ME EI KÄI MISSAL

Ma arvan, et on kasulik Missal käia.

Ausalt öeldes, kui võimalik, käiksin iga päev. 

Päris täpselt ei saagi aru, miks see on kasulik. 

See pole see, et tekib kõrgendatud ja ülev meeleolu. Pigem seda enamasti ei juhtu ju. Ikka on tavaline tunne ja mitte midagi erilist. Tavaline igapäevane turvaline rutiin. 

Jälle ma jõuan naudinguni ja sealt kaudu otse iseenda otsimiseni... Mitte et naudingut peaks vältima ja samuti pole vaja ilmtingimata hoiduda ka eneseotsimist, aga minu kogemus ütleb, et ainult endast jääb väheks. 

Peaks ikka kuidagi endast üle saama või endast välja minema. Seda Teist oleks vaja. Mitte et Jumal ei ootaks mind kakastes mähkmetes või supipotis, aga Ta ootab mind kindlasti ka Missal. Seal on Ta selgelt ja kontsentreeritult. Vist sellepärast tundub kasulik Missal käia.

Aga ei, me ei käi.

Eelmisel pühapäeval hakkasin JF-ga minema, jõudsime ka kohale, aga 10 minuti pärast oli selge, et ei kannata olla. Ta oli juba hommikust saadik ebatavaliselt viril olnud millegipärast ja see jätkus õhtuni välja. Oh, ma ei viitsi teiste kirikuliste etteheitvaid pilke taluda, kui ma "oma laste taltsutamisega hakkama ei saa". 

Seda ütles mulle mingisugune mees 10 aastat tagasi, kui H oli väike. Mitte veel küll nii väike ja ta ei kisanud äraarvamatutel põhjustel, aga tal oli tol korral palju küsimusi, mis teisi häirisid. Mind häirib see manitsus siiani...

Nii me siis põgenesimegi. 

Endamisi tegin otsuse, et rohkem ma tittedega kirikusse ei roni. Võib-olla ainult siis, kui on lastemissa eraldi ruumis. Eks paistab. Las nad saavad enne 5-aastaseks või umbes nii.

Missal ei käi ka enam suured lapsed.

E juba kolmandat pühapäeva järjest. Pealt näha legitiimsetel põhjustel: pea valutab, sõidame Võrru, ei ärka üles. Mis ma temaga vaidlen. Läheks põhimõtte vastu, et vägisi saab usklik olla.

H süüdistas mind: "Miks sa ei äratanud?!" Jumal teab, et äratasime kolm korda vähemalt. Päris maailma tema jaoks enam peaaegu, et polegi. Korra päevas siiski hiilib poodi, et tuua krõpsupakk ja pudel joodavat. 

Praegu veel ei ole see õlu.

EI TEAGI, MIDA ÖELDA, AGA ÖELDA TAHAKS...

Kui vaid oleks võimalik, siis ma kägistaks Putini oma kätega. Või laseks maha või pooks või mida iganes. Mis mul viga rääkida - mul ju sellist võimalust ei tule. Aga ma loodan südamest, et kellelgi Kremlis tuleb. Mulle tundus, et ka Harri Tiido ütles, et ehk keegi Kremlist lööb Putinile noa selga. 

Jõudsin enda ja Jumalaga kokkuleppele, et võin selle eluka eest palvetada küll, et ta sureks võimalikult kiiresti, et ta kannataks, siis võib-olla ta pääseb Taevasse.

Jõhker öelda, aga selle aitab väga palju kaasa, kui võimalikult palju tinakirste Venemaa suunas hakkab liikuma. Milline kuri kristlane ja milline küsitav moraaliteoloogia?!

Ei ole muud teha, kui võidelda ja vaene Ukraina on ohvritall, keda kõigi meie eest praegu veristatakse.

Peaksime palvetama ka, et ukrainlastel jätkuks laskemoona ja seda saaks neile kuidagi viia, mis on väga keeruline. 

See kõik ei muuda olematuks seda kurja, mida ta teinud on ja mida ta veel teeb...

Nii väga tahaks näha, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Mida nad mõtlema hakkavad ja mis tee valivad. Ja kui ma seda kõike ei saa ja minuga koos veel musttuhat normaalset ja tavalist perekonda, siis persse, persse küll.

