Kui ma lastega olen, mängin nendega või niisama jälgin, kuidas nad omaette toimetavad, siis tahes-tahtmata kipuvad pähe mõtted, mida mul kõik vaja oleks teha. Kõige paremini saan hakkama köögi koristamisega, sest seda saab üsna hästi nende kõrvalt teha ja sealne korratus käib mulle kõige rohkem närvidele.
Raskeks läheb asjadega, mis nõuavad süvenemist. Selleks on vaja aega. Ja siis ma tihtilugu mõtlengi samal ajal, kui J ennastunustavalt kiirabiautoga mööda tuba ringi ajab ja F vaimustunult oma suurt venda titetekilt jälgib, et kohe kui nad magama lähvad või niisama tekib hingetõmbe paus, ma teen seda ja seda ja seda...
Aga tõsiasi on, et mingi uue, vaimset pingutust nõudva tegevuse alustamine on võimatult raske. Ja ma ei alustagi... Kulutan vaba hetke, et mõelda, kui raske on alustada ja et ma ei tahagi tegelikult.
Nii ma toksingi juba teist nädalat järjest oma tehinguid excelisse. Kaks aastat olen USA börsil spekuleerimisega katsetanud, tundus kasulik oma tehingud kuidagi üles märkida lisaks sellele vaatele, mida maakler pakub. Et oleks kohe lihtsalt leitav ülevaade mul olemas, millega olen kaubelnud. Väike kommentaar ka juurde, juhul kui mul peaks midagi öelda olema. Samas on sellise tabeli tekitamine kohutavalt nüri ja aeganõudev. Millegipärast see meeldib mulle. Ei pea vähemasti pingutama ja on õigustus kõigi pingutavate asjade edasi lükkamiseks...
Hea küll.
Täna veel üks tunnike.
Homme tegutsen kirja pandud kava järgi. Võib-olla läheb õnneks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar