UFO. Theatrum

Mõned mõtted etendusest.

Üllataval kombel avastasin, et Ivan Võrõpajevi monolooge esitavad tegelased väljendavad vähemal või rohkemal määral ka minu enda arusaamu religioossest kogemusest. Ja kui nii võtta, siis olen isegi vähemalt korra UFOga „kohtunud“. See polnud muidugi klassikaline ufo-kontakt, et tõmmatakse laeva ja tehakse katseid. Pigem oli see kokkupuude millegi suurema ja üleloomulikuga. Seetõttu ei imesta ma sugugi, kui mõni inimene tunneb pärast etendust pettumust, sest efektset „ulmet“ laval ei näe.

Omal ajal olin andunud X-Filesi fänn, Mulderi ja Scully austaja. Mingisugune olemuslik sarnasus Võrõpajevi tekstide ja X-Filesi vahel on ju olemas. Põhiline ühisosa: mitte midagi ei juhtu, ja ometi kõik muutub. Erinevus on aga selles, et Võrõpajevi tegelased saavad eranditult positiivse kogemuse osaliseks. Igas tegelases olev hea alge võimendub ja nad hakkavad märkama seda, mis neis endis väärtuslikku on, ning soovivad seda teistega jagada. X-Filesis oli vastupidi. Toimus mõistatuslik, seletamatu kontakt, aga see oli alati negatiivne, hirmutav ja sageli fataalne.

Ühised märksõnad on: seletamatu, tõestamatu.

Samas, mis siin ikka tõestada. Midagi juhtus, kas ainult inimese psüühikas või ka objektiivses reaalsuses. Mis on juhtunud, on juhtunud, muutus on toimunud. Ja isegi, kui mind mingis mõttes on tüüdanud läbi konkreetse ukse sisse astumised, et jõuda publiku ette, siis ma ei arva, et selles lavastuses läbi neoonraami sisemine poleks asjakohane. Lihtsalt ma olen seda juba näinud, aga eks see ole minu isiklik probleem. Ideeliselt sobib, raami loomiseks ideaalne. Tegelane tuleb eetrisse, astub portaalist läbi, peatub pukktoolil, et rääkida oma kogemusest. Pärast lahkub lavaruumi teises servas asuvast uksest kuhugi, mille lävel tunnustab teda kehastunud "kontakt" (Tõnis Leemets) elektrikitarriga. Kokku üheksa ringi, aga kümme monoloogi, sest lavastuses on ka puäntlik tegelane Võrõpajevi välja mõeldud produtsent (Tarmo Song). Ja mis siis, et kõik on fiktsioon, oluline on ju vaataja tõlgendus.

Tegu on monoloogidega, mistõttu on näitleja ja lavastaja koostöö siin üks ühele. Iga tegelane avab oma mikrokosmose ja seletab, kuidas tema maailma tajub. Ja ma olin väga üllatunud, kui rikas ja mitmekesine on inimeste sisemaailm. Isegi kui keegi nimetab end ateistiks, oskab ta ikkagi kirjeldada religioosset või sakraalset kogemust. Õigupoolest oskab seda Ivan Võrõpajev.
Näitlejad, ma arvan heas koostöös lavastaja ja kunstnikuga, suutsid veenvalt kinnitada, et iga inimese hingeelu võib tõesti olla ootamatult nüansirohke.
See on nii optimistlik, rõõmustav ja kosutav inimesesse suhtumine.

Tegelaskujud olid veenvalt ja täpselt loodud – nad mõjusid tõepoolest inimestena, kelleks end nimetasid. Vaatajal oli võimalus sukelduda nende eludesse ja tajuda, miks nad räägivad just nii, nagu räägivad. Välimus ja kõneviis toetasid teineteist, luues usutava terviku.

Ainus erand minu jaoks olid automüüja Dieter Lange (Helvin Kaljula) ja Matthew O’Farrell (Andi Luup) kostüümid – need oleksin ma vahetanud. Minu stereotüüpne automüüja ei ole kodukootud villases vestis veidra lipsuga prillipapa. Autosalongides on enamasti ette nähtud kohustuslik elegants, mida võimaldab enamasti triiksärgi ja ülikonna kandmine. Antud kostüüm meenutas mulle pigem bussijuhti kui soliidset automüüjat. See ei seganud näitlejatel terviklikku pilti andmast inimesest, kes korraga märkab Jumala olemasolu, sõltumatult kõigist filosoofilistest ja teoloogilistest mõtisklustest. Ja bussijuht räägib tänulikkusest. "Kui inimene elab tänulikkuse energial, siis kujuneb ta elu teistsuguseks, kui inimesel, kes elab enesetähtsuse energial."

Lõdvestumine ja väljaspool ohtu olemine. Nii kirjeldab Emily Wenser (Anna-Magdalena Peterson) oma kogemust. Ometi näitab ta laval teadlikult pinget ja närvilisust, tema kehakeel väljendab seda. Näitleja loob kontrasti kogetu ja praeguse hetke vahel.

Vaikus. Artjom Guseb (Mark Erik Savi) lärmakas etteaste, et rõhutada vaikuse olulisust. "Oli väga vaikne. Oli täielik, kõige tõelisem vaikus. Vaikus, milles mul oli väga, väga hea olla. Sest ma ise justkui olin see vaikus."

Lihtsus, kõik on üks. Nick Scott (Jonathan Peterson).

Kõik sõltub kõigest. Hilde Jensen (Merlin Kivi)

Laps, teadmatus, sina ise, puhas olemine ja eneseteadvuse puudumine. Robert Evans (Ott Aardam)

Kõrgem plaan ja sellega leppimine, kaasa minemine. Jennifer Davies (Teele Kaljuvee-O'Brock). "Pole olemas mingit ebaõiglust, on ainult minu suhtumine sellesse maailma."

Teel olek oma päris koju. Joanna Harris (Laura Peterson Aardam). Tema häälde ja olekusse võib täitsa ära armuda.

Lavastuses „UFO“ vaatajale pühaduse ja üleloomuliku kogemuse mitmekihiline portree: tänulikkus, vaikus, lihtsus, lapselik puhtus ja leppimine kõrgema plaaniga moodustavad koos ühe tervikliku inimliku ja hingeelulise reaalsuse. Iga tegelane, iga monoloog ja iga liigutus tuletas meelde, et religioossus ei peitu ainult dogmas ega efektsetes ilmutustes, vaid inimeste sisemise maailma nüansirohkuses ja nende suhtumises. Lavastus näitas, et pühadust võib kogeda ka igapäevases elus, ja see, kuidas me suhtume iseendasse ja ümbritsevasse, määrab meie kogemuse kvaliteedi.

Vaatasin 24. augusti etendust Theatrumi saalis. Seega ma vist jäin ilma liivavälja tunnetusest (teatrisaalis oli ainult ühte nurka natuke liiva puistatud ja tilluke püramiid ehitatud), mis olevat olnud Viinistul. Arvustustes sellest räägiti. Ma ei tea, mis mõtteid mul oleks liiva täis lava tekitanud. Esimene mõte oleks ilmselt kõrb. Kõrb on vaimne paastuala: seal puhastatakse mõtted ja süda, ette valmistudes suuremateks ülesanneteks. Seal saab kuulda Jumala häält või kogeda sisemist selgust.

Autor Ivan Võrõpajev, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Kalju-Karl Kivi, video- ja valguskunstnik Léon Allik, helilooja Tõnis Leemets. Mängivad Ott Aardam, Andri Luup, Helvin Kaljula, Teele O’Brock, Laura Peterson-Aardam, Tarmo Song, Anna-Magdalena Peterson, Merlin Kivi, Jonathan Peterson ja Mark Erik Savi, instrumentalist Tõnis Leemets.

Esietendus 4. VII Viinistu katlamaja teatrisaalis.

NÄHTAMATU DAAM. Theatrum

Kui mul poleks mingit tõrget ja vastumeelsust kirjutamise vastu, mis mind viimastel aastatel on tabanud, siis ma kirjutaksin, kui ilusad on VHK teatrikooli 27. lennu õpilased ja kui silmapaistvalt andekad mõned neist on. Lust vaadata!

Kirjutaksin, kui elurõõmus on Pedro Calderon de la Barca "Nähtamatu daam" ja kuidas sealt leida üles filosoofiline mõõde – elu ja maskide, tõe ja mängu vaheline habras piir.

Ma räägiksin maitsekalt lihtsast ja leidlikust lavakujundusest. Minimalistlikest kostüümidest, mis ometi suudavad edasi anda baroklikku lopsakust.

Ja siis ma räägiksin Lembit Petersoni tööst. Sellest, mis kõik selle võimalikuks tegi. Mis selle käivitas.

Ja nüüd ilma kui-ta. 

Ma tõesti olen südamepõhjani kade kõigi nende peale, kel on võimalus temaga koos luua. Temaga koos olla. Kelle isa, kelle õpetaja, kelle lavastaja ta on.

Kohatuvõitu kadedus, aga mis sa ära teed...

Vaibumatu, elukestev imetlus ja austus – seda ma ütlen tingimusteta. Isegi siis, kui ma midagi muud praegu kirjutada ei jaksa.

"SEE LAPS", pigem muu jutt kui etenduse analüüs

Täitsa kogemata ja planeerimatult sattusime JFga 29. jaanuaril Theatrumi "See laps" etendusele. 

Olin juba peaaegu lootuse kaotanud, et Ait võiks kunagi sel ajal lahti olla, kui mina sinna lähen. Oli vaja kätte saada paberid, mis sinna mulle jäetud oli. Mõtlesin, et etenduse ajal ehk ometi on avatud ja kui me juba seal, siis äkki õnnestub täiskasvanutele mõeldud etendusele saada. Pealegi, kui viimasel ajal on tahtmine õhtuti kodunt ära saada. Mida pikemalt, seda parem. Meil õnnestus saada eelviimane pilet ja JF sai tasuta sülepileti. Piletimüüja ei teinudki suuri silmi, keegi ei vaadanudki meid imelikult ja hukkamõistvalt, et ma nii väikse lapsega etendusele ronin.

Etendus kestis poolteist tundi. See on just äärepealt see aeg, mida mu 4 ja poole aastane poeg suudab vaikselt olla. Kartsin küll, et ta ei suuda ennast tagasi hoida ja hakkab küsima ja küsima ja ei jää enne rahule, kui vastatud on. Mõnikord võib see nõudmine üsna lärmakaks minna. Kartsin seda, aga ometi mõtlesin, et loen sõnad peale ja riskeerin. 

Läks õnneks ja lõpuks oli suurimaks segajaks proua, kes keset imevaikset ja õrna etendust kotist kommi hakkas otsima. See võttis tal väga kaua aega ja ma jõudsin väga pikalt mõelda, et raudselt kõik arvavad, et mina otsin oma lapsele kommi... Et mis ma teda üldse kaasa võtan, niikuinii ta ei saa millestki aru.

Ma arvan, et ta sai küll aru. Kindlasti mitte sellest, mis eeldab täiskasvanu elukogemust, aga alatoonist ikka. Pärast, kui koju läksime, küsis ta: "Miks kõik ütlesid, et ma ei taha sind ja mine minu juurest ära?" (Ma ei tea, kas see peegeldab kuidagi meie elu.)

Mulle ei jäänud muljet, et kõigis 10 lookeses oli see põhiteema, aga valus tunne jäi küll sisse. Et on ilus lootus, kuidas kõik võiks olla hea ja ilus, aga lõpuks on ikkagi hirm ja üksindus.  

ALICE IMEDEMAAL - ootamatu teatrikülastus Joosepiga

Mõnevõrra kurbadel asjaoludel saime ootamatult 2 piletit Estoniasse. 

E parim sõbranna oli ootamatult haiglasse sattunud ja tema isa pakkus pileteid. Rääkisin E-le sellest, kes ütles, et tema küll ei lähe ja ütles mulle ka, mis haiglas sõbranna on.

See teade võttis mind õhku ahmima. Ma ei tea, kui ohtlik see on, kui kaks parimat sõbrannat arvatavalt sama tõve käes kannatavad. Üheaegselt. 

Kui ma mõtlesin, kuidas sõbranna isa on ostnud piletid, et oma tütrekesega teatrisse minna ja nüüd ei saagi seda teha, siis tõusis minus suur haledus ja kahetsus. Kui abitud me lapsevanematena oleme, kui lastega on juhtunud midagi - ei teagi mis... Mingisugune vääramatu tume jõud kisub neid meie käte vahelt ja me ei saa mitte kuidagi selle vastu astuda.

Aga noh. Las nad olla. Mõtlesin, praegu ma tõesti ei saa muud suurt teha, kui proovida võimalikult normaalselt edasi elada. Miks ma ei võiks neid pileteid võtta ja balletti vaatama minna. Lavastus ju peaaegu sobib ealiselt - kirjas oli 5+

4-aastasele Joosepile meeldis väga hästi ja talus rahulikult. Ma ei jaksa eriti midagi arvata nähtud etendusest - isiklikel põhjustel pole jõudu. 

Kena oli vaadata inimkehailu, ära tunda Pjotr Tšaikovski loomingut. Tšaikovski on võrratu. Aram Hatšaturjani ja Alberto Nanetti muusikaga, mida ka etenduses kasutati, ma ei ole üleliia kursis, aga seda viga annab soovi korral parandada.

Kostüümid olid ägedad ja tegelasi palju. 

Lava puhul ma ei jõudnudki järeldusel, kas mulle käis närvidele katkematu ja intensiivne, tugevalt kitšilik videotaust või see toetas sobivalt tantsijaid ja süžeed. Tagantjärgi mõeldes tundub, et oleks saanud vähemaga hakkama. Oleks rohkem inimest näinud ja märganud.

Tore ja ootamatu vaheldus igal juhul.

Balletti pärast polekski seda kiiret postitust teinud.

Tahtsin hoopis ära märkida Joosepi imetlusväärse mälu ja detailimärkamise võime.

Estonia juurde on rajatud istikute "mets". Jõudsin just mõtlema hakata, et huvitav, mis need siis on. Kui Joosep juba ütleski: "Need ongi need kirsid, mida Aktuaalses näidati."

Olin rabatud. 

Minu arvates sellest näidati neid puukesi suve alguses. (Pärast kontrollisin, mul on endal on ajatajuga probleemid. Vene Teatri etendusest "Kirsiaed" oli juttu 30.08.2023 AK-s.) 

Aga ikkagi, et ta selle kohe nii kiiresti ja eksimatult ära tundis. 

Imetlen oma pojakest. 

POSS JA LIBLIK

Ma ei saanud jälle ise minna Joosepiga teatrisse. Võib-olla oleks võinud ka mõlema poisiga minna, aga enam polnud pileteid. Niisiis käisid Ester ja Joosep. Alljärgnev on Estri kokkuvõte 28. oktoobri etendusest. Ütlesin talle, et kirjutagu nagu asi oli. 

Oli nii.

28. oktoobril läksin Joosepiga vaatama näidendit nimega “Poiss ja liblik”. Näidend oli umbes 30 minutiline ning tugines kujunditel, värvidel ja taustamuusikal. Näidendis polnud näitlejatel teksti, nii et muusika määras täielikult meeleolu ning iseloomustas tegelasi, kelleks oli poiss ning liblik. Kui meeleolu oli pingeline, siis oli muusika pingeline, kui meeleolu oli rõõmus ja vallatu, oli muusika armas ja söakas. Enne saali minemist pidid kõik vaatajad  kingad jalast võtma ja sisenedes saali oli ruum pime ning toolid paigutatud ümmargusel viisil ümber lava. Kui publik koguneb, on näitlejad nähtamatutena metsavaiba all. Vaip ärkab justkui ellu ning see näeb alguses päris tobe välja, kuid üsna varsti ilmuvad vaiba alt välja poiss ja liblik. Lugu poisi ja libliku kohta algab ning poisile langeb taevast pähe soni, liblikule tõmbab kostüümist välja tiivad, mis on siidisest materjalist tehtud ning on väga õhulised. Liblik katsetab oma tiibu ning leiab end lennates läbi väikse lava, poiss tema järel. Kui poiss leiab enda käest liblikavõrgu tekib nende vahel justkui kassi-hiire mäng, mille sündimisel muutub poiss liiga erutatuks ning tallab üle lillede, mis raamisid kunagi ümmargust lava ja, mis nii ilusalt õitsesid. Üks hetk, aga saab nali otsa ning sellega on ka kaasas hirmus ning pingeline muusika, mis näitab, kui palju ilu poiss on hävitanud, et saada endale tükike ilu. Sonist on saanud paat, millest poiss kõvasti kinni klammerdub, et mitte ära uppuda iseenda tekitatud katastroofi sees. 
Kui me seda vaatamas käisime oli seal ka lasteaia rühm, kellest enamus olid esimest korda teatris. Nad tundusid palju rohkem erutatud näidendi vaatamisest kui Joosep. Näidendi ajal nad naersid ja ohkasid, samal ajal, kui Joosep haigutas ja tahtis sülle. 
Siiski, loodan, et ta nautis seda, sest kuigi see oli väga lapsik näidend oli see kordades parem kui eelmine näidend, mida Joosepiga vaatamas käisin. Sellel lool oli päris süžee ning ei olnud lihtsalt objektidega mängimine. 

https://www.eestinoorsooteater.ee/et/poiss-ja-liblik

VURR-VURR VURRKANN. Eesti Noorsooteater

VURR-VURR VURRKANN Ovaalsaal

Autor ja lavastaja HELLE LAAS

Kunstnik LUULE KANGUR

Mängivad KAISA SELDE ja KARL SAKRITS

TERE TULEMAST! SEE ON SINU ESIMENE ETENDUS, KUS KÕIK TEGELASED ON PÄRIT SINU MAAILMAST – LUTID, KÕRISTID, MÄHKMED JA MÄNGUASJAD. TULE VAATA, KUIDAS KÕIK NEED ESEMED ELAMA HAKKAVAD!

Esietendus 1. aprillil 2010 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri vahesaalis.

Sihtgrupp: 1-3aastased lapsed.

12 aastat tagasi juba kirjutasin sellest lavastusest.

Kui ma nüüd uuesti üle lugesin pärast seda, kui me J-iga täna teatrist tulime, siis kõik on ikka sama moodi ja kõik kehtib. Ma ei saagi aru, milles asi oli, aga paar korda oli kange tahtmine nutma hakata. Lavastus ei ole üldse kurb. Hoopis naljakas ja nunnu on. Algul on emme ja issi ja siis tuleb beebi. Kõik hakkab vurrina tema ümber keerlema. Kogu aeg on tal midagi puudu või üle ja harva on rahu. Nagu ikka nende pisikestega on.  

J istus vagusi mu süles ja naeris ainult üks kord, siis kui marakas ja piiksuhaamer omavahel "tülitsesid". Paljud lapsed naersid rohkem. Vähemasti esimesed 20 minutit olid kõik lummatud ja üsna vagusi. Viimased 6-7 minutit hakkas saal tasapisi üha rahutumaks muutuma. Eks see ole erinev iga kord. Pool tundi on paras aeg ja pärast etendust on hea rahulikult teatris natuke ringi vaadata, sest kõik suuremate vaatajate lavastused alles kestavad ja pole mingit tunglemist.

Ahjaa, pärast ma sain aru, miks mul silm märjaks kiskus ja heldimus tundsin. Eks see vist oli suur headus ja tavalise elu imelisus, mida sellest lavastusest õhkus. Samas mõtetes tagumas kurjuse paine, mida Venemaa toodab. Kontrast on nii suur, et võtab hinge kinni.

KODUD. Eesti Noorsooteater

Autor ja lavastaja: Helle Laas
Kunstnik: Riina Vanhanen
Mängivad: Helle Laas või Katri Pekri, Are Uder ja Riho Tammert

Kuigi on selline tunne, et kõik on muutunud tühiseks Ukrainale kaela tulnud häda pärast, siis nii see vist ikka pole. Meie sõda, kes me siin praegu veel rahus elame, seisneb eelkõige oma tavaelu jätkamises. Nii rõõmsalt, kui see võimalik on.

Täna käisime J-ga esimest korda teatris. Mul oli see peaaegu üle kolme aasta esimene käik teatrisse. Viimati käisin suurte lastega 2019 VAT-teatris vahetult enne J-i sündi "Kolm versiooni elust" vaatamas. 

Täna vaatasime "Kodud". Ma ei ole sellest lavastusest blogis kirjutanud, aga olen üsna kindel, et oleme seda H või E-ga ka omal ajal vaatamas käinud, sest see on Noorsooteatril juba 2011. aastast kavas. Võib-olla H-ga ikka ei käinud - ta oli esietendumise aastal juba liiga suur selleks. 

Lavastus on ülilihtne ja ülijabur. Väga väikestele lastele pole vaja mingit suurt lugu, piisab, kui keegi midagi liigutama hakkab ja imelikke hääli teeb ja juba ongi naljakas ja tore. Lugu on vaja pigem näitlejal, et tempot hoida, ja kunstnikul, et dekoratsioonid ja nukud teha. Midagi peab olema, muidu ei saa teatri mõõtu kätte. See lavastus sai ja naerutas lapsi üsna tõhusalt. Eriti natuke vanemaid lapsi. Sellele etendusele oli kaks lasteaia rühma tulnud ja nad olidki umbes 5-aastased. Pisemad lapsed olid mõned päris kohmetud. 2 aasta ja 8 kuu vanune J oli päris pinges ja ärevusest tahtis kaks korda pissil käia. Üks kord ka etenduse ajal, millest polnud midagi, sest see on lubatud ja kõik olid väga lahked ja vastutulelikud. 

Ma ei tea, kui palju J sai aru põhiloost, mis käis ühe kruusi ümber. Varblane leidis selle kuskilt põõsast ja tahtis omanikule tagasi viia. Hakkaski siis mööda erinevaid kodusid käima. Varese, rebase, karu, mesilaste ja lõpuks jõudis inimeste juures. 

80-aastane Helle Laas on vaatamisväärsus iseenesest ja ka teised kaks, Are Uder ja Riho Tammert, on Eesti nukunäitlejate raudvara. "Viimased Ferdinandiaegsed," nagu nad ise ütlesid.

Pärast teatriskäiku saime vanaema K-ga kokku, kes oli vahepeal F-ga jalutanud. Jutustasin talle, mida me näinud olime. J ei öelnud midagi. Õhtul küsis K, et mis ta teatris nägi. Väike poiss luges talle kõik loomad ja linnud üles ja lisas veel, et teatris oli väga palju tüdrukuid. Tegelikult oli poisse ja tüdrukuid  enam-vähem võrdselt. Seda ta üles, sellepärast et rebased olid etenduse ajal saali pöördunud ja imestanud: "Kui palju tüdrukuid siin on! Ja kõik on nii ilusad! Ja ega õpetajatel ja emadel ja vanaemadel pole ka häda midagi!" Sellest ma järeldan, et J ikka jälgis ja pani tähele ja jättis enda jaoks olulisemad jutud meelde. See et varblasel oli mure kruus kuhugi viia, see polnud mingi teema.

Nii nad on need pisikesed lapsed - võtavad asju nii nagu need on. Mul on väga suur tahtmine jutt jälle Ukraina peale pöörata. Kui venelased poleks asju võtnud lihtsalt, et on nagu on, olgu pealegi Putin, vaid oleks oma opositsionääre kuulanud, siis meil poleks praegu sellist hirmsat sünnitist Putin. Nii et midagi pole teha. Raske on näha venelases ohvrit. Nad on süüdi ja vastutavad, sest ei ole edasi arenenud titeseisundist.

Nüüd on kõik. 

Annaks Jumal, et saaksime veel palju teatris käia...

Ps. Etenduse algul öeldi, et see pühendatakse Ukraina lastele, kes on oma kodudest ilma jäänud. Rääkisin sellest K-le. Ütles, et hulluks ei maksa ka ikka minna. Mina arvan, et mitte hulluks, aga unustada ka ei tohi. Ei ole õige teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud. Minu süda seda ei luba, aga ma püüan mõista neid, kes kaitsevad end nii, et kogu aeg sellele kurjusele ei mõtle.

ÕIENDUS HULLUMAJA SUVEPÄEVADELT.

Mitte et ma väga arvaks nagu minu teatriarvustusi keegi eriti loeb või millekski peab. Rohkem ikka enda jaoks kirjutan. Ja mu jumal, milliseid vigu ma olen võimeline tegema. Milleks mulle üldse kirjutamine?! A kas grafomaan siis hoolib...
Süda ei anna rahu. Kirjutan oma veast, mille tegin, kui olin võtnud sõna Urmas Vadi "Hullumaja Suvepäevade" asjus.
Reegel, mille vastu eksisin: arvustuse kirjutaja peab arvestama, et enamalt jaolt loetakse tema sõnavääksud läbi diagonaalis ja infot ahmitakse pealmistest kihtidest. Seega peaks arvustus olema konkreetne ja ühemõtteline. Kui on soov niiöelda ka filosoofilist, segadust tekitavat, vahtu lisada, siis peab sinna kindlasti lisanduma konkreetne ja ühemõtteline, võib-olla isegi lihtsakoeline lause.
Ma unustasin või osanud lisada oma arvustusele need lihtsad sõnad, et nii Urmas Vadi kui ka Üllar Saaremäe, Vahingust rääkimata, on minu väga-väga suured lemmikud, et mitte öelda iidolid - see on tõesti liiga tugev sõna. Aga mõistate, mis ma mõtlen? Ma olen jõudnud staadiumi, kus ma suhtun neisse peaagu kriitikavabalt.  Aga kuidagi raske on lahmivalt kiita. Või on see nartsissism, et alati peab oma isiklik sügavmõte kaasas käima?
Ja Johannes on ju ikka tegelaskuju? Mitte näitleja!
Ah, see kõik on omal moel nii vahinglik.
Reaalset probleemi pole, aga samas on mõne jaoks elutragöödia. Minu jaoks, eks.
Nüüd on see öeldud. Ükskõik, kuidas see ka teile tundus.
Ilmselt hüsteeriline :)

HULLUMAJA SUVEPÄEVAD.

