VÕRU 4. 2024

1.07. E ütleb, et Sõbranna ei lähegi temaga laagrisse. Otsustas Sewaldi kasuks. Eks seegi ju ole laager. Ei paista, et ta oleks sellest häiritud või ta näita seda välja. Mul tekkis kohe väike ärevus- ja häireseisund. Hiljem selgub, et õigustatult.
2.07. E läheb laagrisse. Karin tuleb õhtul, et järgmisel päeval Võrru sõita. Öösel äratab H mind, sest E ei saavat minuga kontakti, mis on imelik, sest ma just tema pärast jätsin telefonile hääle sisse. Et kui midagi peaks juhtuma.
Tal olla paanikahoog, nõuab, et ma kohe sõidaks ja ta ära tooks. Vahetame musttuhat sõnumit ja ta nõustub järgmise päevani ootama. Tunnen, et ma vihkan seda vaest Sõbrannat kogu südamest… Kõiki neid masendavaid asjaolusid. Päriselt muidugi ma ei vihka mitte kedagi, lihtsalt nii kurb ja jõuetu on olla, et nii palju kannatust peab olema ja ei saa aru, mis mõte sellel kõigel on.
Kannatatust on maailmas mingi konstantne hulk. Igal juhul tuleb see kõigil meil ära kannatada. Sellest pole pääsu, aga kergem võib see olla küll, kui suhtumist muuta ja ilmselt mõtestada.
Ja mulle tundub, et käib mingi kontrollimatu võitlus, et mitte kannatada, et kannatus lükata teistele. Ma ei mõtle, et keegi võitleks otseselt või teadvustatult. Lihtsalt igaüks annab endast kõik, et elada head elu. Aga mida vähem sina kannatad, siis seda rohkem keegi teine.
Tajun seda nähtamatut võitlust eriti oma tütre puhul.
On selge, et enesetapud jäävad alati. Mul on justkui võitlus teiste vanematega. Lapse kaotust ma ei taha, ei taha, me ei saa sellega hakkama … (Kui see tõesti juhtuks, siis küll me saaksime. Sureme kasvõi ise ära. Midagi ei jää ju lõpetamata ja midagi ei jää lahenduseta.)
Aga tütar räägib suitsiidist. Ma ei tea, kui tõsiselt, ma ei tea, kui palju, et irriteerida. Kui mina püüan sellest temaga rääkida, siis ta ütleb, et miks ma ei võiks olla normaalne ema, minuga ta sellistest asjadest ei räägi.
Siis meenub mulle 30 aasta tagune aeg, kui minu ema mulle ütles: “Miks sa räägid minuga sellistest asjadest? Ma olen normaalne inimene, ma ei mõtle sellest.” Jumalast ka normaalsed inimesed ei rääkivat.
Küll ma olin temaga hädas.
Ainukesed teemad, mis mind siiani päriselt huvitavad, ja alati paaniline ei. See närviminek ei tundu väga normaalne. Mis selle taga on? Ja mu armas emme ärritub isegi praegu veel, kui mõni selline teema loomuse katseks üles võtta…
Ma oletan, mis pitser see on, ma võiksin isegi jõuda 4 põlve tagasi ning konstrueerida, kust kõik see eitus tuleb.
Ja nüüd siis tütar ka.
Ma ei käi E-le peale Jumalaga ega muu eksistentsiaalsega ja sellega, mida mina asjast arvan.
Tahaks teda pigem kuulata, kui ta räägib. Kui ta räägib. Kuna enesetapp oli aktuaalne, sest haiglas tehtud intervjuudes ta rääkis sellest, kui kaalutletud variandist. Olevat isegi kord kodus seda katsetanud, mida meie, tema vanemad pidasime oma lihtsameelsuses kõhuviiruseks.
Aga ta ei ole valmis minuga rääkima. Samas heites vastuoluliselt mulle just mitterääimist kõige rängemalt ette. Ma isegi ei üritavatki.
Ei üritagi, sest alati lõpeb halvasti. Karjumise ja sõimuga. Mulle ei meeldi. Väikestele poistele ka ei meeldi. See mõjub meile halvasti. E-le ka.
Karjumise, valu ja meeleheiteni me jõudsime ka 3. luuli õhtul. Kõik, mida ma ütlen või teen, on valesti. Selle eest ma talle järgi tulin, olevat siiski tänulik.
Tal on oma sisemine õiglustunne ja suuremeelsus, aga võib-olla see pole veel päris hästi häälestatud?
Aga sõimab ta palju. Ma näen, et ta kannatab palju.
Lapsena mulle meeldis väga kuulata Imbi Valgemäe plaati. Seal oli lugu Mari-Kisakõrist. Mulle tundus alati, et midagi selles loos ei klapi. Miks keegi ei mõelnud, et see pole normaalne, kui inimene kisab ebamõistlikult palju. Seal taga peab olema suur valu. Vaene tüdruk.
E-le tundub, et ma ründan teda. Olen koguni oma ema appi võtnud.
Arusaadavalt on mugavam, kui keegi rahulolematu ei ole, kui sa peaaegu 300 eurot vastu taevast lased. Pealegi oleks tulnud juhendajale õigete sõnadega põhjendada, miks laagrist ummisjalu põgenetakse. Ma ei oska vaikides leppida, et mu tütar ei taha olla laagris, on Sõbranna tugeva mõju all ja käseb mul öelda sõnu, mis ei ole minu oma… No ei saa. Tema jaoks on see kambakas.
Kaarel ei ole minu poolt. Kiidab E-le takka. Ja-jah, ka tema on omal nahal tunda saanud, kuidas mina ja Karin koos kambakat teeme.
Ma ei taha enam…
Igal juhul sai E rongiga Jõgevalt Tallinnasse ja meie kell 10 Võrru.
4.07. Ennelõunal on mõnusalt soe, oleme Tamula ääres ja aias. Õhtul kohvikus vihma eest varjus. Ma ei suuda ette kujutada terve õhtu toas istumist.
See on imelik.
Vanasti mul polnud ju sellist rahutust. Võib-olla on see JF-st, kes mingi teatud rütmilisusega kaotaks justkui selge mõistuse, erutub ja hakkab lõputult kihistama, FFi togima, ei suuda enam oma mängudele keskenduda, räägib rumalaid sõnu. FF läheb kohe kaasa ja tulemuseks väljakannatamatu mäsu, mis lõpeb alati kellegi nutta röökimisega.
Ma mäletan seisundit, kui naermist pole võimalik lõpetada või tunnet, kui keegi takka kiidab või on jahmatusest tumm, et siis tahaks justkui veel midagi pöörasemat teha, astuda veel sammuke edasi…
Jah, ma mõistan, aga raske on täiskasvanuna seda pealt vaadata, ohjes hoida, et see tõepoolest järgmisel hetkel katastroofiga ei lõpeks.
Häirib ka ebameeldiv lootusetuse tunne. Praegu mu pisikesed klammerduvad minu külge 24 tundi, kõik mu vabad hetked on varastatud. 10 või 12 aasta pärast nad sõimavad ja vihkavad mind… Tekib tunne, et mis mõte sellel kõigel on, kui ma ilmselt jälle ebaõnnestun.

Juba? 5.07.2024

6.-7.07. Hommikupooliku veedame lasteaia mänguplatsil. Tuleb JF-i vanune poiss, kelle ema end kaks aastat tagasi veebruaris tappis. Mõlemad vanemad olid/on alkohoolikud. Poisil on tugev kõnedefekt, vist ka arengupeetus. Tema hoidjatädi juhtus mulle sellest traagilisest loost rääkima eelmisel kevadel. Nad on mulle ikka aeg-ajalt meenunud ja mõtlen, et kuidas see ikka nii saab olla… Minu enda mustad hetked saavad kiiremini mööda.

Minu lapsed. Muidugi ma püüan nende kõrvale jääda nii kaua kui vajalik. Siiski, praegu täpselt sel hetkel, pole mul mitte mingit tahtmist E-ga suhelda, aga ma mõtlen talle palju.

Pärast mänguplatsi koju tagasi. Nii palju on vaja korda sättida ja pakkida. Mitu korda järjest tuleb peale jõuetus. Viskan pikali, ma ei jõua, ma ei tee. Lõpuks ikkagi saab kõik pakitud ja koristatud.

On nii suur kergendus, kui saame lõpuks sõitma hakata. Hea tunne on olla teel, mis siis et automatk on planeeritud umbes 400 kilomeetri kanti.

Lapsed uinuvad imekombel peaaegu silmapilkselt. Muusika mängib juhuvalikul

mälupulgalt. Miskipärast tuleb kõige rohkem Vennaskonda, Ultramelanhooli, Serge Gainsbourgi, Jacques Breli, Nick Cave’i, JMKE-d, Entel-Tentelit, Heli Läätse ja veel kedagi 900 laulu seast, mis pulga peal on ning mida Kaarel ei kannata kuulata.

Jõuame Cēsisesse umbes kell 5 õhtul ja üllatuslikult linn puupüsti autosid täis. Mitte kuskile pole parkida. Viimaks, kui olen teinud paar lootusetut tiiru, õnnestub leida väike tasku, kuhu läbi häda suudan sisse manööverdada. Neil on festival, paistab, et miskit meie arvamusfestivali laadset. Turisti mõnusa äraolemise jaoks on liiga palju rahvast, kuhugi pole õieti astudagi. Murrame vaevaliselt teed läbi rahvamasside kindluse pargist läbi vanalinna poole ja satumegi kohe peatänavale - Riia tänavale just sinna, kus on linna keskplats koos suure purskkaevuga. Seal on ka väike restoran, ooteajaks pakutakse tund. Mis meil muud üle jääb. Lastel on liikumist vaja niikuinii. Nad on ülemeelikud ja natuke kontrollimatud.

Ma istun eemal ja jälgin. Enda meelest piisavalt lähedal, et kohe reageerida, kui midagi hakkab juhtuma. Selgub siiski, et mitte piisavalt lähedal. Ma näen, kuidas FF hakkab ühe suurema tüdruku eeskujul ketist tehtud piirdeaiale ronima. Kohe on tunne, et see ei lõpe hästi, aga veel enne, kui ma poolele teelegi jõuan, on FF pea ees sillutisele prantsatanud. Minu vaevaline liikumine on nagu unenäo vati sees, paraku on seekord kõik ilmsi.

FF röögib nutta, aga tõuseb siiski kohe püsti. Verd ei ole, juuste piirile kerkib kole muhk. Paistab hirmus, aga otsustan, et esialgu see pole kiirabi teema. Vahejuhtum jahutab lapsed malbeks ja tasaseks, nii et saame rahumeelselt ja üliviisakalt oma toitu nautida. Lõpuks oli ooteaeg peaaegu poolteist tundi, aga toit on väga maitsev.



Kui saab kuhugi sisse ronida, siis nad ka ronivad.
"Arvamusfestivalil" olid esindatud ka mingil määral NATO väed või ma ei tea,
kuidas seda täpselt väljendada.


Kurikuulus käsipuu, mis hiljem lõi meil kõigil pilli lahti ja
ehmatas poolsurnuks.
Taamal Cēsise Püha Johannese kirik.


Pikk ilu...

Ööl pole viga ja ööbimiskoht on talutav mittemidagiütlev peatuskoht hommikusöögita. Me loobusime, sest 2- ja 5-aastase eest kokku 10 eurot maksta tundub kallis. Täiskasvanute 8-eurot võiks olla ka, aga tol hetkel, mil ma keeldusin, mul ei olnud meeles, kui palju kohvikutes tassi kohvi eest maksta tuleb.

Leiame imetoreda kohviku, ilmselt ainsa, mis kell pool üheksa pühapäeva hommikul lahti on.

Hommik tundub vaimustav, linn imeliselt mitmekesine ja sõbralik. Kõik on oodatud, noored ja vanad, tavalised inimesed ja need, kes pingutavad iga kord riietusega, kui kodust välja astuvad. Kohvikus teenindatakse rõõmsalt noorukeid, kes pole veel magama jõudnud, kui ka 80+ prouasid, kes pühapäeva hommikut on tulnud nautima. Linn tundub nii äge. Ilm on soe. Kassid sõbralikud, joodikud kultuursed.

Varahommikune kohvikumelu.
Nunnud vanaprouad istuvad pukkide otsas siseruumides.
Meie oleme lahkumas kohtuda uute värvikate isiksustega.


Külalislahke kiisu.

