Kunstnik: Riina Vanhanen
Mängivad: Helle Laas või Katri Pekri, Are Uder ja Riho Tammert
Kuigi on selline tunne, et kõik on muutunud tühiseks Ukrainale kaela tulnud häda pärast, siis nii see vist ikka pole. Meie sõda, kes me siin praegu veel rahus elame, seisneb eelkõige oma tavaelu jätkamises. Nii rõõmsalt, kui see võimalik on.
Täna käisime J-ga esimest korda teatris. Mul oli see peaaegu üle kolme aasta esimene käik teatrisse. Viimati käisin suurte lastega 2019 VAT-teatris vahetult enne J-i sündi "Kolm versiooni elust" vaatamas.
Täna vaatasime "Kodud". Ma ei ole sellest lavastusest blogis kirjutanud, aga olen üsna kindel, et oleme seda H või E-ga ka omal ajal vaatamas käinud, sest see on Noorsooteatril juba 2011. aastast kavas. Võib-olla H-ga ikka ei käinud - ta oli esietendumise aastal juba liiga suur selleks.
Lavastus on ülilihtne ja ülijabur. Väga väikestele lastele pole vaja mingit suurt lugu, piisab, kui keegi midagi liigutama hakkab ja imelikke hääli teeb ja juba ongi naljakas ja tore. Lugu on vaja pigem näitlejal, et tempot hoida, ja kunstnikul, et dekoratsioonid ja nukud teha. Midagi peab olema, muidu ei saa teatri mõõtu kätte. See lavastus sai ja naerutas lapsi üsna tõhusalt. Eriti natuke vanemaid lapsi. Sellele etendusele oli kaks lasteaia rühma tulnud ja nad olidki umbes 5-aastased. Pisemad lapsed olid mõned päris kohmetud. 2 aasta ja 8 kuu vanune J oli päris pinges ja ärevusest tahtis kaks korda pissil käia. Üks kord ka etenduse ajal, millest polnud midagi, sest see on lubatud ja kõik olid väga lahked ja vastutulelikud.
Ma ei tea, kui palju J sai aru põhiloost, mis käis ühe kruusi ümber. Varblane leidis selle kuskilt põõsast ja tahtis omanikule tagasi viia. Hakkaski siis mööda erinevaid kodusid käima. Varese, rebase, karu, mesilaste ja lõpuks jõudis inimeste juures.
80-aastane Helle Laas on vaatamisväärsus iseenesest ja ka teised kaks, Are Uder ja Riho Tammert, on Eesti nukunäitlejate raudvara. "Viimased Ferdinandiaegsed," nagu nad ise ütlesid.
Pärast teatriskäiku saime vanaema K-ga kokku, kes oli vahepeal F-ga jalutanud. Jutustasin talle, mida me näinud olime. J ei öelnud midagi. Õhtul küsis K, et mis ta teatris nägi. Väike poiss luges talle kõik loomad ja linnud üles ja lisas veel, et teatris oli väga palju tüdrukuid. Tegelikult oli poisse ja tüdrukuid enam-vähem võrdselt. Seda ta üles, sellepärast et rebased olid etenduse ajal saali pöördunud ja imestanud: "Kui palju tüdrukuid siin on! Ja kõik on nii ilusad! Ja ega õpetajatel ja emadel ja vanaemadel pole ka häda midagi!" Sellest ma järeldan, et J ikka jälgis ja pani tähele ja jättis enda jaoks olulisemad jutud meelde. See et varblasel oli mure kruus kuhugi viia, see polnud mingi teema.
Nii nad on need pisikesed lapsed - võtavad asju nii nagu need on. Mul on väga suur tahtmine jutt jälle Ukraina peale pöörata. Kui venelased poleks asju võtnud lihtsalt, et on nagu on, olgu pealegi Putin, vaid oleks oma opositsionääre kuulanud, siis meil poleks praegu sellist hirmsat sünnitist Putin. Nii et midagi pole teha. Raske on näha venelases ohvrit. Nad on süüdi ja vastutavad, sest ei ole edasi arenenud titeseisundist.
Nüüd on kõik.
Annaks Jumal, et saaksime veel palju teatris käia...
Ps. Etenduse algul öeldi, et see pühendatakse Ukraina lastele, kes on oma kodudest ilma jäänud. Rääkisin sellest K-le. Ütles, et hulluks ei maksa ka ikka minna. Mina arvan, et mitte hulluks, aga unustada ka ei tohi. Ei ole õige teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud. Minu süda seda ei luba, aga ma püüan mõista neid, kes kaitsevad end nii, et kogu aeg sellele kurjusele ei mõtle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar