Minu maailma kõige targem, täiskasvanud vanim poeg helistas mulle keset ööd ja ütles, et ta leidis ämbliku...
Vaene, süütu loom kaotas elu. Nii, nii kahju.
E leidis Võrust toodud vaarikatest mardika ja sai enda arvates närvivapustuse. Putukas paistis esmapilgul surnud olevat, E torkas temas nööpnõela läbi, et tuua teda mulle näidata. See peale hakkas õnnetu putukas abitult jalgadega siputama. E pistis kiljuma. Kõik see juhtus keset ööd...
Mis neil viga on?
Mõned komplimendid, mida mu lapsed mulle on teinud.
Väga haruldased ja seda armsamad.
Enamasti teenin ära jälestuse ja põlguse. Vähemasti, mis puudutab praegusel hetkel teismelise eas olevaid lapsi. Ma ei tea, miks. Ma püüan olla nendega tavaline, nii nagu kõigi teistegagi, vaadata teist inimest austusega ja kohelda viisakalt, siis nende jaoks seda on alati vähe või on valesti.
Selge see, et laste peale saab kiiremini hing täis kui mõne suvalise isiku peal tänaval. Ilmselgelt tekib kergemini vihastumine ja soov oma ärritatust ka välja näidata. Nende suhtes on ju vastutus, et nad saaksid oma võimed ja eeldused võimalikult hästi välja arendada ja olla sedasi kasulikud ühiskonnale. Mõnikord tekib lootusetuse tunne - ma ei suuda neile seda selgeks teha. ma olen läbi kukkunud ja sellest ka väiklasevõitu ärritus ja pettumus, mida on suur kiusatus demonstreerida.
Ma ei tea, milleks... Midagi paremaks see ei muuda. Hoopis teeb veel enam õnnetumaks. Ma ei oska oma lapsi aidata ja ma ei saa ka enda emotsioonidega hakkama.
Muud midagi teha ei ole, kui palvetada. Muuhulgas ka selle eest, et igaüks leiaks kord oma magusvalusa kahetsuse kurjade sõnade ja tegemata jäetud heade tegude pärast.
Ma juba tunnen. Nii ema kui oma ema tütrena. Soovitan kindlasti kõigile head kahetsemist, mis elu ei mürgita.
Kuniks elu jätkub, on kõik võimalik.
Niisiis "maailma kõige sitem ema ja inimene" (tiitli autor Ester, 14-aastane) on 16 emaksolemise aasta jooksul saanud siiski mõned loetud komplimendid.
Aprill 2012. Hommikune lasteaeda minek. Võtan Huberti (6) sülle, et aidata talle kingi jalga. Tema nuusutab mind ja ütleb: "Nii hea lõhn."
Detsember 2014. Ester (6) vaatab mind tükk aega ja ütleb: "Emme on nagu Maarja."
Olin täiesti rabatud, kui Ester (14) 1. septembril õhtusöögi ajal, kui me millegipärast kahekesi lauda olime jäänud, ütles järsku: "Emme meenutab mulle Neitsi Maarjat."
Juuli 2022. Joosep (3) kallistab mind öösel läbi une ja pomiseb: "See on emme." Mõne päeva pärast õhtul enne magama jäämist kiidab mind: "Sina oled väga hea emme."
Pean need sõnad meeles. Annavad jõudu. Vastukaaluks kurjadele sõnadele, mis röövivad elutahte ja muudavad ebakindlaks ja hapraks, teevad haiget.
Selleks ju kurjad sõnad ongi... Peale selle, et võib-olla aitavad ütlejal ennast paremini tunda. Seda viimast arvab Ester või nii ta mulle vähemasti kinnitab.
Terve pere oli maal. Imetegu omamoodi. Seda nad olid lubanud ammu, et jaanipäeval tulevad, aga rohkem mitte.
24. juunil hakkasin kohe pärast E ja H ärkamist (see juhtus ühe paiku päeval) ootama, millal nad ära lähevad. Väga ootamatu. Ma ei oles endast seda uskunud. Arvasin, et armastan oma lapsi tingimusteta ja tahan nendega nii palju kui võimalik koos olla. Nüüd siis selgus selline piinlik asjaolu.