Kindlus avatakse kell 10 ja me oleme esimesed, kes sisse saavad. 6 euro eest on seal vaatamist ja ronimist küll ja küll.
Mina käin JF-ga, Karin FF-ga. Tempo on kiire ja kohati vist ka natuke ohtlik. JF ei malda kuskile kauemaks pidama jääda. Siiski ma jõuan tähele panna, et neil on supervinged videoklipid ajaloo tutvustamiseks. Taaskord tekib tahtmine ohkida: «Eestis ei ole mitte midagi.» Mitu korda taban end mõttelt, kui tore võis olla neid klippe teha.


Eks seda kindlust on siit ja sealt juba küllalt pildistatud.
Siin on ühe ruumi rekonstruktsioon.
JF on juba peaaegu 3 aastat järjest igasuguseid väljaheite
nalju väsimatult teinud ja nende üle naernud.
Varsti võiks see ju lõppeda ka....

Poole kaheteistkümneks oleme kindluse võidujooksu läbinud, lapsed on tüdinenud.
Ma jooksen missale, Karin jääb parki lastega jäätist sööma.
Kardan, et jään missale liiga hiljaks ja võib-olla nad hakkavad juba lõpetama. Jõuan kell 11.45 ja preester alles peab jutlust. Ja tal ei ole plaanis veel lõpetada. Ta saab valmis 12.15, mis teeb jutluse pikkuseks arvestuslikult tund aega. Minu jaoks on see liiga palju. Ta ei pea paljuks ka veel vahetult enne armulaua jagamist veel üks väike 10 minutiline loeng pidada.

Pika jutuga küll, aga vähemasti Ukraina võidule orienteeritud.
Minu poolest pidagu siis kasvõi 2 tunniseid jutlusi, peaasi,
et palvetab hea asja eest.

Kunagi oli katoliku kirik siin.
Ei tea, mis ingel see on.

Edasi sõidame kaameliparki

Ähvardab sadama hakata ja lõpuks sajabki. Me saame enne ringi peale teha. Park ei ole kuigi suur. Meie lapsi loomad eriti huvita, küll aga batuut ja elektriautod.

Võru poole hakkame tagasi sõitma poole nelja paiku. Poisid on nii erutatud, et ei suuda uinuda.

Rõuges teeme karupeatuse. Minnes nad olid magama jäänud juba 10 minutit enne seda kuulsat maamärki.

 

Öörahu on 20.15. Mulle sobib. Aga rahu see ei tähenda. Mind hakkab sõnumite ja telefonikõnedega pommitama H, kes tahab frittida kartuleid ja küpsetada steiki. Ei tea, mis kahjustusi see põhjustab lisaks põrandaid katvale kassioksele, mida keegi ei jõudvat nii kiiresti koristada, kui kassid seda toota.

8.07. Vihmane ilm. Õhtul parem, lähme surnuaeda ja Lasva mänguplatsile. JF esitab spontaanselt ja vist isegi endale aru andmata laulu “Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad”. Kohalolijad plaksutavad. Kaarel helistab õhtul ja paistab, et on ründavas meeleolus. Kiri pottsepale on halvasti kirjutatud, H-d ma ei oska õigesti ohjata. Teemaks tuligi õlikahjustused seoses kodutehtud friikatega.

Pärast kõnet on enesetunne kohutavalt kehv, täielikult muttatambitud.

Halb on see, et ma ei oska end õigesti maandada. Kus nüüd Jeesus, Maria on, et neid appi kutsuda?! Mitte midagi ei mäleta, ei kavatsegi kedagi appi paluda… Nii kõva usklik olen.

Pisikesed tajuvad, et olen endast väljas. Nad on nii minu mõju all, see omakorda ärritab mind veelgi rohkem. Nõme, nõme, nõme…

9.07. Räpinas ja Räpina sadamas. Käin Lämmijärves ujumas, vaatame Venemaad, lapsed mängivad. Kuigi olen nii lõpmata tüdinenud, tundub ometi kõik nii imeline. Suvine loodus, hea ilm. Mul on korraga kahju E-st ja H-st, kes seda näha ei oska ja võib-olla ei jõuagi ära oodata, kui lihtsad asjad neile meeldima hakkavad.

Venemaa paistab...

Kanajala koolimaja. Vanaisa esimene kool.

Räpina kirik. Minu jaoks oluline, sest siit ostsin
oma esimese roosipärja, teadmata, mis see õigupoolest on.