SILMITSI TUNDMATU JA OHTLIKU LOOMAGA. Mudaseks trambitud rada viib publiku must-kollase kilelindi juhatusel etenduspaika. Mitte nii nagu tavaliselt taluhoovi saab: suurelt teelt sada meetrit, vaid varuda tuleb kilomeetri jagu pikka meelt käänakute läbimiseks. Kannatus võiks katkeda lollitamise peale, aga ei katke ja mis muud võimalust siis ongi!? Murda, reegleid eirates, otse läbi padriku kohe siit samast kostvate häälte suunas? Nii kaoks viimnegi lootus metsalooma näha, kelle eest väljapandud liiklusmärgid pikaks kujunenud tee ääres hoiatavad – vaba ja metsik loom inimestele end nii naljalt ei ilmuta. Nii nagu ka anima, mida inimese eest varjavad maskina ta enda sotsiaalsed rollid ja segavad tal tõeliseks saamast. Vaino Vahingu spielist on saanud müüt, millel ühest ja ammendavat selgitust ei leia. On ainult kaasaegsete mälestuste põhjal kujunenud oletused. Kasu, mida mäng võib anda on ihaldusväärne igaühele. Inimene võib mängides jõuda tuumani, iseenda põhiolemuseni, misläbi ta elu muutub sügavmõtteliselt teadvustatuks. Kui inimene on kunstnik, siis iseendani jõudmine aitab tal saada kontakti kollektiivse alateadvusega, mis omakorda laseb tal luua midagi tõelist. Vajadus jõuda sisuni viib psühhiaater Johannese tundmuseni, et ürgses ja asustamata kohas võib kõige paremini vabaneda ahistavatest maskidest. Kamp kirjanikke ja näitlejaid järgnevad talle, lootes saada tõeliseks. On imetlusväärne, kui hästi ja kui teostatavalt kõlab psühhoanalüüs abivahendina. Nii samuti on imestusttekitav, kuidas küll see praktikas saab toimida? Kuidas kõike korraldada ja peidetut välja mängima saada? Johannesest saab mängujuht ja teiste käivitaja. Ühtki võrdväärset vastumängijat talle ei leidu ja nii saab ta ise endale partneriks. Kõik muu teiseneb olnud aegade hüplikuks ja pealtvaatajale naeru pakkuvaks virr-varriks, mis lärmakalt ja vankumatu kiirtempoga tõukab Johannest lõppmänguni. Teiste mängijate äratuntavad prototüübid jäävad meelolu edasi andvaks unenäoliseks täidiseks. Nende tähenduseks on terrori jõuga demonstreeritud loogikanihe, mille keskel pole aega mõtelda, filosofeerimisest rääkimata – rahu ei ole hetkekski. Johannes mängib Vahingut ja Vadi toimib omal ajal raadiosaates Vahingult saadud vastuste järgi: „Mina olen ikka sellel seisukohal, et patograafiat ei tule häbeneda ja patograafia peaks olema lubatud. Kunstniku kohta eriti, kui ta on juba surnud ja miks siis mitte. (...) Kui tahetakse siis miks mitte, kui ta on seotud ka loomeprotsessiga. (...) Nii et selles mõttes loomingupsühholoogiliselt on minu meelest patograafia õigustatud.“ Üllar Saaremäe hajameelne kärsitus väljendab Johannese heidetust, kes võttis riski mängida Vaino Vahingut ja ebaõnnestus. Ta vajub maski raskuse all kokku. Või on see trierilik loodus, mis iseendaks saamise asemel ohtlikul ürgelukal välja laseb murda ja Johannese puruks pekstud personaga vaimuhaigeks muudab. Ja kus sa siis enam oma metslooma püüad või veel vähem enda kasuks tööle paned. Hoiatusmärgile veel kiire pilk ja minema koos oma maskiga, sest nii on kindlasti turvalisem olemas olla. Tühja sest tõelisusest!  

Lavastaja Urmas Vadi 
Kunstnik Laura Pählapuu 
Helikujundaja Külli Tüli 
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

PS. Kui juba viitsisid eelpool kirjutatu läbi lugeda, siis loe juba SEDA ka.

ÜKSKORD PSÜHHODRAAMAS.

„Siis oli veebruar. Veel päris talv, „aga juba oleks nagu kevadet õhus tunda,“ ütles ta. Nagu igal aastal täpselt sellel ajal. Aga see ei rõõmustanud mind enam, sest ta valetas. Võib-olla kümme või kakskümmend aastat tagasi ei valetanud, kuid täna küll. Sain sellest aru samal õhtul. Sõnu oli aastate jooksul märkamatult palju kokku kuhjunud ja suurem osa puha petujutt. Nagu elujõuline ja halastamatu umbrohi põimisid vassingud oma juured ümber väärttaimede nõrkade algete. Nii et kui tahaks valet hävitada, tuleks tappa ka tema ohver.

See talv oli ja jäi igaveseks.

Ma pole jõudnud oma jutuga mitte kuhugi – tegelikul tahtsin öelda, et sel trööstitul veebruariõhtul läksin ma teatrisse.

Ma ei saa siiski veel enne jätkata, kui olen ära öelnud ka, et ma usun, et kõik on mõttetu, kuigi ma sellele pidevalt ei mõtle. Olen jõudnud – võib öelda – õnnelikku seisu, mil on täiesti ükskõik, et on mõttetu. Las olla! Justkui oleks kõige taga ainult liikumine ja eks ta siis liikugu. Galaktikad kaugenevad üksteist tohutu kiirusega, aga mis inimesel sellest. Selline kõrgem mäng, mille mina siis nagu oleks omakorda üle mänginud, öeldes selgelt välja, et ma ei hooli mõttetusest ja kaugeneksin samuti tohutu kiirusega kõigest sellest, millega ma küllalt pika (koos)elu jooksul harjunud olen. Peaasi on liikumine.
See ühelt poolt teadvustatud ja teisalt puhtjuhuslik liikumisvajadus viiski mind teatrisse, kus ma nägin näitlejat. Õigupärast peaksin ütlema, et siiski tegelast, sest mida mina ka näitlejast päriselt tean. Aga ma nägin lodevat, kahvatut ja väsinud meest. Ta laskis püksirihma lõdvaks tuntava mõnuga. Ma olen päevast-päeva näinud, kuidas pikkadeks tundideks kokkupigistatud keha lõpuks saab raskelt ja vabanenult vajuda toolile. Ära kulutatult ja väsinult. Tühi koht ja ümmargune pehme null. Oleks võinud ka areneda teises suunas, hoopis silmapaistvamas suunas. See null ja surnud mees. Alguses olid ju lubadused ja armastus – rääkimata lubadused ja tingimustega armastus.

Kui tingimusi ei ole täidetud, kas siis poleks õige, et on lepingutrahv? Ta ei võtta midagi ette, ta ei saavuta midagi ja palju aastaid võib see veel kesta... Kes lubab tal olla surnud, kuid siiski elada? Kui kaua ta lootis oma surma minu eest varjata?

Ma ma nägin ta läbi. Sain tol õhtul aru, kui ma seda näitlejat ja tema rolli lavalt nägin. Vaatsin teda, kuidas ta seal roidunult istuma oli lärtsatanud ja tundsin, kuidas kogu see meie aastaid kestnud eemaldumine teineteisest on kontsentreerunud ühte lühikesse hetke. Noja, nii ta siis oligi surnud. Ma saan aru, et ilmselt osalise mõrtsuka "au" võin ma endale võtta ja ka õndsas enesehaletsushoogudes seda tõhusa piitsana enda vastu kasutada. Teda aga ei suuda vist enam miski elusaks peksta.

Tegelikult peaksin ütlema, et ma arvasin, et nägin läbi. Selgus alles hiljem, et ma teda alahindasin või siis ülehindasin ennast. Siis läks juba nii segaseks ja osalt on see ka põhjus, miks praegu oma elust räägin.

Korraks mulle tundus, et inimesi või tegelasi on liiga palju ja nagu oleks midagi segamini läinud. Nagu klapiks ka ikka: mina olen ikka mina – see on kindel, ja mu äpardunud mees oleks justkui ka tema, kuigi meid võib olla ka mitu ja osad oleks nagu näitlejad ja samal ajal päris inimesed.

Hea küll. Enam-vähem siiski klapib. Olgu meid igaühte mitu või üks. Väärtus sellest ei muutu. Ja enda hinnast naisena saan ma aru: mis õudne inimene ma olen ja miks mind üldse vaja on ja kõik need masendunud ja pettunud inimese sententsid üldiselt, mis ka teiste elu põrguks keeravad.

Kuidas nii juhtus, et kõik mu käte vahelt ära lipsas? Kuidas kõik see loll-hall argipäev, mille oluliseks osaks ka mina olen, teda nii maha materdas, et põhiline rõõm on tal nüüd alkohol. Ja mitte midagi ei ole temaga rääkida, kui suure pingutusega olmeasju. Ning seegi on ülimalt keeruline, et mitte öelda võimatu. Ja miks, et ma üldse teda näeks, pean mina tema tegelaskuju jaoks kuskilt mujalt jõudu ammutama?

Jah, ma sain aru, et mina olen puhtakujuline Marta küll, aga kas tema on George? Või jäi George ja näitleja, kes algul näitas end jõuetu ja kahvatu olendina, aga tasapisi paljastas oma tõelised hirmuäratavad sügavused, igaveseks sinna valendavasse saali autonoomsena seisvale lavaplatvormile? Ja minu igipõliseks osaks jääb mängutu elu? Nagu ülejäänud mustuhandele Martale. Neid mehi, kes George'id on – ma ei tunne. Võib-olla neid ikkagi on. Kindlasti on, aga mis tähtsust sel enam on, sest sel pakasest krõbiseval veebruariööl juhtus minuga nii, et ma heast peast armusin ma temasse uuesti. Või siis sellesse näitlejasse. Või siis George'i. Või siis nende ilmvõimatusse sünteesi.

Algul tundus imelik. Ma arvasin, et nii vanad nagu mina, peaaegu kuuekümnesed – niimoodi ju nendega ei juhtu. Sest ilukirjandus on üks asi, aga Kopli trammides või Lasnamäe bussides päevast päeva loksuvad hallide nägudega igapäevaõnnetud reaalsus. Aga ma harjusin sellega õige kiiresti ära, et näitleja kergelt põlglikuks muigeks kõverdunud huuled on mind imenud sügavustesse, kus on kokku pandud George'i konstruktsioon ja kus tegelikult pole üldsegi minu asi olla. Kindel see. Ma ei oleks tohtinud nii kaugele minna. Oleksin pidanud jääma sinna, kust saaksin rahulikult teda vaadelda. Sellest oleks piisanud.

Ta seisab, pea pisut kuklas ja lõug tõstetud, huuled paokil, valmis reageerima ning tulistama ootamatusi. Ta ei käitu nagu petlikult luitunud ja kahvatu välisilme näib lubavat. Kuigi ta vahel ka närviliselt püsti hüppab, suutmata taluda või näidates, et nüüd on küll lõplik piir, siis ka see on täpselt väljamõõdetud. Teravaid taktikamänge, mis mõnikord rabavad pikali nagu selja tagant antud ootamatu lõuahaak, on aastast aastasse korratud. Mõte peab liikuma tohutu kiiruse ja tundlikusega, nõnda et ainult Marta on võimeline ta tempot hoidma.

Ja siis ma loksusin koos kümnete teistega haletsusväärses Tallinna ühistranspordis koju ja minus oli juba oma koha leidnud hoopis uut moodi rütm ning liikumine. Ma olin temast teadlikuks saanud ja see muutis kõik mu elus. Ma leidsin eest ta lõdva ja elutu keha, millest nüüd enam mingit asja pole. Ta ei ole George. Ta oskab ainult surnut mängida, sest seda ta ju ongi.

Ma olin lesk. Ma olin ta ära tapnud hoolimatust teadmatusest oma nõudlikkusega nagu kass hiire mänguhoos.

Istusin ja vaatasin teda. Mu erutus kasvas. Tahtsin, et ta ärkaks ja vähemalt üritaks. Hüppasin närviliselt püsti. Ka minu mõte oli hakanud liikuma tohutu kiirusega. Sel hetkel vihanuks ma kõiki, kes ei suuda mu kannul püsida. Kui neid ainult oleks. Aga pole ju kedagi, ehkki ta oli ärganud.

Ma ütlesin talle, et teda pisutki järje peale aidata: „Diivan on roheline.“ Ta läheb sellest segadusse, ma loen ta avatud peast sihitult hulkuvaid mõtteid nagu selge trükiga lasteraamatut. Ta püüab kramplikult mu öeldus mõtet tabada. Aga seda ju polegi. See ongi mõte: silmnähtavalt olemasoleva mõttetu kordus. Ma võiksin ka lisada: „Sa oled pea lõhki löönud vastu laua teravat nurka, aga sellest pole midagi, et veri on diivanile pritsinud, sest nii nagu diivan on roheline, on ta ka nahast, nii et selle saab maha küll.“ Aga ma ei lausu enam sõnagi ja lihtsan vaatan, kuidas ta katsub korrata oma kuuldamatul moel öeldut. Et kollane, jah. Ma irvitan selle üle, et mõte talle ikka veel kohale ei jõua. Temast ei ole enam kunagi asja.

Ja talv jäigi. Pärast tänast õhtut ei mõjunud mingid manamised. Kevadet ei olnud enam raasugi õhus tunda. Kõik tardus selles hetkes ja mitte mingit liikumist rohkem näha ei olnud. Aga mis tähtsust sel ka oleks, sest teada on, et liigub, aga nagu öeldud, see on selline kõrgem mäng.

Hoomamatu.“

Kirjutasin aastataguse segase loo mälu järgi üles, ehkki psühhodraama grupi hea tavaga kooskõlas see ju pole. Aga mitte loata ja midagi, mis meil rühmas päriselt juhtus välja ei tule ka. Ainult teema ja lugu ja sedagi ähmaselt. Mingi armastus- või armumislugu. Täpselt pole aru saada.

Ma ise nägin NO99 „Kes kardab Virginia Woolfi?“ peaaegu viimast etendust. Lavastus ja näitlejad ja näidenditekst jätsid mulle väga tugeva mulje. Oleks tahtnud kirjutada küll sellest, aga kahe poole aastaga on selle lavastuse kohta niigi küllalt palju öeldud.

Nüüd ma siiski suurendasin tekstide hulka, lisades mõnes mõttes kellegi väga sügava subjektiivse kontekstiga arvustuse. Aga kuna hetkel on mul tekkinud kõrgendatud huvi näitemängude loomise suunas, siis ma hakkasin mõtlema, kas siin loos oleks näidendile vajalik arenguvaru? Kas siit leiaks hea konflikti? Umbes et naine, kes hakkas oma abikaasat pidama H.Toompereks jr, kes tegelikult oli George, või siis pidas näitlejat oma kaasaks, kes mängib George'i, aga mis siis saaks selle mehega, keda ta surnuks arvas? Midagi sellist. Kas sel kirjatükil oleks rohkem potentsiaali, kui olla lihtsalt ühe abielulisest üksindusest arenenud depresiiv-psühhootiline lugu? Kas ta saaks sellest piirist üle või jääks kunst siiski teise suunda? Nagu Vahing ütles: „On küllalt näiteid, kus mäng võtab nii tõsise pöörde, et võib lõppeda hullumeelsusega.“

DRAKADEEMIA 2011/12.

Kes me Drakadeemikud oleme?
Oleme.

AJULOPUTUS. Nukuteater.

Oskaks vaid piiri hoida.

Lavastaja ja koreograaf DUDA PAIVA (Brasiilia/Holland)
Stsenaariumi autor ja helilooja ALLAN SEGALL (USA/Holland)
Nukukunstnuk JIM BARNARD (UK/Holland)
Lava- ja kostüümikunstnik KASPAR JANCIS
Dramaturg VAHUR KELLER
Lauluõpetaja KAIRE VILGATS
Tõlkija JOHANNES KANGUR
Lavastaja assistendid MANUELA SARKISSYAN (Bulgaaria), ALICE KIRSIPUU
Mängivad TAAVI TÕNISSON, ANDRES ROOSILEHT, KAISA SELDE, SANDRA LANGE, JEVGENI MOISEENKO

Inimene on kordumatu bipolaarne süsteem. Sisemised ja välimised omadused mõjutavad nii teineteist kui ka jõudumööda ümbrust, aga nende vastastikku kasulik ja tarvilik kooselu jääb varjatuks. „Ajuloputus“ annab isiku omapärast sündinud sõltuvusele väga kindla ja konkreetse pärdiku kuju.

Vaba tahe võib viia teele, millel rahulolevalt ning julgelt astuda, aga minekust võib saada ka illusioon ja sammumüdin kostab vaid ühel kohal lõputust tammumisest. Tõelist liikumist takistavad ahvi peenikesed kämblad, mis klammerduvad inimese kaela ümber, lastes tal näha vaid loomakese niiskeid silmi. Kuulda anuvat häält: jää, minuga. Sõltuvuse pärdik on armsake, sest kui teda poleks, oleksid ju hoopiski teine inimene.

