Paavsti pühapäevane "valge lipu" avaldus lõi nii valusalt, et võttis hinge kinni. See teeb väga haiget, et tahaks isegi nutta. Ja ma nutsin ka õhtul Missal. Ma ei tea, mis see nii õudselt mõjus, võib-olla et Missa ja et vene keeles...
Paavsti avaldus tekitas minus jälestust ja lootusetust. Paavsti kaudne käsk alistuda, lasta ennast ja oma peresid vägistada, piinata, tappa ja küüditada, käib mulle selgelt üle jõu ja võib-olla ei saa minust kunagi nii tubli kristlane, et ma seda suudaks.
Ma ju ei tea konteksti, võib-olla tõesti on paavsti sõnu sobivalt kremlimeelselt manipuleeritud ja esitatud, nii et need mõjuvad räigemalt, kui tegelikult on, aga ei ole mingit põhjust naiivselt loota, et üleüldiselt Ida-Euroopa saatus maailma väga huvitab. Isegi, kui nüüd on tulnud ka Kiriku poolset pehmendamist ja puha. Selgitatakse, et me kõik oleme paavstist täiest valesti aru saanud...
Ja see on ülihea, et selgitavad ja korrigeerivad. Ma olen väga õnnelik selle üle. Muidugi ma tahan uskuda parimat.
Aga ühelt fb lehelt lugesin, et märkimisväärselt suur hulk inimesi peavad paavsti juttu täiesti normaalseks ja arukaks. Ainult, et kui USA, mõned Euroopa riigid ja Kiievi rezhiim ei takistaks rahu saabumist...
Nad on oma riigi vastu, liberaalsuse ehk demokraatia vastu ja õigustavad otseselt või kaudselt, teadlikult või alateadlikult Venemaad.
Kuidas see on juhtunud?
Ja kas me tõesti olemegi juba kaotanud...
Ma ei ole ka enam eriti meie praeguse peaministri fänn, aga tal on ikkagi väga palju suurepäraseid omadusi. Üks on kindlasti see, et ta vist oskab üsna veenvalt välismaal seletada, mis asi Venemaa õigupoolest on. Sellepärast ongi kahju, et ta otsustas jääda Eestisse tegema iganädalasi küsitava väärtusega nalju, vastama lõputult suhkrumaksu küsimustele. Oleks parem hakanud spitzenkandidatiks, oleks saanud osaleda väitlustes, rääkinud eksistentsiaalselt olulistest asjadest. Nüüd see üksteise peale klähvimine aina jätkub...
Mis teha.
Ja tulles tagasi küsimuse juurde "Kuidas see juhtunud on?", siis mulle tundub, et ma natuke tunnetan, kuidas see juhtunud on. Oma nahk ütleb.
Mina eelkõige tunnen, et mu elu üks tähtsamaid eesmärke, võimaldada oma lastele parim haridus, mida iganes nad vajavad oma mõtestatud eksistentsiks, on ohus.
Raha lihtsalt kaob näppude vahelt ära ja investeerimiseks ja säästmiseks ei jää enam midagi. Lisaks terendavad uued maksud, sh sigimismaks automaksu kujul (väikebussi pidamine läheb automaksu mõttes umbes 7 korda kallimaks võrreldes 5-kohalise autoga), mis veelgi rohkem elu kokku hakkavad kägistama...
Mul endal puudub makromajanduse tunnetus ja ma usun, mida mulle räägitakse. Ja rääkimist kuulan ERR-i kanalitest ehk siis kõige peavoolumast allikas, mis üldse olla saab. Seal enamasti on jäänud kõlama arvamus, et majanduse mõttes saaks asju paremini ajada. Raske on mõista ka juttude ja lubaduste muutlikkust.
Ah, ma ei ole kindel, et selles ebakindluses ja tajumist ohtu olemasolule saab just tingimata meie seda praegust valitsust süüdistada, aga see oleks kindlasti üks väga lihtne viis süüdlase leidmiseks.
Lõppude lõpuks ma ikkagi arvan, et kõik laabub ja mis vaja teha on, saab tehtud. Me ju kohaneme ja kui ei kohane, siis sureme ära ja seegi pole halb variant.
Eks saame näha.
Rahu hinges on ju ka üks viis valge lipu kõrgel hoidmiseks. Seda lippu ma lehvitan meeleldi.
