Ükski mu lastest pole keegi hammustanud.
Ehkki eas, mil veel sõnu pole ja emotsioon on suur, olevat tavaline, et lapsed kasutavad hammustamist ühe enese väljendusvahendina.
Vanemad kolm said siis järelikult kuidagi teisiti end väljendatud või nad siis polnud nii tugeva emotsionaalse palanguga nagu Frank.
 |
| Hammustus 11. juuni hommikul |
Kaheksas klass sai läbi. Kõik viied. See tuleb isast. Minul pole kunagi tunnistusel kõik viied olnud.
Kängurul 77. koht.
Lill anti ka aktusel, koju jõudis vaid roots. Ei tea, mis temaga juhtus. Ester ütles, et lihtsalt ise viskas kroonlehed koduteel maha.
Kui viskas, siis viskas.
Igavene mälestus on talletatud.
23. juuni hommikul kell 10 avastasime, et meie hoovi on tulnud asjale üks proua.
Algul püüdsin oma nõrgal häälel hüüda retooriliselt: "Mis te teete seal?! Ärge tehke!"
Muidugi ta tegi edasi ja ei lõpetanud.
Pärast kraapis peale, aga ära ei läinud. Otsis kilekotist mingi joogipudeli, rüüpas. Pärast keeras teise kilekoti lahti, millest paistis väga korralik kaarditasku. Roheline kaart kõige peal.
Kõige selle juures heitis ta minu poole alandlik-süüdlaslikke pilke. Minu poole, kes ma teda telefonikaameraga halastamatult varitsesin. Ma ei lasknud endale ligi haletsust. See võiks ju tekkida, kui näed kedagi, kes on sunnitud olema alkohoolik ja minetama eneseväärikuse, olgugi et tal sellest paistis mälestus olevat.
Hiljem postitasin meie kogukonna gruppi tema toimingutest pildi koos vastavasisulise kommentaariga. Viimasel ajal on palju postitusi ülejoonud joodikute teemal. Minu oma sobis teiste sekka hästi. Naljatati ja lõõbiti vaese naise üle.
Järgmine päev võtsin oma postituse maha. Ei tundunud õige olevat
