PUTUKAMÕRTSUKAD

Minu maailma kõige targem, täiskasvanud vanim poeg helistas mulle keset ööd ja ütles, et ta leidis ämbliku...

Vaene, süütu loom kaotas elu. Nii, nii kahju.

E leidis Võrust toodud vaarikatest mardika ja sai enda arvates närvivapustuse. Putukas paistis esmapilgul surnud olevat, E torkas temas nööpnõela läbi, et tuua teda mulle näidata. See peale hakkas õnnetu putukas abitult jalgadega siputama. E pistis kiljuma. Kõik see juhtus keset ööd...

Mis neil viga on?

MARIENBURG. 20.07.2025

Tartus oleme sel suvel käinud küll ja küll. Nii ma mõtlesingi, et sõidaks hoopis 60 kilomeetrit lõuna poole sõita ja minna Alūksne katoliku kirikusse missale. Alūksne Püha Bonifatiuse Rooma-Katoliku Kirik on ehitatud aastal 2001.

Veebilehe järgi pidi missa kell 10 algama. Praegu püüan seda veebilehte üles leida, aga seda lihtsalt ei ole enam kuskil. Igal juhu kohale jõudes - jõudsime täpselt kell 10 - oli ümbruskond välja surnud, nagu on sobilik pühapäeva hommikule. Üks tädi tuli meie juurde ja kõnetas meid vene keeles. Ütles, et missa on kell kuus õhtul.

Nii kaua ma ei saa oodata. Lapsed ei pea vastu, kuigi puhketegevust jätkub siin linnas pikalt. Enne poolt kuut me minema ei saanud, aga kellekuuest missat nad välja poleks kannatanud. Õigupoolest teised missalised ilmselt ei kannataks. Seega ei mingit missat sel pühapäeval... Aga ma üritasin - ehk see läheb arvesse.

Kuuldemäng ordulinnuses

Linnusel oli 8 kaitsetorni. Lõunatorn on omamoodi taastatud. Säilinud (ma ei tea, mis ajast säilinud) kividest osale on peale ehitatud puidust 3-korruseline akendeta kuur. Tellijaks Alūksne omavalitsus.

Meie sattusime sinna juhuslikult, kantud soovist kuskile üles ronida ja alla vaadata. Ma ei märganudki, et ehitisel pole isegi aknaid... Niisiis sattusime kogemata pimedasse ruumi, piletipoiss ütles, et kohtume 40 minuti pärast. F hakkas kohe nõudma välja, kui esimesed lätikeelsed sõnad kõlasid. Liiga vali, liiga pime. Tal oli nii suur hirm ja ebamugavustunne, et oli valmis isegi üksi lahkuma. Tormas ukse ja hakkas vastu seda prõmmima. Ma imestasin, et minust talle ei piisa, et lohutada ja kaitset pakkuda...

Väikse auguga kiviga. F-i väitel tegi augu venelase mõõk.

Tegemist oli uuslegendiga neiust, kelle nimi oli Maarja. Küsisin piletipoisi käest, kas ehk lugu on seotud ka mingit moodi neitsi Maarjaga. 

"Ei, ei! Absoluutselt mitte!" Ta oli väga kategooriline. See oli imelik ja kurb, et kuigi linnuse ja linna nimi on ilmselgelt neitsi Maarjaga seotud, siis etendatud kuuldelegend soovis rõhutatult hoida distantsi kristlusega.

Soov eristada ajaloolist ja rahvuslikku identiteeti religioossest taustast on ilmselt üsna tavaline endistes sotsialistlikes riikides. Luua mingisugune omaenda identiteeti, eraldudes ilmselgest traditsioonist.

Aga Linnusaarel (läti keeles Pilsēta sala või Pilssala) on äge. Rannaala on suur ja mänguplats mitmekesine. Ja siis veel need elektriautod, väntadega autod, jalgrattad, tõuksid, mida saab laenutada... Pääsu pole, kumbki poiss sai 2x4 euro eest 15 minutiks oma auto. Meie Kariniga lippasime kannul, et nad kellelegi otsa ei põrutaks või kraavi ei pööraks.

Templimäele sõitsime autoga ringi tehes ümber järve, kuigi oleks saanud ka üle silla. Seda ma taipasin alles siis, kui olime juba teisele poole jõudnud. Templimägi on 22 hektari suurune mets ja metsapark. Seal on 38 meetri kõrgune vaatetorn, kuhu otsa me üritasime ronida, aga päris tippu ei jõudnud.

Mul tekkis midagi paanikahoo sarnast. ma arvan, et kui ma oleks üksi olnud, poleks midagi olnud. Mul oleks ebameeldiv, aa oleksin ära kannatanud. Koos lastega, aga tekkis kohutav hirm, et nad kukuvad alla. Kõik on ju nii lahtine. Kui nad just ise ei kuku, siis äkki mõni kaasronija pöörab segi ja viskab mu lapse alla, äkki ma ise pööran ära. Ei, ei, ei, ei.... Minu tungival ja vist isegi hüsteerilisel nõudmisel, läksime alla tagasi, kuigi peaaegu olime juba tippu jõudnud.

Arheoloogilised uuringud ja ajaloolised allikad kinnitavad, et Templimägi (läti keeles Tempļakalns) on asustatud juba rauaajal ja hiljem olnud latgalite linnuskoht.

Templimägi on kõrgendik, kus olid kindlustused ja eluasemed, mis kuulusid latgalitele — Ida-Balti hõimule, kes elas siinsetes paikades enne ordu tulekut. Sakslased tegid oma linnuse saarele.

