UNENÄOLISELT

 J (vanus 2 ja pool) rääkis oma unenäost.

Kiirabi tuleb. E sõidab kiirabiga. Emme on kodus, issi on kodus, J on kodus, F on kodus, H on kodus.

Küsisin, kas E ka ikka on pärast kodus. Minu õnneks vastas, et "jah".

Ma ise olen mitu ööd unes näinud, kuidas mind üksi, ja üks kord ka koos perega, maha lastakse. Tol korral me lebame pruunikal pinnasel oma pruunikashalli auto kõrval pikkuse järjekorras rivis maas. Isegi surnuna tekib mul tunne, et tahaks F-i ja J-i kaissu võtta ja mind kohutavalt häirib, et me nii kaugel üksteisest oleme. Teatava lohutuse toob see, et matmise ajal pannakse meid kõiki üksteise otsa.

Rääkisin unenägudest K-le. Ütles, et niisuguste unenägude peale ei saa muud öelda, kui et sõjast me ei pääse. Vastasin: "Niisugused unenäod tulevad, sest me räägime sõjast nii palju." Ma kardan, et on mingi arusaamatu sõjaootus õhus. Keegi muidugi ei taha sõda mõistusega, aga samal ajal mingisugune alateadlik sõjatrummide ähvardavat põrinat on õhus tajuda. Oh issand, kuidas ma ei tahaks sõda. Kuidas ma ei tahaks näha palju inetut surma. Nii enda lähedaste kui ka võõraste inimeste oma...

Just siis, kui me K-ga seda juttu rääkisime, hakkas keegi Vikerraadios rääkima rohepöördest.

"Appi!" ütles K.

"Mis mõttes appi? Kas see ei ole siis oluline asi, mida rääkida?"

Tema siis seletas mulle, et oluline on rahu ja vägivallatu elu. Mina olen kuulnud, et mõned arvavad, et kliima suured muutused just hakkavadki põhjustama sõdu.

K väitis, et pigem läheb nii: näiteks USA-d - riik, mis panustab rohepöördesse meeletult ja seda relvastumise arvelt - võib rünnata kõige halvemal moel raskerelvadega näiteks Hiina, mis vilistab keskkonnale ja on kogu raha kulutanud relvastuse täiustamisele. Kui aga nn head riigid ka nii palju rohepöördest ei jahvataks ja panustaks relvadesse ja see omakorda tähendaks kliima saatuslikku halvenemist, siis meil oleks ainult migratsiooniprobleem, mis oleks tühiasi võrreldes päris sõjaga, milles hukkuksid miljonid nn heade riikide inimesed. 

Ma ei tea...

Mul on neli last. Oleme K-ga andnud oma panuse, et oleks inimesi, keda tappa...

LUTT

 J sai lutist lõplikult lahti 10.detsembril.

Veel suvel tundus see täiesti lootusetu üritus, millele isegi ei julgenud mõelda, aga tegelikult läks kõik uskumatult lihtsalt. 

Olin lugenud teiste kogemusi ja väga sümpaatne tundus legend linnust, kes luti ära viib. Nii jäigi, et alates 20. augustist viib lind pärast igat magamist luti ära. Vähemasti, et poleks päevasel ajal kogu aeg see suus. Läks väga ladusalt. Ta jäi väga rahule looga, et linnupojad vajavad lutti, siis kui tema on ärkvel, ja kui ta magama hakkab minema, tuuakse lutt akna taha. 

Nii ta siis lutitas mitu kuud kuni 12. detsembrini. Sel öö tuli J nagu ikka minu voodisse koos lutiga. Mingi hetk kaotas luti ära ja hakkas seda valjuhäälselt nõudma. Minu suureks rõõmuks rahunes ta väga kiiresti, kui seletasin, et linnul endal tuli järsku keset ööd lutti vaja. Järgmise päeva lõunauni läks sama legendiga. Ootamatult jäi ta rahule ka õhtul. Kas ta s siis juba oli ammu valmis, et lutist lahti saada ja meie ise kartsime nii väga, et pistab kisama ja me ei suuda teda rahusta? Ju vist.

Enam-vähem siis 2,5-aastaselt.

