UNENÄOLISELT

 J (vanus 2 ja pool) rääkis oma unenäost.

Kiirabi tuleb. E sõidab kiirabiga. Emme on kodus, issi on kodus, J on kodus, F on kodus, H on kodus.

Küsisin, kas E ka ikka on pärast kodus. Minu õnneks vastas, et "jah".

Ma ise olen mitu ööd unes näinud, kuidas mind üksi, ja üks kord ka koos perega, maha lastakse. Tol korral me lebame pruunikal pinnasel oma pruunikashalli auto kõrval pikkuse järjekorras rivis maas. Isegi surnuna tekib mul tunne, et tahaks F-i ja J-i kaissu võtta ja mind kohutavalt häirib, et me nii kaugel üksteisest oleme. Teatava lohutuse toob see, et matmise ajal pannakse meid kõiki üksteise otsa.

Rääkisin unenägudest K-le. Ütles, et niisuguste unenägude peale ei saa muud öelda, kui et sõjast me ei pääse. Vastasin: "Niisugused unenäod tulevad, sest me räägime sõjast nii palju." Ma kardan, et on mingi arusaamatu sõjaootus õhus. Keegi muidugi ei taha sõda mõistusega, aga samal ajal mingisugune alateadlik sõjatrummide ähvardavat põrinat on õhus tajuda. Oh issand, kuidas ma ei tahaks sõda. Kuidas ma ei tahaks näha palju inetut surma. Nii enda lähedaste kui ka võõraste inimeste oma...

Just siis, kui me K-ga seda juttu rääkisime, hakkas keegi Vikerraadios rääkima rohepöördest.

"Appi!" ütles K.

"Mis mõttes appi? Kas see ei ole siis oluline asi, mida rääkida?"

Tema siis seletas mulle, et oluline on rahu ja vägivallatu elu. Mina olen kuulnud, et mõned arvavad, et kliima suured muutused just hakkavadki põhjustama sõdu.

K väitis, et pigem läheb nii: näiteks USA-d - riik, mis panustab rohepöördesse meeletult ja seda relvastumise arvelt - võib rünnata kõige halvemal moel raskerelvadega näiteks Hiina, mis vilistab keskkonnale ja on kogu raha kulutanud relvastuse täiustamisele. Kui aga nn head riigid ka nii palju rohepöördest ei jahvataks ja panustaks relvadesse ja see omakorda tähendaks kliima saatuslikku halvenemist, siis meil oleks ainult migratsiooniprobleem, mis oleks tühiasi võrreldes päris sõjaga, milles hukkuksid miljonid nn heade riikide inimesed. 

Ma ei tea...

Mul on neli last. Oleme K-ga andnud oma panuse, et oleks inimesi, keda tappa...

KEVAD TALLINNAS.

Kui magama läksin olid puud raagus. Kui ärkasin olid puudel lopsakad, juba pisut luitundrohelised lehed okstel.
Ärkasin õudusest karjudes - jälle oli möödas üks kevad Tallinnas, mida mul ei olnud aega märgata.
Õnneks, kui ma päriselt sest õudusunenäost toibusin, olid akna taga siiski veel raagus oksad, nii et ma võin veel jõuda jälgida, kuidas kevadest saab suvi.
Vabandust kõik südamest oma sünnilinna armastavad põlistallinlased, aga see linn on kevadeti üks hirmus vangla ja mürgimülgas.
14 aastat olen tahtnud oma frustratsiooni välja paisata. Nüüd siis lõpuks :)
Ahjaa, ja veel, mis ma mõtlesin ja mis läheb tegelikult täitsa ülbelt hinnanguliseks kätte, aga ikkagi. Et kui oled ära elanud oma elukese siin Tallinnas, aga jala pealt päris surnud veel ei ole, no siuke: poolelus olek kaheksandal korrusel televiisori järgi. Et mis siis on? Jube õudne küll või mis tähtsust sel on, kus sa lõpuks telekat vaatad, kas kuskil metsade keskel talus või põlatud linnas. Kõik on endas kinni, nagu ikka.

SURNUTE LAOKIL ENERGIA.

Üks Lausuja väitis, et inimese kehal on pärast surma mingi ports energiat sees. Et surnu võib vabalt ennast liigutada. Tuleb ainult õigesti talle lausuda. Kuigi ma üldsegi ei kahelnud selles, tahtis ta mulle ikkagi tõestada.
Üsna hiljuti surnud noormees, helesinises särgis, 25-aastane, lebas paremal küljel. Lausuja seisis mõned sammud temast eemal. Astus siis paar sammu. Surnu keeras end kõhuli, vasakule küljele, selili ja siis uuesti paremale küljele. Ja veel kord. Jäsemed lõdvalt järgi lohisemas. Lõpuks jäi peatuma väga ebaloomulikus asendis elusa jaoks - käed väändes selja taga. Mõtlesin: kas tõesti on võimalik ennast ainult torso lihaste jõul keerata. Ju on. 
Lausuja oli endaga väga rahul. Ütles, et tahaks seda laokil füüsilist energiat õppida otstarbekalt kasutama. Töötavat praegu selle kallal.
Jõudu talle siis.

TÕDEMUS PARATAMATUSEST MUSTA MERE ÄÄRES. (Unenägu.)

Olin koos lähema ja kaugema perekonnaga Kirikumäel. Täpselt nii kui mineva aasta juunis. Endises laagripaigas, mille pealik vanaema kolmkümmend aastat vähemalt oli. Praegu on seal midagi turismitalu sarnast, aga hooned on samad. Isegi vana paviljon on alles. Ja jämedad tammed. Kõrvalhoone - keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga on ka vanas kohas.
Eelmisel suvel me sinna sisse ei pääsenud. Küll aga unenäos. Üldse mitte talle omaselt nõuab Karin tungivalt, et läheksime sinna. Lähengi temaga kaasa. Endine suur söögituba on nii nagu mäletan. Ka uks rõdule. Karin suundub kiirelt ukse poole - ta teab, mida otsib. Mina ei tea.
Uks ei avane rõdule vaid hoopis teise tuppa, kust läheb üles kitsas rauast keerdtrepp. Umbes selline nagu Munamäe tornis. Karin ruttab üles. Mina mitte. Pean jääma ootama Ülemust. Ma ei tunne teda, aga tean, et Karinit ei tohi ta näha. Aga Ülemus juba tulebki. On selline pisut arrogantse olekuga hallis pintsakus umbes 50-aastane mees. Temaga koos saabub ka väga palju muud rahvast. Ma ei tunne neist kedagi. Karin on trepist alla tulnud.  Ma ei suuda teda hoiatada. Käegalöömise tunne -  Ülemus märkab Karinit niikuinii. Aga midagi hullu sellest ei juhtugi või vähemalt ei ole mind enam seal, kui midagi juhtubki.
Olen nüüd mulle üha vastu liikuvas rahvavoolus. Mul on vaja minna kindlasti vastassuunas. See osutub keeruliseks. Koridor on kitsas ja inimesi on palju, aga pean tegema, mis ma pean. Ma lähen. Võideldes lämbumistundega. Lõpuks läheb lahedamaks. Jõuan, kuhu tahtsin. Ju vist.
Oleme Kirikumäe järve pealsel puust ehitisel. Vesi on tume nagu sealne vesi ikka, aga mitte järvele kohaselt tasane. Suured võimsad lained liiguvad meie all. Kaarel lastega istub sillal ja kiidab mulle, kui hästi söövad lapsed viinereid, mille liha sisaldus on 47%.
Ma võin ujuma minna. Huvitav, et julgen, sest vesi on tõesti mässuline, ohtlik, sügav. Mina, kes ma looduslikus veekogus iialgi põhjatus vees ei uju. Kui lasta lainetel kanda end liiga kaugele, ei jõua tagasi tulla. Hoovus kannab minema. Ma jõuan mitu korda tagasi ujuda. Mul on vist kahju ka, et jõuan. Ujumise ajal mõtlen, et armastus oma lapse vastu on paratamatu. Justkui armastaks oma kopsu, maksa või neeru või mingit muud siseorganit. Et kui neid enam ühtäkki poleks, siis ei saaks ka enam korralikult eksisteerida. Ujun veel ükskord lainetesse. Tunnen, kui meeletult tugev on ookeani jõud.
Kaldal söön ka ühe 47% viineri.

 Kuuekümnendatel.

Kõrvalhoone - vana keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga.

1989? 
Punase rõngaga. 
Esimesest ja kõige siiramast armumisest on möödas 6 aastat. Juhtus siin samas Kirikumäel. Mina ei tea paljudele siin esimene "maasikas" imeti ja mis veel kõik juhtus... Räägiti, et juhtus.

Järjekordne laagrisuvi on läbi. Pidulik lõputseremoonia paviljonis.

 Vanaema magas Kirikumäel alati telgis.
Teistele tädi Eha.

Kirikumäe järv 70-ndatel.

 Kirikumäe järv 2009.aasta juunis.


.

ÖÖ VASTU 20. JUUNIT.

Vanaisa kaevas betoonist aiaposti ümber maad. Ma ei mõistnud, miks tal seda vaja oli. Tema ise oli täiesti kindel, et see on vältimatu ja edasilükkamatu toiming. Tohutult palav ilm. Näen aknast, kuidas ta korraga tõstab käed justkui abi kutsudes üles ning vajub siis värskelt tuhnitud mullale kokku. Torman kiiresti trepist alla, majast välja tema juurde. Olen kindel, et ta on surnud. Ta ongi väga tõenäoliselt - ei hinga ja pulssi pole.
Kutsun kiirabi. Kohe, kui saan teate edastatud, teeb vanaisa silmad lahti. Ta on täiesti toibunud. Ma naeran hüsteriliselt, aga kindlasti õnnelikult ja vabanenult. Aga vanaisa on pahane. Nagu ta mõnikord oli, kui ta meist "noortest" aru ei saanud ja väsimusest kerkinud pahameelt tundis. Mõnikord oli mulle, "noorele", tema pahameel samuti solvav, sest tegelikult me ju keegi ei arvanud, et ta "niikuinii ei saa aru ja temaga pole mõtet rääkida". Ikka ju püüdsime võimalikut lihtsalt tänapäeva imevigureid  talle lihtsamaks ja omasemaks teha.
Nagu praegugi. Ta oli pahane ja solvunud minu rõõmu pärast. Ma tegelikult mõistsin, et ta on väsinud ja ei jõua. Samas ei suutnud taltsutada kergendust, et paratamatu hetk ei ole veel käes. Nii nagu päris elus ei suutnud ma talle tihtilugu ennast arusaadavaks teha, ei õnnestunud mul see ka unes. Ta lihtsalt ei tahtnud aru saada. Võib-olla oli ta juba liiga väsinud selleks.
Vanaisa oleks täna saanud 91-aastaseks.

HEA, ET ON. TEGELIKULT JU.

Olen väga rahul, et talv ikkagi lõppes.
Juba ammu muidugi lõppes, aga mu rahulolu ja võidukas üleolek jõleda lume suhtes püsib siiani.
Igal aastal mõnel kevadsuvisel ööl näidatakse mulle und, kuidas ma hommikul ärkan ja avastan aknast välja vaadates, et puudel pole ühtegi lehte, ilm on pruunikas-hall novembrine. Ahastamapanev. Ringutan läbi une meelt heites käsi ja ärkan selle peale üles ning kuulen, kuidas ööbik akna taga laksutab.
Teine "hooajaline" uni esineb septembris sünnipäeva paiku: ma lähen Võrumõisa aias trepist alla ja märkan lumikellukesi. Tõstan pilgu ja näen kevadiselt vohavat taimestikku. Ma olen meeldivalt üllatunud, et see kord on talv vahele jäänud. Igal aastal lasen end petta. Igal aastal luban endale lihtsameelsust. Kuigi teadvustatult, sest tegelikult ma ju tean, et kõik see pikk külm aeg on veel täies ulatuses ees.
Ma tean seda ka kõige õiterohkemal kevadpäeval või lämmataval suvehommikul.
Ainult masendavalt kõledas jaanuaris on lõpp käes. Kõige hullem on nüüd. Edasi läheb ainult paremaks või lõpeb üldse ära. Justkui oleks ootamine kõige parem üldse.
Kus küll õpetatakse olevikus olemist?

Mehest, kes venitab olevikku.

.

TÜHIRAND. Veiko Õunpuu.

Tühirand imdb-s.

Võtsin plaani Õunpuu varasemad filmid ka ära vaadata. Ühel või teisel põhjusel pole varem õnnestunud. "Tühirand" esimesena, kuna see jõudis varem pärale. "Sügisball" on järjekorras.

Tühirand - oleku kirjeldus. 

Nii pahana kui see ka tundub, pole ma ka Undi "Tühiranda" lugenud... Aga mul on plaanis. Lähimal ajal.

Vähemalt ei sega liigne pieteet, mis võiks tekkida Mati Undi teose suhtes. Sest tegemist on ju tegelikult triviaalse looga, milliseid võib igal õhtul telekast vaadata. Ainult et umbes 100 korda pikemaks venitatult. Ikka ja jälle.

Eks kõik vajavad armulugusid ja -intriige: mõned pudedaks nämmutatuid, mõned jõhkralt paljastavaid, mõned kunstiliselt nüansirohkeid. Iga suhe on teadagi unikaalne ja paljuski kirjeldamatu. Kõige täpsem ja dokumentaalsem oleks ehk kirjutatult suhte olemust edasi anda, kui eesmärgiks oleks ülim punktuaalsus.  Kui oleks. Enamasti on sihiks ju ikka mingi fragmendi kujutamine, mis jätaks kunstitarbijale piisava vabaduse fantaasia ja originaalemotsiooni jaoks. Äratundmist kui palju! Käib tuttav mäng. Ikka ja jälle.
Kes kellega käib ja kes keda võidab. Armastus on eelkõige vahend võidu saavutamiseks. Mitte tundmiseks. Teisest inimesest pole vaja end kaasa haarata lasta. Piisab, kui armastad kirglikult iseennast. Siis võib mängida kõigi ja kõigega. Kas mängust on võimalik põgeneda? Kas päästva lahtise akna taga on rahu?
Aga muidu hästi mängitatud. Väärt tegelased mängivad. Mati (Rain Tolk) ümber on kogunenud grupp vuntsilisi kaasmängijaid, kes mõjuvad osatusena tema isikule. Eelkõige muidugi puiselt koomiline ja ennasttäis Eduard (Taavi Eelmaa) - põhiline vastasmängija. Lisaks vuntsiline täpselt reegleid teadev Naaber, vuntsilised autohuvilised vennikesed külapoe juures, vuntsidega piloot ja lõpuks enne põgenemist fookusest väljas kaadrinurgas kükitav vurrukandja. Nad kõik oma koomilise olekuga ja "juhusliku" sattumisega filmi rõhutavad Mati igikestvat mängu, mis viib ta lõpuks tühiranna seisundisse.

Ilus ja täpselt mõõdetud.

Üks vuntsilistest osatajatest istub kaadrinurgas.



Unenägu, mida näidati ööl pärast filmi vaatamist.

Praegu mulle tundub, et mina ei olnud unenäos see naine. Ei olnud ka Marina (Mirtel Pohla) ega Helina (Maarja Jakobson). Võib-olla oli minust tükike ja Marinast ning Helinast samuti osake. Võib-olla olime kõik koos üks terviklik naisolevus. Aga Eduard (Taavi Eelmaa, muuseas, peab tunnistama, et teatud määral huvitab mind pärast Püha Tõnu filmi. Peaks von Krahli vaatama minema, kuidas teatris tundub.)  oli küll. Võib-olla ka Püha Tõnu. Matit (Rain Tolki) unenäos polnud. Tema asemel oli keegi tundmatu mees. 
Esiteks oli hämaralt hele tuba kahe laia voodiga. Naine ühes ja Eduard teises. Naine-mina nägi magavat Eduardi madalalt perspektiivilt teisest voodist. See oli naise seaduslik mees. Naine-mina tundis, et keegi on tema juures voodis. Keegi mees, kes unenäos oli tuttav, aga ilmsi tuvastamatu. Igal juhul oli ta kindla soovi ja tahtmisega naine-minu voodis. Naine-minale see meeldis - teda imetleti. Jälle. Keegi oli tema voodis. Jälle kord. Ometi ei juhtunud midagi lihalikku. Ei olnud vajagi.
Teiseks. Naine-mina ja Eduard voltisid või surusid tundmatu mehe väikeseks ja pistid ta tugitooli käetoe sisse. Just õigel ajal. Hetk enne, kui vanaisa toa uksest sisse vaatas. Naine-mina ja Eduard ei tundunud vanaisale kahtlastena. Vanaisa uuris lihtsalt kuidas meil läheb.
Kolmandaks. Kirstu välja kaevamine. Kaevati välja, sest näis, et midagi oli mulla all juhtunud. Midagi oli valesti. Oligi. Kirstus oli kaks inimest - vanaema ja vanaisa olid ühes kirstus. Aga sellega oli kõik korras. Kedagi kolmandat ebaseaduslikku nende juures polnud. Ometi oli kirst laiemaks veninud, aga kaas oli jäänud endisesse mõõtu. See oligi probleem. Nüüd olin kindlalt mina, kes seisis haua juures. Tahtsin väga näha, mis oli saanud 35 päeva tagasi lahkunud vanaisa kehast ja 3135 päeva tagasi surnud vanaema omast. Hauakaevaja ei lubanud mul vaadata. Kohendas kiiresti lina nende peal ja pani õiges mõõdus kaane kirstule peale.