Et ühel värdjal võib ka olla nii palju õigust, et kõik ilus ära rikkuda.

Alustuseks üle 7 aasta ja uue aasta alguse puhul

Alustuseks lugesin siit ja sealt mõnda oma vana postitust. Mõni neist pani imestama, et kas tõesti oli nii ja mis mõttes? Kas tõesti mina olen nii mõelnud... Mõni kirjutis jällegi kinnitas: olemus ei muutu. Mõni tõi liigutusest pisara silma. Eriti need, mis olid laste kohta kirjutatud. Nüüd on nad juba suured... Kui hea, et ma olen kirjutanud ja jäädvustanud. Mõtlen ikka, kui olen vana ja täitsa üksi, siis on hea lugeda ja pilte vaadata: millised me kord olime ja mida mõtlesime. Juhul kui selline tulevik peaks mulle määratud olem, siis valmistun juba praegu. Või ma ei tea, mille jaoks ikka muidu päevikut pidada. Ikka et mäletada.

Nende 7 või pigem 9 aastaga (tõsiselt võetavad postitused jäävad nii kaugele) olen muutunud märgatavalt pehmemaks. Mõnda mõtet praegu üle lugedes, hakkab hirmus, kui inetu ja samas ma ei mõista, milleks selline avameelsus. Kelle jaoks? 

Aga praegune pehmus meeldib mulle. Tahaksin olla leebe, aga kardan, et see välja küll ei paista. Üks on kindel, et lastesse on suhtumine muutunud. Enam nad "ei söö mind elusalt" ega "röövi mu noorust", kuigi nüüd neid on kokku juba 4 ja seda oleks neil lihtne teha, kui ma laseks. Kõige lihtsam mitte lasta, on mitte vastu sõdida käesolevale hetkele. See aeg, mis parasjagu on, on kõige parem, olgugi see objektiivselt vaadatuna hirmus. See on parim sellepärast, et ta on ja mul on võimalus selles olla ja teha midagi head selles Issanda abiga.

Ja-jah, Issanda olemasolu minu jaoks on üks suur uus asi ja erinevus võrreldes varasemaga. Me pole küll täies koosseisus katoliiklaseks saanud, aga suures osas. Kahetseda pole midagi. See on palju muutnud ja uusi võimalusi avanud minu jaoks. See on ka üks põhjuseid, miks ma blogimise omal ajal lõpetasin. Kirjutamine on hea vahend, et end paremini mõista. Blogimine on hea teraapiavorm. Paar aastat oli üks tõsiseltvõetav "kirjasõber". Tänu temale muutus palju asju, kuigi mitte pauguga, vaid pigem elu võttis teise suuna. Taipasin avada uusi uksi.

Sublimeerisin oma kirjutamistungi talle. Üks hetk sai kõik ära kirjutatud, aga vajadus end väljendada on siiski alles. Sellepärast jätkan blogimist. Ma ei kirjuta ühelegi inimesele, kuid kui keegi loeb, siis olgu. Muidu aga on mu kirjad adresseeritud Jumalale. 

Leidsin ootamatult Õnnepalu "Palgast", et ka tema kirjutab Jumalale. Kellele siis veel. Muud sarnasust selles osas pole ka. Mul on ikka kange tahtmine oma Jumalat kirjeldada ja nimetada. Tema vist kardab, et see võib viia fundamentalismini ja vagatsemiseni. Nagu ta ütleb "mõned Eesti katoliiklased" (lk 209). Ma arvan teadvat, kellest ta räägib ja loodan, et ma pole üks nende seast. Mitte selline, kes teab, kuidas on õige uskuda ja oma usku näidata. Ei, seda ma ei tea üldse. Sellepärast tundub mulle väga ilus see "sügav lapsesüdame usk", mis ei saa mitte kunagi eksida. Olgu pealegi seda katmas need kurjad kihid, mis õigust taga ajavad. 