Ma ei oska muud selgitust leida, kui et tegemist mingit sorti alaväärsuskompleksiga, isekuse ja liigse enesearmastusega. Nemad on ju halastamatud ja rõhutavad iga viga, mida märkavad. Hoolimata sellest, kas see päriselt on olemas või ei. Raske on ennast nii halva ja väärtusetu inimesena näha nagu nemad mulle seda teada annavad. Sellepärast ma mõtlengi, kui hea on, kui nad on minust eemal. See pole ilus mõte ja tekitab jälle omakorda ebamugavat enesetunnet.
Oh Issand, ma ei teagi, mida sellega teha. Issandata seda selgeks ilmselt ei saagi. Nii et jätkame tööd... Jumala jaoks on iga inimene hindamatu väärtus ja just sellisena tahetud. Või noh, mida see "just sellisena" tähendabki? "Oma hea tahte ja potentsiaali täisvõimsusel rakendamine?
Eks Ta armastab neid vene kolle ja muud inimsaasta ju ka lõputult. Kõik kõlbavad Talle.
Aga JF on nüüd kolmene.
Kohe on käes südasuvi.
.jpg)
Kui religioossed tähtsündmused välja arvata, siis kõige tähtsam sündmus inimese elus pärast lasteaia lõpupidu on põhikooli lõpetamine. Sünnipäevad, matused ja pulmad ei tule ka praegu arvesse.
H-l on nüüd põhikooli lõputunnistus käes.
Kiituskiri väga heade tulemuste eest matemaatikas, kehalise kasvatuse "3" ja vene keele "4" samuti. Muud hinded olid viied.
Palju õnne ja loodame parimat.
Ülikond, särk ja kingad on muidugi ainult puhtalt minu isiklik lõbu ja rõõm.
H sai 16-aastaseks.
Kurb on tõdeda, et ma ei tea täpselt, mis inimene minu poeg on. Oskan kirjeldada tema käitumist ja olekut ja loodan kogu südamest, et tegelikult on tal siiski väga hea iseloom. Et ta on hea inimene või vähemasti, et selleks on lootust. Emad ju kujutlevad tihtilugu Jumal teab, mida kokku ja päris elu ei pruugi alati sellele kujutlusele järgi jõuda.
Sünnipäeva paiku oli õnn teada saada pisut, mida H mõtleb maailmaasjadest. Ma sain teada, et tal on kujunenud imperialistlik maailmapilt. Palun väga, mõned väljaütlemised:
"Rahvastel on kasulik olla ühe suure riigi koosseisus."
"Stalin tegi riigile väga palju head ja see süsteem oli riigi jaoks kasulik."
"Kuigi ma ei arva, et Putini käitumine on Ukrainas õige, siis riigi jaoks on ta palju head teinud."
"Tänu Putinile on Vene riik väga hästi arenenud. Ta tõi riigi Jeltsini-aegsest kaosest välja."
"Inimestel on võib-olla tõesti halb olnud Stalini režiimi all, aga riik on ikkagi tähtsam."
"Ka Baltiriikidel oli kasulik Nõukogude Liidus olla, sest tööstus arenes väga hästi."
Ausalt öeldes, olin nende seisukohtade väljaütlemisest nii rabatud, et mul ei tulnud pähe küsida: "Kas majandus poleks palju paremini arenenud ebainimlike režiimideta? Vaata USA-d!" "Kas Eesti poleks palju paremini edasi jõudnud Nõukogude Liiduta?" Ma ei küsinud ka Hitleri kohta. Et kas tema ka oli suur kasutooja... Küsimata on ka: "Kas see, kui H ise oleks olnud üks orjatööle määratu, et kas ta siis arvaks, et riigi jaoks poleks ju oma elust kahju?" Või ta arvab, et tema oleks olnud teisel poolel? See, kes otsustab ja määrab. Aga mis hinnaga see siis oleks olnud?
Mis hirmsate kanalite otsa ta on küll koperdanud, mis nii salakavalalt Kremli propagandat pähe määrivad?
Inimestele, kes on sündinud NL ajal ja näinud lähedalt oma riigi sündi, on see midagi erakordset. Võimatu on unustada ülevaid tundeid, mis toona meile osaks said, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema ja Eesti koos teistega sai vabaks riigiks. Paraku peab tunnistama, et inimesed, kes on pärast 89. aastat sündinud, on enamasti raske neid emotsioone ette kujutada ja veel raskem tõsiselt võtta. Neil on raske mõista seda, miks mõnedele Eesti iseseisvus nii väga korda läheb ja mida mitte mingi hinna eest käest ära anda ei tahaks.
