvara

ja esimesi unenäokaarte.

Minu kolmepäevane tütar

joonistab kätega õhku

keerulisi nõiamärke,

avab silmad ja vaatab mind

oma üleni umbuskliku,

nii tumeda nugisepilguga,

kuskilt väga kaugelt.

Justkui kohtaks ta mind

üle piklike pikkade aastate

jälle esimest korda.

Siis, kui mu tütar

Kui mu tütar end sättis

su täiskuuna täiuslikus kõhus

sündimiseks valmis,

siis sina, kauneim kui eales varem,

sättisid end valmis

tema tõlgiks ja vahendajaks.

Ja see fataalne planeet,

see, kust keegi veel seni

pole pääsenud eluga -

planeet mida meil on au

jagada koiliblikate, rändrottide,

moslemite ja prohvipoksijatega,

tõmbus ootusest üleni pingule,

tuues trombe, üleujutusi.

Siis tulid mu unedesse

vanavanaemad ja vaarvanemad,

nende esi-sala-esivanemad -

silmad selgemad, lähemal

kui kõigil noil liisunud fotodel,

alasäritatud mälestustes.

Mu tagasihoidlik unenäoauto,

mis töötab hääletult, lõhnata,

toitub tähevalgusest

ja õitsvast kummelist,

viis meid põldmarjuks

poogitud pilliroost läbi

kõige suurema järve äärde.

Siis läbi plastiliinist maastike

kirjaoskajate linna Metsikus Lõunas,

sadamasse täis roostes sõjalaevu,

üle putketüükais soise heinamaa

ja köisredeleist musta metsa

mesilastest vallutatud vahtra alla.

Me jäime õige natuke hiljaks.

Kõik olid juba kohal, nad kõik!

Vaarvanaema Mana keset pilti,

pika laua kaugemas otsas,

ammulahustunud hõimlased

paremal, pahemal käel,

pilgud tõsised, teistmoodi soojad.

Siis, kui mu tütar sättis end

sinu täiskuuna täiuslikus kõhus

sündimiseks valmis.