VEEBRUARILIK.

Õhtul kurvastasin inimese surelikkuse pärast.
Vaikne mõtlik nukrus paisus päris tugevaks emotsiooniks.
Veebruar.
Ju pidi melanhooliapahvak tasakaalustama üllatuslikku kahjurõõmumuhelust mu hinges, kui kuulsin ühe teatud linnapea süüdimõistvast otsusest.
Tuleb välja, et olen siiski tige ja üldse mitte hea...
Nagu veebruar.
Kummatigi esineb vahel harva päris kevadpäikselisi päevi.

HALB TUJU JA HALB ELU...

Vot, kui hakkab tunduma, et elu on paha ja nõme ja kõik need tüütud üliemotsionalsed üleelamised on kannatuse viimse piirini viinud, siis tasub meenutada midagi sellist. Kõik need mõttetud, kuid siiski ülimalt valulised tundlemised näiteks Punklaulupeo kutse pärast, mis vedeleb ikka veel otse mulle näkku irvitavalt postkastis. Ja mis need muuud "tähtsamad" probleemid veel olidki... :)