Hirmus ja häbi oli kuulata seda kasulikkuse juttu. Ma tõesti kardan, et H-l ei ole südant sees, sest see pole kasulik. Ma kardan ka, et kristlane on ta sellepärast, et see on ilmselt kasulik juhul, kui Jumal tõesti on olemas. Pean talt küsima, kas ta juba teab Pascali kihlveost. See on väga huvitav, kuid armastuse ja reaalse teota jääb minu arvates sellest väheks, et tulevast pääsemist pälvida. Eks me saa näha...
Ei tea, kas see on ka kivi ajaloo õpetaja kapsaaeda. Kirjutan talle, vaatame, mis ta arvab.
Väga suure kurbusega pean tunnistama, et mu 16-aastane poeg on mulle täiesti võõras inimene. Tunnen küll väga tugevat poolehoidu, kiindumust ja tõmmet tema poole ja tahan kogu hingest, et tal läheks hästi, aga palju ühist meil praegu ei ole. Kui ma küsiks nagu Arno Teelelt: "Kas sa nutaksid, kui ma sureksin!", siis arvatavasti viisakusest ta vastaks, et kust tema seda praegu oskab öelda, aga tegelikult ei oleks tal kahju muust, kui ainult teenijatüdrukust ja rahavoost, mis võib kuidagi toppama jääda või umbes nii...
Hea küll. See jutt kipub juba ennast haletsevaks. On nagu on. Ehk ma olen kõigest siiski valesti aru saanud ja tal on süda. Võib-olla ealiste iseärasuste tõttu, ta ei taha ja ei saa seda näidata...
Ma olen tegelikult junäinud juba õige pisikesest peale, et tal on süda ja empaatia. Vaata või seda empaatiatesti, millest kuskil lugesin ja oma 6-kuise poja peal järgi proovisin: hakkasin tema ees nutma.
Koolis tehti karjäärinõustamistesti. Mõõdeti intelligentsust ja kaardistati isiksust. Mäletan, et omal ajal käis meie klass ka midagi sellist Tartus tegemas. Nüüd vist tehakse seda üleüldiselt lõpuklassides. Intelligentsuse tulemusi näitas Hmulle ka. Kuus-seitse erinevat skaalat, milles kõigis ta saavutas kaugelt üle keskmise tulemused, matemaatikas pealegi peaaegu maksimumpunktid. Isiksuse kohta ütles, et ärgu ma lootkugi - seda ta mulle ei näita. Noh, pole vajagi. Eks ma näe ju ise ja teen omad järeldused...
Muidugi mul on hea meel, et ta nii tark on. Samas kõrge intelligentsus ja võimekus pole ju inimese enda välja teenitud saavutus, vaid talle antud / usaldatud kingitus. Küsimus on, mida oma võimetega peale hakata. Minu arvates pole see väga tore, isegi lausa väär, statement: "Tahan teenida palju raha ja hakata nautima." Mitte et ma arvaks, et naudinguid ei peaks olema. Vastupidi! Peaks ja ikka palju! Kuid ma olen täiesti veendunud, et naudingute sättimine esmaseks elumõtteks on väärastunud inimlikkus.
Midagi on meil väga valesti läinud. K ütleb, et viga on selles, et lapsed sündisid vales järjekorras. Mis jutt see selline on?! Ei saa ju vale järjekorda olla, sest kes oleks teadnud, milline on õige ja parem ja kes oleks saanud seda määrata peale Jumala. Ja Tema tegi nii nagu õigeks pidas mingi mõttega. Kui me seda mõtet ära ei arva, siis oleme paraku meie lapsevanematena läbi kukkunud. See järjekorra-asi on muuseas üks vähestest fundamentaalsetest küsimustest, mis meil K alatiseks jäävad kokku leppimata. (Teine küsimus on, millised on asja hea väljanägemise ja funktsionaalsuse pöördvõrdelised seosed.)