Sõltuvusepärdik ootab oma inimeselt sooja hoidmist ja kaitset. Oma tugevamalt poolelt, kelle ta kägistavas haardes samas nii nõrgaks muudab, et kõige targem on inimene kuskile kinnipidamiskohta pista, mida on lavakunstnikul (Kaspar Jancis) hea ning mõnus kujundada, sest miski kirjutamata seadus paistab sätestanud olevat selliste kohtade mõranenud kahheli seintel ja roostes torud katkise valamu all. Seal moonutab plekiline räämas peegel tegelikkust ja trööstitut ümbrust, võimendades ummikus inimese üksindust ja lootusetust. Vaevatud inimesele jääb ainult kindlalt kaelas rippuv omaseks muutunud häda, mille ta peab endast eemale tõrjuma.

Taavi Tõnissoni mängitud kannatajal on üks tüüpiliseim sõltuvus, millega on keeruline õiget piiri hoida: alkohol ja narkootikumid. Andrew vabanemise lugu on ühtlasi ka näitleja enesest loobumise lugu. Lavastuses leiab aset topelt iseendast lahti ütlemine: Andrew peab sinna paika jätma sõltuvuse ja näitleja Taavi Tõnisson peab ära andma tükikese harjunud sisemist ruumi. Ta tõmbab koomale enda isiku. Tühjaks jäänud koha täidab nukk, mis saab orgaaniliseks osaks näitlejast. Ihuliige, mis saab elushoidva vereringe inimeselt, aga mõistuse ja hinge... Need on nukuga kahasse ja loksuvad energia jäävuse seadust silmas pidades vaheldumisi ühest teise. Meisterlikkust näitab kiirus ja sujuvus jõu ühest kehast teise kandumisel. Vaataja on võlutud ja unustab end uskuma, et laval on kaks elusolendit. Ja kui ta kord lummusest ärkab, siis küllap ta hetkeks ehmub ja kulub mõni hetk taipamiseks: laval on siiski inimene nukuga. Tõesti! Ehk on ta ees kaks nukku? Laval olles kuulub näitleja keha rollile ja lavastusele, muutudes ka ise nii nukuks. Tantsu dekoratiivne plastilisus vähendab veelgi inimlikkust ja ta keha on oma ehituselt ning materjalilt võrdväärne partner tantsisklevale vahtkummist ahvile.

Taavi Tõnissoni soolot ja Andrew edulugu toetab saateorkestrina sarnaste nukkudeja ülesandega neli vaevatut hinge, kelle hädad jäävad vähe tähtsaks ja loo mõttes oleks võinud nende etteasted olla veelgi põgusamad ja abstraktsemad. Kuigi ka nemad kannavad süles tihkelt enda vastu surutult pärdikut ja igal juhul peavad talle otse silma vaatama. Ka nemad tantsivad. Ka nemad on lummatud sametiste silmade kutsest, millele ei saa „ei" öelda. Ka nende pärdiku tõukab elav loomus, katsetamishimu ja arutu ahvimine ohtlikeisse ning kahetsusväärsetesse oludesse, kuhu inimene talle järgneb. Lõpuks ei saa ka nemad enam edasi ja tegelikult ongi ju ühel kohal pead vastu seina taotud ja ainus võimalus edasi elada on, pärdik puuris ja kontrolli all hoida. Needki näitlejad (Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange, Jevgeni Moiseenko) vääriks rohkem näitamist – video ja võõrkeelsete monoloogide asemel....

Väike pärdikualge, mis igaühes on, ei sega olemast loperdavate kõrvade ja vänderdava sabaga meditsiinitöötajad. Või hiiglasliku ahvi peaga sadistlik tohter, kelle koomilisus loob optimistlikumaid toone, aga ka teadmist, et inimene on inimene ja nukk on nukk. Tegelikult on sõltuvus ja inimese isiksus siiski kaks lahutatavat asja. Küsimus on piirides.

„Ajuloputus“ on astunud mõne sammu sõltuvusravi keerulisel rajal ja kultuuritarbijat võõrutanud juurdunud arusaamast nagu kõlbaks nukuteater vaid lastele, nagu teatud eas inimesele seda sorti teatrivorm enam ei sobi. Enneolematu väljakutse on teostatud ja nähtud, suudetaks nüüd saavutatud piiri hoida.

KOLM ÕDE. Draamateater.

 IKKA JA JÄLLE SIIN SAMAS TAGASI.

Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Liisa Hirsch
Osades Mait Malmsten, Liis Haab (külalisena), Kersti Heinloo, Merle Palmiste, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jr, Rein Oja, Raimo Pass, Jüri Tiidus (külalisena), Mihkel Kabel, Tõnu Aav, Ester Pajusoo.

Vahel on vaja kiiresti minna, isegi põgeneda. Kihutada minema hallist uksest välja kiiskav punase külgkorvmootorrattaga. Aga miski nimetu seob nähtamatute kammitsatena jalad ja hinge, nii et kellelgi ei tule pähe ratast isegi käivitada. Kolme õe igatsus Moskvasse on lõputu painajalik unenägu – iialgi ei saa siit minema.

Elu möödub piki argipäevaselt tüütavhalli pragunenud krohviga seina, mille taga pulbitseb värvikirevate tunnete ja soovidega kaunistatud maailm. Kuid kõik see tundub vaid ebatäiusliku peegeldusena ideaalolekust kusagil mujal. Kuskil Moskvas. Siin ja praegu on kõik ajutine ja lihtsalt asendab kättesaamatut tõelist elu. Kui ainult saaks ära!

Kõik kuidagi kulgeb mingi seletamatult määratud vankumatu plaani kohaselt. Vaheldust toovad koomilised seigad, mis on sündinud mingist traagilisest läbielamisest ja selle järgi kujunenud harjumusest. Andrei (Mait Malmsten) naljakas söömisvalu ja mängukirg pole ju pelgalt naljakas, vaid asendustegevus ja tagajärg kujutletud kohusele olla armunud ja luua perekond. Tulemuseks on valuline inimene, kes perekonna nimel on oma eeldused ja võimed alla surunud. Halenaljakalt töntsilt astudes veab ta oma paksu keret läbi ette juhtunud elu. Andrei vastu kasvab kaastunne, mida koomilisemaks Malmsten rolli kujundab.

Õnnetu määratuse tahtel muudab perekond väikekodanlikuks. Lapse saamine annab naisele valitseja õigused. Nataša (Liis Haab) kohmetus vulgaarsust kisendavas kostüümis kasvab pidurtamatult võidutsevaks frivoolsuseks emana. Temast saab pime ja juhmilt kõrguv maailmanaba. Lapsevanemaks saamine võib igal juhul olla päästev rahunemise moodus ja mõnelgi korral saada naise hingeliselt vaikseks lülitamiseks. Pole enam vaja kuhugi minna ja mootoratas võib rahumeeli kodukujunduselemendina tolmu koguda!

Kas Irina, Maša või Olga puhul oleks see võimalik? Või on nende hinge juba lapsest saadik kasvatatud igatsust ja rahulolematust: õnn oma kõikvõimalikes vormides on tuhmi käesoleva seina taga. Kindlalt ümbritsev barjäär, mis ei lase nende rahutul maailmal välja saada.

Nad loodavad oma kammitsad ise, aga kuni on jõudu nad ka usuvad, et ühel hetkel pääseb välja. Ervin Õunapuu eklektiliselt kokku pandud esmapilgul printsiibitu kirev dekoratsioon igava seina taga nagu illustreerirks õdede värvikat loomust, mis endale kindlat suunda ei suuda rajada. Ei tea... Kuidas kunstnikuna võiks sellise meisterliku puntrani jõuda? Nojah, kergem variant on võtta aluseks märksõnad: kolhoosikeskused 10 aastat tagasi ja kõik võib otse elust maha kopeerida.
Maša (Merle Palmiste) otsib pääsemist armumises. Korraks paisub illusoorne kirelugu Veršininiga (Jan Uuspõld), kes on hoopis erinev Maša abikaasast Kulõginist (Taavi Teplenkov). Kulõginil puudub loomulik võime melanhooliaks ja tema muretu rõõmsameelsus kägistab Maša üha tujutumaks. Nad on põnevalt kokkusobimatu paar. Maša lubab endale hingetõmbehetke: armas, koomiline, targutav Veršinin äratab jämedakoelises ja juba lootuse kaotanud Mašas leebuse ja rõõmu, mis sobib õnnelikule inimesele. Korraks ometi tunneb ta õiget rütmi ja duetikõla: da-ba-da-ba-dap da-da-da-ba-da-dap. Aga kõigil on oma kohustused ja lõpuks peab Maša ühinema ikkagi Irina (Marta Laan) ja Olgaga (Kersti Heinloo). Sisimas on nad alati leppinud jäämisega. Olgu kõik nii õudselt tüütav nagu Olga ikka ja jälle, peaaegu muuseas, kordab. Ta on harjunud nii ütlema. Nagu ka igaveste kohustuste ja argimuredega – nii oli, on ja jääb.