Mulle meeldib see peensusteni lihvitud liturgia ja Kiriku õpetus ja eriti ei huvita on see vagatsemine või mitte. Jumal teab. Kellelegi seda toppima ei lähe, aga samas ei kavatse ma ka varjata, kuidas ise oma usku oma tavalises elus elan. Eksin niikuinii. "Kas on võimalik, et Jumala juurde viib mõni teine tee kui eksitee?" (Palk, 210)

Ma vist tsiteerin meelevaldselt ja kontekstist rebitult seda raamatut. Tegelikult on seal peaasjalikult muust juttu kui Jumalast. Lihtsalt on väga hingelähedane, mis ta seal usust kirjutab. Kõik muu ka, nii et tegelikult on see raamat eelmise aasta suurim lugemiselamus. 

Kohe "Kättemaksu" järel.

Aga uue aasta sooviks on: rohkem mõelda!

See tähendab siis, et pingutada, et ma püsiks suurtel lastel fookuses, sest see võib-olla aitab neil paremini kurssi hoida, kui emme ikka järge peab.

Väikeste poistega on praegu lihtne - oleme jäägitult teineteise omad niigi. Mul on väga suur aukartus nende väikeste inimeste ees. Mõtelda! - mulle / meile on nad usaldatud, et me aitaksime neil saada nendeks inimesteks, kelleks neil on kõige rohkem eeldusi saada. Et nende potentsiaal saaks maksimumi lähedal realiseeritud. Nii ma küll lastest ei mõelnud 15 aastat tagasi... 

Tahaks tõsisemalt pühenduda kirjastusele. 

Vaadata, kas minu investeerimisplaan on jätkusuutlik. See võib-olla ei tule veel välja, aga vähemalt hoida strateegiast kinni. Eks saab näha.

Tahaks maalida ja vaadata, kas mul on veel võimalik natuke areneda.

Umbes nii võiks selle aasta plaan olla. Väga üldine küll, aga eks saab alati täpsustada.

Isegi kui ma kõik kaotan...

Isegi kui ma ainult osaliselt kaotan sellest, mis või kes, on minu oma, siis ma arvan, et ma ei suudaks hoiduda kibestumisest ja parandamatust lootusetusest. Võiks ka öelda, et siis ma kaotaks Jumala.

„Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ii 1:20,21)

Iiobiga juhtunu üle võib kuni elu lõpuni mõtiskleda oma elu taustaks või siis sinnamaani, kuni päriselt midagi halba juhtub. Minuga ei ole veel juhtunud, aga üleeile peaaegu, et oleks võinud juhtuda.

Õhtu hakul oli vanalinna asja. Arvasin, et oht varitseb meid eelkõige katustelt langevates jääkamakates, aga ei, hoopis alt poolt. Bremeni käigu ja Vene tänava nurgal, Nikolai kiriku juures libisesin nii, et kukkudes tõmbasin ka vankri ümber. Just enne, kui mu pea vastu jäätunud lumehunnikut kopsas, kuulsin, kuidas minu kõrval oli üks grupp noori, kellele räägiti midagi põnevat Tallinna vanalinna asukatest. Keegi olla korstna kaudu põgenenud, kuid väga ruttu kinni püütud, sest ta olla olnud silmapaistvalt tahmane. Järgmine hetk olin pikali maas ja peas ainus mõte, mida ma ka nii valjult, kui suutsin, hüüdsin: „Kus laps on? Kus laps on?" 

Püsti rabeledes otsisin oma laiali lennanud asjade seast F-i. Meeleheitlikult otsisin, aga teda ei olnud. Milline suur kergendus selle lühikese hetke jooksul. Tähendab, halvimat ei olnud juhtunud: minu 4-kuune imikuke ei olnud pea ees vastu jäätunud tänavasillutist lennanud. Ja ma joobusin tänulikkusest selle eest. Kui vaatasin vankrisse, keegi oli juba jõudnud selle õigeks tõsta, nägin F-i uniselt silmi pilutamas. Jumal tänatud - laps oli kukkumise ajal vajunud kondli põhja ja vist kaitses teda välja pudenemise eest ka turvakaar. Kõik lõppes hästi. Titeke on rõõmus ja heas toonuses, minul on ainult kael kuidagi imelik ja kerge muhk peas.