1807. aastal lasi Alūksne parun von Vietinghoff rajada Templimäe tippu graniidist rotundi, mida tuntakse kui Kuulsuse templit (Siavas templis). Templi eesmärk oli mälestada Põhjasõja sündmusi Alūksnes ning austada mõlema sõdiva poole juhtide mälestust, nii vene väepealik krahv Šeremetjev ja rootsi armee kapten Wulfi. 

Mulle tundub see nii imelik, et mõlemale siis... 

Rohkem eriti ei jõudnudki. 

Läksime sööma juba tuntud ja mitmel korral järgi proovitud söögikohta pargi lähedal. Et poisid teisi külastajate närve ära ei õgiks, kui oma toitu ootame, läksime parki närve rahustama.

Maarja? Igavene ema igatahes.

Alūksne pole mingi tööstuslinn. Ometi on keset aedu ja elumaju püsti aetud suur tööstuslik monstrum.

Mis asi see on?

Apes tegime lehmakommipeatuse. Lätis lihtsalt on parimad lehmakommid. Sel aastal miskipärast pole müügil enam šokolaadilehmakesi, aga ka tavalised on ülihead.

Rõuge järve ääres väike äikse-eelne supluspeatus ja 12 tundi hiljem olime Võrus tagasi.

AIAS. 13.07.2025

Et mul oleks meeles järgmisel aastal.

Et kui peaks tahtmine aeda teadlikult kujundada ja tahaks mäletada, kus miskit kasvab.

Ja mõned muud pildid.

Lillemuru. See pidi oma täisilu saavutama jaanipäevaks, kui uskuda pakipealset kirja - kaks kuud pärast külvi. Ma külvasin 20. aprilli paiku. Jaanipäeval veel mõtlesin: "Siit ei tule muud, kui üks naadiväli." Põhiliselt oli märgata ainult naati ja veel kord naati. Täna 13. juunil on selline. Imeline! täpselt selline pilt nagu paki peal lubatud.

Kasvuhoone esine peenar. Aastaid oli see üks umbe kasvanud ala. 

Eelkõige võimutses seal pune, millest läbi häda pressisid ennast välja tulbid nagu näha 2022. aasta kevadel tehtud pildil.

Sel kevadel võtsin kätte ja juurisin pune välja, ostsin kaks püvilille, tekitasin teeraja. 

Sai kena minu arvates.

Samad tulbid koos püvililledega. 4.05.2025

14.06.2025

13.07.2025

Tüügas 13. juuli pildil on martagoni liilia, mille me eelmisel suvel kuskilt kraavipervelt välja kaevasime ja oma aeda tõime. Neid oli kaks ja nad õitsesid peaaegu niisama lopsakalt kui Karinil Võrus. Sel kevadel ajas meie aias ainult üks end välja ja kasvas täpselt nii pikaks kui pildil näha. Ei mingid õisi. kui ma täna sibula välja võtsin, oli see imelikult hatune. Midagi talle meie juures ei meeldi, kuigi meil on ju nii kultuurne ja tema on pooleldi umbrohi. Või vähemasti selline taim, kes saab ilma hoolduseta edukalt hakkama. 

Ehk siis paistab, mis järgmine aasta juhtub.

Võrumõisa martagoni liilia

Metsikud ümberasustatud taimed 30.06.2024

Minu lemmikud valged pojengid, mis tavaliselt jaanipäeval õitsevad, avanesid sel aastal alles juuli alguses ja sooritasid vihma ja tuule käes kiirõitsengu. Mina sain näha ainult üht rääbakat õit, mille umbrohu alt üles leidsin. Aga võib-olla ta oli ka ainus sel aastal. Midagi peab nendega ette võtma või muidu nad jätavad meid maha...

Uudiseid kiviktaimlast. 

Mitmesugust ja lokkavat umbrohtu, millega na ei ole jõudnud tegeleda. 

Laiutav kurereha, mõned sidrunkollased pallikesed-peiulilled, päsmaslilled, edukalt talvitunud viltlehed, begoonia, mägisibulad, roosad nelgid, mis sai kevadel istutatud. Eelmisel aastal toodud tumepunane nelk ei elanud kahjuks talve üle.

Ja liiliad. Üks on istutatud sel kevadel ja peaks olema mustade õitega. Teine on meil juba eelmisest aastast. Pungad on paljulubavad. 

Poistele meenus jaanipäeva paiku külvatud kressid ja peiulilled. 

Tulevane lauguistandus.

Mul on unistus rajada erineva õiepalli suurustega lauguistandus. Võimalik, et see jääbki unistuseks. Tõin Võrust paar aastat tagasi mõned sibulad. Sel kevadel avastasin üllatuslikult kaks keskmise kõrgusega lillat palli. Nad on tagasihoidlikult võrreldes nendega, mis Võrus vohavad, aga ehk arenevad veel. Kõrvale istutasin 4. juunil paar kiratsevat murulauku. 13. juulil tõin nende lähedusse madala hiidlaugu. See oli vaja ümber istutada, kui ta on õitsemise lõpetanud. Kui naat neid enda alla ei mata ja mul on meeles plats umbrohust puhas hoida, siis ehk saab kevadel väikest imet näha.

4. juuni 2025

See tüügas on ära õitsenud hiidlauk.
Esiplaanil mõned taimed lillemurust.
 Lillemuru kasvas gladioolidele selga.
Ei raatsinud neid minema visata,
paistavad olevat mingid kellukesed, mis pole veel õitsema hakanud.
Las neil olla oma võimalus.

Laugud Võrumõisas 23.05.2024

Lõpetuseks üks paks konn kärbsega. Epp jälgis teda terve päeva. Alles öösel vist oli ära läinud või ära söödud.