10.07. Tavaline ilus päev mänguplatsi ja järvedega, Lasva ja Tamula. Õhtul saadab Kaarel sõnumi, et väljendada pahameelt, et ma ei olnud piisavalt keskendunud, kui ta helistas. Mida sellisele jurale vastata…Ma ei vastagi. Mõtlen, et ma ei hakka enam ennast kunagi õigustama. See ei vii kuhugi ja toodab ainult tüli ja etteheitjat ei veenna niikuinii. Selge on ju, et mul on õigus oma olemusele nii nagu kõigil teistel. Mida siin õigustada ja sõnu kulutada.

11.07. Kohtun Aadu Kadakaga. Esimese asjana ütleb, et olen turskeks muutunud, et kas käin jõusaalis ja kui palju ma kaalun, natuke hiljem soovitab sõltuvussuhtest välja astuda. Mõlemad väljaütlemised segavad mind, aga samas on naljakas ka. Üldiselt pole viga, kuigi aega jääb väheks nagu ikka.
AK-ga kohtumine käivitas taas mõtted kannatusest. Võtsingi kõik läbi, mida kannatamisest arvan. Mitte midagi uut ei avastanud. Kui siis ainult see, et kannatamise teema sobib hästi Vaino Vahinguga.
Õhtul hiljem Kirikumäel. Imeline järv oma heade mälestustega.

Aadu Kadaka ooteruum. Mulle meeldivad need plakatid.

Ma mäletan, kuidas seda filmiti. Meil lubati natuke piiluda. Oli uhke tunne küll, kuigi meil, laagrilastel polnud selle filmiga mingit pistmist.

12.07. Vihma sajab. Lähme koduloo muuseumi ja Evi Tihemetsa näitusele.

Ma ei mäletanud, et Heldur Laretei on teinud graafilised lehed, et illustreerida
rauaajastu elu Tamula ääres.

Inimkond. Inimesed on läbipaistva teibiga lehele kleebitud.

Pärast on ilm küll pilves, aga on väga soe. Kuigi meil pole ujumisriideid käime Tamulas ujumas. Nii hea on. Justkui ei tahakski enam välja tulla.

13.07. Tallinna poole. Karin läheb Sutlemas maha, meie teeme sissepõike Viliverre. Asjad on muutunud. Uus kuur on valmimas, Kaarel annab, et ta on vahepeal oma suure eesmärgi ümber mõelnud ja kohandanud vastavalt oludele. Ta ei suuda elada ilma alkoholita. Tundub, et AK-l on õigus. Alkoholismist pole võimalik vabaneda ja kaassõltlusest pole pääsu, kui otsustavalt ei lahku. 

Aga no mida? Alkoholi kuritarvitajaga on kahjulik koos elada muidugi, aga kõik need asjaajamised. No ei, ma ei suuda. Kannatus on igal juhul. Sellest pole pääsu.

Vaatame, eks paistab. Mul on ikka veel naiivne usk me oleme, kuidagi erilised ja meie puhul on kõik hoopis teisiti, kui tavaliselt tõenäoline on.

100 kilo kaaluv kuur, mis on vaja paika tõsta.

Roosa periood FF-i elus.
Nii prillid kui vanker kuulusid varem E-Le.

KEVADHÄMARUS VÕRUS.

Astusin õue ööbikute laulu. Jahe oli, aga mul oli vanaisa vana sinine jope seljas. Luisk oli eelmisest aastast taskusse jäänud. Eemal linna kohal rippus tume pilveriba, mille alumine külg oli oranzh ja ülemine sinine. Kui poleks olnud kumavaid õunapuuõisi ja maja ees sireleid, mis on kohe-kohe õnnesid täis õisi avamas, oleksin mõelnud, et see on mõni augustilõpu tujukas ja sünge pilvetükk. Aga ta oli seal puhtjuhuslikult. Lihtsalt oli.
Kõik õitses.
Mulle meenus üks metsavend, kellest ma tõenäoliselt olin kuulnud ligi kolmkümmend aastat tagasi ühes Võrumaa talus. Too metsavend oli tulnud selle talu aia taha ja vaadanud õuele. Oli olnud ähvardav ja tume oma õlal rippunud püssi ning teadmata sooviga. Rohkem ma sellest loost midagi ei mäleta. Küll aga on tunne nagu oleks see minu isiklik mälestus. Nagu oleks mina olnud seal kevadises hämaras aias ja korraga näinud seda meest. Vähemalt on mul kindel tunne selle koha suhtes, kus see võis juhtuda. Kas minuga või siis kellegi teisega. Pigem on see ikkagi kellegi teise mälestus, sest viimane metsavend August Sabbe hukkus 28.septembril.1978, kui ma olin umbes aastane. Tema hukkumis- ja tegutsemiskoht on minu mälestuste asukohast paarikümne kilomeetri kaugusel. Niisiis mingi väike ja täiesti ebareaalne võimalus võiks olla, et ta juhtumisi sattus, siis kui kõik õitses sinna kanti. Küsitav on muidugi, kuidas mina teda üksinda 8-kuuse titena näha sain? Seda esiteks. Teiseks. Ei pea ju rippuma viimase metsavenna müüdi küljes. Võib ju olla, et kõik see minuga ikkagi juhtus, aga mõni aasta hiljem ja see mees oli juhuslik jahimees. Lapsemõistus aga võttis ka kõneldud mälestused enda omaks – juhtub ju ka täiskasvanutega. Ja kui ma nüüd veel rohkem mõtlen ja juurdlen selle kevadise hämara aia äärse peale ning olnud asju veel segasemaks keeran, siis tundub, et see, kes seal aia ääres seisis polnudki inimene, vaids hoopis noor põder, kes eksis metsast taluõue ja jäi tardunult noort inimest vahtima.
Imelik, et see mulle kõik meelde tuli hetkel, mil ma seisan Võrumõisa hämarduvas aias. Ma katsun meenutada, kuidas nii? Ja tegelikult polegi midagi imestada! See metsavenna hingega põder kerkis mälust üles kotimeeste pärast. Kotimeestest aga, kes halbasid lapsi kotti pistavad, rääkisid need samad vanad (lapsena olid kõik täiskasvanud inimesed eranditult umbes 50-aastased) sugulased talust. Aga kotimees kargas jällegi välja viimases hädas ja täiesti ebapedagoogilistel kaalutustel oma isiklike ülemeelikute laste tarbeks.
Ühtäkki ajab mind naerma, kui elusad on lapsed ja kuidas mina olen üks oluline lüli selle elu tekkimisel. Ma meenutan nende uskumatult säravaid silmi ja see ülevoolav elu ajab mind naerma. Lihtsalt sellepärast, et ta on olemas. Samas kui surm on täpselt siinsamas kõrval ja ripub nagu tume pilv pea kohal. Kraks! Ma astun kogemata teo puruks. Ma võiks selle uskumatu erineva oleku – surma ja elu üle ja kui lähedal nad teineteisele seisavad kõva häälega naerda. Aga õnneks ma ei saa, sest kaela pigistab mingi kõva ja jäik võru, millel on 39 kraadise palaviku lukk peal.
Vanaisa toas riiulis on raamat, kus on sõnad:
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
“Laps, oota,” kostis ta, “See aeg
on kiir küll tulema!”

Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas, –
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!

ja see ka:


Miks nutad, lillekapsas lillekene,
homme sööb sind hobune nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?

...

Kui ta lõunalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tal tänu,
õis, siis vastu õhata!

(L.Koidula)

OLEKS OLNUD OLEKS.

Ju siis on ikkagi mingi iva gripivaktsiinil.
Olles kogenud poolteist nädalat grippi hirmsa palaviku ja sellele tüsistusena järgnenud südamehaigust (pean veel 3 nädalat rohtusid võtma, aga tegelikult tunnen end 2 kuud hiljem üsna paranenuna), siis äkki ikka on vaktsiinil mingi iva. Mingi määral kahandaks õnnetu juhuse võimalust. Kuidas läks nii, et lapsed ja Kaarel õnnelikult pääsesid? K arvab, et küllap nad põdesid seagripi kergelt ja märkamatult läbi kunagi sügisel, siis kui me kõik suvest tulnuna omasime tugevat immuunsust. Iseäranis mina, kes ma sügistalvel isegi nohusse kordagi ei jäänud. Siis nüüd veebruari algul, kui nemad kolmekesi kenasti juba kaitstud olid, vedas minu jõuluaegsest doonorlusest nõrgestatud süsteem alt.
Kuidas asjad ja olud, millest ei oska arvatagi, omavahel nii seotud võivad olla. Poleks ma otsustanud verd anda, poleks olnud nõrgestatud organismi, poleks olnud seagrippi, oleks ehk saanud vältida seda jura va Rakvere massuurikatega. Aastasest spordiklubi lepingust tuleneva kahe kuu raha vastu taevast laskmisest rääkimata. See on haigusest tuleviku poole. Teisele poole mõtelda, miks ma pean vajalikuks doonor olla, võiks jõuda põhjuseid, seoseid ja "süüdlasi" otsides mitu põlvkonda tagasi. Põnev, eks ole.
Aga kevad on tõesti käes ja spordiklubis uputab naistest, kes järsku on miskipärast jõudnud tarviduseni vastu suve midagi otsustavat ette võtta.