Ja kuna kõik on nii hästi, siis muidugi on lihtne kerge südamega võtta juhtunu üksipulgi läbi ja vaadata, mis sealt paistab. Peale selle, et linn siiski võiks ise linna tänavaid hooldada ja mitte jätta seda kinnisvara omanike kohustuseks. Kuidagi tundub, et linn võtaks oma kohustust tõsisemalt. Ei tea.

Veel nägin ma, kui kiiresti tekib viha ja kaob usk ja lootus, juhul kui ei lähe nii nagu ma tahaksin, vaid ootamatult sootuks teisiti. Selle lühikese, kolepika hetke ajal, kui ma taipasin, et kukun ja tõmban ka vankri kaasa, mis tähendab ilmselt seda, et laps kukub vankrist välja. Kukub suure hooga pea ees jää peale ja mul ei ole teda enam. Sel hetkel ma vihkasin „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!", sest kuidas Ta tohib lasta midagi sellist mulle juhtuda!

Muidugi Ta tohib ja muidugi Ta laseb veel hullematki maailmas juhtuda. On alati lasknud ja laseb ka edaspidi. Sinna pole midagi muud teha, kui kas ainult alistuda ja uskuda, et millestki väga halvast, mida Ta on lubanud, teeb Ta midagi väga head. Teine võimalus on alistuda ja vihata. 

Ei tahaks järgi proovida, kuidas minuga oleks, kui kõik oleks tõeliselt halvasti ja mult võetakse see, mida praeguse hetkeni nii heldelt on antud. Ei tohiks ka liiga palju selle üle mõtiskleda, sest igal hetkel on oma arm või and, et halvaga hakkama saada. See aga selgub alles sellel hetkel, kas suudad seda armu vastu võtta.

Oh, Sa minu heldene põhjatu Jumal küll!

KRISTLUSEST.

Salajane päikesepaiste 
Milyang, Lõuna-Korea 2007

R: Lee Chang-dong
O: Jeon Do-yeon, Song Kang-ho

Draama
ETV-s 17.11.2009


Shin-ae kolib pärast oma mehe surma koos pojaga elama mehe sünnilinna, lootuses alustada oma elu algusest. Millegipärast suurustab naabrite ees, et tahab maad osta ja maja ehitada. Jättes nii endast mulje kui piisavalt jõukast inimesest, kellelt on mõtet laps röövida ja lunaraha nõuda. Üks kuri ja ahne mees siis nii teebki. Saamata aga loodetud "vaevatasu" röövimise eest, tapab poisikese. Kohutav tragöödia... See ema loodab jõudu edasi elamiseks leida kristlusest. Ja esialgu näibki lunastaja Kristus aitavat. Teatav rahunemine, leppimine, et Jumal teeb kõike mingil inimesele adumatul eesmärgil. Huvitav, kas poja mõrv oli vajalik selleks, et üks hing Jeesusele võita. Kõrge hind. Pole midagi öelda. Igal juhul näikse ema siiski rahu leidnud olevat. Koguni nii suurelt, et on valmis külastama mõrtsukat vanglas ja talle andestama. Aga siis... Koht filmis, mis mu meelest annab väga hästi edasi kristluse nõrkuse ja ebaadekvaatsuse ja mille pärast mina kord võtsin tagasi oma usutunnistuse. Nimelt. Mõrtsukas ütleb umbes nii: "Jumal on mulle andeks andnud." Minu meelest ei ole lihtsalt aus, et võid olla terve pika elu ilge kurjategija ja roimar ning paar minutit enne surma kahetsedes saada kõik andeks ja igavese õndsuse. Muidugi võib see mingi jumalik tarkus olla, millest mina väeti aru ei saa, aga mingi oma vastutus võiks ikkagi olla. Lihtsustades, kui oled paha inimene olnud, siis järgmises elus on sul paha olla. Võlg on võlg. Karma on karma. Mitte nii, et jumalast saab 33 aastaks inimene ja pärast seda võivad kõik kurjategijad 2000 või 4000 või ükskõik paljude aastate jooksul oma ilged teod tema kanda anda. See lihtsalt ei tundu õige. Liiga lihtne on kristlane olla. Kui ma veel kunagi kristlaseks peaks saama siis kalvinistiks. Võib-olla.

Aga nüüd Sõprusesse esikale.