Viimase 4 kuu jooksul on iga hommik olnud nagu finišisse jõudmine olnud. Lõpuks on läbi. Lõpuks on hommik ja auhinnaks on uus päev, mis jõuab üllatavalt kiiresti õhtusse ja magamamineku aega välja.
Eriti midagi teha ei jõudnudki.
Öösiti ehk isegi rohkem. Idee-ja muretasandil kindlasti. Mida siis ikka muud teha oleks kui mõelda ajal, mil järjekordne unekatkestus on ja uut suikumist peab ootama.
On raske ja tüütu - ma nagu mäletaks, et olen midagi sellist juba 13 või 14 aastat tagasi läbi elanud. On sama tüütu, jah. Päästab ainult see, et ise olen vist mitu korda arukamaks ja rahulikumaks muutunud. Aastaid tagasi kurtsin ja halasin rahutute ööde pärast, nüüd aga on - ma ei oska paremat sõna leida - ükskõik.
Minu viimaste aastate jooksul tehtud lemmikavastus - püha ükskõiksus.
Kunagi ma kirjutan sellest, et see mul meelest ära ei läheks vajalikul hetkel öösiti või mõnel üksluisel päeval, kui see, mida ma plaanisin ei oma enam mingit erilist tähtsust. On ainult suured ja väikesed lapsed ja nende lõppematud vajadused.
 |
| Igaöine külaline padjaga |