PIMESTUS. Elias Canetti.

See on kirjanik ja mõtleja, kes on mulle tähtis olnud üle kümne aasta. Täiesti juhuslikult sattus ükskord Võrus, kodus käies, mulle kätte 1983. aasta LR sarjas ilmunud "Maailm peas". 1999.aastal. Enam ei mäleta, mis mind, õigemini ikka meid (elasin tookord Kristiinaga Gonsiori tänava ühikas) seal täpselt köitis. Võib-olla alateadlik tunnetus raamatutegelaste isoleeritusest ja paralleeli tõmbamise võimalikkus meie endi olekuga. Nii veidrad ja hullud kui me siis olime ja ma ei pea siin silmas hullust, kui nooruse meeletusest sündinud ülemeelikuid uperpalle, vaid ikka päris-päris meditsiinilise terminiga määratletud hullust.
Kas üldse oligi võimalik mõista autori mõtet, mõtlen nüüd, just värskelt  romaani kõiki kolme osa lugenuna, 1/3 tervikust. Pooled tüübid pidid ju teadmata jääma? Ei tea, mis ma näiteks sellest tulisest naisepõlgusest ja vihast arvasin, kui polnud lugenud sinise tärgeldatud seelikuga Therese pikalt kirjeldatud siseheitlustest. Kolmandas osas antakse mõista küll, et ta on väga madala intelligentsi, kuid samas väga raha- ja meelitusteahne on, aga see pole ju põhjus, et naisterahvast nii hirmsati põlata. Aga kui täielik pilt Theresest käes on, on igatahes arusaadav ja mõistetav, miks öeldakse: "Kõva kui kivi, kõver kui jõgi, kuri kui naine, nii kuri ja nõme." Või Peter Kienist? Viimases osas jääb temast mulje, nagu oleks ta pelgalt irratsionaalselt motiveeritud isik. Rääkimata kõigist neist, kel küll õnnestus mehena sündida, kuid kes ometigi ei pääsenud inimlikust madalusest ning piiratusest. Jumal paraku...
Seda, miks keegi neist ilgetest ja grotesksetest isikutes just selline on, Canetti ei seleta. Kui, siis abstraktselt ja üldistavalt. Lihtsalt kirjeldab. Ja kirjeldab naljakalt, kuidas erinevate tüüpide kujutlused maailmast ja iseendast toimivad reaalses maailmas ning kuidas need kujtluspildid teiste kujtluspiltidega kohtudes kõikuma löövad ning siis meeleheitlikult endist seisu üritavad saavutada.
Aga mis on reaalne maailm? Kas see, mille moodustavad võimalikult paljude isikute maailmapildi ühinemiskohad? Justkui koopas erinevates kohtades istuks kamp tegelasi, igaüks vaatab varju, kujutleb, mis seda heidab ja hakkab selle poole pürgima. Sõgedalt ja pimedalt üksteist tallates ja tõugates. See on inimeste suutmatus ja tahtmatus kokkuleppida. Ja mis kõige hirmsam, pole vahet intelligentsus- ja haridustasemel - kõik on ühtviisi juhmid ning näevad ainult oma varju kuju ja sellest tulenevat suhtelist ideaali.
Õudne raamat, aga väga naljakas....

Üks väga vana ajalehefoto Palmisaalist, mis õigupoolest asjasse ei puutugi. 
Aga on tore meenutus ammusest ajast, mil me naersime - ega suutnudki lõpetada -, 
kuidas Georg Kien ütles Theresele:"... Armuline proua, lubage, et ma kui küdi 
teie kätt suudlen..." Jube naljakas oli! Aga miks? Ei mäleta. 
PS Kristiina andis mulle nime Külmjalg.

TÕDEMUS PARATAMATUSEST MUSTA MERE ÄÄRES. (Unenägu.)

Olin koos lähema ja kaugema perekonnaga Kirikumäel. Täpselt nii kui mineva aasta juunis. Endises laagripaigas, mille pealik vanaema kolmkümmend aastat vähemalt oli. Praegu on seal midagi turismitalu sarnast, aga hooned on samad. Isegi vana paviljon on alles. Ja jämedad tammed. Kõrvalhoone - keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga on ka vanas kohas.
Eelmisel suvel me sinna sisse ei pääsenud. Küll aga unenäos. Üldse mitte talle omaselt nõuab Karin tungivalt, et läheksime sinna. Lähengi temaga kaasa. Endine suur söögituba on nii nagu mäletan. Ka uks rõdule. Karin suundub kiirelt ukse poole - ta teab, mida otsib. Mina ei tea.
Uks ei avane rõdule vaid hoopis teise tuppa, kust läheb üles kitsas rauast keerdtrepp. Umbes selline nagu Munamäe tornis. Karin ruttab üles. Mina mitte. Pean jääma ootama Ülemust. Ma ei tunne teda, aga tean, et Karinit ei tohi ta näha. Aga Ülemus juba tulebki. On selline pisut arrogantse olekuga hallis pintsakus umbes 50-aastane mees. Temaga koos saabub ka väga palju muud rahvast. Ma ei tunne neist kedagi. Karin on trepist alla tulnud.  Ma ei suuda teda hoiatada. Käegalöömise tunne -  Ülemus märkab Karinit niikuinii. Aga midagi hullu sellest ei juhtugi või vähemalt ei ole mind enam seal, kui midagi juhtubki.
Olen nüüd mulle üha vastu liikuvas rahvavoolus. Mul on vaja minna kindlasti vastassuunas. See osutub keeruliseks. Koridor on kitsas ja inimesi on palju, aga pean tegema, mis ma pean. Ma lähen. Võideldes lämbumistundega. Lõpuks läheb lahedamaks. Jõuan, kuhu tahtsin. Ju vist.
Oleme Kirikumäe järve pealsel puust ehitisel. Vesi on tume nagu sealne vesi ikka, aga mitte järvele kohaselt tasane. Suured võimsad lained liiguvad meie all. Kaarel lastega istub sillal ja kiidab mulle, kui hästi söövad lapsed viinereid, mille liha sisaldus on 47%.
Ma võin ujuma minna. Huvitav, et julgen, sest vesi on tõesti mässuline, ohtlik, sügav. Mina, kes ma looduslikus veekogus iialgi põhjatus vees ei uju. Kui lasta lainetel kanda end liiga kaugele, ei jõua tagasi tulla. Hoovus kannab minema. Ma jõuan mitu korda tagasi ujuda. Mul on vist kahju ka, et jõuan. Ujumise ajal mõtlen, et armastus oma lapse vastu on paratamatu. Justkui armastaks oma kopsu, maksa või neeru või mingit muud siseorganit. Et kui neid enam ühtäkki poleks, siis ei saaks ka enam korralikult eksisteerida. Ujun veel ükskord lainetesse. Tunnen, kui meeletult tugev on ookeani jõud.
Kaldal söön ka ühe 47% viineri.

 Kuuekümnendatel.

Kõrvalhoone - vana keldri peale ehitatud laudadest suur tuba, suure varjulise rõduga.

1989? 
Punase rõngaga. 
Esimesest ja kõige siiramast armumisest on möödas 6 aastat. Juhtus siin samas Kirikumäel. Mina ei tea paljudele siin esimene "maasikas" imeti ja mis veel kõik juhtus... Räägiti, et juhtus.

Järjekordne laagrisuvi on läbi. Pidulik lõputseremoonia paviljonis.

 Vanaema magas Kirikumäel alati telgis.
Teistele tädi Eha.

Kirikumäe järv 70-ndatel.

 Kirikumäe järv 2009.aasta juunis.


.