LEPLIK ILU

 Üsna ilus ju.

Olgu pealegi, et Lasnamäe. Olgu pealegi, et talv.

ALUSTAMISEST

Kui ma lastega olen, mängin nendega või niisama jälgin, kuidas nad omaette toimetavad, siis tahes-tahtmata kipuvad pähe mõtted, mida mul kõik vaja oleks teha. Kõige paremini saan hakkama köögi koristamisega, sest seda saab üsna hästi nende kõrvalt teha ja sealne korratus käib mulle kõige rohkem närvidele. 

Raskeks läheb asjadega, mis nõuavad süvenemist. Selleks on vaja aega. Ja siis ma tihtilugu mõtlengi samal ajal, kui J ennastunustavalt kiirabiautoga mööda tuba ringi ajab ja F vaimustunult oma suurt venda titetekilt jälgib, et kohe kui nad magama lähvad või niisama tekib hingetõmbe paus, ma teen seda ja seda ja seda... 

Aga tõsiasi on, et mingi uue, vaimset pingutust nõudva tegevuse alustamine on võimatult raske. Ja ma ei alustagi... Kulutan vaba hetke, et mõelda, kui raske on alustada ja et ma ei tahagi tegelikult.

Nii ma toksingi juba teist nädalat järjest oma tehinguid excelisse. Kaks aastat olen USA börsil spekuleerimisega katsetanud, tundus kasulik oma tehingud kuidagi üles märkida lisaks sellele vaatele, mida maakler pakub. Et oleks kohe lihtsalt leitav ülevaade mul olemas, millega olen kaubelnud. Väike kommentaar ka juurde, juhul kui mul peaks midagi öelda olema. Samas on sellise tabeli tekitamine kohutavalt nüri ja aeganõudev. Millegipärast see meeldib mulle. Ei pea vähemasti pingutama ja on õigustus kõigi pingutavate asjade edasi lükkamiseks...

Hea küll. 

Täna veel üks tunnike. 

Homme tegutsen kirja pandud kava järgi. Võib-olla läheb õnneks.

Alustuseks üle 7 aasta ja uue aasta alguse puhul

Alustuseks lugesin siit ja sealt mõnda oma vana postitust. Mõni neist pani imestama, et kas tõesti oli nii ja mis mõttes? Kas tõesti mina olen nii mõelnud... Mõni kirjutis jällegi kinnitas: olemus ei muutu. Mõni tõi liigutusest pisara silma. Eriti need, mis olid laste kohta kirjutatud. Nüüd on nad juba suured... Kui hea, et ma olen kirjutanud ja jäädvustanud. Mõtlen ikka, kui olen vana ja täitsa üksi, siis on hea lugeda ja pilte vaadata: millised me kord olime ja mida mõtlesime. Juhul kui selline tulevik peaks mulle määratud olem, siis valmistun juba praegu. Või ma ei tea, mille jaoks ikka muidu päevikut pidada. Ikka et mäletada.

Nende 7 või pigem 9 aastaga (tõsiselt võetavad postitused jäävad nii kaugele) olen muutunud märgatavalt pehmemaks. Mõnda mõtet praegu üle lugedes, hakkab hirmus, kui inetu ja samas ma ei mõista, milleks selline avameelsus. Kelle jaoks? 

Aga praegune pehmus meeldib mulle. Tahaksin olla leebe, aga kardan, et see välja küll ei paista. Üks on kindel, et lastesse on suhtumine muutunud. Enam nad "ei söö mind elusalt" ega "röövi mu noorust", kuigi nüüd neid on kokku juba 4 ja seda oleks neil lihtne teha, kui ma laseks. Kõige lihtsam mitte lasta, on mitte vastu sõdida käesolevale hetkele. See aeg, mis parasjagu on, on kõige parem, olgugi see objektiivselt vaadatuna hirmus. See on parim sellepärast, et ta on ja mul on võimalus selles olla ja teha midagi head selles Issanda abiga.

Ja-jah, Issanda olemasolu minu jaoks on üks suur uus asi ja erinevus võrreldes varasemaga. Me pole küll täies koosseisus katoliiklaseks saanud, aga suures osas. Kahetseda pole midagi. See on palju muutnud ja uusi võimalusi avanud minu jaoks. See on ka üks põhjuseid, miks ma blogimise omal ajal lõpetasin. Kirjutamine on hea vahend, et end paremini mõista. Blogimine on hea teraapiavorm. Paar aastat oli üks tõsiseltvõetav "kirjasõber". Tänu temale muutus palju asju, kuigi mitte pauguga, vaid pigem elu võttis teise suuna. Taipasin avada uusi uksi.

Sublimeerisin oma kirjutamistungi talle. Üks hetk sai kõik ära kirjutatud, aga vajadus end väljendada on siiski alles. Sellepärast jätkan blogimist. Ma ei kirjuta ühelegi inimesele, kuid kui keegi loeb, siis olgu. Muidu aga on mu kirjad adresseeritud Jumalale. 

Leidsin ootamatult Õnnepalu "Palgast", et ka tema kirjutab Jumalale. Kellele siis veel. Muud sarnasust selles osas pole ka. Mul on ikka kange tahtmine oma Jumalat kirjeldada ja nimetada. Tema vist kardab, et see võib viia fundamentalismini ja vagatsemiseni. Nagu ta ütleb "mõned Eesti katoliiklased" (lk 209). Ma arvan teadvat, kellest ta räägib ja loodan, et ma pole üks nende seast. Mitte selline, kes teab, kuidas on õige uskuda ja oma usku näidata. Ei, seda ma ei tea üldse. Sellepärast tundub mulle väga ilus see "sügav lapsesüdame usk", mis ei saa mitte kunagi eksida. Olgu pealegi seda katmas need kurjad kihid, mis õigust taga ajavad. 

Mulle meeldib see peensusteni lihvitud liturgia ja Kiriku õpetus ja eriti ei huvita on see vagatsemine või mitte. Jumal teab. Kellelegi seda toppima ei lähe, aga samas ei kavatse ma ka varjata, kuidas ise oma usku oma tavalises elus elan. Eksin niikuinii. "Kas on võimalik, et Jumala juurde viib mõni teine tee kui eksitee?" (Palk, 210)

Ma vist tsiteerin meelevaldselt ja kontekstist rebitult seda raamatut. Tegelikult on seal peaasjalikult muust juttu kui Jumalast. Lihtsalt on väga hingelähedane, mis ta seal usust kirjutab. Kõik muu ka, nii et tegelikult on see raamat eelmise aasta suurim lugemiselamus. 

Kohe "Kättemaksu" järel.

Aga uue aasta sooviks on: rohkem mõelda!

See tähendab siis, et pingutada, et ma püsiks suurtel lastel fookuses, sest see võib-olla aitab neil paremini kurssi hoida, kui emme ikka järge peab.

Väikeste poistega on praegu lihtne - oleme jäägitult teineteise omad niigi. Mul on väga suur aukartus nende väikeste inimeste ees. Mõtelda! - mulle / meile on nad usaldatud, et me aitaksime neil saada nendeks inimesteks, kelleks neil on kõige rohkem eeldusi saada. Et nende potentsiaal saaks maksimumi lähedal realiseeritud. Nii ma küll lastest ei mõelnud 15 aastat tagasi... 

Tahaks tõsisemalt pühenduda kirjastusele. 

Vaadata, kas minu investeerimisplaan on jätkusuutlik. See võib-olla ei tule veel välja, aga vähemalt hoida strateegiast kinni. Eks saab näha.

Tahaks maalida ja vaadata, kas mul on veel võimalik natuke areneda.

Umbes nii võiks selle aasta plaan olla. Väga üldine küll, aga eks saab alati täpsustada.

PAAR ÕPIPOISI TÖÖD

Eelmise postituse jätkuks.

Ega muud olegi, et kui veel sumbes 100 portreed teha, siis tasapisi ehk hakkab tulema.

Siin on üks minu tehtud ja teine mu ämma töö. Ta on nüüd viimasel paaril aastal maalima. Andsin talle foto ja ta tegi ühe õhtuga oma variandi valmis. Suurte kannatuste ja läbielamisteta. Erinevalt minust.

Tõesti kahju, et ta omal ajal kunstiõpingutest loobus.