Parun Tuzenbach (Hendrik Toompere jr jr) liigutav lihtsus ja haprus vastab hästi Irina jõuetusele. Doktor Tšebutõkini (Raimo Pass) tehtud elumehelik hoiak ja brutaalne Soljonõi (Rein Oja) mõjuvad ohutust kaugusest eluliselt naljakad.

Nagu ka kõik teised tavalised inimesed.

Igapäev siin samas, kus on tihti raske taibata, et praegu just ongi õige elu. Moskvatagi ja läikiv ratas tähistab vaid teisi võimalikke variante, ei häid ega halbu.

METAMORFOOS. Nukuteater.

Esimene mõte Kafkast.

Autor Franz Kafka
Lavastaja Mirko Rajas (Turu Kunstiakadeemia)
Kunstnik Kalju Karl Kivi (Eesti Kunstiakadeemia)
Muusikaline kujundaja Ekke Västrik
Mängivad Mart Müürisepp, Katariina Tamm, Tiina Tõnis, Riho Rosberg ja Anti Kobin

Kafka on meister süütunde loomises.

Isiku eksimus võib jääda küll tõestamata, ent ometi jõuab määramata patukoorma all ägav inimene piirini, kus ta avastab endas elulise vajaduse olla laitmatult puhas. Inimene nõuab tungivalt enese õigeks tunnistamist. Samas, keegi justkui polegi talle midagi ette heitnud. Aga nii ta tunneb ja algab lootusetult võidetamatu lahing isiklikus hullumajas: mõttetu madin iseendaga.

Nagu süütunne mõnes Kafka tegelases, kasvab lavastuses „Metamorfoos“ näitlejast (Mart Müürisepp) nukk. Rõhuv lasu muutub teiseks kihiks inimese selga. Asümmeetrilise räbalatest kokku õmmeldud avara särgi üks varrukas lõpeb rohelise krimpsus peaga. Seda võib hõlma alla peita ja siis järsu liigutusega Gregor Samsast välja lasta karata. Nähtavasti peavad õnnetu Gregori kodakondsed märkama ainult tema moondunud rohelist lõusta, aga mitte piinleva noormehe endist nägu. Publik näeb mõlemat. Huvitav oleks jälgida inimese ja putuka vahelist võitlust. Nukujõu suunamine üksnes saali vaatajatele eeldab, et publikul on võime ikka ning jälle ehmuda ja üllatuda hõlma alt välja kargava hallikasrohelise lõusta peale. Näitleja annab endast kõik ja suunab samuti kogu oma energia saali. Tal on kaks aju, kelle mängu juhtida ja kellel on üks eesmärk: teise mängu segamata ennast võimalikult hästi näidata. Aga kui nende jõud oleks ühendatud omavahelises dramaatilises võitluses? Äkki oleks tekkinud mitmekesisemaid mänguvõimalusi?

Ma ei tea. Ma tõesti ei tea, kuidas nukuga jagada keha, kasutada temaga ühte mõistust ühel ja samal hetkel. Ma ei tea, kuid ma tunnen nii :) Kas see üldse võimalik on ja mida näitlejalt nõuab...

Kunstniku tööst on mul objektiivselt raske rääkida. Selle lavastuse kujundus oleks nagu lähisugulane Girlin Bassovskaja animafilmidele. Ei ole seal komponenti, mis meile ei meeldi: hallid näritud lauad, roostes raudvoodi, kaamed näod, mustad villased ülikonnad, kameedega naised, erkpunane kleit valusaks kontrastiks murtud toonidele. Ja muidugi see närakas, krobeline ja narmendav nukk, millest oleks justkui remondibrigaad üle käinud*. Kõik on hea!

Noh, tegelikult ma pole kibestunud ja tegelikult oleks piisanud, kui ma ühemõtteliselt oleks öelnud: „Mulle meeldib see lavastus, mis on nagu esimene pähe turgatav mõte kafkalikkusest!“

*Kalju Kivi

HEA MEEL IKKA.

Danzumehele aitäh kiituse eest. Kuigi ma ju nii vähe jõuan kirjutada....

GIZZELLE. Linnateater.

ÜLE KÕIGE KÄIB ANDESTUS.

„Mis on?!“ küsib mees.

„Ei midagi,“ vastab naine neelatades.

„Mis on?!“ nõuatakse taas.

„Ei midagi,“ jääb naine kindlaks.

Veel enne, kui inimene jõuab sündida võitlusplatsile, on vaglad kaardistanud rajad ta kehas. Ammugi on teada inimihu saatus, kui kord lõpeb viimne lahing. 

„Ei midagi“ on lugematuid aastaid kestnud sõda meeste ja naiste vahel. Midagi paneb võitlema. Ründama ja kaitsma. Lavastuses „Gizzelle“ tantsivad poisid jõudu näitava rohmakusega: mees dikteerib sündmused, ärgitades ja nõudes naiselt reageeringut. Nad virutavad tooli ja laua range mürtsuga paika. Naine anna! Naine vasta! Ka jumal toetab omalt poolt pealetungi taevast ehmatavalt valju laksuga sadava taburetiga.

Tüdrukud tantsivad ja liigutavad vastuseks kõik toolid ja lauad läbi. Aga see on meeste kordamine: naise asi ei ole küsida ega määrata. Tema osaks on olla ilus nukk, kellega mängitakse ja kes ka ise meelsastii lapse kombel lõbutseb. Mehega võrreldes pole naine õigeks inimeseks kasvanudki. Et naine pole pärisinimene, võib temaga vastutust kartmata mängida.

Nii arvab üks leplikku nõrkust naisest eeldav mees, kelles on varjul nii koomiline sukkmütsiga paksuklaasiliste prillidega kiimas onuke ja ennastimetlev vahva noormees. Mees ei näe naise välisest kestast läbi. Pimedale näljasele viskab naine nukukese hambusse ja hoiab hing enesele. Giselle, kellesse on koondunud naiseks oleku tuum, varjub vallatledes nuku taha. Albert märkab klaari nukunägu ja suudleb ennastunustavalt portselanpõske. Naise vaba vaim tantsiskleb rõõmsa hirvekese kombel eemale.

Ühte sammu võrdsuse poole teel.

Aga saatuse eest ei põgene. Ei mees, ei naine. Inimesesse on kodeeritud rajad, mida mööda liikuda. Kui naine on hädas ja segaduses, hakkab ta käituma kui masin. Tüdrukud katavad end korralikult treenitud kramplikke kaitsvate ja väänduvate käteasenditega. Ikka ja jälle peab naine end kaitsma mehe eest.

Arhetüüpne arusaam on mehest kui võitjast. Naine jääb ohvriks ja kaotajaks. Iseäranis siis, kui ta armastab. Kerge, puusärgi kujulise paadikesega on ta kiirkäigul teel ühes kindlas suunas. Mis mõte on siis sõjal, kus võitja ammu teada?! Kas naisel pole võimalustki?

Ikka! Partisanina võsast, milleks surm või lahkumine saab. Ta lahkub võitlusest ja jätkab sõda varjatult, mis on naisele loomuomasem. Ta liigutused muutuvad eneseteadlikult vabaks. Pimestav tunne ei seo ta tugevust, teda ei kammitse mälestused. Vastupidi! Magus kättemaks laseb naisel nüüd mehele elegantseid jalahoope tagumikku laduda. Armastuseta on inimene võitmatu.

Ometi ei hooli nõrgestavast kiindumusest märgitu peale jäämisest. Giselle reedab ennastsalgavalt õeskonna, kuigi peab nendega igaveseks kokku jääma. Ta loobub neimast ja andestab. Nii katkeb tulutu mees- ja naisalge võitlus: dekoratiivse, rohkete tabavate elementidega illustreeritud sõja peegelduse üle tõuseb hiiglaslik aluspesust kokku õmmeldud rahulipp. Sinna sobituvad Albert ja Giselle mälestusena rahust. nende kõrvale, kes on olnud ja võidelnud.

Vältimatu lõpp toob lõpliku viigi sugude vahele.

Gizzelle

Lavastaja: Aleksander Pepeljajev

Dramaturg: Diana Leesalu

Kostüümikunstnik: Iir Hermeliin

Helilooja: Adoplhe Charles Adam ja Renzo van Steenbergen

Mängukoht: Hobuveski

Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased

Esietendus: 26.11.2011

Etendus kestab: 1 h 40 min 

NB. See on minu läbikukkunud Ott Karulini juhendatud Drakadeemia teatriarvustuse kursuse lõputöö:( 

Hea ja kasulik kursus oli. Paraku enamik tarkussõnu jooksid mul mööda külgi maha ja korralikku arvustuse kirjutamisega ma ikkagi hakkama ei saa. Noh, mõttetu ja juhitamatu... Vahel on see masendav ja mutta peksev, aga siis on jällegi ükskõik.
Samas ma ei tunne, et kursusele kulunud rahahunnik on midagi vastu saamata vastu taevast virutatud. Mure muidugi, et mul üle või alla essee välja ei tule.

Aga ühe kursuselosaleja arvustus - ma ei tea veel, kelle kirjutatud - ilmub ülehomme "Postimehes". Arvustuse musternäidis. Päriselt ka.

NÄPUNÄITEID HEA JA VÄGA HEA ARVUSTUSE KIRJUTAMISEKS.

• Pealkiri ärgu sisaldagu eitust.
• Pealkirjas peaks olema aktiivne verb. Ära kasuta „on“ pealkirjas.
• Kirjuta juhtlõik ja too sinna sisse kujund, mille ümber terve artikkel keerlema panna. Juhtlõik lasku aimata artikli kandvat ideed, ütlemata seda selgesõnaliselt välja.
• Kui pähe turgatab mitu toredat ja huvitavat kujundit, siis vali neist tugevaim ning keskendu sellele.
• Räägi etendusest läbi tegelaskuju.
• Ära unusta artikli pointi. See võib lavastuse omast erineda.
• Artikli peamise idee kaudu võib olla lihtsam leida kujund, mis artiklit siduma hakkab.
• Kui tuleb tahtmine artiklis küsimus esitada, siis tuleks samas sellele vastata.
• Ebakindlus pole aktsepteeritav!
• Kui midagi väita, siis illustreeriva näitega. Ja kindlalt! Ja enesekindlalt!
• Kasuta kirjeldust, aga ära raiska sõnu: koos kirjeldusega saab anda ka hinnangu.
• Väldi umbmäärasust!
• Ära ole laisk! Kui ühte moodi tuleb kirjutamine hästi välja, siis tasub vahelduse mõttes teist stiili katsetada. Pealegi oleks tore leida igale artiklile oma hõng lähtudes otseselt nähtud etendusest.
• Kirjutaja arvestagu lugejaga, kel ei pruugi kirjutajaga sarnased teadmised olla. Ei saa eeldada lugejalt spetsiifilisi tedmisi.
• Algus ja lõpp peaksid olema sarnased, et moodustuks ühtne raam.
• Lavastuse struktuur on artikli ülesehituse teenistuses. Mitte vastupidi. Ei pea alustama nähtud etenduse algusest ja ühes artikli lõpuga käsitlema ka lavastuse lõppu.
• Hinnangul peab olema konkreetne põhjendus.
• Kasuta sünonüüme. www.keeleveeb.ee annab tõhusat abi.
• Faktidega pole vaja teksti kurnata. Faktid lisatakse eraldi.
• Ka verbi kaudu saab kirjeldada.
• Rollikirjeldus ja näitlejatöö on erinevad kategooriad. Keskenduda tuleks näitlejatööle.
• Näidend - kirjutatud tekst paberil. Lavastus - lavastaja, näitlejad, kunstnik loob selle näidendist. Etendus - lavastuse esitus.

Pärlid, mida võis noppida Drakadeemia  O.Karulini juhitud teatriarvustuse kursuselt. 

THREE KINGDOMS. Sebastian Nübling / Simon Stephens.

OTSI VALGET LINDU!

Konarliku valsirütmi saatel laulab valges ülikonnas androgüünne olevus laulu „La Paloma“. Viis kaob vahel ära, hääl kuivab kurku, aga lõpuni ta jõuab. Seni on vaatajal aega tutvuda kohaga, kuhu teda on pandud: kõle ja räpane sanitaarruum. Seintel on näha verd – ju on kedagi peaga vastu seina taotud? Ütle: kus ja kes ta on!

Peaga vastu seina jookseb ka „Three Kingdomsi“ kandvat rolli täitev Ignatius Stone, kui asub valge linnu otsingutele. Nii et verd ja sitta lendab. Ja ei jõua mitte kuhugi. Valget lindu lihtsalt pole olemas. Mitte kuskil. Võib kohata erinevaid kriminaalse taustaga tüüpe, kes muutuvad koomilisteks rahvusstereotüüpideks, aga seda, kes kogu süsteemi koos hoiab ja algatab, ei ole. Vähemalt ei suuda ükskõik, kui särav, osav ja andekas inimene teda käega katsutavaks lihaks ja vereks muuta.

Pealkirigi „Three Kingdoms“ vihjab kõrgemale võimule, mille kõrval maised riigid ei oma tähtsust ning lavastuse jõhker kaoselisus on selle abituse meeleheitlik peegeldus.

 

 

SAMUEL BECKETTILE. Võru Linnateater.

MÄLESTUSED  TULEB  ÄRA  TEENIDA.
 „Mina mäletan neid laule, teile ütleb see muusika midagi, aga neile...“ ütleb Kanuti Gildi Saali juht nukralt pead vangutades, kui näeb mind ja mu kindlat kavatsust lastekarjaga etendust „Samuel Beckett'ile“ vaatama minna.
Tulin oma lastega, sest, teate, on hetki, kui mitu nõuet ja lubadust langeb kokku ning ootuspärase valiku tegemine pole otstarbekas. Ka sellest hetkest saab viivuke hiljem osake mälestustest. Igaühele oma. Mida kaugemale inimene sünnihetkest jõuab, seda suuremat pagasit ja dokumente tuleb endaga kaasas vedada. Minu lapsed saadetakse vormikohase varustuse puudumisel teisele korrusele oma aja lugude juurde: sülearvutist animafilmi „Autod 2“ vaatama.
Etendusele oodatakse neid, kel jõudu viisakad olla ja eelkõige neid, kelle isiklik ja sügav muusikamälu algab The Doorsi „Light My Firest“. Lõppu ei tea öelda, sest veel kestab noorus, mis siis, et iga minut keskikka jõudmas. Teoreetiliselt on ju alles pool linti ette mängitud.
Krapp kuulas oma salvestusi lõpus. 69-aastaselt. Käesolev etendus on Peeter Rästal ja Taavet Jansenil üks paljudest mälestustest, mis elu jooksul talletatakse. Mõnikord on aeg maha istumiseks ja kontrolli mõttes olnu üle kuulamiseks.
Ma olen 32-aastane ja meenutan aega, kui ma olin poole noorem. Laule ja lugusid sellest ajast. Need olid mulle väga head aasta, aga ometigi on võrratu, et kõik läheb mööda. Polekski nagu mina  olnud see veider 16 aasta tagune tüüp – nii ammu oli kõik.

Aeg läheb ruttu. Üldiselt. Hetked temas võivad pikemad ja lühemad tunduda. Mõni ebameeldiv näib võimatult tüütu veniva lauluna. Aga üldiselt läheb elu kiiresti mööda. Minu lapsed on kuskil tundmatus kohas ja ma vaatan tihti rahutult kella. Ärevus on kukil ja pitsitab. Minutid mööduvad. Krapp piilus alateadlikult lähemale hiiliva Surma poole. Inimese elu diskor Ärevus ja Surm istub eemal taskulamp pea küljes, sõbralikult OFF särgile trükitud. Kolmekümnesena on veel üsna suur ja põhjendatud lootus, et ta sind veel kätte ei saa ja minema ei vii. Kuigi, kes neid vanu kassette teab – kerib vahele või midagi ja ongi väetikesel lips läbi.
Diskor katkestab uue loo valimiseks, salvestab: head, naiivsed, sünged, lõbusad ja kurvad mälestused. Austusavaldusega Beckettile märgivad Rästas ja Jansen käesoleva hetke maha, milles on veel nooruslikku jultumust panna elule käsi mõnusa ladususega õlale, krõbistada koos küpsiseid, kuulata mõni lugu, tunda, et kõik on veel võimalik ning kogu selle tantsu ja tralli juht saad sa nüüd ise olla: vahel kohtlaselt naeratades puusi nõksutades, mõnikord osava plastilisusega keerulisi samme võttes.
Eks umbes 30 aasta pärast paistab, kas elu oli lõbus perfomance, kus tasus julge olla, sest mis tuleb on niikuinii vääramatu või oleks olnud mõtet ängistuses ägada: mis see tundmatu on, mis veel ees seisab. Lõpuks jõuad kõik oma mälestused välja teenida. Ema teeb algust ja viib sind ühes su muusikavalijaga aegajalt ei-tea-kuhu-ja-miks. Aga tasapisi saad oma dj-ga sõbraks ja kujundad oma linti ise, kuni lõpuks kassett lõpuni mängib ning poolevahetajat enam ei ole.

Esitajad: Peeter Rästas, Taavet Jansen 
Kunstnik: Anne Kabel
Toetajad: EV kultuuriministeerium, Võru Linn, Eesti Kultuurkapital, Rakvere Linn

TADEUSZ KANTOR KUMUS.

Ikkagi küllalt uskumatu, et selline näitus Eestisse toodi!