Täna käisime proovisõitu tegemas, et kaaluda võimalust osta 8-kohaline auto. Võiks isegi öelda väike buss. Praegu on meil 7-kohaline, mis on küll üsna suur masin, aga koos kahe turvatooliga ikka natuke kitsas. Mul on (või oli?) üks naiivne unistus, kuidas kogu perega, vanaemad pealekauba, sõidame sel suvel näiteks Palanga valgetele liivadele ja Nida düünidele. Järgmisel suvel, kui pisikesed poisid on juba suuremad, Itaaliasse. Putin on muidugi selleks ajaks jalgupidi üles poodud, võimas Venemaa maksab mõnuga Ukrainas korda saadetud hävitustöid kinni. Olgugi, et hukkasaanuid keegi enam tagasi ei too, on siiski kõik hästi, lootusrikas...
"Ära arva, et meie enam teiega kuhugi kaasa sõidame. Pole mõtet uut autot osta," ütles H uue auto jutu kohta.
Nii et mul ikkagi oli unistus ja nüüd on ainult nukravõitu reaalsus. Mäss on peaaegu maha surutud.
Sõja lõpu kohta ei oska ka keegi veel midagi öelda...
Kuulsin, et Tõnu Õnnepalu uus raamat on üksindusest. Sellest nad on ju kõik tal olnud. Ühes päevikus oli juttu ka sõjast, et varsti ilmselt tuleb või siis natuke hiljem. Kole sõjahirm on mul ka sees millegipärast. Hirmuga segatud ootus. Kui midagi kohutavat peab tulema, siis tulgu see võimalikult ruttu. Tegelikult ma ei mäleta enam, kas ta on midagi sellist kirjutanud, aga ise ma ei ole ka nii mõelnud. Võib-olla tuli see Viivi Luige Ööülikooli saatest. Tahaks üle kuulata.
Aga et siis üksindusest. Õnnepalu üksindus on ilmselt midagi muud, aga mulle tundub, et teatud piirideni ka mulle mõistetav ja kogetud. Üldse vist kõigil. Ega ta asjata nii populaarne rahva seas ole.
Aga et siis üksindusest.
Tänavu saatsin mitu jõulukaarti, isetehtud ja puha, aga keegi ei reageerinud eriti. See teeb kurvaks, kuigi mida on siin kurvastada, kui ma ise olen kõik teinud heast tahtest ja puhtast südamest. Ülejäänu on ju vabadus, aga ikka on kuidagi nukker. Olgu pealegi. Pealegi, ma pole päris õiglane ka.
Eile õhtul tundsin, kuidas keegi mind mu perekonnast ei kuula lõpuni. Lihtsates, olmelistes asjades. Ei K ega ka suured lapsed. Nüüd ma enam täpselt ei mäleta, mis asjad need õigupoolest olid. Üks oli igal juhul see, et tahtsin seletada, miks ma arvan, miks ma ei tunne ennast alandatuna, kui avaneb võimalus küsida gaasi- ja elektritoetust. Et miks see ei käi mulle uhkuse pihta. Seda mõtet ma lõpetada ei jõudnud.
Tahtsin E-le öelda, mida minu ema mulle esimese asjana ütles, kui mind nägi esmakordselt paljaks aetud peaga. Ma ei saanud seda teha. Ta jalutas enne minema, kui jõudsin rääkida, kuidas minu ema esimese asjana purtsatas: "Kui kole!"
Mul on saatanaga sama nahk - uhkus. Tundsin, et olen häiritud. See on see uhkus ja see ongi see riivatud enesearmastus, millega pole midagi peale hakata ja mille vastu peab elu lõpuni võitlema. Igav ei hakka. "Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks, kuid mida teised ei märka." (Vagu, 714)
Aga jah, E on eile õhtust juusteta. Minust 5-6 aastat varem. Oma käega ajasin maha. Aparaat oli kehvake, aga saime hakkama.
Tahaksin teda maalida. Tema näos, täpsemalt suus on midagi lapsikult toredalt trotslikku. Aga ega ma oskaks ilmselt.
H kallal pusin juba mitmendat kuud, minu tempo muidugi pole kõneväärt. Vahepeal seisis töö nädalate kaupa. Alles viimastel päevadel olen jätkanud. Ikka ma ei tea, kas on nüüd tema pilgus seda ärevust ja ja isekat õiglusejanu, mida otsisin...
Pilt on peaaegu valmis. Kutsusin teda vaatama, aga muidugi ta keeldus - ei huvita, ei taha...
Uhked inimesed peavad kannatama tuhande rumala väikese asja pärast, mille nende enesearmastus muudab tohutult suureks.
Üksi jäävad nad ka.
